Читать книгу Jäljed - Mari Sajo - Страница 5

Ikka ja jälle tungis Helenale ninna see vanale puumajale nii iseloomulik lõhn. Tolmune ja pisut koppinudki, ometigi tundus see veidi aja eest laua ääres istet võtnule praegusel hetkel kuidagi koduselt turvalise ning rahustavana. Juhul muidugi, kui siinmail viimasel ajal üldse enam midagi turvaliseks ja rahulikuks oli võimalik nimetada …

Ootamatult avanes vanas seinakellas pisike luuk ning sealt ikka uuesti ja uuesti välja ilmuv kägu kukkus kaasaskäivast raginast hoolimata kohusetundlikult täpselt neli korda. Seda mitu korda järjest nähtavale ilmuvat väikest puust linnukest vaadates kerkis Helenale äkki silmade ette üks hoopiski ammusem mälupilt. Tema ise väikese tüdrukuna ema Hilma seelikusabast kõvasti kinni hoides seismas ilmselt just sellessamas toas siin sedasama kellakägu imestamas. Kui vana ta tookord olla võis või kui mitu korda linnuke tol ammusel korral kukkus, seda ei oleks Helena nüüd, tagantjärele, küll enam öelda osanud. Aga teda toona ümbritsenud lõhnad ja hääled pidid kõik ju järelikult täpselt samasugused olema – võõrad ja lapsele natuke hirmutavadki, kuid sellegipoolest omamoodi huvitavad. Ega muidu poleks need ju väikesele tüdrukutirtsule nii sügavale mällu sööbinud, et oleksid sealt just tänasel päeval ning ilma mingi suurema hoiatuseta osanud taas kord pinnale kerkida. Hetkeks tundus Helenale, nagu oleks aeg korraga pikkade aastate taha tagasi veerenud. Sinnasamasse, ema triibulise ning nii turvaliselt kodu järele lõhnava seelikuhõlma varju …

Ent juba järgmisel silmapilgul katkestas noore naise seesugused mõtted toauksest sisse astuv nende küla kohalik kirikuõpetaja. Oleks Helenale nüüd mõtisklusteks veel veidike rohkem aega antud, oleks ta ehk imestadagi võinud, et kuidas küll kellakägu tema silmis nende aastatega nii silmanähtavalt luitunumaks oli jäänud, kui õpetaja Erkki Tinkeli juures seevastu polnud mingit erilist vananemist märgata. Vähemalt Helena meelest mitte. Või oli siin tegemist hoopis asjaoluga, et väikesele lapsele isegi vaevalt keskea ületanud inimesed sageli suisa vanuritena paistavad. Nüüd, palju aastaid hiljem ja ka ise juba kahekümneseks saanuna, oskas ta aga elule ja inimestele hoopis teistsuguse pilguga vaadata.

Päevinäinud kirjutuslaua juurde astunud, asetas musta kuube kandev mees sellele ettevaatlikult seni enda kaenla all peidus olnud paksu, tumepruunist nahast kaantega raamatu. Helenale jäi silma selle kaane peal ilutsev ning sügavalt nahka pressitud suur kuldseks värvitud rist.

Raamatut esialgu avamata totsatas kirikuõpetaja ka ise sinnasamasse, juba varem laua äärde valmis pandud kõrge leeniga toolile ning jäi enda vastas istuvale kahele noorele inimesele kordamööda otsa vaatama. Lõpuks oma heatahtlikud silmad noorukesel naisel peatanud, ütles ta:

„No näed siis! Ja ongi juba kätte jõudnud see aeg, kui meie Helenake meheleminekuikka välja on jõudnud. Nagu oleks see alles eile olnud, kui ma sind ristiinimeste hulka vastuvõtmiseks jumala lapseks kastsin. Pisikest ja krimpsus nahaga vastsündinud nääpsukest, kes sellegipoolest oma tillukesest suust maailmatuma kõva kisa suutis kuuldavale tuua.”

Helena tundis, kuidas tal puna nende viimaste sõnade peale üle palge levis. Miskipärast näis talle kirikuõpetaja säärane otsekohene väljaütlemine siin ja praegu kuidagi kohatuna. Nagu teise kimbatusest aru saades, pöördus Erkki Tinkeli kohe seejärel hoopis Helena kõrval istuva noore mehe poole.

