Читать книгу Jookse või sure - Maria Adolfsson - Страница 4

Alles hetk hiljem läbistab hirmulaine keha ja kõrvad löövad enesekaitseks lukku. Paarisekundilises väljavenitatud aegruumis, enne kui esimesele paugule järgneb teine, taipab ta, mis õieti toimub.

Praegu aga on palju muud, mis lärmi teeb. Üha valjenevad hääled, naer, klirisevad klaasid ja vastu taldrikut kraapivad noad-kahvlid. Sadamarestoranide välikohvikute laudade vahel sumiseb ja lainetab, sinna kootakse helivaipa, kuhu merelt saabuvad tuuleiilid rebivad vaikseid avausi, et järgmisel hetkel kõik üheksainsaks kakofooniaks kokku liita. Ometi õnnestub valjul lapsenutul ikka ja jälle sellest veelgi kõrgemale kerkida ja läbi tungida, kui mäng lõppeb nimelt sellega, mille eest manitsevad vanemad on hoiatanud: „Ole ettevaatlik, muidu kukud ja lööd ennast ära.“

Kõik linna välikohvikud on pilgeni täis ja siin sadamas, kus nõudlus istekohtade järele on päikeselisel sügisesel pärastlõunal kuhjaga suurem kui pakkumine, on ettekandjad juba ammu lõpetanud võitluse nendega, kes kahekesi samal toolil istuvad või lihtsalt laudade vahel keset teed seisavad.

Rasked kandikud pannakse demonstratiivselt kõva pauguga lauale, raha vahetab küll omanikku igati restoranide hinnakirjale vastavalt, aga kes oli tellinud mida – ja kas see juhtub olema ikka inimese enda klaas, millest ta joob –, on üksikasjad, mis on juba ammu nii külastajate kui ka teenindajate silmis tähtsuse minetanud. Kui septembri keskel paistab päike ja ilm on mahe, on kõik pingutused üritada kinni pidada külaliste piirmäärast ja alkoholi müügilitsentsi reeglitest viljatud.

Eriti sellisel päeval, kui tähistamiseks on mitu põhjust. Lavalt võimendist kostab ringheli undamist ja mikrofonidele koputamist, seal käivad vaheldumisi eri parteide poliitikud, et võita endale skeptiliste doggerlandlaste hääli. Üks rääkija teise järel annab tõrksalt teatepulga järgmisele edasi ning järjekordne päevitunud ja mugavalt, kuid laitmatult riides poliitik saabub otsusekindlalt lavale. Läbi sumina tungivad üksikud sõnad, nagu „tervishoid“, „kalapüügikvoodid“, „tulevased investeeringud“, „Doggerlandile ainuomane“ ja „liigne maksusurve“, sekka aplausid ja üksikud meelepaha väljendavad hääled. Kõike seda katkestavad aeg-ajalt kriiskavad hitid, mida mingi hüperaktiivne amatöör – arvatavasti korraldaja sugulane – pärast iga esinemist peale paneb.

Kostab ka teistsugust muusikat; seitsme- ja kaheksakümnendate tinarasked rokirifid ja tümpsuvad diskohelid tungivad keskväljakult mööda väikesi tänavaid allapoole, seal on hakanud rahvas kogunema riigi esimesele homoparaadile.

Kuid ka neil, keda ei huvita ei lähenevad parlamendivalimised ega geiparaad, on põhjust tõsta klaas sel septembri eelviimasel laupäeval, kui uhked paraadil osalejad ja üha meeleheitlikumad poliitikud on sunnitud toime tulema ühe veel olulisema tegijaga: sügisese pööripäevaga, ning traditsioon näeb ette, et kaduva suve mälestuseks tuleb peiesid pidada.

Ja neilgi, kes ei juhtu hoolima ei vaalalihast, LGBT-küsimustest ega faktist, et suvi on tõepoolest läbi saanud, on ometi põhjust just sel päeval tähistada. Aeg-ajalt kerkib müratase veelgi, kui kostab püssilaske, mis annavad märku sellest, et nüüdsest on jahipidamine vaba. Küll alles keskööst, kuid paljas mõte sellest, et järgmise kolme nädala jooksul saab kõiki neljajalgseid metsloomi Doggerlandi saartel igati seaduslikult küttida, annab püssiarmastajatest meestele – ja nüüdsel ajal ka mõnele naisele – põhjuse kangekaelselt traditsioone järgida: vabajahti on juba aegade algusest tähistatud õhku tulistamise ja suure koguse Heimö joogiga.

