Читать книгу Esimene aasta - Mari Järve - Страница 2

4. JUUNI 2013, KELL 7.22, DELHI, INDIA

Kõik maailma lennujaamad on ühesugused.

Isikupäratud, ebamugavad, närvilised, lõputute julgestusteadaannetega.

Kiireim reisimisviis tähendab allumist süsteemile, mis muudab inimese pakiks, sundides teda läbima paranoilist kontrolli ning liigutades teda ajal ja viisil, mille üle tal endal puudub igasugune võim.

Vastutasuks on näod. Lennujaamas võib kohata põnevat kollektsiooni nägudest, sadu versioone reisiärevusest, mis hõljub pidevalt selles konditsioneeritud õhus.

Tööasjus sageli reisivale Argentiina antropoloogile Maru Ferreirole meeldis lennujaamades nägusid vaadata. Sel juunikuu varahommikul oli ta Delhis, teel tagasi Saksamaale, kus ta õppis järeldoktorantuuris.

Kell oli juba piisavalt palju, et suur lennujaam kihaks elust. Maru nägi päikesest põlenud valgeid turiste, ülikondades ärireisijaid, kahe väikese ringijooksva lapsega hädas olevat hindu ema, ilusa pearätiga moslemi naist. Ta ei teadnud isegi täpselt, miks jäi talle meelde ühe noore tõmmunahalise mehe hõredate vuntsidega nägu. Mehe laubal läikis higi ja tema silmad olid ebaloomulikult pärani, aga mitte see ei tõmmanud tähelepanu. Marule tundus, et mehes on midagi kummalist, ja teda häiris, et ta ei suuda täpselt tabada, mis see on.

Mittemidagiütlevat kotti mehe käes ei pannud Maru tähelegi.

*

18. JUUNI 2013, KELL 11.05, TALLINN, EESTI

Notaribüroo akende taga laius Tallinna kesklinna viimaste aastatega püüdlikult suurlinlikuks muudetud panoraam. Tema vaatas küll hoopis pisikeste pilvelõhkujate tagust taevast, kus rullusid ilusad vihmapilved. Klaasi taga oli maailm nagu tummfilm. Tema peas hakkas mängima selle filmi muusika ja tal oli kahju, et ta seda praegu kirja panna ei saa.

“Niisiis, seitsmendal aprillil kahe tuhande kolmeteistkümnendal aastal on surnud Tiiu Võsa. Testamenti teile teadaolevalt ei ole. Teie, Greta Võsa, Tiiu Võsa tütar, ei soovi pärandist loobuda…”

Suurte lillakassiniste pilvede taustal liikus paar väikest valget tupsu. Eemal mere kohal sadas vihma. Muusika paisus…

Nüüd, mil Greta polnud suhetest emaga enam oodanud muud kui vaikivat relvarahu, oli üks külma sõja vaenupooltest äkitselt surnud. Ta ei osanud sellele kuidagi reageerida. See oli šokkide kevad: järjekordne, nüüd vist lõplik lahkuminek poiss-sõbrast, ema surm, ülikooli lõpetamine. Maailm muutus, pind tema jalge all libises nagu lahtine liiv. Ema surm oli sellest kõigest omamoodi vist isegi lihtsaim, ei nõudnud mingeid edasisi otsuseid ja pakkus materiaalset tuge korteri näol, mida ta parajasti pärima hakkas. See viimane oli tõtt-öelda nagu taeva kingitus äsjasele tudengile, kes seisis edasilükkamatu vajaduse ees endale töö ja elukoht leida – vähemalt üks kahest oli nüüd olemas. Ema eluajal poleks sinna tagasi kolimine kõne allagi tulnud.

Vihma, mere, linna muusika hõljumas majakatuste kohal, lapilises taevas, mille all uitasid tuhanded, miljonid, miljardid inimelud nagu sädemed. Muusika valgus Greta kujutluses kiiresti Tallinnast kaugemale, ulatudes kõige ja kõigini.

Ema oli muusika talle ära keelanud. Mõttetu, ebapraktiline elukutse. Ta oli ära võetud kooli koorist, talle polnud ostetud ainsatki pilli, tal polnud lastud minna laulu- või klaveritundi, veel vähem muusikaakadeemiasse. Teda oli sunnitud õppima vihatud reklaami ja imagoloogiat, mille vallas tal tuli nüüd omapäi see tasuv töökoht otsida, mida ema talle soovinud oli. Gretal polnud kunagi olnud piisavalt vastuhakuvaimu, et end sellest elukorraldusest välja murda, kuid emaga tülli oli ta isegi oma malbe loomuse juures läinud. Ta polnud mitu aastat õieti rääkinud selle valjuhäälse, paindumatu, vihase emaga, kes oli alati kõike kõige paremini teadnud.

Kuidas sai ema äkki surnud olla?

“Kuna teie emal ei ole teisi alanevaid sugulasi, kes võiksid pärida…”

Notari kabinetist lahkudes kohendas Greta hajameelselt oma sirgetest juustest keeratud krunni, mis pidi välja nägema lohakas, kuid nõudis tegelikult sättimiseks palju vaeva.

Liftiga alla sõites hakkas ta nutma.

*

16. JUUNI 2013, KELL 21.03, SUISLEPA, VILJANDIMAA, EESTI

Kraav pidi olema meetrisügavune, oli talle öeldud. Et veetoru talvel ära ei külmuks. See pidi olema nii kitsas kui võimalik. Mättad tuli pärast korralikult tagasi panna. Ja üldse tohtis muru nii vähe rikkuda kui võimalik.

Ants heitis pilgu valgest Columbia kivist voodri ja suurte plastakendega majale ning sülitas selle elanike kalli muru peale.

Samas oli see siiski parem kui mitte midagi. Ta oli kolhoosi järglasena mõne aastaga põhja käinud ühistu likvideerimisest saadik põhiliselt juhuotsadest elanud ning oskas piiratud võimalusi hinnata. Juba peaaegu kakskümmend aastat. No hea küll, olid olnud need neli aastat autoremonditöökojas, aga siis oli ta lahti lastud. Auru all tööle ilmumine ei sobi ühe eduka Euroopa Liidu firma töötajale. Kurat! Ta tahaks näha, kuidas need ülemused tavalise maainimese elule nädalatki ilma pudelita vastu peaksid.

Varasuvine õhtu oli pilvine ja jahe. Kaevamiseks oli see muidugi hea, nii et Ants töötas edasi, plaanides järgmisel päeval kõige palavamal ajal selle arvelt pausi teha. Kui ta oli kindel, et pererahvas on lõplikult suure valgustatud elutoaakna taha telekat vaatama tõmbunud, julges ta vahel rinnataskusse peidetud plaskust lonksukese võtta.

Ta vaatas ka ise natuke telekat. Otse suure akna vastas kõrgele seinale kinnitatud laiekraanteler pakkus selleks päris hea võimaluse. Häält ta muidugi ei kuulnud ja subtiitreid polnud nii kaugelt näha, aga ta sai aru, et uudisteprogrammis räägitakse pikalt mingist suurest haiguspuhangust päris mitmel pool, isegi Ameerikas. Mingisugune viirus. Ants norsatas ja viskas vahepeal paar labidatäit mulda. Oligi aeg, et need tähtsust täis ameeriklased saaksid natuke tegelikku elu maitsta. Ta vaatas uuesti telekaekraani, kus nüüd rääkis tõsise näoga mingisugune Eesti poliitik. Siis libises tema pilk üle elutoa, mille seinal telekas oli, üle nahkdiivanite ja suurte kõlarite ja välismaalt toodud suveniiride. Need neli peanuppu seal diivanil ei teadnud tegelikust elust rohkem kui ameeriklased.