„Ja sina oled siis Antti, jah?” Küsimusena küll esitatud, ei jäänud kirikuõpetaja sellele siiski mingit vastust ootama. Polnud ju Antti Reino näol tegemist siinmail ammugi enam kellelegi võõra või tundmatu noormehega. Päris kindlasti oli ka kirikuõpetaja ise juhtunud nende küla sepikojast läbi astuma, kus juba mitme aasta eest oma onu juurde õpipoisiks tulnud Antti nüüd ihuüksinda iga päev palehigis tööd teha vuhkis. Pärast seda, kui onu ise kohe sõja esimestel päevadel, nagu kõik teisedki nende küla enam-vähem terved ja täisjõus mehed, oli mobilisatsiooni korras Vene sõjaväkke kupatatud. Oleks ka Antti ise minema pidanud, kui tal juba sünnist saadik poleks seda va kuulmiseviga küljes olnud. Mitte et noor mees kohe mõlemast kõrvast täiesti kurt oleks olnud. Seda nüüd, jumalale tänu, küll mitte! Aga sõjaväljale saatmiseks ikkagi ei piisavat sellest natukesest kuulmisest, mis talle eluteele oli kaasa antud.

Pilgu järgmiseks enda ees laua peal lebavale raamatule pööranud, lasi kirikuõpetaja oma soonilisel käel õrnalt üle selle kaane libiseda. Nagu oleks ta nahkse köite pealt tahtnud mingeid nähtamatuid tolmukübemeid maha pühkida. Seejärel raamatu kohal ristimärgi teinud, avas Erkki Tinkeli selle raske kaane ning hakkas aeglaste liigutustega ajast veidi koltunuks muutunud lehekülgi keerama.

Helena vaatas kirikuõpetaja tegevust vaikides pealt. See, kuidas vana mees lõpuks raamatu kohale kummardus ning süvenenult midagi sinna kirja pandut uurima hakkas, tegi neiu äkki äraütlemata kurvaks. Midagi muud usuga seonduvat peale selle kuldse ristimärgiga kirikuraamatu nende külale nüüdseks enam järele jäänud ju ei olnudki. Venjoe suure pühakoja sulgemisest ning selle klubiks muutmisest oli juba kuus aastat möödas. Isegi nende väikesele kohalikule puust palvemajale olid venelased juba aastate eest tule otsa pannud, arvates, et rahvas niimoodi usust lahti ütleb ning ilmaliku elu poole pöördub. Aga võta näpust! Pühakojad võid sa ju sulgeda ja pühamehed hävitada – nagu oli seda lisaks mitmetele teistele ilmselt ka Venjoe kiriku viimase pastori Pekka Braksiga tehtud –, aga usku inimeste südametest mitte. Ja just selle viimase, usu pärast, oli ka Helena täna siia nende endi kohaliku kirikuõpetaja jutule tulnud. Koos Anttiga. Salaja. Sest olgu see pealegi ametnikkude silmis seadusetuks kuulutatud, ilma Erkki Tinkeli õnnistuseta ei saaks nende abielul miskit õiget kaalu olema. Vähemalt Helena silmis mitte.

Tegelikult oli säärane pühakodade sulgemine või kogunisti mahapõletamine, kummaline küll, mõjunud siinsele rahvale hoopis vastupidiselt, kui punased ametimehed seda algselt soovinud olid. Nagu viimases lootuses klammerdusid inimesed, olgugi salaja, järjest tugevamini oma mineviku külge, otsides endale möödanikust mingisugustki tuge või lohutust. Vaatamata sellele, et rahvasuus olid juba ammugi hakanud levima jutud, millest nii mõnedki panid Helenal vere soontes õudusest lausa tarretama. Ta mäletas selgesti, kuidas nad koos emaga alles selsamal kevadel korraks naaberkülla vanaema juurde olid läinud ning ta seal köögilaua ääres istudes teiste juttu oli tahtmatult pealt kuulnud. Vanaema oli vaikse häälega rääkinud, kuidas temani jõudnud kuulduste järgi toosama Venjoe kiriku viimane pastor Braks olevat juba 1937. aasta septembris NKVD-meeste poolt otse kirikust ja keset püha jumalateenistust kinni võetud ning kaasa viidud. Sellised inimeste äraviimised ei tulnud siinmail enam kellelegi suurema üllatusena, saati siis veel usumeeste või kooliõpetajate vangistamised. Aga tavaliselt leidsid niisugused asjad aset ikka ööpimeduse varjus või varahommikuti, kui üleliigseid silmapaare nägemas ei olnud. Ilmselt taheti kirikuõpetaja säärase avaliku vangistamisega kirikusse kogunenud rahvale midagi hoopis põhjapanevamat teatavaks teha …

