Читать книгу Kuhu sa küll kadusid, Bernadette? - Maria Semple - Страница 6

Esmaspäev, 15. november

Galeri tänava kool on paik, kus saavad kokku osavõtlikkus, õppetöö ja globaalne ühendatus, et luua kodanikutundega elanikke jätkusuutlikule ja mitmekesisele planeedile.

Õpilane: Bee Branch Klass: kaheksas Klassijuhataja: Levy

SÕNASELETUSED

R – rohkem kui suurepärane S – suurepärane T – teel suurepärase poole

Geomeetria		R
Bioloogia		R
Maailma usundid		R
Muusika		R
Loovkirjutamine		R
Keraamika		R
Keelekunstid		R
Väljendusrikas liikumine		R

KOMMENTAARID: Bee pakub puhast rõõmu. Tema õpihimu on nakkav, nagu ka tema südamlikkus ja huumorimeel. Bee ei pelga esitada küsimusi. Tema eesmärk on mõista iga teemat sügavuti, mitte lihtsalt head hinnet saada. Teised õpilased paluvad Beelt õppetöös abi ja ta vastab alati viivitamatult naeratusega. Üksi töötades näitab Bee üles hämmastavat keskendumisvõimet; rühmatöös on ta vaikne ja enesekindel juht. Tähelepanuväärne on ka see, et Bee mängib jätkuvalt meisterlikult flööti. Möödunud on vaid kolmandik aastat, aga juba praegu on mul kahju, et Bee lõpetab Galeri tänava kooli ja suundub laia maailma. Kuulsin, et ta tahab astuda mõnda idaranniku erainternaatkooli. Kadestan õpetajaid, kes Beega esimest korda kohtuvad ja avastavad, milline võluv neiu ta on.

• • •

Õhtusöögi ajal kannatasin ära empsi ja papsi heietused: „Me oleme sinu üle nii uhked” ja „Ta on ikka tõeliselt tark laps”, kuni tekkis hetkeline vaikus.

„Te ju teate, mida see tähendab,” sõnasin ma. „Millist suurt asja.”

Emps ja paps kergitasid teineteisele kulmu.

„Te ei mäleta?” küsisin mina. „Kui ma Galeri kooli läksin, ütlesite, et kui mul on terve aeg laitmatud hinded, võin lõpukingiks soovida ükskõik mida.”

„Mäletan küll,” ütles emps. „Ma ei jõudnud su ponijuttu enam kuulata.”

„Seda tahtsin ma väiksena,” ütlesin mina. „Nüüd tahan ma midagi muud. Kas teid ei huvita, mis see on?”

„Ma ei teagi,” ütles paps. „Kas huvitab?”

„Koguperereisi Antarktikasse!” Tõin lagedale reklaamtrükise, millel olin istunud. See oli seiklusreisifirmalt, kes korraldab huvireise eksootilistesse paikadesse. Avasin selle Antarktika lehelt ja andsin üle laua edasi. „Kui me lähme, peaks seda tegema jõulude paiku.”

„Selle aasta jõulude?” küsis emps. „Kuu aja pärast?” Ta tõusis ja toppis tühjad plastnõud kottidesse, millega tellitud toit kohale oli toodud.

Paps süvenes juba trükisesse. „Siis on seal suvi,” sõnas ta. „Ainult siis saabki minna.”

„Ponid on ju nii nunnud.” Emps sidus kotid sangadest kinni.

„Mida sa räägid?” Paps vaatas empsi poole.

„Kas praegu pole mitte ebasobiv aeg, sest sul on palju tööd?” küsis emps.

„Me just õpime Antarktikat,” ütlesin mina. „Lugesin kõik maadeuurijate päevikud läbi ja teen varsti Shackletonist ettekande.” Hakkasin toolil nihelema. „Ma ei suuda uskuda. Kumbki teist ei ütle ei.”

„Ma ootasin, et sina ütleksid midagi,” ütles paps empsile. „Sa ju vihkad reisimist.”

„Ma ootasin, et sina ütleksid midagi,” vastas emps. „Sa pead ju tööd tegema.”

„Issand jumal, te olete nõus!” Ma kargasin toolilt püsti. „Te olete nõus!” Mu rõõm oli nii nakkav, et Jäätis ärkas üles ja hakkas haukudes ümber köögilaua võiduringe tegema.

„Kas me oleme nõus?” küsis paps empsilt üle plastnõude ragina, kui emps neid prügikasti surus.

„Jah, me oleme nõus,” vastas too.

• • •

Teisipäev, 16. november

Kellelt: Bernadette Fox

Kellele: Manjula Kapoor

Tere, Manjula!

Juhtunud on midagi ootamatut ja mul oleks hea meel, kui saaksid teha lisatunde. Mis minusse puutub, oled oma katseajal päästnud mu elu. Loodetavasti oled ise ka rahul. Kui nii, siis anna palun kiiresti teada, sest mul oleks ühe suurprojekti jaoks su hindumaagiat tarvis.

Okei, ma lõpetan keerutamise.

Sa tead, et mul on tütar Bee. (Tema on see, kelle jaoks sa seda ravimit tellid ja vapralt kindlustusfirmaga võitled.) Kuuldavasti lubasime talle abikaasaga, et ta saab ükskõik mida, kui lõpetab põhikooli puhaste viitega. Nüüd on see käes – mitte küll viied, vaid R-id, sest Galeri kool on üks neist liberaalsetest hinded-kahjustavad-enesehinnangut-tüüpi koolidest (loodetavasti teil Indias neid pole) – ja mida meie Bee tahab? Terve perega Antarktikasse sõita!

Mul on miljon põhjust, miks ma ei taha Antarktikasse minna, ja peamine on see, et peaksin selleks kodust lahkuma. Ilmselt oled nüüdseks aru saanud, et mulle eriti ei meeldi seda teha. Aga ma ei saa Beega vaielda. Ta on hea laps. Tal on rohkem iseloomu kui Elgie’l ja minul ja veel kümnel tüübil kokku. Pealegi proovib ta sügisest sisse saada erainternaatkooli, mis tal tänu mainitud viitele kindlasti õnnestub. Oih, R-idele! Nii et päris mage oleks mummukesele ära öelda.