Ants lõi labida maasse ja hakkas koju minema.

*

19. JUUNI 2013, KELL 10.46, TARTU, EESTI

Leemet põrnitses aknast Chemicumi hoonet, kuid ta aju ei võtnud silmadelt pilti vastu. Ta mõtles uudistele, mis juba üle kogu maailma ringlesid, ega suutnud seda ikka veel päriselt uskuda. Ta heitis korraks pilgu üle õla laborile – laudadele, pipettidele, klaasnõudele, epsidele, külmkappidele, laminaarile –, kõigele, mis oli nii tuttav ja paistis esmakordselt õudne. Ta oli alati muianud inimeste üle, kes geenitehnoloogiat puhtast teadmatusest kartsid, kuid nüüd ajas see teadus talle tema magistrikraadist hoolimata hirmu peale.

Miski polnud veel selge, aga ta ei uskunud, et see viirus on looduslikku päritolu. See oli lihtsalt liiga ebatõenäoline, arvestades selle virulentsust ja eelkõige säärast ennenägematut levikut. Ei, see oli kellegi looming – ning sellist kiiret ja laialdast puhangut arvestades ilmselt valla pääsenud mitte õnnetuse, vaid tahtliku teo tõttu. See oli sürreaalne, meenutades mõnda maailmalõpufilmi.

Liikumine selja taga pani Leemeti võpatades ümber pöörduma. Laborisse oli astunud tema juhendaja, väikest kasvu tõmmu Erna.

“See on ikka kindlasti ebola, aga mitte päris tavaline ebola,” ütles Erna. Tema hääl oli tavaline, kuid Leemet nägi, et see igipraktiline naine on tasakaalust väljas.

“Modifitseeritud?”

“Muidugi. Oled sa varem õhu kaudu levivast ebolast kuulnud?”

Leemet tõmbas hinge. Ta oli seda isegi arvanud, kuid kuulda, et see viirus levib tõepoolest õhu kaudu, oli jube. Kui ta õigesti mäletas, siis sellist levikuviisi oli varem kahtlustatud ainult ühel ebola tüvel ja inimesed polnud kunagi sel teel nakatunud. “Ja kui suur protsent selle kätte sureb?”

“Täpselt veel ei teata, aga näib, et väga paljud. Sellel on pikem peiteperiood kui tavalisel ebolal. Üks esimesi sümptomeid on köha, millega inimene muutub nakkusohtlikuks, aga muidugi ei osatud alguses midagi hullu kahtlustada. Niimoodi jõudis see väga paljudesse kohtadesse levida, enne kui keegi midagi aru sai. See ongi tänane põhiline uudis – seni polnud nad haiguse kulus kindlad, aga nüüd on nad piisavalt juhtumeid dokumenteerinud. See viirus võib vabalt ka siin olla.”

“Kust see algas?”

“Arvatakse, et Delhi lennujaamast.”

“Bioterrorism?”

“Ilmselt jah.”

“Netist lugesid seda kõike?” Leemet oli terve hommiku uudisteportaalides kolanud ja teadis neid üha selgemat kuju võtvaid kuuldusi isegi. Ta küsis üle ainult selleks, et kuulda elusat inimest uudist välja ütlemas – lootuses, et ehk tunnistab Erna selle valeks.

“Jah, ja nüüd on igal pool erisaated – BBC-s, CNN-is, ETV-s. Mõnes kanalis on nad päris asjalikke spetsialiste rääkima kutsunud. Valvuril on all telekas, tahad vaatama tulla?”

Erna hakkas juba ukse poole liikuma, Leemet vahtis talle mõne hetke juhmilt järele. Ta teadis, et Erna peab ohtu suurepäraselt mõistma, aga ometi tundus see küsimus absurdselt kergemeelsena. Telekas on jalgpall, tahad vaatama tulla? Muidugi taheti praegu inimesi teavitada ja hoiatada, aga sellega oldi juba hiljaks jäädud. Viirus oli samm eespool, kes tahtis ellu jääda, ei tohtinud raisata minutitki käigupealt aeguvate juhiste kuulamiseks. Ta pidi koju minema.

Seda kõike mõtles Leemet pooleldi ebateadlikult. Ta oleks tahtnud Ernale karjuda, et kogugu too telekavaatamise asemel oma pere kokku ja põgenegu mõnda eraldatud kohta, kuid miskipärast ei suutnud ta seda teha. Igapäevane, konventsionaalne mõtteviis vaidles vastu: võib-olla pole see asi üldse nii hull ja minust on tobe paanikasse sattuda, tegelikult ei tea ma ebolast suurt midagi ja kriisiolukorras käitumisest veel vähem, ma ei saa Ernat õpetama hakata.

Lõpuks kohmas Leemet ainult: “Ei. Ma pean minema,” ja kiirustas uksest välja.

*

12. -14. JUUNI 2013, UPPSALA, ROOTSI

Dhiraj tundis geneetika pärast muret. See oli tema nõrk külg. Ta oli tugevam zooloogias ja isegi botaanikas, mida ta oli saanud oma koolis vahetult praktiseerida. Geneetika ja molekulaarbioloogiaga oli ta enne Delhi ettevalmistuslaagrit kokku puutunud ainult mõne mitte kuigi hea õpiku vahendusel, laborikatsed ajasid talle päris hirmu peale. Sest räägiti, et geneetika on rahvusvahelisel bioloogiaolümpiaadil oluline valdkond.

Teised võistkonna liikmed vaatasid talle selle, ja muugi, pärast natuke ülevalt alla. Ta oli ainus võistleja, kes polnud pärit Delhist ega õppinud mõnes sealses kuulsas koolis. Dhiraj’i kodukohta, väikest küla Kanha Rahvuspargi serval, ei andnud sellega võrreldagi. Teised muigasid tema võhiklikkuse üle bioloogia moodsates harudes. Ta poleks üldse võistkonda pääsenud, kui ta poleks zooloogias tõesti väga tugev olnud. Ta tundis tõsist hirmu selle ees, et häbistab oma perekonda, oma Jabalpuri kooli ja bioloogiaõpetajat ning oma riiki.

Esialgu arvas Dhiraj, et palavik ja peavalu tulevadki sellest hirmust, ning püüdis neid kõigest hingest varjata. Ka kurk muutus valusaks ja teda ajas pidevalt köhima. Geneetikaõpikute lugemine ja kordamine muutus järjest raskemaks. Ta jõudis näha, kui kummaline maa on Rootsi, kui jahe siin on, kui puhtad on siinsed linnad võrreldes Delhiga, kui pikakasvulised ja heledaverelised on inimesed, kui teistsugune on loodus. Ta jõudis näha peadpööritavat inimeste virvarri olümpiaadi avamisel, jõudis imestada selle üle, et õpilasi oli tulnud kõigist maailma maadest, nagu talle näis. Ta jõudis näha, kuidas Ishita Basu, nääpsuke uhke Delhi tüdruk, botaanika praktiliste ülesannete lahendamise juures kokku vajus.