Kõige õõvastavama tunde oli vanaema juttu kuulates Helenas tekitanud aga hoopis see, kuidas pastor ise oli sellesama kuulu järgi asjale reageerinud. Sõnagi lausumata oli ta terve koguduse silme all võtnud aeglaselt ja rahulikult oma talaari seljast ning risti kaelast ja need siis nagu Jumalale toodud ohvriannid otse sinnasamasse, altarile asetanud. Seejärel oli kirikuõpetaja kõnepuldi juurde astunud, piibli sulgenud ning ühe seal põlevatest küünaldest surnuks puhunud. Enne talle järele tulnud meestega kaasaminemist olevat usumees veel viimast korda, nagu õnnistuseks, käed kirikus hääletult istuva rahva kohale tõstnud ning õhus suure ristimärgi teinud. Seejuures olnud tol pühapäeval inimestest pungil pühakojas nii vaikne, et veel põlema jäänud küünalde praginatki olevat suisa viimastesse ridadesse selgesti kuulda võinud.

Vanaema teadis ka rääkida, et pastor olevat oma vangistamist juba varem ette näinud ning veel samal hommikul, vahetult enne kodust lahkumist palunud tütart Ellat, et too ise viimased sissekanded kirikuraamatusse lõpuni kirjutaks ning pastoraadi raamatupidamise korras hoiaks. Usumehe edasise saatuse kohta polnud aga siiani kellelgi täit teadmist olemas. Kõige sagedamini sosistati, et pastor olla juba ammugi Leningradist põhja pool asuvas Levassovo metsas nagu koer maha lastud ja auku aetud. Mõned siiski lootsid, et kirikumees Jumala armuga ikkagi veel hinges püsis ning on karistuseks ehk ainult siitmailt kusagile kaugele, Siberi vangilaagrisse saadetud.

Kõik see aeg vanaema juures köögilaua ääres istudes ja teiste juttu pealt kuulates oli Helena imestanud korraga tekkinud suurt ja sügavat vaikust, mis tükiks ajaks nende kolme ümber maad võttis. Ja seal nägi Helena nii oma ema kui ka vanaema silmades midagi võõrast ning jubedat endale vastu vaatamas. Esialgu arvanud ta, et see on puhtakujuline hirm. Aga hiljem asja üle endamisi juureldes sai ta aru, et neist kahest silmapaarist oli talle veel midagi hoopistükkis põhjatumat kui lihtlabane kartus vastu peegeldunud. Rääkimise oli vanaema lõpetanud ilmselt ainult sellepärast, et tal ei olnud kõige selle praegusel ajal neid ümbritseva jubeduse kohta lihtsalt enam sõnu. Kes teab, võib-olla kunagi sellised sõnad ka leitakse või kellegi poolt välja mõeldakse. Aga praegu veel ei olnud neid ingerisoomlaste keelepruugis olemas. Sääraseid sõnu, mis oleksid ka tegelikult kõiki neid inimeste hinges pesitsevaid õudusest pakatavaid tundmusi osanud väljendada …

Laua kohal siiani kummargil olnud mehekogu ajas ennast järgmisel hetkel tagasi sirgu. Korraks sügavalt ohanud, keeras kirikuõpetaja ette uue puhta lehekülje ning võttis laua pealt tindi potist sulepea. Lehe ülaossa „ANNO DOMINI 1943, 4-ndamal juulikuu päeval” valmis kirjutanud, kastis ta sule uuesti tindipotti. Sulelt ettevaatlikult ülemäärast tinti maha raputades ütles ta:

„Mis siis muud, kui paneme aga teie nimed siia kirikuraamatusse ilusasti kirja.” Ja nagu oma sõnadele kinnitust otsides hakkas vana mees jälle enda ees istuvale kahele noorele inimesele kordamööda otsa vaatama.

Helena naeratas arglikult ning kiikas silmanurgast vilksamisi Antti poole. Too oli kõik selle aja täiesti sõnatult ja nii sirge seljaga oma tooli peal istunud, nagu oleks ta just äsja meetrise marga puu alla neelanud. Noor mees püüdis ilmselgelt niimoodi oma kohmetust hirmtõsise oleku ja vaikimise taha varjata. Aga Helena teadis, et tegelikult polnud Antti hoopiski mitte seesugune – vaikselt istuv nui. Temaga kahekesi jäädes oli noormees naerusuine ja alati valmis midagi uut ning huvitavat ette võtma. Vastupidiselt Helenale endale, kes oma peigmeest päris tihti nii mõneski asjas pidi tagasi hoidma ja ettevaatlikkusele keelitama. Ning lisaks veel see, kui toredasti oskas Antti pajatada talle igasuguseid lugusid oma teisel pool Leningradi asuvast kodust Taskumäe külas ja suurest hulgast õdedest-vendadest! Noormehe kuldsetest kätest ei maksnud rääkidagi. Olgugi nimetuse järgi ainult lihtne külasepp, oli viimasel ajal tema käes valmima hakanud hoopis peenemaidki vipstükke.

