Читать книгу Minu Alaska - Maria Kupinskaja - Страница 8

Eestist vaadatuna tundub mu Alaskale minek pöördeline eelkõige keskkonnavahetuse tõttu. Soine lauskmaa tuleb vahetada mägise rannajoone vastu, kalliks saanud sõbrad-tuttavad asendada trobikonna võõrastega ning sünnist saati suhu kulunud eesti keel ameeriklaste mugava slängiga. Milline muutus, millised inimesed!

Kohapeal selgub aga, et tegelikult ei ole muutus mitte niivõrd ümbritsevas, vaid minu enda sees.

Ma saabun Whitehorse’i lennujaama nagu umbusklik suslik, valmis põgenema kõige ja kõigi eest. Jälgin põksuval südamel ametnikku, kes lehitseb minu kapsastunud passi, peaaegu valmis kuulma sõnu “Ei, teie viisaga ei ole kõik korras.”. Ma ei usu, et keegi mulle lennujaama vastu tuleb, enne kui olen surunud Sebastiani kätt ja veendunud, et tegu on tõesti Alaska Excursionsi esindajaga. Ma ei ole nõus rõõmustama ühegi asja üle enne, kui see tõesti kohal on.

“Mind teil petta ei õnnestu!” kinnitan sisimas.

Alaskale minek on justkui mäng, militaarne takistusriba, millel on üksainus reegel: mina võitlen oma unistuste eest ja kogu maailm võitleb sellele vastu. Mingil võikalt humoorikal kombel meenutab see katkendit ühest arstiteaduskonna mälestuste kogumikust, kus uljas sõnaseadja on kirjeldanud anatoomia praktikumide õhtust meelelahutust nimega “Kaitse oma laipa!”.

Kirjutaja jaoks võis see ju mäng olla, mina aga suhtun kõigesse elutruu tõsidusega. Ma olen nii üleküllastunud umbusust ja skepsisest, et mulle lihtsalt ei mahu pähe, et miski võiks õnnestuda niisama, mängeldes, et keegi võiks teha head niisama, vastutasu nõudmata. Mitte siin, mitte Ameerikas.

Seetõttu võib ainult ette kujutada, mis toimub mu hinges hetkel, kui kirjutan oma blogisse: “Asjad on nii hästi, et see paneb mind muretsema, kas ei juhtu ehk midagi ootamatult halba. Praegu on mind vastu võtnud tore omanik, külalislahke ja imeilus piirkond, vahva toakaaslane, mugav kodu.”

On 26. mai 2006.

Mul tuleb ära õppida üks pealtnäha lihtne elu reegel: asjad ei pea keerulised olema. Ma võin kui tahes palju umbusaldada tolliametnikke, kaunist loodust, sõbralikke inimesi, aga see ei muuda seda, mis on tõeliselt tähtis – seda, et alates Alaskale saabumisest lähevad asjad ainult ülesmäge. Kusagil ei ole konksu, “kala”, pettust. Asjad ongi hästi.

Sujuva Eestist USAsse ülemineku huvides on hea see, et saabun Alaskale Kanada kaudu, läbi Whitehorse’i lennujaama, sest otse Skagways maandudes oleks ma vist ilma pikema jututa infarkti saanud. Whitehorse on väike, hall, tolmune ega erine kuigivõrd suvalisest Kesk-Euroopa tööstuslinnast. Ma tean kohe algusest, et mulle ei meeldi see linn.