Siis selgus, et haiged on ka teised India võistkonna liikmed, ning mitte ainult õpilased, vaid ka juhendajad ja saatjad.

Järsku leidis ta end haiglast, ilma et oleks õieti mäletanud, kuidas ta sinna sattus.

Valu kogu kehas, kuid eriti kõhus ja rinnas, muutus üha tugevamaks. See oli hullem, kui Dhiraj oleks osanud ette kujutada. Ta oli nii kurnatud, et jaksas vaevu köhida. Tema deliiriumikujutelmades vilksatasid isa, ema ja õed, väikeste pildikestena kogu tema elu teisel pool maakera, mille juurest ta oli rumalalt ära sõitnud: koiduaegne udu Mahanadi jõel, džunglilõhnade lõputu müriaad, bambusvõsas vilksatav nõtke kuldmust kogu, kõige ilusam olevus maailmas… Tema peas kajas bengali tiigri paaritushüüd, mida ta vaid korra elus kuulnud oli, ja pikkamööda ta rahunes.

*

19. JUUNI 2013, KELL 11.15, TALLINN, EESTI

“Tšau, kus sa oled?”

“Tööl.”

“Tule sealt kohe ära! Kas sa pole veel kuulnud?”

“Mida?”

“See India viirus on vist Tallinna ka jõudnud! Mõned inimesed on selle kahtlusega haiglasse viidud. Me peame siit jalga laskma!”

Vaikus.

“Kristjan, kas sa kuuled mind?”

“Mhmh.”

“Minu auto on ikka veel remondis. Tule ja korja mind peale, ma olen kodus.”

“Kuule, ma ei saa praegu töölt ära tulla.”

“Ära jama! See värk on tõsine! Mõtle midagi välja, ükskõik, mis sa neile ütled, aga lase sealt jalga! Parem karta kui kahetseda!”

“Kuhu me läheks?”

“Ma ei tea, ükskõik, peaasi, et me linnast välja saame. Kujutad sa üldse ette, kui kiiresti see siin levida võib? Istu autosse ja hakka sõitma, ma ootan sind hiljemalt poole tunni pärast.”

“Okei, ma tulen.” Kristjan katkestas kõne.

Katrin vaatas oma mobiiltelefoni ja ohkas. Tema venna tuima kõnemaneeri poleks vist ka maailmalõpp muuta suutnud.

Siis asus ta uuesti pakkima. Kristjani tema enda koju asju tooma saatmine oleks liiga kaua aega võtnud ja pealegi poleks ta nagunii osanud õiget kraami valida. Niisiis pidi Katrin hädavajalikud asjad nende mõlema jaoks kaasa pakkima. Õnneks olid tal kapis mõned venna riided, mille too oli sinna unustanud. Kõik kauasäilivad toiduained köögist, poodi lisa hankima minna ta ei riskinud. Pesemisasjad. Ühele magamiskott ja teisele tekk, paremat polnud võtta. Sülearvuti. Kõige tähtsam – koduapteek.

Ta oli hommikul just öövalvest tulnud ja selle järgses väsimuspilves mööda korterit ringi koperdanud, juhuslikult telekat sisse lülitades. Nüüd valitses temas palavikuline ärevus, mille all hiilis küll kurnatus, kuid praegu suutis ta selle veel maha suruda. Pärast pikka tuhnimist õnnestus tal leida mõned kuidagi haiglast tema kätte sattunud näomaskid. Ta pani kaks tükki lauale ja pakkis ülejäänud kotti.

See oli täiesti uskumatu lugu. Ebola, mille vastu pole testitud vaktsiini ja mille mõni tüvi tapab üle üheksakümne protsendi ohvritest! Arste oli viiruse eest hoiatatud ja olukorraga maailmas mingil määral kursis hoitud, aga kuulda kindlaid uudiseid haiguskulust, õhu kaudu nakkamisest ja sellest, et viirus on Eestisse jõudnud, oli hoopis midagi muud. Ainus, mida sai teha, oli nakkuse eest põgeneda, sest kord haigestunute šansid olid peaaegu olematud. Mis siis, kui nakkuskolletesse hakatakse karantiinitsoone looma? Nende tsoonide sisse jääjad oleksid samahästi kui surnud.

Nii et kui viirus oli tõepoolest Tallinna jõudnud, siis oli viimane aeg siit kaduda.

Korraks käis Katrini peast läbi, et tema kui arst peaks paigale jääma ja aitama viiruse levikut igal võimalikul viisil takistada. Vanne, millest kinni pidamine polnud igapäevaelus kuigi raske, nõudis hulludes olukordades samuti oma ideaali järgimist. Kuid teda ei takistanud mitte hirm ega teadmine, et ebola vastu ei saa ükski arst suurt midagi teha, vaid kõigutamatu veendumus, et ta ei saa venda üksi jätta. Kristjan ei läheks ilma temata, ja ta ei saaks sundida oma ainsat pereliiget jääma siia, kus nad mõlemad võiksid haigestuda ja surra.

Katrini mõtete virvarr tundus talle endalegi järjest hoomamatumana. Ta viskas veel mõne asja kotti, aga luku kinnitõmbamist ta enam ei mäletanud.

Kristjan leidis õe elutoa punasest tugitoolist. Ta seisis natuke aega uksepiidale nõjatudes ja magajat jälgides, raatsimata teda kohe äratada. Ta teadis, et Katrin oli olnud öövalves.

Kristjan muigas vaikuse üle, mis oli õe korteris haruldane nähtus. Ta mõtles, et vaevalt on olemas erinevamaid kaksikuid. Mees ja naine, ehitaja ja arst, tavaline kidakeelne eestlane ja inimene, kes peaaegu kunagi vait olla ei suutnud, oma rahulikkuses isegi pisut pikaldane loomus ja iseloom kui säraküünal. Tõtt-öelda polnud neil midagi muud ühist peale nende vanemate kümne aasta taguse surma autoõnnetuses ja kummagi sellest ajast peale kestnud pideva mure teineteise pärast. Kristjan oli õest paar minutit vanem, kuid Katrin oli kümme aastat käitunud mitte ainult vanema õe, vaid lausa kanaemana, nagu suudaks tema sahmerdamine ja korraldamine kõik halva eemal hoida ja vanemate armastust asendada. Aga ka vend kaitses õde igal võimalikul juhul ja hoolitses tema eest. Nagu praegugi.

Kuid ei, õde vihastaks, kui näeks, kuidas tal magada lastakse. “Katrin.”

Naine virgus kohe. “Kristjan. Appi, kas ma jäin magama? Täitsa jube, see öövahetus sattus küll eriti lollile ajale.”

“Mis me siis lähme või? Oled kindel?”

“Muidugi lähme! Näe, võta need kaks kotti sealt esikust. Ei, oota!”

Õde pani vennale näomaski ette ja tõmbas kummipaela üle tema pea, seejärel tegi endaga sama. “Ega need sajaprotsendiliselt ei kaitse, aga natuke on ikka kindlam,” ütles Katrin. Nad vahetasid maskide kohal kogu olukorra veidrusest jahmunud pilgu ja läksid siis korterist välja.