Tagasi kirikuõpetaja suunas vaadates taipas Helena, et viimane ikka veel enda vastas istujaile pooleldi küsivalt, pooleldi ootavalt otsa vaatab. Nagu nõusoleku märgiks hakkas naine nüüd rutakalt oma pead noogutama.

„Antti Reino, Aleksandri poeg,” alustas aga siiani hoopis vait istunud mees tema kõrval ootamatult ja kõlava häälega rääkimist. „Sündinud 4. märtsil 1921. aastal. Pärit Leningradi piirkonnast Toksova ringkonnast Taskumäe külast.”

Kirikuõpetaja, kõik noormehe andmed kirikuraamatusse korralikult kirja pannud, vaatas nüüd vilksamisi üle prillide teise tema jutule tulnu poole.

„Helena Himanen, Juhani tütar. Sündinud 16. mail 1923. aastal siinsamas Leningradi piirkonnas Slutski ringkonnas Poritsa külas.” Viimaseid sõnu öeldes kehitas Helena otsekui ebaledes õlgu. Millegi pärast tundus talle äkki kummaline olevat neid kirikuõpetajale juba nagunii ammugi teadaolevaid elulooandmeid siin niimoodi kõva häälega ja kõigi kolme kuuldes esitada. Aga Erkki Tinkeli ei paistnud tema kohmetust üldse tähele panevat. Kirjutamise lõpetanud, kuivatas õpetaja hoolikalt sule puhtaks ning pani selle siis tagasi tindipoti kõrvale puidust alusele. Nüüd ristas ta laua peal oma vanad kortsulised käed ja teatas:

„Järgmisel kahel pühapäeval kuulutan ma teie kihluse siis siinsamas, oma koduse jumalapalvuse ajal maha ja kolmandal pühapäeval, 25-ndamal juulil, kohe pärast viimast mahakuulutamist sõlmin ma teie abielu ka meie taevase isa enda palge ees.”

Noored tõusid selle peale nagu käsust püsti ning lühidalt vana mehega jumalaga jätnud, hakkasid mõlemad kiiruga köögiukse poole liikuma. Seda nad enam ei näinudki, kuidas Erkki Tinkeli tõstis veel nagu õnnistuseks oma soonilise käe ja neile õhus ristimärgi saatjaks järele tegi.

Kirikuõpetaja majast väljunud, tahtis Helena külateed mööda tagasi kodu poole kõndima hakata. Aga nagu oma mingi juba varasemalt tehtud plaani kohaselt haaras Antti oma mõrsjal nüüd äkki tugevasti käest kinni ning hakkas neiut vedama hoopis vastupidises suunas. Sinnapoole, kus Venjõe käärus kössitas neile mõlemale ammugi tuttavaks saanud pisike küünikökats. Helena, teise mõtted ja kavatsused sealsamas läbi näinud, lippas veel vaid korra üle õla tagasi küla poole vaadates noorele mehele järele.

Küüniukse väljaõppinud liigutusega lahti vedanud, lasi Antti oma pruudil ees sisse minna. Helena läks otsejoones ruumi tagumisse nurka ja istus sinna neile mõlemale juba varasemast kindlaks kujunenud paika heinte peale maha, jäädes südame kloppides teise järelejõudmist ootama. Küllap uuris noormees enne ukse seestpoolt sulgemist veel hoolikalt järele, ega nende tulekut mõni soovimatu silmapaar äkki juhtumisi pealt näinud. Sakslased poleks iialgi sellega nõus olnud, kui oleksid teada saanud, et keegi kohalikest oli pähe võtnud nende tulevaks talveks hobustele varutud kallihinnalist heina lihtsalt niisama heast-paremast tallama tulla. Aga kuhu mujale neil Anttiga siin külas siis üleliigsete silmapaaride eest ikka niiväga minna oli?

Helena vedas suure sõõmu värsket ja magusat heinalõhna endale sügavale kopsudesse ning tundis, kuidas küüni hämar valgus pani tal südame ootusärevusest veel rohkem põksuma. Kahe hõreda seinalaua vahelt tema kõrval paistis küüni sisse suviselt soe ja hele päikesekiir, vedades tolmusesse õhku särava triibu ning joonistades heleda kriipsu üle ta paljaste peenikeste säärte. Miskipärast tõi kõik see Helenale aga äkki meelde hoopis ema vast küpsetatud pruuni krõbeda koorikuga leiva. Ta neelatas tahtmatult, tundes, kuidas suu sülge täis vajus ning magu samal hetkel tühjusest korinal kokku tõmbus. Olgugi, et kõige hullema nälja-aja olid siinsed inimesed jaksanud praeguseks ilmselt juba üle elada, ei tähendanud see ju hoopiski, et söögiga nüüd kellelgi priisata oleks olnud. Seda, millal tema ise oli viimati kõhu korralikku toitu täis süüa saanud, Helena ei mäletanudki vist enam.