Antarktikasse pääseb ainult ristluslaevaga. Isegi kõige väiksemasse laeva mahub 150 reisijat, mis tähendab vangistust 149 teise inimesega, kes kõik ajavad mind erakordselt närvi oma tahumatuse, prügi, idiootlike küsimuste, lakkamatu hädaldamise, räigete söögisoovide, igava viisakusjutu ja kõige muuga. Veel hullem, nad võivad hakata minu vastu huvi tundma ja ootama minupoolset sõbralikkust. Paljas mõte sellest kutsub minus esile paanikahoo. Kerge sotsiaalne ärevus on ju täiesti normaalne, eks ole?

Kui saadan sulle kogu info, kas sa oleksid nii armas ja tegeleksid kogu paberimajanduse, viisade, lennupiletite ja muuga, et meid kolme Seattle’ist valgele mandrile toimetada? Oleks sul selle jaoks aega?

Palun nõustu!

Bernadette

Ahjaa, sul on juba krediitkaardinumbrid, et maksta lennupiletite, reisi ja muu pudi-padi eest. Sinu palgast rääkides: võta see otse minu isiklikult arvelt. Kui Elgie nägi Visa väljavõttest sinu eelmise kuu töötasu – ehkki summa polnud suur –, polnud ta vaimustuses mõttest, et palkasin virtuaalse abilise Indiast. Lubasin sinu teenetest loobuda. Nii et, Manjula, hoiame võimaluse korral oma romansi salajas.

• • •

Kellelt: Manjula Kapoor

Kellele: Bernadette Fox

Lugupeetud proua Fox Aitan meeleldi korraldada teie perekonna Antarktikareisi. Manusest leiate lepingu, mille kohaselt töötan edaspidi täiskohaga. Palun lisage vastavasse lahtrisse panga marsruutimisnumber. Mul on hea meel teiega koostööd jätkata.

Parimate soovidega Manjula

• • •

Arve Delhi Rahvusvahelistelt Virtuaalassistentidelt

Arve nr BFB39382

Partner: Manjula Kapoor

40 tundi nädalas: 0,75 USD/tund KOKKU: 30 USD

Arve tasuda kättesaamisel täies ulatuses

• • •

Kolmapäev, 17. november

Kiri Ollie Ordwaylt (Ollie-O)

KONFIDENTSIAALNE: GALERI TÄNAVA KOOLI VANEMATEKOGULE

Kallid lapsevanemad

Väga tore oli teiega eelmisel nädalal kohtuda. Mul on äärmiselt hea meel, et mind on palutud imelise Galeri tänava kooli nõustajaks. Direktor Goodyear lubas innukat vanematekogu ja ma ei pidanud pettuma.

Räägime asjast: kolme aasta pärast lõpeb praeguse asupaiga rendileping. Meie eesmärk on käivitada uue hoone kampaania, et saaksite osta suurema ja sobivama koolimaja. Linnulennuline ülevaade neile, kes ei saanud koosolekul osaleda:

Kutsusin kooliväliselt kokku 25 Seattle’i piirkonna lapsevanemat, kes teenivad üle 200 000 dollari aastas ja kelle lapsed astuvad 6-aastaste rühma. Pommuudis on see, et Galeri kooli peetakse teisejärguliseks, varuvariandiks neile, kes esimesse valikusse sisse ei saa.

Meie sihiks on Galeri kooli mainet märgatavalt tõsta ja upitada see Seattle’i eliidi silmis esmajärguliste koolide punti. Kuidas seda saavutada? Milline on võluretsept?

Teie juhtkiri väidab, et Galeri kool tugineb globaalsele „ühendatusele”. (Te ei mõtle üksnes väljaspool raame, vaid ka väljaspool sõnaraamatut!). Laiem meedia kajastas muljetavaldavalt seda, kuidas te guatemalalastele lehmi ostsite ja Aafrika külaelanikele päikeseenergial töötavaid pliite saatsite. Väikeste rahasummade kogumine inimestele, keda te pole kunagi kohanud, on küll kiiduväärt, aga nüüd peate hakkama koguma suuri rahasummasid enda laste erakooli jaoks. Selleks peate välja kasvama n-ö Subaru-vanemate mentaliteedist ja hakkama mõtlema rohkem nagu Mercedes-vanemad. Kuidas Mercedes-vanemad mõtlevad? Minu uurimus viitab järgnevale:

1) Erakoole valitakse lähtuvalt nii hirmust kui ka edasipüüdlikkusest. Mercedes-vanemad kardavad, et nende lapsed ei saa „parimat võimalikku haridust”, millel pole midagi pistmist tegeliku hariduse, vaid teiste Mercedes-vanemate arvuga koolis.

2) 6-aastaste rühma valides mõtlevad Mercedes-vanemad kaugele ette. Esmane valik on Lakeside – Bill Gatesi, Paul Alleni ja teiste alma mater. Lakeside’i peetakse põhiliseks hüppelauaks eliitülikoolidesse. Pole mõtet asja ilustada: selle hullumeelse rongi esimene peatus on 6-aastaste rühm ja keegi ei välju enne Harvardi jaama saabumist.

Direktor Goodyear näitas mulle teie praegust kooliterritooriumi tööstuspargis. Tundub, et Subaru-vanemad saadavad vabalt lapsed kooli, mis asub mereandide hulgimüüja ladude kõrval. Olen kindel, et Mercedes-vanemad seda ei tee.

Me ei pääse kuidagi rahakogumisest uue koolimaja ostmiseks. Selleks on kõige targem toppida sügisene 6-aastaste rühm täis Mercedes-vanemaid.

Otsige haaratsid välja, sest peame mäkke ronima. Aga ärge kartke: võtan põhiraskuse enda kanda. Visandasin teie eelarvele toetudes kahesuunalise tegevuskava.

Esimene punkt näeb ette Galeri kooli logo ümberkujundamist. Internetist kopeeritud käejälje-kujutised on väga toredad, aga peaksime leidma pildi, mis väljendaks paremini edukust. Neljaks jaotatud vapp, millel on Space Needle^[1.], kalkulaator, jõgi (viitaks Lakeside’ile) ja veel midagi, äkki mingi kera? Ma lihtsalt pillun ideid, miski pole kivisse raiutud.