*

19. JUUNI 2013, KELL 11.40, KAMBJA VALD, TARTUMAA, EESTI

Maastik, mida Põlva maantee läbib, on niisamagi ilus, ja Leemeti tuju oli see alati kojujõudmisootusest heaks teinud. Nüüd aga varjasid seda paduvihm ja hirm. Kogu juunikuu oli seni olnud üsna pilvine ja tuuline, praegu ladistas vihm vana Opeli tuuleklaasile ning muutis tee kulunud suvekummidele ohtlikult libedaks. Kuid tema ei teinud sellest väljagi, sõitis hooletumalt kui kunagi varem, sooritades möödasõite, milleks tal poleks tavalises olukorras mingil juhul hulljulgust jätkunud. Ta ei oodanud kojujõudmist – ta ihkas, vajas seda närvides põleva kannatamatusega, mida toitis hirm.

Mis siis, kui ema on läinud linna, kus võib juba ringi uidata mõni suvitama tulnud, paari päeva eest Delhi või mõne teise suurlinna lennult maha astunud tola, kes teadmatult enda ümber surma külvab? Mis siis, kui ema on läinud kõndima metsa, kust keegi teda üles leida ei suuda, ja tuleb tagasi alles mitme päeva pärast, mille jooksul võib tont teab mida juhtuda? Helistada ei saanud, sest emal ei olnud telefoni. Praegu needis ta seda ekstsentrilisust rohkem kui kunagi varem.

Leemeti peast vilksatas läbi, et võib-olla annab ta voli ülemäärasele paanikale, kuid tema jalg vajutas sellegipoolest kõvasti gaasipedaalile.

Lõpuks ometi teerist. Ta kihutas mööda kruusateed läbi loikude, rebis küljepeeglitega lepa- ja pajuvõsalt lehti, parkis auto värava taha kõrge metsistunud heki äärde, mis veel maja varjab ja pööras ümber värava kõrval kasvava, parajasti õisi avava jasmiinipõõsa. Ema istus vana halliks tõmbunud palkidest maja tuulekoja trepil ja jõi teed, keset taluõue loomulikkust, mis näis välismaailma hulluse peale ainult imestunult kulme kergitavat.

Oleks see vaid nii lihtne.

Jasmiin piserdas Leemetile vihmavett krae vahele, kui ta värava enda järel kinni tõmbas. “Tere,” ütles ta üle märja rohu lähemale kõndides.

“Tere,” vastas tema ema Lumi, kes ei tundunud väljagi tegevat sellest, et räästast tilkus vett tema paljastele jalgadele.

“Ema, midagi hullu on juhtunud. Ega sa ei ole viimasel ajal linnas käinud?”

“Ei. Mul pole sinna praegu asja. Ja kui asja pole, ei kipu ma sinna ka. Mis siis lahti?”

“Üks päris hull viirus on lahti pääsenud. Arvatakse, et see on bioterrorism. See on juba igale poole jõudnud, Eestisse ka.”

“Maavalda,” parandas ema. Lumi oli veendunud maausuline, mis väljendus kõiges, alates hiieskäimisest ja lõpetades vana maakeelse nimega, mille ta pojale pannud oli. Vastava kasvatuse saanud Leemet oli ka ise Emujärve koja liige, kuid mitte nii pühendunud, ja unustas vahel, kuidas tuleb emaga rääkida.

“See on ilmselt geneetiliselt modifitseeritud ja nakkab õhu kaudu. See on väga ohtlik, enamik nakatunutest sureb. Praegu tuleb ennast teistest inimestest eemale hoida.”

“Seda teen ma ju nagunii,” tähendas Lumi. “Kui sina ka siin püsid, siis peaks ju kõik korras olema.” Ta vaatas pojale teraselt otsa. “Nii et selle on siis mõni sinusugune viirustesurkija kokku keetnud?” Leemeti bioloogiaõpingud oli ema heaks kiitnud, kuid viroloogiale spetsialiseerumist mitte.

Doktorant ohkas. Kui lihtne oli kõik ühte patta panna, terroristid ja teadlased. Teadmatus tegi selle nii kergeks, lasi geenitehnoloogiat ainult ohtliku ja kurjana näha. Ja kuna see võib valesti rakendamise korral tõepoolest ohtlik olla nagu igasugune teadus, ja mingid värdjad olid seda selliselt ära kasutanud, langeb kogu geneetika oma suurte võimalustega nüüd ilmselt aastakümneteks põlu alla. Juba ainuüksi selle pärast olid need terroristid vihkamise ära teeninud.

“Ei, mitte mõni minusugune, ema. Samad teadmised ei tee terroristidest teadlasi ega teadlastest terroriste. Mina ega ükski teadlane, keda ma tunnen, ei püüa maailma hävitada.”

“Aga keegi ikkagi püüab.”

“Jah! Aga see ei ole minu süü! Kui keegi võtaks maausu ja teeks sellest samasuguse õpetuse nagu kristlus ja läheks seda tule ja mõõgaga maailma laiali viima, kas see oleks siis sinu süü?”

“Aga keegi ei saaks seda teha. Maausk pole selline, see pole ohtlik. See sinu viroloogia on. Kui keegi tahaks maausust maailmausundit teha, poleks see enam maausk.”

“Bioterrorism ei ole ka teadus! Miks sa pead teadust kogu aeg nii hirmsasti maha tegema? Sa lihtsalt umbusaldad seda, sest sa pole ise ülikoolis käinud!”

Lumi saatis pojale lõikava pilgu, mis hoiatas, et ta on liiga kaugele läinud.

Mees ohkas ja raputas abitult pead. “Sa ei saa… ah, see on mõttetu. Ma ei viitsi vaielda. Aitab.”

Lumi noogutas pärast pikka pausi. “Olgu. Nagu ma aru saan, jääd sa nüüd siia?”

Leemet pilgutas silmi. Tal polnud aimugi, mida edasi teha. Tal polnud olnud ühtki mõtet peale koju jõudmise ja ema hoiatamise. “Ma ei tea,” tunnistas ta. “Vist küll.”

“No kui seal toimub tõepoolest see, mis sa rääkisid, siis ei lase ma sind kuhugi,” ütles Lumi kindlalt.

Seal, mõtles Leemet. Seal, kusagil mujal, kaugel eemal, aga mitte kunagi siin, kus taluõuel on alati loona hinged ja igivana rehielamu ja ema. Siia ei jõua maailma hullumeelsus kunagi.

Aga isegi Maavald ei saa ennast maailmast ära lõigata. Hullumeelsus oli juba tema autoga heki taha pargitud ja poolmädast väravast polnud sellele tõket.

Leemet teadis, et ema keelduks seda uskumast, nii et ta ei hakanud seda ütlema. Mitte kohe, mitte veel. Kui ta ainult ise suudaks seda mitte uskuda.

Ta tõmbas sügavalt hinge ja üritas mõelda. Tal polnud vähimatki aimu, kuidas sellises olukorras käituda tuleks. “Linnades on asi kõige hullem,” ütles ta aeglaselt. “Kui need õigel ajal karantiini pannakse ja viirus sinna ei jõua, siis ehk… Aga muidu on kõige suurem võimalus nendel, kes on maal, nagu meie. Ainult et… enne, kui nad jõuavad karantiini rakendada, pääseb osa inimesi kindlasti linnadest välja. Sellised, kellel on mõistus peas ja kes katsuvad kuhugi eraldatud kohta jõuda.” Ta vaatas emale otsa. “Ja mõni neist võib viiruse endaga kaasa tuua.”