Aga siiski – sellest polnudki tegelikult ju rohkem kui ainult mõned vaevalised kuud möödas. Kui sakslaste hobune ühel udusel maikuu hommikul natuke kaugemal heinamaal rohtu näsides täiesti ootamatult miini otsa astus, tegid fritsud keset küla lõkke maha ning küpsetasid suurte raudpannide peal setukast saadud liha ära. Et seda head kraami rohkem kui küllaga sai, kutsuti ka kõik külas elavad naised ja lapsed pidusöögist osa saama. Helena meelest polnud ta ealeski varem oma elus midagi nii maitsvat söönud! Ent peale selle suure rahulolutunde, mis täis kõht ja rammus toit talle tookord valmistas, ei saanud ta sealjuures siiani meelest oma ema nägu. Endal kõht magusat rooga kurguauguni täis vitsutatud, oli Hilma pannil kuhjas olevat liha vaadates äkki suure häälega nutma hakanud. Alles hiljem õhtul kodus oli ema vaikselt poetanud: „Kahju, et see hobune juba paar aastat tagasi ära lõppeda ei osanud.”

Esialgu polnud Helena ema öeldud sõnadest nagu arugi saanud. Ent kui ema jäi seejärel looritatud pilguga akna poole vaatama, nagu oleks ta pimendamiseks klaaside ette pandud paksust tekist läbi näha suutnud, oli Helena lõpuks mõistnud. Säärase pilgu tõi ema silmadesse ainult üks mälestus – Aino-Helmi!

Helena ohkas sügavalt. See 1941. aasta näljatalv oli siinmail senini kõige rängem olnud ja viinud endaga igaveseks kaasa suure hulga inimesi. Eriti varajane külm oli hävitanud pea kogu saagi ning mis sõjaväljale mobiliseeritud meestest küladesse maha jäänud naistel ja lastel enne talve suure vaevaga salvedesse-aitadesse oli õnnestunud koguda, sellegi natukese olid sakslased tugevama õigust kasutades lihtsalt minema viinud. Eks nälg oli ju tookord neilgi kõhtu näpistanud.

Ning nagu salve kogutud põllusaagist veel küllalt poleks olnud, olid sakslased hakanud üksvahe veel ka külas ringi käima, et lehmi ära viia. Niipaljukest ikka halastati, et nendes peredes, kus lapsed olid, lehmad alles jäeti.

Kõige enne suridki tol talvel just noorusest nõrgad ning vanadusest väetid. Ja haiged inimesed. Peale pooleteiseaastase Aino-Helmi oli nende lähedastest manalateed läinud ka Helena vanaonu Juho. Ja olgugi, et pisikese õekese kaotus oli olnud midagi sõnulseletamatult trööstitut, polnud sellega siiski seotud säärast võigast ja õõvastavalt jubedat mälestust nagu vanaonust tema viimastel elukuudel. Juba varem näljast üles paistetanud, oli Juho oma viimastel elunädalatel paisunud lausa nii suureks, et pärast surma tuli teda mitme inimese jõuga kirstulaudade vahele pressida. Helenale oli siiani mällu sööbinud pilt sellest, kuidas tema enda isa, Juhani, kes oma vasaku jala puudumise tõttu samuti Vene sõjaväljale saatmiseks kõlbmatuks oli tunnistatud, surnud Juho-onule pooleldi peale istus, et viimast oma keha raskusega kirstu mahutada. Sealjuures oli isa puust jalg tonksinud ikka uuesti ning uuesti õõnsate kopsatustega vastu põrandat.

Ent kui Helena siis järgmisel hommikul läks vanaonule hüvastijätuks paari käbidega kuuseoksa viima, leidis ta toolidele tõstetud kirstu alt maailmatuma suure veeloigu eest. Hämmastunult oli ta seda lausa väikese lombi mõõtu veesilma vaatama jäänud, kuni ka vanaema sinnasamasse tuppa korraks sisse oli astunud. Kui Helena polnud osanud kummalisele nähtusele mingit mõistlikku seletust anda, siis vanaemale kui hoopis elukogenumale inimesele oli asi olnud kohe esimesest silmapilgust selgemast selgem. Ja kui siis kirstu kaas üles tõsteti, nägi ka Helena ise oma suureks õuduseks, et veel eelmisel päeval seapõiena paksukesest mehest ainult väike kämbar luid ja nahka kirstupõhja alles oli jäänud. Kõik ülejäänu oli üheainsama ööga vanaonust välja, kirstu alla põrandale valgunud.