Teine punkt näeb ette vastuvõtu korraldamist tulevaste õpilaste lastevanematele, mis tuleb täita Seattle’i eliidiga või, nagu mulle on hakanud meeldima öelda, Mercedesvanematega. Galeri kooli lapsevanem Audrey Griffin on lahkelt lubanud koosviibimist võõrustada enda kenas kodus. (Kalatööstusest on parem eemale hoida.)

Manusest leiate tabeli, kuhu on kirja pandud Seattle’i Mercedes-vanemad. Peate nimekirja ilmtingimata läbi töötama ja mulle teada andma, kelle te saaksite vastuvõtule kaasa tuua. Peame kutsuma kokku kriitilise massi, et kasutada nende mõjuvõimu teiste Mercedes-vanemate kohale meelitamiseks. Üksteist nähes leeveneb nende hirm, et Galeri tänava kool on teisejärguline, ja avaldusi hakkab laekuma nagu seeni pärast vihma.

Tagasi asja juurde: ma tegelen ise kutsetega. Saatke mulle võimalikult kiiresti õiged nimed. Vastuvõtt Griffinite pool peaks aset leidma enne jõule. Mina rihiksin laupäeva, 11. detsembrit. Sellest ideepojakesest võib veel päris korralik atraktsioon saada.

Olge tervitatud!

Ollie-O

• • •

Audrey Griffini kiri põldmurakate

tapmise spetsialistile

Tere, Tom!

Kärpisin aias püsikuid ja istutasin talvesse natuke värve, et valmistuda koolivastuvõtuks, mida me 11. detsembril enda juures korraldame. Läksin kompostihunnikut segama, kui mind ründasid põldmurakaväädid.

Olen šokeeritud, et need pole naasnud üksnes kompostihunnikusse, vaid ka kõrgendatud juurviljapeenardele, kasvuhoonesse ja koguni vihmaussitünni. Võite kujutleda mu pahameelt, eriti kuna pidin teile kolm nädalat tagasi nende eemaldamise eest terve varanduse välja käima. (Võib-olla pole 235 dollarit teie jaoks palju, aga meile on.)

Reklaamlehel väidate, et tulemus on garanteeritud. Kas saaksite seega tagasi tulla ja 11. detsembriks kõik põldmurakad eemaldada, seekord igaveseks?

Kõike head ja võtke julgelt lehtpeeti.

Audrey

• • •

Põldmurakate tapmise (kõrvaldamise)

spetsialisti Tomi kiri

Tere, Audrey!

Ma eemaldasingi põldmurakad teie valdustelt. Mainitud väädid pärinevad künka otsas asuva naabermaja juurest. Nende põldmurakad tulevad tara alt teie aeda.

Selle takistamiseks võiksime aiapiirile kraavi kaevata ja selle betooni täis valada, aga kraav peaks olema poolteist meetrit sügav ja see läheks kulukaks. Võiksite nende vastu võidelda ka umbrohutõrjega, aga vaevalt tahate seda vihmausside ja juurviljade pärast teha.

Tegelikult peaks künkal elav naaber oma väädid välja juurima. Ma pole kusagil Seattle’i linnas, ammugi siis Queen Anne Hilli linnaosas – arvestades sealseid kinnisvarahindu – näinud nii palju metsikuid põldmurakaid. Vashoni saarel nägin kord maja, mille terve vundament oli põldmurakaväätide tõttu pragunenud.

Kuna naabri puhmad kasvavad järsul jalamil, on tarvis spetsiaalset masinat. Parim selleks on CXY Nõlvaraidur. Mul endal sellist ei ole.

Teine ja minu arvates ka parem võimalus on suured sead. Võite üürida paar siga ja nädalaga tõmbavad nad põldmurakad juurtega välja, natuke muud ka. Pealegi on nad põrgulikult armsad.

Kas soovite, et räägin naabriga? Võin nende uksele koputada. Ehkki tundub, et seal ei ela kedagi.

Andke teada.

Tom

• • •

Kellelt: Soo-Lin Lee-Segal

Kellele: Audrey Griffin

Tere, Audrey!

Ma vist ütlesin sulle, et hakkasin nüüd firmabussiga tööl käima, eks? Arva ära, kes minuga hommikul koos sõitis! Bernadette’i abikaasa Elgin Branch. (Ma tean, miks mina pean raha kokku hoidma ja Microsofti töötajate bussiga sõitma. Aga Elgin Branch?) Ma polnud algul kindel, et see on tema, sest koolis näeb teda ju nii harva.

Täiesti uskumatu lugu. Ainult üks koht oli vaba ja see oli Elgin Branchi kõrval, aknapoolne koht tema ja akna vahel.

„Vabandust,” ütlesin mina.

Ta tippis hoogsalt sülearvutil. Pilku tõstmata nihutas ta põlvi küljele. Ma tean, et ta on kõrgel juhtival kohal ja mina olen lihtsalt abi, aga enamik härrasmehi tõuseks ikka püsti, kui naine tahab mööda minna. Trügisin temast mööda ja istusin.

„Tundub, et lõpuks ometi tuleb päike välja,” ütlesin mina.

„Oleks tore.”

„Ma ootan väga Maailmapäeva,” ütlesin mina. Ta paistis natuke ehmunud, nagu poleks tal aimugi, kes ma olen. „Ma olen Lincolni ema. Galeri koolist.”

„Muidugi!” ütles ta. „Lobiseksin hea meelega, aga pean ühe e-kirja laiali saatma.” Ta krahmas kinni kõrvaklappidest, mis olid tal ümber kaela, pani kõrvadele ja pöördus sülearvuti poole tagasi. Kujuta ette, kõrvaklapid polnud isegi ühendatud! Need olid müra summutamiseks! Terve tee Redmondisse ei rääkinud ta minuga enam sõnakestki.

Mõelda vaid, Audrey, et oleme viimased viis aastat alati Bernadette’i jäletiseks pidanud. Tuleb välja, et tema abikaasa on sama ebaviisakas ja antisotsiaalne! Ma olin nii tige, et guugeldasin tööle jõudes Bernadette Foxi. (Uskumatu, et ma pole seda siiani teinud, arvestades meie haiglast huvi tema vastu!) Kõik teavad, et Elgin Branch on Microsoftis Samantha 2 tiimi juht. Aga kui ma tema naise kohta infot otsisin, ei leidnud ma midagi. Ainus Bernadette Fox on mingi California arhitekt. Proovisin kõiki nimevariante: Bernadette Branch, Bernadette Fox-Branch. Aga meie Bernadette’i, Bee ema, pole interneti andmetel olemas. Mis on tänapäeval siiski suur saavutus.