“Võib-olla oled sina nakatunud?” Lume hääl kõlas peaaegu pilkavalt.

Leemet neelas kurku kerkiva oksemaitse nii hästi-halvasti kui suutis, alla. “Ei. Ei, ma ei usu. See polnud veel Tartusse jõudnud. (Kui palju inimesi reisib iga päev Tallinna ja Tartu vahel?) Ja kui oligi, siis mina pole viimasel ajal kesklinnas käinud, ma pole suurt kellegagi kokku puutunud, ma pole õieti laborist väljagi saanud. (Aga Erna? Kas ta ei öelnud eile, et käis linna peal endale kingi otsimas?) Põhiline nakkusoht tekib siis, kui haige köhima hakkab. Ma pole küll kedagi köhimas kuulnud… Nii et…” (Ma peaksin ära minema, ma ei tohi ema ohtu seada. – Ei, see on juba lollus. Ma pean paanitsemise lõpetama.) Ta neelatas veel kord. “Eks see siis paistab,” ütles ta võltsi vaprusega. “Aga esialgu peaksid sa igaks juhuks minust eemale hoidma.”

Lumi pani teekruusi käest, tõusis püsti, tuli poja juurde ja kallistas teda. Ta tegi seda väga harva. Leemet surus põse vastu ema väga heledaid, peaaegu valgeid juukseid ja nuusutas nende nõrka lõhna, mis meenutas pärnaõisi. Ta tundis peaaegu, et võiks kukkuda, kui ta üsna kiiresti jälle lahti lasti.

“Kui sina oled nakatunud…” Lumi ei lõpetanud lauset, pööras pilgu kohmetult ära, korjas teekruusi üles ja läks majja. Leemet heitis üle õla pilgu väravale, kuid järgnes siis emale.

Võib-olla saavad nad veel natuke aega rahu.

*

19. JUUNI 2013, KELL 14.08, VILJANDI, EESTI

Õpetaja Linda Saare vaatas aknast välja ja mõtles, mida tema suvetööl olevad õpilased arvaksid, kui nad teaksid, et ta tahab siit klassiruumist juunikuiselt värskesse rohelusse pääseda vähemalt sama palju kui nemad. Tõenäoliselt nad ei usuks seda. Keskealiste õpetajate ainus soov ja eesmärk elus peaks ju olema õpilaste piinamine.

Ta tõusis püsti ja jalutas klassi kolme akna ees edasi-tagasi, pidades samas igasugusel kahtlasel nihelemisel silma peal. Ta teadis, et Sannal on spikker, aga veel polnud tüdruk leidnud võimalust või julgust seda välja võtta.

Seal nad istusid, strateegiliselt üksteisest piisavalt kaugele paigutatud, et sosistamist võimatuks teha. Teoreetiliselt oleksid nad pidanud grammatikateste lahendama – kaks eesti ja kaks inglise keele oma –, aga tegelikult veetsid nad rohkem aega lihtsalt oma töid vahtides ja aeg-ajalt tema poole piiludes. Linda juba aimas, et tänasega nad teste tehtud ei saa ja suvetöö peab edasi kestma. Nad tuli ju kuidagi vähemalt põhikooli lõpuni välja vedada.

Kolm neist neljast olid sellest täiesti lootusetust 7.b klassist. See oli tegelikult väga kokkuhoidev klass – kahjuks aga hoidsid nad kokku popitegemises, suitsetamises, joomises ja erakordses ülbuses õpetajate vastu.

Linda avas suu, et käskida Sannal lõpuks taskust välja õngitsetud paber ära anda, kui uksele koputati. See on ilmselt sekretär, kes tuleb mingitele järjekordsetele dokumentidele allkirju võtma. Direktor oli juba puhkusel ja ka sekretär tahtis oma tööga ühele poole saada. Vahel muutus ta oma nõudmistega päris segavaks. Õpetaja läks ukse juurde, tundes kuklakarvadega, kuidas spikrid päevavalgele ronivad.

Uudis, mida ta näost valgelt sekretärilt kuulis, pühkis spikrid täiesti meelest. Ta oli küll ajalehtedest selle viiruse kohta lugenud, aga polnud kuulnud, et see on ka Eestisse jõudnud. Kooli kantseleisse oli helistatud Viljandi linnavalitsusest. Sealt oli teatatud, et paari tunni jooksul jõustub linnas karantiin ja nende koolimaja vajatakse piirkondlikuks kriisikeskuseks või millekski taoliseks. Peaaegu hüsteeriline sekretär polnud sellest kas õigesti aru saanud või ei suutnud seda välja öelda. Ta korrutas närviliselt, et oli püüdnud direktorile helistada, kuid tolle mobiil oli lülitatud postkasti.

Linda üritas kainelt mõelda. “Kes praegu veel majas on?”

“Tähendab, ma saan aru, et tal on puhkus, aga ta võiks siiski vähemalt kättesaadav olla, hädaolukorra puhuks… Oh jumal, see pole isegi hädaolukord, ma ei teagi, mis see on… Mida?”

“Kes praegu siin koolimajas on?” Õpetaja tundis, et sekretäri paanika mõjub kuidagi rahustavalt, laseb tal end targemana tunda.

“Oh… Ma ei teagi… Õppealajuhataja käis hommikul, aga ta läks juba ära… Siin pole ühtegi vastutavat isikut, püha jumal, mis me peale hakkame?”

“Rahune maha, Terje. Meil polegi direktorit ega õppealajuhatajat vaja, mida nemad praegu rohkemat teha saaksid? Me peame seda asja rahulikult võtma. Mõtle nüüd, kes veel majas on?”

Sekretär vaikis natuke aega, üritades ilmselgelt oma hingamist kontrolli alla saada. “Majandusjuhataja, poiste kehalise kasvatuse õpetaja ja paar töömeest, kes arvutiklassi remondivad,” ütles ta lõpuks üllatavalt selge häälega. “Rohkem ei tohiks kedagi olla.”

“Kas lapsi on veel kusagil?”

“Ei… Ei. Sinu omad on ainsad.”

“Selge. Teeme nüüd nii. Sina otsi kõik inimesed üles, saada töömehed koju ja võtke siis koos Tanja ja Eeroga uuesti linnavalitsusega ühendust. Neil on kindlasti mingeid täpsemaid juhtnööre. Väga hea, et Tanja ja sina siin olete – majandusjuhatajal on kõik võtmed, ta teab, kus miski on ja saab asju korraldada, ja sina tunned kogu paberimajandust. Oodake ära, kuni linnavalitsusest keegi siia tuleb, näidake neile asjad kätte ja minge siis koju.”

“Ja mida sina teed?”

“Mina lähen viin lapsed koju. Nad mahuvad kõik minu auto peale.”

“Aga –”

“Kui nad hakkavad linna karantiini alla panema, siis on meil kiire, ja seal väljas võib mis tahes toimuda. Me ei saa neid lihtsalt omapäi minema saata. Kas sina tahad nende vanematele seletada, kuidas nad meie koolis suvetööl olles kadunuks jäid?”

Sekretär vahtis teda mõne hetke ja noogutas siis.