Homme ootavad teadlikud lasud ja vähemalt mõõdukas kainus. Täna mitte.

Sel laupäeval tuleb omavahel kuidagi hakkama saada. Järgmine laupäev poleks kuidagi kõne alla tulnud: suurele austripeole tungimine poleks tärkavale LBGT-liikumisele kasuks tulnud ja poliitik, kes vastu kõiki ootusi tunneb ahvatlust austripeo ajal valimiskõnet pidada, kogub oma pea kohale lihtsalt tuliseid süsi.

Igal asjal oma aeg, eriti austripidustustel.

Kõike muud tähistatakse kaunilt täna; Doggerlandi elanikel on vaja ära kasutada iga võimalust, et end enne saabuvat talvepoolaastat vabalt tunda, hiljem pole tõesti enam kuigi palju asju, mille üle rõõmustada.

Kainus pole kuigi silmatorkav ka seltskonnas, mis on kogunenud selle laua ümber, kus Karen Eiken Hornby piidleb kadedalt mõru õlut, täidlast veini, jahutavat džinni ja toonikut või suitsust viskit täis klaase.

Neil on pikk laud madala kivimüüri ääres, mis jookseb mööda sadamaala edelaosa, ning Karen kahtlustab, et tapvas konkurentsis on istekohad õnnestunud kindlustada Korel, Brynnil või ehk Gordonil. KGB Productioni poistel tundub olevat käpp sees linna eranditult kõikides söögikohtades.

Sadamaväljaku teisest otsast kostab plaksutamist, lavale ilmub uus kõneleja. Karen üritab näha, kes see on, kuid üks päikesevari jääb ette. Ta heidab pilgu Aylini poole, kellel on parem vaade ja kes vaatab pingsalt samas suunas. Kuid ilmselt pole see, kes nüüd seal eemal mikrofoni koputab, tema eksabikaasa ja Aylin näib end ajutiselt lõdvaks laskvat.

Karen kahtlustab, et Aylin tõuseb püsti ja lahkub samal hetkel, kui on Bo Ramnesi kord rääkida. Läks vaja ikka tõsist veenmistööd, et Aylin üleüldse välja kaasa pidutsema tuleks, kasvõi korraks.

Kerge ohkega vahetab Karen vaevaliselt asendit, teeb grimassi, kui ristluudest valusähvatus läbi käib, lükkab näolt eemale juuksesalgu ja võtab lonksu mineraalvett.

Neli nädalat veel.

„Kuidas sul on? Ega sa praegu sünnitama ei kavatse hakata? Meil pole selleks aega.“

Eirik kallutab end ettepoole ja vaatab teda naeratusega, millel ei õnnestu murevarju päriselt minema pühkida. Karen sunnib suunurgad ülespoole.

„Selg lihtsalt. Ja lisaks olen ma liiga kaine, et seda lärmi taluda.“

„Jah, tõesti on õudne kära. Ma isegi talun seda hädavaevu.“

„Kas te ei peaks hakkama varsti väljaku poole minema?“ küsib Karen käekellale pilku heites.

„Peame jah. Paraad algab kolmveerand tunni pärast. Kui ma suudan selle seal kaasa rebida.“

Ta teeb peaga liigutuse laua teise otsa poole, kus Kore on parajasti elavas vestluses Brynniga. Küllap nad räägivad tööst. Küllap tehakse mõnele järjekordsele artistile pai, küllap tõmmatakse kellelegi vesi peale ja ähvardatakse salvestamine katkestada, küllap lähevad kõik lõpuks karvupidi kokku.

Ja küllap kõik jälle laheneb. Ka seekord.

„Ja miks me ei näe sind mõnes sellises ulakas kostüümis?“ küsib Karen, noogutades ühe poisi poole, kes samal ajal pisut eemal laudade vahele tantsiskleb.

Ta on heas vormis ja päevitunud, õline ja läikiv. Riietus koosneb roosadest metalse läikega lühikestest ujumispükstest, lillast parukast, hiiglaslikust suleboast kõikides vikerkaarevärvides. Ja plätudest.