Teemat vahetades, kas Ollie-O pole mitte lahe? Ma olin nii nördinud, kui Microsoft ta eelmisel aastal 10% seas lahti lasi. Aga vastasel juhul poleks me eales saanud palgata teda oma väikese kooli mainet ümber kujundama.

Meil siin Microsoftis kutsus SteveB tänupüha-järgseks esmaspäevaks kokku üldkoosoleku. Liiguvad meeletud kõlakad. Projektijuht palus mul vahetult enne seda leida mõneks tunniks üks koosolekuruum, näen selle kallal kurja vaeva. See tähendab vaid üht: uus vallandamislaine. (Häid pühi!) Tiimijuht kuulis klatši, et meie projekt lõpetatakse üldse ära, otsis välja võimalikult paljude adressaatidega postitusteseeria, kirjutas „Microsoft on dinosaurus, kelle aktsia väärtus langeb nulli” ja vajutas „saada kõigile”. See ei too head. Ma kardan, et nüüd karistatakse kogu osakonda ja võin sattuda täbarasse olukorda. Või siis on üldse lõpp käes! Äkki reserveerisin koosolekuruumi iseenda vallandamiseks?

Oh, Audrey, palveta ikka minu, Alexandra ja Lincolni eest! Ma ei tea, mida ma teen, kui mind lahti lastakse. Meil on siin nii helded soodustused. Kui mul pärast pühi ikka töökoht alles on, maksan meeleldi osa tulevaste vanemate vastuvõtu kuludest.

Soo-Lin

• • •

Neljapäev, 18. november

Audrey Griffini kiri põldmurakate

tapmise spetsialistile

Tere, Tom!

Teile võib tõepoolest mulje jääda, et selles suures kummituslikus majas meist ülalpool ei ela kedagi, arvestades nende aia seisukorda. Tegelikult elab. Nende tütar Bee käib Galeri koolis Kyle’i klassis. Mul oleks hea meel täna pärast tunde tema emaga põldmurakate teemat arutada.

Sead? Ei mingeid sigu. Võtke ometi lehtpeeti!

Audrey

• • •

Kellelt: Bernadette Fox

Kellele: Manjula Kapoor

Ma olen sillas, et nõustusid!!! Kirjutasin kõigele alla ja skannisin ära. Antarktikaga on lood järgmised. Meid on kolm, nii et hangi kaks tuba. Elgie’l on American Airlinesis suur hunnik miile kogutud, nii et üritame nende eest kolm piletit saada. Talvevaheaeg kestab 23. detsembrist 5. jaanuarini. Pole hullu, kui paar koolipäeva kaotsi läheb. Ja koer! Me peame leidma koha 60-kilose, pidevalt märja koera jaoks. Oih, ma pean Beele kooli järele tõttama. SUUR TÄNU veel kord.

• • •

Reede, 19. november

Direktor Goodyeari kiri, mis saadeti

lastevanematele nädalavahetuse mappide vahel

Kallid lapsevanemad!

Levib kuuldus vahejuhtumi kohta eilse koolipäeva lõpus. Õnneks ei saanud keegi viga. Ometi on siinkohal õige hetk uuesti rahulikult läbi vaadata Galeri kooli kodukorra eeskirjad. (Kaldkiri minu lisatud.)

Osa 2A. Lõik ii. Õpilastele saab järele tulla kahel moel.

Autoga. Sõitke kooli sissepääsu juurde. Palun ärge tõkestage juurdepääsu Sound Seafood Internationali lastimisdokile!

Jalgsi. Palun parkige põhjaparklasse ja kõndige lastele kanaliteel vastu. Palume jalgsi saabuvatel vanematel turvalisuse ja tõhususe huvides autoteele mitte läheneda.

Mulle on alati rõõmu pakkunud meie tore lastevanemate kogukond, kus toimub tihe suhtlemine. Ometi jääb alati esmatähtsaks õpilaste turvalisus. Olgu Audrey Griffiniga juhtunu meile õppetunniks ja pidagem vestlusi edaspidi kohvilaua taga, mitte autoteel.

Parimat

Gwen Goodyear

koolidirektor

• • •

Erakorralise meditsiini osakonna arve, mille Audrey Griffin andis mulle empsile edastamiseks

Patsiendi nimi: Audrey Griffin

Vastuvõtnud arst: C. Cassella

Erakorralise meditsiini osakonna visiiditasu	900.00
röntgen (fakultatiivne, kindlustus EI KATA)	425.83
retsept: Vicodin (valuvaigisti) 10mg (15 tabletti, 0 täidet)	95.70
Karkude rent (fakultatiivne, kindlustus EI KATA)	173.00
Karkude tagatis:	75.00
KOKKU	1669.53

Märkused: visuaalne ülevaatus ja esmane neuroloogiline läbivaatus vigastusi ei tuvastanud. Patsiendil tugev emotsionaalne stress, nõudis röntgenit, valuvaigisteid ja karke.

• • •

Kellelt: Soo-Lin Lee-Segal

Kellele: Audrey Griffin

Ma kuulsin, et Bernadette üritas sind kooli ees alla ajada! Kas kõik on korras? Tulen ehk õhtusöögi ajal läbi? MIS JUHTUS?

• • •

Kellelt: Audrey Griffin

Kellele: Soo-Lin Lee-Segal

Vastab tõele. Mul oli vaja Bernadette’iga rääkida tema põldmurakapõõsastest, mis kasvavad nõlvalt alla, aia alt läbi ja tungivad minu aeda. Pidin palkama spetsialisti, kelle sõnul võivad Bernadette’i põldmurakad meie maja vundamendi ära lõhkuda.

Tahtsin Bernadette’iga sõbralikult vestelda. Läksin tema autoni, mis seisis lastele vastu tulnud vanemate järjekorras. Mea culpa! Kuidas muidu selle naise jutule pääseda? Ta on nagu Franklin Delano Roosevelt. Ainult ülakeha on näha, kui ta mööda sõidab. Minu arvates pole ta veel kunagi autost välja tulnud, et Bee jalgsi koolimajani saata.