Ehkki nad olid püüdnud vaikselt rääkida, olid lapsed siiski enamikku kuulnud. Testid vedelesid unustatutena laudadel, Sanna oli oma spikrigi nähtavale jätnud. Linda vaatas neid ja püüdis leida midagi, mida öelda, kuid mitte midagi ei tulnud pähe.

“Kas see on see viirus?” küsis Jaanus häälega, millist õpetaja ei mäletanud poisi suust kuulnud olevat. Ta kõlas peaaegu nagu väike laps.

“Jah.” Linda raputas end oma tardumusest välja. “Nii, lähme nüüd, ma viin teid koju. Terje, mine otsi teised üles.”

Sekretäri käsi värises, kui ta õpetaja oma surus, kuid ta kiirustas siiski mööda koridori minema. Linda ja lapsed järgnesid tema kontsaklõbinale ning pöörasid siis trepist alla.

Laste kodud, nagu õpetaja käigupealt kindlaks tegi, asusid õnnetuseks kõik üksteisest üsna kaugel. Ainult üks neist elas lähedal kesklinnas, teine aga Paalalinnas, kolmas Männimäel ja neljas koguni linnast väljas Viiratsis.

Parklasse jõudmise ajaks näis osa laste julgusest naasnud olevat. Linda vana Nissanit nähes hüüatas Karl, 7.b klassi värvikamaid esindajaid: “Kas sa hullemat romu ei osanud endale osta?”

Linda kergitas kulme, ehkki õpetajalikku ilmet oli pooljoostes palju raskem ette manada kui klassi ees seistes. “Kui ta sõidab, siis muu ei tohiks tähtsust omada, Karl.”

Jooksusammud tegid ainult natuke haiget ja õnneks olid lapsed ärevuse või – Karli puhul – tema auto põlastamisega liiga hõivatud, et märgata, kui kaua tal istmele ronimine aega võtab. Muidugi oli ta seda aasta jooksul ka üksjagu harjutada jõudnud, nii et see läks kiiremini kui alguses. Ta keeras võtit süütelukus, olles tänulik, et tal üldse auto on. Ta ei uskunud, et oleks suutnud lapsed jalgsi liikudes koju saata.

Parklast tänavale pöörates püüdis ta saavutada oma kõige autoriteetsemat häält: “Kui teie vanemaid või kedagi teist kodus ei ole, siis ärge minge kuhugi, katsuge neile helistada ja oodake nad ära. Püsige kodus.”

Anete, väikest kasvu ja väga hoolitsetud moeka välimusega tüdruk lasti kesklinnas esimesena maha, ning kummalisel kombel paistis ka tema üsna väikese lapsena, kui ta oma maja poole jooksis, nagu jalad võtsid.

Edasi sõitsid nad väikese Viljandi kohta ebatavaliselt paljude autode vahel manööverdades Paalalinna. Jaanus hüppas oma maja ees maha ja nad liikusid edasi Männimäe suunas.

“Kas sa kiiremini ei või sõita, eit?” käratas esiistmel istuv Karl, kui nad Männimäe Selveri juures foori taga pika autorivi lõpus seisma jäid.

Linda oli selliste pöördumistega harjunud, kuid praegu torkas see kuidagi eriti valusalt. “Palun ära räägi minuga nii, Karl.”

Poiss turtsatas. “Kõik on nagunii perses, mis mõttega ma sinuga viisakas peaks olema?” Õpetaja kuulis, kuidas Sanna tagaistmelt ütles: “Lõpeta ära.”

Linda vaatas korraks Karli poole ja siis uuesti foori poole. “Tead, sul võib õigus olla. Ehk pole praegu tõesti tähtsust, kas sa oled õpetaja vastu viisakas või mitte. Aga sa solvad inimest, kes juhib autot, mis sind koju viib, nii et võib-olla oleks viisakus ometi kord sinu huvides.” Kohe, kui see öeldud sai, tundis ta õudust ja häbi – see kõlas, nagu ähvardaks ta praeguses olukorras väikest hirmunud poissi. Mis tal ometi viga on? “Anna andeks, Karl. Ma ei mõelnud seda ähvardusena. Ma lihtsalt… Meil kõigil on praegu närvid krussis. Anna andeks.”

Poiss ei vastanud midagi, lihtsalt istus edasi moel, mis tema enda meelest oli kindlasti üleolev lösutamine, kuid Lindale paistis rohkem kössitamisena. Fooris süttis roheline tuli ning autorivi hakkas aeglaselt liikuma.

Lõpuks jõudsid nad õige paneelmaja juurde ja Karl kadus sõnagi lausumata autost. Linda ohkas talle järele vaadates ja pidi just uuesti sõitma hakkama, kui Sanna järsku küsis: “Õpetaja, kas ma võin ette istuda?”

Linda ei mäletanud, millal see tüdruk teda viimati õpetajaks kutsunud oli. “Tagaistmel on turvalisem, Sanna.”

“Mul ükskõik. Ma ei taha siin üksi istuda.” Haledalt läbi kukkunud püüe oma tavalist ülbet tooni kasutada tõi õpetajale peaaegu pisarad silma. Lõpeta see tobe tundelisus ja rahune maha. Ta rääkis ka iseendaga alati teises isikus nagu mõne õpilasega. Sinust pole mingit kasu, kui sa vesistama hakkad.

“Hea küll, tule siis ette, Sanna. Aga vaata, et sa turvavöö kinni paned.” Süütundega meenus talle, et varem polnud ta seda lastele meelde tuletanud.

Nad sõitsid Männimäe poolt linnast välja ja keerasid Karksi maanteelt Mustla maantee poole, et ringiga Viiratsisse jõuda. Sanna pere maja oli ilmselt hiljuti remonditud ja ilusa hooldatud aiaga. Lindale tundus, et ta nägi kedagi ühe akna taga vilksatamas, ja ta eeldas, et tüdruk jookseb koju sama kiiresti nagu teised. Kuid Sanna kõhkles.

“Õpetaja, ma spikerdasin täna.” Tüdruk oli autoukse juba lahti teinud ega vaadanud tema poole.

Linda sundis oma hääle kergeks. “Noh, mõnikord on spikrist palju kasu. Selle tegemisega saab asi juba selgeks, nii et pärast polegi seda vaja.”

Sanna vaatas korraks talle otsa ja siis jälle maha. “Aitäh. Minu ja teiste eest ka.” Siis lipsas ta minema.

Linda pilgutas silmi, tõmbas hinge ja hakkas tagasi Viljandi poole sõitma. Viiratsist välja jõudmise ajaks oli ta otsustanud, et kuna tal pole peret, kelle pärast muretseda, võib ta samahästi kooli minna ja vaadata, kas saab seal kuidagi aidata. Kohe algab karantiin ja vast pole see viirus veel Viljandisse jõudnud, nii et kõik peaks ju hästi minema.

Viljandi järve orgu jõudes oli ta sunnitud kümmekonnast autost koosneva rivi taga peatuma. Eespool, linna piiri juures paistis mitu politseiautot ja isegi üks kaitseväeveok. Karantiin oli juba alanud.