Rõivavalik tundub samas tõeliselt konservatiivne, võrreldes mõnega neist, kes nüüd ühtse vooluna Strandgatel liiguvad ja mööda põiktänavaid keskväljaku poole suunduvad. Kõik, mis on valmistatud lureksist ja litritest, sulgedest ja lateksist või mustast nahast, näib olevat päeva auks kappidest välja otsitud.

Eirik From on aga tavapäraselt laitmatult helehallides ülikonnapükstes ja valges triiksärgis, mis on Londonist ostetud. Päeva auks jättis ta lipsu siiski koju ning pintsakut asendab helelilla kašmiirkampsun, mis on näiliselt hooletult õlgadele heidetud.

„Kaugemale ma ei lähe,“ ütleb ta üht kašmiirvarrukat näpistades. „Kas sinu meelest sellest juba ei piisa?“ küsib ta oma poiss-sõbra poole noogutades.

Üheskoos silmitsevad nad Kore pikki musti juukseid, mis on seljale patsi põimitud, punast pearätti, suitsuseid silmalauge, hõbedasi kõrvarõngaid ja paljaid käsivarsi, mida katavad tätoveeringud.

„Tema näeb ju välja nagu alati,“ ütleb Karen. „Minu meelest pole teist kumbki eriti vaeva näinud. Mis tunne on üldse?“ uurib ta.

„Njah, kui sa oleksid seda kahekümne aasta eest küsinud, poleks ma iial uskunud, et see päev koidab. Nüüd leian ma ainult, et on väga piinlik, et see nii kaua aega võttis. Aga hea tunne on. Lausa väga hea.“

„Tead ju küll, et ma oleksin hea meelega kaasa kõmpinud, aga ma lihtsalt ei saa,“ ütleb Karen suure kõhu poole viibates.

„Sul on mõjuv põhjus. Aga järgmisel aastal … Ja siis osaleb mu ristitütar ka. Kus lapsukese isa üldsegi on?“

„Leo pidi midagi stuudiosse viima või sealt tooma, aga ta peaks kohe siia jõudma. Ma arvan, et ta tuleb teiega rongkäiku, vähemalt korraks. Siis peab ta mu koju viima. Mina oma olukorras siin kauem olla ei jaksa.“

„Kehv ajastus. Miks sa pead just praegu lõpurase olema?“

„Miks ma üleüldse oma vanuses rase olen, on vist sõlmküsimus.“

„Jah, me hakkame tõesti vanaks jääma,“ ütleb Eirik, pilk roosades ujumispükstes poisil. „Mõtle, me oleme varsti viisküm…“

„Kehv ajastus tõepoolest,“ katkestab teda Karen. „Nii et mina ei pea sel aastal ka sünnipäeva. Aga nüüd vähemalt ei kavatse ma enne tähtaega enam tööle minna. Võtsin viimased nädalad vabaks.“

„Kas see seal pole mitte sinu ülemus?“ küsib Eirik. „See, kes Marike juures seisab ja kõhtu sees hoiab.“

„Smeed? Ei, miks peaks tema …“

Karen kallutab end ette ja vahib sinnapoole, kuhu Eirik näitas. Pika laua otsa juures Marike Estrupi kõrval seisab tõepoolest meesterahvas, õlu ühes käes. Kõhtu ta nüüd vaevalt sees hoidma peab, mõtleb Karen ja silmitseb sihvakat pikka meest; Smeedist võib igasugu asju arvata, aga ta on heas vormis. Üllatav on hoopis see, et ta naeratab. Või pigem, parandab Karen ennast mõttes, üllatav on see, et ta ütleb midagi, mis ajab Mariket naerma, nii et veini loksub üle klaasiserva just enne seda, kui ta lonksu võtma hakkab.

Jounas Smeed, kriminaalkuritegude osakonna juhataja, raha keskele sündinud, pettumus oma isale, kuna eelistas politseinikukarjääri juristi omale. Siiski enesekindel ja arrogantne sellise kaasasündinud kergusega, mis on loomuomane ainult privilegeeritud lapsepõlvega inimestele.

Ja Marike Estrup. Siia kolinud taanlanna, keraamikakunstnik. Pikk, lahtise jutuga, hetketi arusaamatu murrakuga, kui doggeri keele sõnadest ei piisa ja need asenduvad Põhja-Jyllandi kraaksumisega.