Üritasin temaga rääkida, aga autoaknad olid üles keritud ja ta teeskles, et ei näe mind. Nagu mõni Prantsuse esileedi, siidsall hooletult kaelas ja suured päikeseprillid ees. Koputasin tuuleaknale, aga ta sõitis minema.

Üle minu jala! Läksin traumapunkti ja sattusin ebapädeva arsti peale, kes keeldus uskumast, et mul midagi viga on.

Ma ei teagi enam, kelle peale rohkem pahane olla, kas Bernadette Foxi või Gwen Goodyeari peale, kes mind reedeses kirjas mainis. Nagu oleksin mina midagi valesti teinud! Mainida nimepidi mind ja mitte Bernadette’i! Mina lõin Mitmekesisuse nõukogu. Mina leiutasin Sõõrikud Issidele. Mina kirjutasin Galeri kooli juhtkirja, mille eest Portlandi peen firma oleks meilt kümme tuhat dollarit sisse kasseerinud.

Võib-olla Galeri kool tahabki tööstuspargis maja rentida. Võib-olla ei ihkagi Galeri kool stabiilsust, mis kaasneks enda uue majaga. Võib-olla tahaks Gwen Goodyear, et ma tulevaste vanemate vastuvõtu ära jätan. Palusin tal endaga ühendust võtta. Ma pole sugugi rahul.

Telefon heliseb. See on tema.

• • •

Esmaspäev, 22. november

Direktor Goodyeari kiri,

mis lastega esmaspäeval koju saadeti

Kallid lapsevanemad

Tahtsin täpsustada, et lapsevanema jalast üle sõitnud auto roolis oli Bee Branchi ema Bernadette Fox. Loodetavasti oli teil kõigil vihmast hoolimata imetore nädalavahetus.

Tervitades

Gwen Goodyear

koolidirektor

• • •

Kui keegi oleks minult küsinud, oleksin võinud rääkida, mis pärast tunde juhtus. Mul kulus autosse ronimiseks tükk aega, sest emps võtab alati Jäätise kaasa ja lubab tal ette istuda. Kui koer on korra esiistmele istunud, ei taha ta seda enam loovutada. Nii tegigi Jäätis sama nagu alati, kui tahab oma tahtmist saada: istus täiesti kangestunult ja jõllitas otse ette.

„Emps!” hüüdsin mina. „Sa ei tohiks teda ette lasta...”

„Ta ise hüppas autosse.” Emps sikutas Jäätist kaelarihmast ja mina lükkasin tagumikust ning pärast suurt ägamist saime Jäätise lõpuks taha. Aga ta ei istunud seal nagu tavaline koer. Ta litsus end esiistme taha põrandale, eriti õnnetu nägu peas, umbes et „näete, milleks te mind sunnite!”

„Ära tee sellist draamat,” ütles emps koerale.

Sain turvavöö kinni. Äkitselt jooksis Audrey Griffin meie auto poole, puiselt ja kohmakalt. Kohe oli näha, et ta polnud umbes kümme aastat jooksnud.

„Oh jestas,” ütles emps. „Mis siis nüüd?”

Audrey Griffini pilk oli metsik, näol oli tavapärane lai naeratus ja ta lehvitas mingi paberilipakaga. Hallid juuksed pääsesid hobusesabast valla, ta kandis puukingi ja puhvvesti alt võis näha teksavolte pungitamas. Raske oli pilku kõrvale pöörata.

Liikluskorrapidaja señora Flores andis meile märku edasi sõita, sest autorivi oli tohutult pikk ja Sound Seafoodi tüüp tegi ummikust videot. Audrey viipas meile, et me tee ääres peatuksime.

Emps kandis päikeseprille nagu ikka, isegi vihmaga. „See sääsk ei saa ju aru,” pomises emps, „mina teda igatahes ei näe.”

Me sõitsime minema ja kõik. Ma tean kindlalt, et me ei sõitnud kellegi jalast üle. Mulle meeldib empsi auto, aga sellega sõitmine on nagu printsessi ja hernetera lugu. Kui emps oleks sõitnud üle millegi nii suure nagu inimese jalg, oleks see turvapadjad lahti löönud.

• • •

Teisipäev, 23. november

Kellelt: Bernadette Fox

Kellele: Manjula Kapoor

Manusest leiad koopia erakorralise meditsiini osakonna arvest, mis tuleb ilmselt ära maksta. Üks Galeri kooli sääsk väidab, et sõitsin kooli ees tema jalast üle. Võiksin selle üle naerda, aga ma ei viitsi. Näed nüüd, sellepärast ma neid emasid sääskedeks kutsungi. Sest nad on tüütud, aga mitte piisavalt tüütud, et nende peale väärtuslikku energiat raisata. Need sääsed on üheksa aastat üritanud minuga iga hinna eest tülli kiskuda – võiksin rääkida uskumatuid lugusid! Kuna Beel on varsti kool läbi ja ma haistan juba lõppu, ei tasu sääselahingusse tormata. Kas saaksid meie kindlustuslepingud läbi vaadata, et äkki miski katab selle? Tegelikult maksame arve lihtsalt ära. Elgie ei tahaks, et kindlustusmaksed nii tühise asja pärast tõuseksid. Ta pole minu vastumeelsust sääskede suhtes kunagi mõistnud.

Kogu Antarktika-kraam on suurepärane! Hangi meile kaks B klassi tuba keskmisest suuremate vooditega. Skannin ka meie passid, kust leiad sünnikuupäevad, nimede õigekirjutuse ja muu vajaliku. Lisasin igaks juhuks ka juhiload ja sotsiaalkindlustuse numbrid. Bee passist on näha, et tema päris nimi on Balakrishna Branch. (Ütleme nii, et olin väga pinges ja tollal tundus see hea mõte.) Ma saan aru, et lennupiletile tuleb kirjutada „Balakrishna”. Aga mis puutub laeva – nimesilt, reisijate nimekiri jne –, siis palun tee kõik, mis su võimuses, et mu püha lapsuke saaks nimeks Bee.

