Читать книгу Appi, me muutusime kassideks! - Mari Teede - Страница 5

Õhtul istus kogu pere laua taga ja sõi pikkpoissi ahjukartulitega. Andra kõrval istus vanem õde Ave, pikk ja graatsiline tumedajuukseline kaheteistaastane neiu. Andra ise oli heledate kiharatega ning oma üheksa-aastase vanuse kohta väga iseseisev ja hakkaja. Laua otsas tõstis sööki ette nende kasuisa Ilmar. Ema askeldas pliidi juures.

Kööki täitsid mõnusad söögilõhnad ja Mirrigi loivas oma kausi juurde toitu noolima. Mirri oli väga eriline musta-punase-valgekirju kass, kes võttis kausist toitu käpaga, pistis suhu ning jõi kraanist voolavat vett peale. Teised kassid sõid otse kausist. Mirri sõi niimoodi arvatavasti sellepärast, et oli pisikesena emast ilma jäänud. Keegi polnud talle õpetanud, kuidas üks heade kommetega kass sööma peab. Tüdrukute arvates oli ta kõige isepäisem, metsikum ja mõnusam kassiniru kogu maailmas.

Varsti sai Mirri kõhu täis. Nad kuulsid, kuidas ta teise tuppa läks ning seal aknalauale hüppas. Väljas tibas vihma ja tuul lõgistas aknapleki kallal.

„Kes tahab veel väikeseid tüdrukuid?” küsis ema ja ulatas üle laua vaagna kuldpruunide ahjukartulitega. Nende peres nimetati ahjukartuleid väikesteks tüdrukuteks, sest pikkade poiste kõrvale sobivad ju imehästi väikesed tüdrukud.

„Krõbedad, nämm,” tähendas Andra rahulolevalt ja proovis kahte kartulit korraga oma taldrikule tõsta. Üks kartulitest plartsatas enne sihtkohta jõudmist koorekaussi.

„Ups,” ütles Andra vabandavalt.

„Andra, mis sa rahmeldad,” noomis ema.

Äkitselt kuulsid nad, kuidas elutoas paiskus lahti rõduuks. Kostis kummalist sahinat – nagu oleks tuuleiil läbi korteri tuhisenud. Kui Ave ja Andra laua tagant püsti said ja teise tuppa jooksid, polnud seal enam midagi näha. Ainult kardin lehvis rõduukse vahel. Andra küünitas üle rõduääre vaatama. Hall vari kadus samal hetkel maja nurga taha.

„Mis juhtus?” jõudis ka ema kohale.

„Kuidas võis rõduuks tuulega lahti minna, kui ma selle hetk tagasi ise korralikult kinni panin?” vaatas Ilmar kulmu kortsutades teistele otsa. „Siin on juhtunud midagi imelikku.”

„Mirri on kadunud!” märkas järsku Ave.

„Mirri! Mirri! Mirri!” hüüdsid kõik üheskoos kassi.

Tõepoolest, Mirrit polnud enam korteris. Terve perekond muutus väga murelikuks – Mirri polnud selline kass, kes oli harjunud väljas käima. Nii võis ta lootusetult ära kaduda ja isegi auto alla jääda.

„Lähme teda otsima!” ütles Andra väriseva häälega, ja hetkeks oli näha tema suu ümber nutuvõru. Sellega olid kõik kohe nõus ja hakkasid kiiresti riietuma.

„Ikkagi ei saa ma aru, kuidas sai rõduuks ise lahti minna,” pomises Ilmar kätt mantlivarrukasse toppides.

Paari tunni pärast seisid nad märgade ja löödutena tänavalaterna valguses.

„Mirrit pole mõtet enam edasi otsida. Me oleme terve õhtu ringi tiirutanud ja teda hõiganud. Kui ta oleks kuskil lähedal, oleks me ta juba ammu leidnud,” ütles Ilmar.

„Imelik, selline kadumine pole tema moodi. Rõdu uks on ju tihti lahti, aga ta ei ole sellepärast veel minema jooksnud,” imestas Ave.

„Kuigi ükskord ta tahtis ühele kajakale järele lennata, mäletad?” tuletas Andra meelde. Kõik muhelesid seda meenutades. Mirri oli tõesti ägeda iseloomuga kass.

„Pole hullu – lähme koju, teeme kuuma teed… Ehk tuleb Mirri ise koju tagasi,” pakkus ema.

Järgmisel päeval vantsis Andra tujutult koolist koju. Mirri oli ikka veel kadunud. Seda ei olnud kunagi varem juhtunud. Võib-olla oli ta juba auto alla jäänud ja piinles nüüd viimseid hingetõmbeid tehes kusagil teeäärses võsas? Või oli ta liiga haige, et koju tulla? Või eksinud? Andra süda tõmbus sellele mõeldes valust kokku.

Oma kodumaja ees vaatas Andra hoolega ringi. Ümbruskonnas ei paistnud ühtegi kassi. Ainult nende maja bullterjer ja tema peremees, värskelt pressitud ülikond seljas, juuksed geeliga soengusse seatud, jalutasid ringi.

Bullterjer nägi oravat, rapsas end rihma otsast lahti ja jooksis sangleppade alla loomakest taga ajama. Peremees hüüdis käskivalt: „Rolf!”, kuid koer ei teinud sellest väljagi.

See mees on alati tähtsust täis ja ülbe, mõtles Andra.

Järsku märkas ta sedasama väikest vanameest, kes viimastel päevadel oli nende maja ümbruses luuranud. Vanake vaatas tema poole sellise näoga, nagu tahaks ta vabandust paluda. Eneselegi ootamatult jooksis Andra vanamehe juurde.

„Kuulge, teie, mis te mu kassiga tegite!?” hüüatas ta äkilise mõtte ajel.

„Ma, ma... ma pidin seda tegema!” pahvatas mees ja pani siis kiiresti käe suule.

„Misasja?!”

„Muidu poleks me kunagi vabanenud needusest,” sosistas vanataat ja piidles kartlikult enda ümber. „Ma nägin nii palju vaeva, et leida kolmevärviline kass, kes on kolm aastat, kolm kuud ja kolm päeva vana. See oli mu ainus lootus. Ma ei tahtnud midagi halba!”

„Mis needus? Mida te ometi räägite?! Ma tahan oma kassi tagasi!”

„Enam ei saa midagi teha...” pomises vanamees ja hakkas eemalduma, külg ees.