*

19. JUUNI 2013, KELL 12.59, TABIVERE VALD, JÕGEVAMAA, EESTI

Eesti Vabariik. Nastja turtsatas omaette. Riik või asi, neil polnud aimugi, kuidas oma kodanikke kaitsta või mida praeguses olukorras üldse peale hakata. Kõik juhised ja korraldused käisid üksteisele vastu, oli ta mobiiliga raadiot kuulates kindlaks teinud: ühelgi eesti- ega venekeelsel jaamal polnud ilmselt selget ettekujutust, mida inimestele öelda. Püsige kodus, ärge võtke ette mingeid reise, hoidke eemale rahvarohketest kohtadest, kandke näomaski. Aga kuidas ta peaks kodus püsima, kui sinna jõudmiseks tuleb kõigepealt sõita rahvarohkes bussis ja läbida Kohtla-Järve kesklinn? Ja kust kurat ta selle näomaski peaks võtma?

Pealegi oli ilmselge, et nendest korraldustest ei pea keegi kinni. Maanteel oli palju autosid ja tavalisest rohkem kihutajaid, nad olid näinud tervelt kolme avariipaika. Bussijuht sõitis ebakindlalt, tahavaatepeeglistki oli näha, et tema nägu on kahvatu ja higine. Bussis oli nelikümmend ärevil, valjuhäälset, aeg-ajalt kätega vehkivat inimest. Nad poleks tohtinud reisida, kuid enamik bussis viibijaid sõitis koju ja oli igasuguse peatumise või Tartusse tagasi pöördumise lärmakalt maha hääletanud. Osa neist üritas endiselt kodustele helistada, Nastja oli sellest ammu loobunud. Kõik mobiilivõrgud olid üle koormatud – niipalju siis jõukast, üleni internetiseeritud ja mobiililevialadega kaetud e-riigist. Mis kasu sellest kõigest oli, kui hädaolukorras ei saanud isegi oma perekonnale helistada?

Osa reisijaid oli endale mingi salli või räti näo ette sidunud, ehkki bussis oli põrgulikult palav. Nastja mõtles, kas ta peaks sama tegema. Nagu korralikul tudengil kunagi, oli tal koju sõites kaasas musta pesu kott, kus peaks leiduma üks ainult natuke määrdunud siidsall –

Sel hetkel kostis kohutav raksatus, metallikrigin ja klaasiklirin. Buss jõnksatas, liikus pööritamapanevalt suure kiirusega täiesti vales suunas ja paiskus teelt välja.

*

19. JUUNI 2013, KELL 12.36, TALLINN, EESTI

Katrin keris autoakna alla ja pistis pea välja.

“Siin on sama värk. Ma ei näe isegi, kui kaugele see ulatub… Kas nad on tõega juba linnapiiri kinni pannud?”

Kristjan ei öelnud midagi. Männiku teel oli olukord samasugune nagu Vabaduse puiesteel, mida nad olid esimesena proovinud. Natuke maad enne linnapiiri pidid nad peatuma, sest linnast väljuval suunal autod lihtsalt ei liikunud. Nüüd olid nad selles ummikus kinni mis kinni, sest ka nende selja taga sirutus autoderong juba üsna kaugele.

Ilm oli pilves ja ähvardas sadama hakata, kuid töötavate mootorite heitgaasihaisuline kuumus tänava kohal kippus juba lämmatavaks muutuma.

Viis minutit hiljem ei näidanud autorivi ikka veel mingit märki liikuma hakkamisest. Kristjan trummeldas sõrmedega roolile ja vaatas ringi. Natuke maad eespool oli paremat kätt ühe väikese kõrvaltänava ots, kuid sinna keeramiseks peaks ta mööda kõnniteed sõitma. Järsku märkas ta üksikut kuju, kes kiirel sammul linnapiiri poolt lähenes. See oli väikest kasvu kõhn noor naine, pooleldi krunnist lahti pääsenud tumedate juustega, moodsalt riides ning päris ilus. Kuid Kristjani tähelepanu köitis peamiselt tema hüljatud ilme.

Ignoreerides Katrini ärevat küsimust: “Kuhu sa lähed?”, tegi Kristjan autoukse lahti ja ronis välja. Ta läks kiiresti ümber auto kõnnitee poole ja hõikas: “Vabandust! Ega te ei tea, mis seal lahti on, et see ummik ei liigu?”

Kogu peatus, pöördus ja vaatas tummalt Kristjanile otsa. Too vahtis naise suuri silmi, taibates järsku, et nende meik on pisaraist laiali läinud, ning tundes häbi, et teda seganud oli. Kohmetult küsis ta siiski veel kord: “Lihtsalt, te tulete sealtpoolt… Ega te ei tea, mis seal toimub?”

“Tee on kinni,” vastas naine nii vaikse häälega, et Kristjan teda üle autode lärmi vaevu kuulis. “Linna piiril on politsei ja sõjavägi. Nad ei lase enam kedagi sisse ega välja.”

Kristjan vandus mõttes ja Katrin valjusti. Mees võpatas ja vaatas avatud autoakna poole, ta oli õe peaaegu unustanud. “Tule autosse tagasi,” ütles Katrin tungivalt.

Kristjan kõhkles, vaadates ikka veel samal kohal seisvalt võõralt naiselt autole ja jälle tagasi. “Me võiks –” alustas ta, kuid õde katkestas teda, poolsosinal ja ometi lõikavalt: “Ei! Me ei võta võhivõõraid peale! Ta võib samahästi nakatunud olla! Tule tagasi autosse!”

Katrin vaatas, kuidas noor naine õlgu kehitas ja minekule pöördus, ning tundis piinlikkust, kuid mitte kahetsust. Ta polnud aru saanud, et tema hääl nii kaugele kostab, aga nii ei pidanud vähemalt midagi seletama hakkama. Vend näis samuti häbenevat – too hõikas naisele järele: “Aitäh abi eest!” –, kuid oli ka Katrini peale vihane nagu tavaliselt. Kristjan istus sõnagi lausumata autosse, virutas ukse kinni ja istus mõne hetke nohinal läbi nina hingates, lõuapärad nii kõvasti kokku surutud, et õdegi seda näha võis. Katrin ei lasknud ennast sellest eriti häirida, ta oli harjunud venna pahameele põhjuseks olema. Olgu ta pealegi vihane, peaasi, et elus.

Järsku lülitas Kristjan auto ohutuled sisse ja hakkas aeglaselt, kahe rattaga kõnniteele sõites kõrvaltänava poole manööverdama. Paar ummikus seisvat autot andsid signaali, kuid üks sõitis neile järele.

“Mida sa teed?” päris Katrin selle ettevaatliku tooniga, mida ta pärast venna väljavihastamist kasutas.

“Mis sa ise arvad? Katsun sellest ummikust välja saada.”

Paarikümne meetri pärast said nad lõpuks kõrvaltänavale pöörata. Kristjan ütles: “Me peame katsuma mööda neid väikseid tänavaid Männiku metsa jõuda. Sealt võib linnast välja saada, vaevalt nad on juba jõudnud kõiki metsateid kinni panna. Kui ma sidepatis olin, siis me käisime seal harjutamas, ma tunnen seda kanti.”

Katrin vaatas venda imetlusega. “See on geniaalne! Aga kas sa tead, kuidas siit metsa jõuda?”

“Ega ma täpselt ei mäleta, aga meil tuleb lihtsalt vasakule hoida.”