Nägin ka pakkimisnimekirja. Hangi meile kõigest kolm eksemplari. Minu suurus on naiste M, Elgie on meeste XL, mitte et ta kogukas oleks, aga ta on 190 sentimeetrit pikk, ainsagi rasvavoldita, jumal olgu talle armuline. Bee on oma ea kohta väike, nii et võid talle võtta kõik, mis läheks selga 10-aastasele lapsele. Kui sul on küsimusi suuruste ja tegumoe kohta, saada prooviks mitu varianti; tagastamiseks piisab ju, kui jätan kullerile karbi ukse ette. Hangi ka kõik soovitatud raamatud, mille Elgie ja Bee kindlasti läbi loevad ja mida mina kavatsen läbi lugeda.

Tahaksin ka ühte kalastusvesti, millel oleks hunnik lukuga taskuid. Kui mulle kunagi päriselt ka kodunt lahkuda meeldis, istusin lennukis ühe keskkonnakaitsja kõrval, kes sõitis terve elu mööda ilma ringi. Ta kandis kalastajavesti, kus olid tema pass, raha, prillid ja filmirullitopsid – jah, filmi, sest see oli nii ammu. Geniaalne on see, et kõik on ühes kohas, väga praktiline, lukud saab kinni panna, lisaks võib vesti hõlpsalt seljast lennutada ja turvakontrollilindile lajatada. Mõtlesin alati, et järgmiseks reisiks hangin endale ka sellise. Nüüd on see aeg käes. Hangi parem kohe kaks.

Saada kõik meie häärberisse. Sa oled parim!

• • •

Kellelt: Manjula Kapoor

Kellele: Bernadette Fox

Lugupeetud proua Fox

Sain kätte pakkimisnimekirja puudutavad instruktsioonid ja toimin vastavalt. Mis on „häärber”? Ma ei leia seda meie varasemast kirjavahetusest.

Parimate soovidega

Manjula

• • •

Kellelt: Bernadette Fox

Kellele: Manjula Kapoor

Tead ju küll seda tunnet, kui lähed Ikeasse ega suuda uskuda, kui odav kõik on, ja isegi kui sul pole tarvis sadat teeküünalt, siis, jumal küll, terve kott maksab vaid üheksakümmend üheksa senti? Või siis: muidugi on nende diivanipatjade sees mingi mürgine ollus, aga need on nii värvilised ja kolm viie dollari eest, nii et enne kui arugi saad, oled kulutanud viissada dollarit, mitte et sul oleks kogu seda pahna vaja olnud, aga see kõik oli lihtsalt nii pagana odav?

Loomulikult sa ei tea. Aga kui teaksid, siis mõistaksid, kuidas mina nägin Seattle’i kinnisvara.

Tulin siia üsna hetkeemotsiooni ajel. Elasime LA-s, kui Suur Vend ostis Elgie animatsioonifirma ära. Oih, kas ma ütlesin Suur Vend? Ma mõtlesin Microsofti. Umbes samal ajal juhtus minuga üks tohutu hirmus asi (mida me ei pea praegu kaugeltki lahkama hakkama). Ütleme lihtsalt, et see oli nii tohutu ja nii hirmus, et tahtsin LA-st põgeneda ja mitte kunagi tagasi minna.

Ehkki Elgie ei pidanud tingimata Seattle’isse kolima, soovitas Suur Vend seda tungivalt teha. Mul oli väga hea meel kasutada seda ettekäändena, et La-La-maalt uttu tõmmata.

Kui ma esimest korda Seattle’isse sõitsin, tuli maakler mulle lennujaama vastu, et maju vaatama minna. Terve hommikupooliku vaatasime Craftsman-stiilis maju^[2.], sest muud neil pole, kui jätta kõrvale vaateid rikkuvad korterelamud, mis seisavad arusaamatute klompidena, nagu oleks linnaplaneerija kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel töölaua taha tukkuma jäänud ja majade projekteerimise sovettide kätte usaldanud.

Ülejäänud kõik on Craftsman-majad. Sajandivahetuse Craftsman-majad, kenasti restaureeritud Craftsman-majad, Craftsman-majade uustõlgendused, hoolt vajavad Craftsman-majad, modernse maiguga Craftsman-majad. Nagu oleks hüpnotiseerija kogu Seattle’i kollektiivsesse transsi viinud. „Olete ärgates uimane, tahate elada ainult Craftsman-majas, aasta pole tähtis, tähtis on see, et seinad oleksid paksud, aknad tillukesed, toad pimedad, laed madalad ja maja paikneb krundil halvas kohas”.

Peamine selle Craftsman-majade vohamise juures oli see, et LA kõrval olid need odavad nagu Ikea!

Maakler Ryan viis mind kesklinna Tom Douglase restorani lõunat sööma. Tom Douglas on kohalik kokk, kellel on tosin restorani, üks parem kui teine. Lolas süües – milline kookosekook! milline küüslauguvõie! – hakkasin uskuma, et võiksin päriselt ka õnnelik olla selles Kanadalähedases mülkas, mida kutsutakse Smaragdlinnaks. Kõik on sinu süü, Tom Douglas!

Pärast lõunasööki suundusime maakleri autosse, et teha pärastlõunane ring. Kesklinna kohal kõrgus mägi, mis oli täis topitud – üllatus, üllatus – Craftsman-maju. Mäe otsas vasakul märkasin telliskivihoonet, mille suurest aiast avanes vaade Ellioti lahele.

„Mis see on?” küsisin Ryanilt.

„Straight Gate,” ütles tema. „Siin oli katolikukool üleannetutele tüdrukutele, sajandivahetusel ehitatud.”

„Mis seal praegu on?” uurisin ma.

„Oh, seal pole aastaid midagi olnud. Aeg-ajalt üritab mõni arendaja sellest korterelamut teha.”

„Nii et see on müügis?”

„Sinna pidi tulema kaheksa korterit,” ütles ta. Seejärel hakkasid tema silmad hullunult pöörlema, haistes müügivõimalust. „Krunt on tervelt 1,2 hektarit, enamasti tasane. Lisaks kuulub maja juurde terve nõlvak, kuhu ei saa ehitada, aga mis tagab privaatsuse. Gatehouse – nagu arendajad selle ümber nimetasid, sest Straight Gate kõlas geivastaselt^[3.] – on umbes tuhat ruutmeetrit, üdini võluv. See vajab küll kerget remonti, aga tegemist on tõelise pärliga.”

„Kui palju selle eest küsitakse?”

Ryan vaikis pinget kruvides. „Nelisada tuhat.” Ta vaatas rahulolevalt, kuidas mul suu ammuli vajus. Teised majad, mida olime vaatamas käinud, maksid sama palju ja krundid olid tillukesed.