„Too punapäine savifeminist,“ oli Smeed tema kohta öelnud pärast eelmist korda, kui nad kokku juhtusid. Teisest küljest ei paista ka keegi teine Kareni sõpradest Jounas Smeedile meele järele olevat. Nii nimetabki ta Leo Friisi kangekaelselt „selleks hulguseks, kellega sa elad“ ning Koret ja Eirikut „nendeks pededeks, mis nende nimed nüüd olidki“.

Marike omakorda võib Kareni ülemuse kohta vabalt öelda näiteks „talumatu sitapea“ või „kloun, kellega sa eelmise austripeo ajal voodisse sattusid“ – neil vähestel kordadel, kui Jounas Smeed jutuks tuleb.

Ei, kõhtu ta sees hoidma ei pea, aga eks ta natuke pikemaks sirutab end küll, taipab Karen ootamatut stseeni jälgides. Ja tõepoolest tundub mees huviga kuulavat midagi, mida Marike parajasti ütleb. Noogutab ja naerab. Ei suru haigutust maha ega valmista ette vastuargumenti nagu siis, kui Karen tööasjus temaga vestelda üritab.

Enamasti, mitte alati. Asi on pisut paranenud, mida rohkem on kahvatunud mälestus täpselt aasta eest koos veedetud piinlikust ööst. Paranenud sellest saadik, kui ta on saanud haavu lakkuda pärast seda, kui Karen teatas, et tegu oli eksisammuga, mis ei kordu iialgi. Paranenud sellest saadik, kui ta oli lõpuks sunnitud aktsepteerima fakti, et tema tütar Sigrid oli otsustanud hakata Langevikis Kareni ja Leo üürnikuks, selle asemel et elada isa juures moodsas Thingwallas.

Pisut paranenud.

Karen vaatab oma ülemust ja too heidab talle kiire pilgu. Järgmisel hetkel tühjendab ta oma õlleklaasi, paneb selle lauale ning kummardub ja ütleb midagi, mille peale Marike naeratab üle kogu näo. Siis noogutab mees põgusalt oma alluva, kriminaalinspektor Karen Eiken Hornby poole ja lahkub seltskonnast.

Kui mul veab, ei pea ma selle tüübiga enne kokku puutuma kui ehk poole aasta pärast, mõtleb Karen. Kui ta nädala eest teatas, et kavatseb alates esmaspäevast kuni sünnituseni end vabaks võtta, oli täiendava ja korralise puhkuse võtmisest piisanud. Ei mingeid komplikatsioone ega haiguslehte, lihtsalt väsinud.

Ja varsti viiskümmend.

Smeed polnud vastu vaielnud; üle pika aja on jaoskonnas täismehitatus ja raskemaid uurimisi käimas pole. Tõde on ka see, et mitte keegi, isegi mitte politseiülem Viggo Haugen, ei keelaks Karen Eiken Hornbyle väljateenitud puhkust pärast viimase aasta sündmusi. Küll aga näeks Haugen kindlasti hea meelega, et Karen üleüldse töölt lahkuks.

Roosades metallikpükstes poiss ei tantsi enam. Ta seisab hoopis ühe teise mehe selja taga, on põiminud oma käed ja suleboa tema ümber ning toetab nüüd õrnalt lõuga teise kuklale. Soodsa tuulehoo tiivul kuuleb Karen, kuidas nad ütlevad, et peavad nüüd minema hakkama, et õigel ajal väljakule jõuda.

Ilmselt on Eirik ja Kore samale järeldusele jõudnud ja annavad teineteisele märku, et aeg on põhjani juua ja lahkuda. Eirik kallistab Karenit, Kore lehvitab ja hakkab juba väljapääsu poole liikuma. Toolide kolin ja kraapimine vastu kruusa, kui inimesed ümberkaudsete laudade äärest samuti püsti tõusma hakkavad.

Samal hetkel sunnib terav paugatus Kareni vaistlikult tarduma.

See ei kõlanud nagu õhku …

Mõtte katkestab karjatus kusagil sadamaväljaku teises otsas. Ja ebareaalselt pikkade sekundite jooksul, mis jõuavad enne sama heli kordumist kuluda, lahvatab adrenaliin organismi, veri voolab pähe ja Karen teeb kohmaka katse end püsti ajada.

Ta ei jõua. Tal õnnestub ainult teistele hoiatus hõigata, enne kui kostab järgmine pauk.

„Maha, kurat, keegi tulistab meid!“