Et mitte sinnasamasse oksele hakata, oli Helena tookord suure kiiruga uksest välja, külatänavale jooksnud. Alles värske ja karge kevad-talvine õhk olid tal enesetunde pikapeale natuke paremaks teinud. Ent veel siiani tundis noor naine oma kõhupõhjas vastikut pööritust, kui ta toonase vaatepildi peale mõtlema juhtus.

Hoopis teine lugu oli pisikese Aino-Helmiga. Nagu enamikul siinmail 1940. aasta paiku sündinud lastest, nii oli ka Hilma pisitütrel suur punnis kõht ja hirmpeenikesed käed ning jalad. Pideva nälja ja viletsa toidu pärast vaevlesid paljud siinsed väike lapsed rahhiidi käes. Aga kuidas või kes neid pisikesi siis ikka aidata oleks saanud. Rohkemat suhupanemiseks polnud ju kellelgi. Helena mäletas väga hästi, kuidas ema oli tol ajal kohe hommikul, vaevalt esimeste päikesekiirte ilmumisel, endale paksud talveriided selga pannud ning vaatamata paukuvale pakasele lähedasele põllule läinud. Lootuses, et tal õnnestub jäisest maast ja paksu lumevaiba alt kasvõi mõned külmunud kapsalehed labidaga välja raiuda. Pärastlõunal uuesti samale teekonnale minnes oli ema tihtipeale ka Helena venna – toona vaevalt 12-aastase Simo – põlluretkele kaasa võtnud.

Terve nende pere teadis nüüdseks hästi, kuidas maitses supp, millesse oli lisaks mõnele hulpivale kapsalehele ja käputäiele kartulitele ka peeneks jahvatatud puukoort piima sisse pehmeks keema pandud. Ainult et – silma võid sa ju sedaviisi leeme paksusega ära petta, aga kõhtu mitte. Eks inimese sisikond oskab eksimatult vahet teha, kas supp on rammus ja toitev või ainult petukaup. Ainuke, mis neid kõiki tol talvel kindlast näljasurmast päästis, oligi nende lehma antud piim. Lehmi hoiti nagu kullakalleid silmateri. Aga paljukest sellest piimanatukesest siis suurele perele ikka jagus. Aino-Helmile oli sellest päris kindlasti liiga väheks jäänud.

Küll juba rohkem kui pooleteise aastane, ei olnud Aino-Helmi suutnud veel sammugi oma jala peal astuda. Ema oli teda ikka köögi akna alla toolile istuma sättinud, et pisike ei peaks kogu aeg voodis pikali olema. Aino-Helmi oli kui väike portselanist nukuke – heledate lokkis kiharate ja imeilusa inglinäokesega. Küllap oleks temast ühel päeval tõeline kaunitar võinud saada. Ema oli köögis toimetades pisitütrele tihtipeale ajaviiteks igasuguseid laulukesi laulnud ja ilmselt oleks teistsuguse saatuse korral Aino-Helmist lisaks kaunile välimusele veel ka vägagi terane tüdruk sirgunud, sest nii viisid kui ka sõnad jäid talle ruttu pähe. Oma niitpeenikesi käsi laulusalmi taktis vasakule ja paremale liigutades oli väike tüdrukuke akna all toolis istudes armsa lapsehäälega ikka laulnud:

„Satoi vettä, satoi lunta,

satoi pieniä rakeita.

Kuka käski tytöllä ottaa

pojan taskuista makeita?”1

Sellesama neljakümne esimese aasta kevadel, vaid mõned lühikesed kuud pärast Juho-onu surma oli Aino-Helmil äkki hirmkõrge palavik üles löönud. Isegi külas tol ajal elanud sakslaste velsker oli haigestumisest kuulda saades härdaks muutunud ja tulnud väikest last vaatama. Helena oli siis esimest korda elus näinud oma ihusilmaga kraadiklaasi. Enne lahkumist oli sakslane siiski vaid pead raputades mõista andnud, et ilma ravimiteta ei olevat siin midagi muud suuremat teha, kui väikese tüdruku hinge eest hardalt Jumalat paluda. Sest eks teadnud ta ju isegi, et kust kohast keegi meist toona, esimese sõja-aasta paiku, need ravimid siis ikka oleks pidanud välja võtma.