Selgus, et hiigelsuur aed oli maksude tõttu avatud alaks tehtud ja Queen Anne’i linnaosa ühing oli Straight Gate’i kultuurimälestiseks nimetanud, mistõttu välisja siseseinu ei tohtinud puutuda. Seega olidki Straight Gate’i tüdrukutekooli arendusprojektid ehituseeskirjade tõttu toppama jäänud.

„Aga siin on ju enamjaolt ühepereelamud,” ütlesin mina.

„Lähme viskame pilgu peale!” Ryan lükkas mind oma autosse.

Üldplaan oli suurepärane. Kelder – kus tüdrukuid ilmselt vangis hoiti, sest keldriust sai lukustada vaid väljastpoolt – oli tõesti kõle ja masendav. Aga see hõivas 450 ruutmeetrit, nii et üles jäi veel 650 ruutu, mis on maja kohta korralik suurus. Allkorrusel oli söögituppa avanev köök – päris äge –, avar külalistetuba, millest võisime teha elutoa, ja paar väiksemat kabinetti. Teisel korrusel oli vitraažakende ja pihikambritega kabel. Ideaalne uhkeks magamis- ja riietetoaks! Teistesse tubadesse sai teha laste- ja külalistetoa. Vaja oli üksnes kerget remonti: katuse lappimist, viimistlemist, värvimist. Käkitegu.

Seistes majatagusel avatud verandal nägin lääne suunas reisilaevu, mis libisesid merel nagu teod.

„Kuhu need sõidavad?” küsisin ma.

„Bainbridge’i saarele,” vastas Ryan. Ta polnud loll ja lisas: „Paljudel on seal suvemaja.”

Jäin veel üheks päevaks ja napsasin meile ka ühe suvila.

• • •

Kellelt: Manjula Kapoor

Kellele: Bernadette Fox

Lugupeetud proua Fox

Pakkimisnimekirja esemed saadetakse Gate Avenue aadressile.

Parimate soovidega

Manjula

• • •

Kellelt: Bernadette Fox

Kellele: Manjula Kapoor

Kuule, kas saaksid meile tänupühaks õhtusöögilaua kinni panna? Võid helistada Washingtoni spordiklubisse ja küsida kolmest lauda kella seitsmeks õhtul. Sa ikka saad helistada, eks ole? Muidugi, millest ma räägin! Inimesed tänapäeval ju muud ei teegi.

Ma saan aru, et imelik on paluda sul helistada Indiast, et panna kinni laud restoranis, mida näen oma aknast, aga asi on selles, et telefonile vastab alati üks ja sama tüüp, kes küsib: „Washingtoni spordiklubi, kellest ma teatan?”

Ja ta ütleb seda alati sellisel sõbralikul, tuimal... kanadalase moel. Üks peamisi põhjuseid, miks mulle ei meeldi kodust väljas käia, on see, et võin sattuda vastamisi mõne kanadalasega. Seattle kubiseb neist. Sa arvad ilmselt, et Ameerika Ühendriigid ja Kanada on üks ja sama, sest mõlemad on täis inglise keelt kõnelevaid jäledalt rasvunud valgeid inimesi. Aga ei, Manjula, sa eksid rängalt.

Ameeriklased on pealetükkivad, vastikud, neurootilised, tahumatud – kõike seda – täielik katastroof, nagu ütleks meie sõber kreeklane Zorbas^[4.]. Kanadalased pole üldse sellised. Samamoodi nagu sina kardad, et tipptunnil istub keset teed lehm, kardan mina kanadalasi. Kanadalaste meelest on kõik võrdsed. Joni Mitchell pole parem laulja kui suvaline sekretär vabalaval. Legendaarne arhitekt Frank Gehry pole olulisem AutoCADis tobedaid villasid vorpivast arhitektihakatisest. Koomik John Candy pole vaimukam kui paar õlut kummutanud onu Lou. Pole ime, et ainsad kanadalased, kelle nimi kellelegi midagi ütleb, on need, kes on Kanadast vehkat teinud. Iga sinna jäänud andekas inimene lamestatakse võrdsuselaviini all. Kanadalased lihtsalt ei mõista, et mõned inimesed on erilised ja neid tuleb ka vastavalt kohelda.

Jah, ma lõpetasin.

Kui spordiklubisse enam ei saa, mis võib vabalt juhtuda, sest tänupüha on juba kahe päeva pärast, siis otsi imetabasest internetist mõni muu koht.

• • •

Olingi imestunud, kuidas me tänupühaks Danieli grillrestorani sattusime. Magasin sellel hommikul kaua ja läksin pidžaamas allkorrusele. Ma teadsin, et varsti hakkab vihma sadama, sest teel kööki möödusin kilekottide ja rätikute mustrist. See oli süsteem, mille me empsiga lekkimise puhuks välja olime mõelnud.

Kõigepealt laotasime lekkivate kohtade alla kilekotid ja katsime need rätikute või kergete tekkidega. Keskele panime keedupoti, kuhu sai vett koguda. Prügikotid olid vajalikud selleks, et vahel võis ühes kohas lekkida mitu tundi järjest, ja siis liikus leke mõni sentimeeter edasi. Empsi erinumber oli see, et ta pani tilkumise summutamiseks keedupotti mõne vana T-särgi. Sest tilkumine võib hulluks ajada, kui üritada samal ajal magada.

See oli üks nendest harvadest hommikutest, kui ka paps oli kodus. Ta oli vara üles tõusnud ja rattaga sõitmas käinud ning seisis nüüd higisena oma jaburates neoonvärvi ratturipükstes köögilaua kõrval, juues enda tehtud rohelist mahla. Ta oli särgi seljast võtnud, ümber rindkere kinnitus rihmaga must pulsikell, lisaks mingi tema enda leiutatud õlatoestus, mis pidi väidetavalt seljale hea olema, sest hoiab arvuti taga istudes õlgu joondus.

„Sulle ka tere hommikust,” ütles ta etteheitvalt.

Ilmselt olin nägu krimpsutanud. Vabandust, aga imelik on alla tulla ja näha oma papsi rinnahoidjas, isegi kui see on rühile hea.