Pärast mõningat väikestel tänavatel seiklemist kohtasid nad uuesti seda noort naist, kes uitas mööda kõnniteed sama hüljatud ilmel nagu ennegi. Kristjan vajutas järsult pidurile ning seekord ei hakanud Katrin vaidlema, vaid otsis sellal, kui vend naisega rääkis ja talle auto tagaukse lahti tegi, oma kotist ohates veel ühe näomaski. Seda võõrale ulatades küsis ta: “Mis su nimi on?” Teietamine tundus veidras olukorras liigse formaalsusena.

“Greta,” vastas naine maski ette pannes. Tema silmad vaatasid liikumatult ettepoole. Ta näis olevat šokis, mis polnudki eriti üllatav.

“Mina olen Katrin ja tema on Kristjan.” Katrin nägi, kuidas venna pilk tahavaatepeeglis nende uue kaasreisija poole vilksatas.

Rohkem nad ei rääkinud. Kristjan manööverdas aedlinna kitsaste tänavate võrgustikus, hoides üldiselt suunda Männiku metsa poole.

Alles siis, kui nad mööda liivaseid rööpaid väikesest järsakust üles puude vahele sõitsid ja autoaknast pahvak mändide lõhna sisse hoovas, taipas Katrin, et ta oli ummikus seismisest saadik akent lahti hoidnud. Lihtsalt suurepärane, mõtles ta akna üleskerimise nuppu vajutades. Ise olen arst ja sõidan õhu kaudu leviva surmava viirusega nakatunud linnas lahtise aknaga ringi.

Kristjan vaatas ringi ja meenutas seda, kuidas ta oli Sidepataljonis aega teenides siin treeningutel käinud. Tookord polnud see talle eriti meeldinud. Nüüd tagasi vaadates tundus see aeg lihtne ja tore. Selles jamas kutsuvad nad kindlasti kõik endised ajateenijad reservist tagasi. Aga mina ei saa minna. Ta vaatas õe poole ja uuesti tahavaatepeeglisse. Kui ta õigesti mäletas, pidi ta sõja puhkemise korral (aga see pole ju sõda, selle viirusega ei saa ükski armee sõdida) ilmuma Paldiskisse. Katsume siis mitte sinnapoole sõita.

Greta vahtis läbi tuuleklaasi otse välja ega mõelnud midagi.

*

10. JUUNI 2013, KELL 17.35, PÕLTSAMAA VALD, JÕGEVAMAA, EESTI

Suveöö unenägu. Täpselt sellena oli see etendus tundunudki. Globe’i teater, kus võis end tõepoolest Shakespeare’i kaasaega kujutleda, hõljuvad haldjakujud, täiusliku häälduse ja hea intonatsiooniga vanaaegne inglise keel, ja muidugi näidendi tekst ise. See oli väärt lennujaamade järjekordades seismist, õhkutõusmisel ja maandumisel tekkivat kõrvavalu ning norskavaid toakaaslasi hostelis.

Inga oli sellist reisi igatsenud sellest ajast peale, kui ta oli inglise keele süvaõppeklassis Shakespeare’i õppinud, nii et Toomas oli osanud talle täiusliku sünnipäevakingituse teha. Selle tegi kuidagi veel väärtuslikumaks see, et tudengi rahakotiga olid nad saanud minna ainult üheks nädalavahetuseks ja ööbida hostelis. Inga surus pea vastu bussiistmel magava kallima õlga ja sosistas: “Tead, kui sa paluksid mul praegu endaga abielluda, siis ma ütleksin jah.” Toomas liigatas ja pomises unes. Inga naeratas. Ta aimas, et seda küsimust on varsti oodata, aga kuna mees oli romantik nagu temagi, ootas ta kindlasti õiget hetke ja planeeris seda hoolega, just nagu seda reisi.

Inga seadis end mugavalt Toomase õla najale ja vaatas akna tagant mööda libisevat tuttavat Tallinna-Tartu maantee äärset maastikku. Reisida oli tore, aga hea oli ka jälle kodus olla. Tartu, armas Tartu, ülikooli peahoone valgetest sammastest nende pisikese Supilinna korterini – hetkeks tundis ta linna järele teravat igatsust ja soovis, et nad juba kohal oleksid.

Millest see tuleb, et miljonite inimeste sõnad unustatakse, kuid ühe kirjutatut tullakse ka rohkem kui neljasaja aasta pärast tuhandete kilomeetrite tagant kuulama? Kas minu ja Toomase armastus võiks ajalukku minna? Mitte et seda mulle vaja oleks, aga ma tahaksin lihtsalt teada, kuidas see juhtub.

Ei Inga ega keegi teine ei saanud kunagi teada, millist ajalugu nad tegelikult tegid – et just see romantikutest tudengipaar tõi oma armsasse Tartusse esimesena tõelise katku.

*

19. JUUNI 2013, KELL 20.35, VASTSE-KUUSTE VALD, PÕLVAMAA, EESTI

Emil tundis, kuidas ta käed ja jalad pärast seitsmekümnekilomeetrist rattasõitu külavaheteedel ja metsaradadel kontrollimatult värisevad. Ta oli Taevaskoja lähedale pargitud hõbedase Lexuse juurde tagasi jõudnud, ratta raamile kinnitanud ning autosse istunud, et puhata ja ajaviiteks raadiot kuulata. Kuuldud uudiste peale oli ta spordijoogipudeli käest visanud, auto käima pannud ja sõitma hakanud. Kuid juhtida oli raske, sest käte ja jalgade värin ei tahtnud kuidagi lakata.

Ta pidi koju Tartusse jõudma, uurima, kas Annikaga on kõik korras, vanematele helistama. Tuli töölt läbi minna, kontoris oli lauatelefon. Tema mobiilivõrk, nagu ta juba proovinud oli, oli maas.

Maanteel oli tavalisest rohkem autosid, millest enamik liikus vastassuunas, Tartust eemale. Nojah, raadios oli ju öeldud – ta oli selle kinni keeranud, tahtmata rohkem kuulata –, et on tungivalt soovitatav rahvarohketest kohtadest eemale hoida. Seda nad teevadki – põgenevad maale. Noh, tema ei saanud seda teha. Kogu tema elu oli linnas. Tema töökoht, elukaaslane, hiljuti ostetud ilus korter, vanematekodu… Ta pidi tagasi minema ega kartnud.

Kontrollimatud judinad läksid aegapidi üha hullemaks. Ta sõitis jõnksutades, sest jalg ei suutnud gaasipedaalil ühtlast kiirust hoida, ning kui üks vastutulev džiip hullumeelse möödasõidu sooritas ja ta pidi kõrvale põikama, tundis ta, et ka käed roolil värisevad. Alanud vihmasadu ei teinud olukorda paremaks. Teisel pool tee ääres hääletas paar tüdrukut, mis tundus talle praeguses olukorras täiesti absurdne, kuid mõne hetke pärast oli ta nad unustanud ja püüdis uuesti juhtimisele keskenduda. Paarisaja meetri pärast andis ta alla. Ta tõmbas Lexuse kruusakrabinal teepervele, keeras süüte välja ja langetas otsaesise vastu rooli. Ta püüdis sügavalt hingata, kuid see kõlas tema endagi kõrvus rohkem nagu hirmunud nuuksumine. Ta polnud elu sees sellist õudust tundnud.