Ja ilmselt oli ka taevaisal just sel ajal muid ning hoopistükkis tähtsamaid tegemisi toimetada, kui ühe väikese, Poritsa külas elava tüdrukutirtsu elunatukese eest hoolt kanda. Ema oli terve järgmise hommikupooliku Aino-Helmit kiivalt süles hoidnud. Nagu ette aimates, et varsti peab ta oma noorimast lapsest igaveseks loobuma. Korraga oli Hilma silmad tõstnud ja öelnud: „Nüüd hing läks!” Siis oligi Helena esimest korda näinud emal säärast looritatud ja kõigest ning kõigist läbivaatavat pilku. Nagu oleksid Hilma silmad võinud korraga teab kui kauge maa taha ära näha. Helenat ennast oli kohutanud aga just see, et ema suutis äsja toimunu juures veel nii rahulik ja külmalt tuim olla. Nagu oleks omaenese lapse surm olnud talle midagi kauget ja täiesti võõrast.

Esimesena oli ema sõnade peale reageerinud köögis pliidisuu ees järil istunud väikevend Eino, kes nelja-aastasena ei osanud surma lõplikkusest veel midagi suuremat aru saada. Ema juurde läinud, oli Eino oma õekesel ümbert kinni võtnud ja öelnud: „Mina puhun talle hinge jälle tagasi sisse!” Nagu temale endalegi oli haiget saanud kohale nii tihti peale puhutud.

„Seda hinge sa enam tagasi sisse puhuda ei saa,” oli ema ainult lausunud, vaadates ilmetu näoga pealt, kuidas Eino hakkaski Aino-Helmit oma hingeõhuga soojendama.

Alles siis, kui külaeided tulid paar päeva hiljem Aino-Helmit kodust ära viima, ärkas Hilma teda senini vallanud tardumusest üles. Väikesest puust kirstukesest jõuga kinni hoides oli ema nagu metsloom röökima hakanud: „Aino-Helmit te ei saa, tema on minu tütreke!” Oli suur tegemine Hilma luised konksus sõrmed ükshaaval kirstu küljest lahti kangutada.

Kui eided lõpuks mööda külateed surnuaia poole hakkasid kõndima, oli ema neile köögiaknast nuttes järele vaatama jäänud. Kuni midagi muud peale poriste jalajälgede trepil enam näha ei olnud. Just sel hetkel oli Helena kartma hakanud, et koos Aino-Helmiga olid vanad naised suure tüki ka emast enesest endaga igaveseks kaasa viinud. Ja tal oligi õigus – Hilma polnud pärast seda hommikut enam kunagi päris seesama endine Hilma …

Kusagilt kaugemalt kostus Helena kõrvu kärgatus. Oma mõtetest ühekorraga tagasi olevikku raputatud, hakkas ta enda ümber ärevalt ringi vaatama. Kuhu siis see Antti ometigi nii kauaks jääb? Pärast seda, kui külas elavate SS-meeste hobune miini otsa oli astunud, lasid sakslased Vene sõjavange mööda heinamaid ja metsaservi kõndida. Ning kunagistel põldudel moe pärast künda ja külvata. Õnneks olid kõik külalähedased lagendikud praeguseks ajaks jõutud juba ammugi risti ja põiki läbi kammida. Aga eks neid kaugemaid kohti, kuhu ju venelased ise sakslaste eest taganedes sõja alguspäevil miine maha olid kaevanud, veel jätkus. Selle peale, mida säärane miini otsa astumine inimesega tegi, keeldus Helena mõtlemast.

Lõpuks ometi kuulis ta küüniukse tuttavat kolksatust ning juba järgmisel silmapilgul seisiski Antti kogu oma elusuuruses Helena ees. Esimest korda tundis naine, et tal nüüd täielik õigus oli noormehe suudlusi nautida. Ning temaga nagu mees ja naine kahekesi olla. Sõja ajal oli inimestel muud targematki teha, kui moraalist ja kõlblusest mõelda. Eks vanemad inimesed ja eriti just teismeliste tütarde emad muidugi vahtisid kiivalt oma järelkasvu järele. Eriti siis, kui kuumaverelised Hispaania sõdurpoisid jälle siinsetes külades juhtusid olema. Ent pärast äsjast käiku kirikuõpetaja juurde polnud Helenas endas enam küll kübetki kahtlust, et kuidas ja mis. Nüüd olid nende nimed Anttiga ju suure kuldse ristiga kirikuraamatusse sisse kantud ja seega nad juba peaaegu et abieluinimesteks kuulutatud.

„Ma lähen homme Taskumäele,” ütles noormees mõne aja pärast, kui nad mõlemad jälle natuke rahulikumalt hingata said. Helena tundis, kuidas kogu tema sisikond äkki ärevusest krampi tõmbus. Nagu oleks äsja kuuldud sõnadest tema hirmutamiseks veel väheks jäänud, lendas just sel silmapilgul ka üks pomm unnates üle nende peade kusagile põhja poole, Leningradi suunas.

Säärased tihedad ja tunde kestnud pommitamised, nagu neid esimesel sõja-aastal pea igal öösel toimus, olid nüüdseks juba ammugi lõppenud. Tookord polnud vist küll ühtegi sellist ööd, kus nad kõik – ema-isa ees ja lapsed kannul või väiksemad suisa suuremate käte peal kantuna võimalike purukslendavate akende klaasikildude eest kusagile varjule poleks pidanud jooksma. Hea oli, kui elukoha all juhtus olema kelder. Seda oli aga siinsetest majadest vaid harvadel. Nii tuli ka Helenal endal koos oma väikeste vendadega ja ema käte peal veel magava Aino-Helmiga põgeneda öösiti maja teise otsa ehitatud lauta. Lootuses, et maja katus ikka vastu peab ning neid üleni rusude alla ei mata, kui pomm peaks kusagile lähedale kukkuma. Külmast või näljast polnud tol ajal olnud kellelgi aega välja teha. Helena mäletas siiani, kui hea ja turvaline oli pimedas laudas ennast lehma suure ja sooja külje vastu suruda. Nagu oleks mõistuseta loom saanud talle sellises olukorras mingit abi või kaitset pakkuda.

Tegelikult ju oligi üks juhuslik mürsk otse nende maja kõrvale maha sadanud. Senimaani ainsana Poritsa külas. Aga see juhtus alles neljakümne teisel aastal. Pomm oli osanud täpselt nende krundi piirist sissepoole kukkuda, jättes endast maha ilmatuma sügava lehtri. Nüüdseks oli pommiauk veega täitunud ja tekitanud nende aeda ilusa ümmarguse veesilma. Neile, kes asjast midagi ei teadnud, võis tunduda, nagu oleksid inimesed ise aeda kujundades selle väikese tiigikese sinna kaevanud. Nii õigesse kohta oli mürsk osanud tol korral kukkuda. Praegusel ajal tulistati aga veel vaid mõni üksik juhuslik kord kas siis ühelt või teiselt poolt üle nende külade, nagu oleks selle ainsaks tegelikuks eesmärgiks vaenlasele teada anda, et vaatamata enamjaolt valitsevale suurele vaikusele, ei ole sõda veel kaugeltki lõppenud.

Ja nüüd tahtis Antti, see hull inimene, sinnasamasse suunda minema hakata, kuhu äsja neist üle lennanud mürsk just teel oli! Piiramisrõnga teisele poole! Blokaadirõnga taha venelaste poolele! Kas see siis üldse võimalik oli? Muidugi, tema vanemad ning kõik ülejäänud õed-vennad olid ju jah, sinnapoole okastraati jäänud. Aga et see võimalik oleks neid nüüd sealt üles otsima minna – selles julges Helena küll kahelda. Kuulu järgi ei pääsevat isegi hiired blokaadirõngast läbi.

„Hulluks oled läinud või?!” oli ainus asi, mida ta teise jutu peale öelda oskas.

Nagu enda kõrval lebava noore naise rahustuseks ühmatas Antti korraks paljutähendavalt ning keeras ennast selili. Heinakõrt hammaste vahel närides ütles ta:

„Helmut rääkis, et see olevat täiesti võimalik. Tema kuulnud sõpradelt, kes seal valves olnud, et sakslased pidavat ise kah mõnikord teisel pool käima. Või vahel saatmagi mõnda vene keelt oskavat ja neile ustavat inimest sinna maad kuulama. Peab ainult patrullis kindel olema ja teatud asjad enne kokku leppima.”

„Ja kuidas siis sina selle sakslaste valve peale kindel saad olla? Pealegi – sa ju ei teagi, kas kõik see, mida too Helmut sulle kokku on soninud, ka tegelikult niimoodi on. Mina nende sakslaste jutte küll ei usuks. Paljugi, mida nad omavahel räägivad või arutavad. Aga mis siis, kui sind sealsamas paigas vaenlase poole ülemineku pärast desertöörina maha lastakse!” Viimase lause paiskas Helena välja juba peaaegu karjudes, unustades hetkeks igasuguse ette vaatuse. Miks pidi Antti just nüüd, tänasel ilusal päeval ja vahetult pärast kirikuõpetaja juurest tulekut talle seesugust jama hakkama ajama?