Emps tuli sahvrist, keedupottide all lookas. „Tere, mummuke!” Ta pillas potid valju kolina saatel käest. „Vabandust, vabandust. Ma olen tohutult väsinud.” Emps ei saa mõnikord magada.

Paps klõpsutas rattakingades üle põranda ja ühendas pulsikella sülearvutiga, et treeningu tulemused alla laadida.„Elgie,” ütles emps, „kui sa aega saad, siis proovi veekindlaid reisisaapaid. Meil on terve hunnik, mille seast valida.”

„Väga hea!” Paps läks klõpsudes elutuppa.

Mu flööt oli köögilaual ja mängisin mõned heliredelid. „Kuule,” pöördusin ma empsi poole, „kui sa Choate’is^[5.] käisid, kas siis oli seal juba Melloni kunstikeskus?”

„Jah,” vastas emps, taas pottide all lookas. „See oli ainus kord, kui ma laval käisin. Mängisin „Meestes ja nukkudes” ühte Hot Boxi^[6.] tüdrukut.”

„Kui me papsiga kooli vaatamas käisime, ütles giid, et Choate’is on õpilasorkester ja Wallingfordi elanikud maksavad igal reedel, et nende kontserti kuulata.”

„Sulle meeldib seal kindlasti väga,” ütles emps.

„Kui ma sisse saan.” Mängisin veel mõne heliredeli, kui emps potid uuesti maha kukutas.

„Kas sa üldse kujutad ette, kui tugev ma üritan olla?” paiskas ta. „Kui väga mu süda verd tilgub, sest sa sõidad internaatkooli?”

„Sa ise käisid ka internaatkoolis,” ütlesin mina. „Kui sa ei taha, et ma lähen, poleks sa pidanud sellest nii lõbusaid lugusid rääkima.”

Paps lükkas pendelukse lahti, jalas kummikud, hinnasildid küljes. „Bernadette,” ütles paps, „sa oled uskumatult lahedat kraami hankinud.” Ta võttis empsil ümbert kinni ja kallistas teda. „Kas sa veedad kogu päeva netipoodides?”

„Enam-vähem,” vastas emps ja pöördus uuesti minu poole. „Tead, ma ei mõelnud kunagi, mida internaatkooli kandideerimine päriselt tähendab: et sa lähed meie juurest ära. Aga tegelikult pole midagi, et sa jalga lased. Ma näen sind ikkagi iga päev.”

Põrnitsesin teda.

„Oi, kas ma ei öelnud sulle?” küsis emps. „Ma kavatsen Wallingfordi kolida ja kooli läheduses maja üürida. Leidsin endale koolisööklas juba töö ka.”

„Ära üldse hakka sellist nalja tegema,” ütlesin mina.

„Keegi ei saa teada, et ma olen sinu ema. Sa ei pea mulle isegi tere ütlema. Ma tahan lihtsalt iga päev su armsat näokest näha. Loomulikult soojendaks ema südant see, kui sa mulle aeg-ajalt lehvitaksid.” Viimase lause ütles ta härjapõlvlase häälega.

„Emps!” hüüatasin mina.

„Sul pole valikut,” sõnas emps. „Sa oled nagu Põgenev Jänku^[7.]. Sa ei pääse minu eest kusagile. Varitsen sind sööklaleti tagant, kummikindad käes, tõstes kolmapäeviti hamburgereid, reedeti kala...”

„Paps, ütle, et ta ära lõpetaks!”

„Bernadette,” sõnas paps. „Palun.”

„Te mõlemad arvate, et ma teen nalja,” ütles emps. „Ise teate.”

„Mida me üldse õhtuks sööme?” küsisin mina.

Empsi näos välgatas miski. „Oodake!” Ta läks tagaukse kaudu välja.

Haarasin teleripuldi. „Kas Seattle Seahawks ei mängi täna Dallasega?”

„Mäng algab kell üks,” sõnas paps. „Me võiksime enne loomaaias käia ja mängu ajaks tagasi tulla.”

„Lahe! Siis saame seda uut puukängurupoega vaatama minna.”

„Kas lähme ratastega?”

„Kas sa tuled lamamisrattaga?” küsisin mina.

„Vist küll.” Paps ajas käed rusikasse ja tegi ringe. „Künkad mõjuvad randmetele karmilt.”

„Lähme autoga!” ütlesin kiiresti.

Emps tuli tagasi. Ta pühkis mõlemad käed vastu pükse puhtaks ja hingas sügavalt sisse. „Täna õhtul lähme Danieli grillrestorani,” teatas ta.

„Danieli grillrestorani?” küsis paps.

„Danieli grillrestorani?” kordasin mina. „Sa mõtled seda täiega suva kohta Unioni järve ääres, kus käivad turismibussid ja mida telekas kogu aeg reklaamitakse?”

„Just seda,” sõnas emps.

Järgnes vaikus. Selle katkestas papsi vali „Haa!”. „Ma poleks eales arvanud,” ütles ta, „et sa tahad tänupühal Danieli grillrestorani minna.”

„Mulle meeldib sind üllatada,” sõnas emps.

Võtsin papsi telefoni ja saatsin sõnumi Kennedyle, kes oli emaga Whidbey saarel. Ta oli täiega kade, et me Danieli grillrestorani läksime.

Seal oli klaverimängija ja limonaadi sai kogu aeg juurde ja šokolaadikook oli vägev lahmakas, selle nimi oli Šokolaadisurm ja see oli veel suurem kui hiiglaslik tükk P.F. Changi restos. Kui ma esmaspäeval kooli läksin, ütlesid kõik: „Vedas hullult, et said tänupühal Danieli grillrestoranis käia. Nii äge.”

• • •

Esmaspäev, 29. november

Tomi kiri

Tere, Audrey!

Mul pole peeti vaja. Mul on vaja, et te arve ära maksaksite. Muidu olen sunnitud alustama kohtumenetlust.

• • •

Audrey Griffini kiri

Tere, Tom!

Ma leian, et teist on väga söakas mind kohtumenetlusega ähvardada. Eriti teeb see nalja minu prokuratuuris töötavale abikaasale Warrenile, kes võib teid kaevata väikehagide kohtusse ja vabalt võita. Enne kui asi kohtuni jõuab, otsustasin pärast ajude ragistamist välja pakkuda sõbralikuma lahenduse. Palun öelge, kui palju võiks naabri põldmurakate eemaldamine maksma minna. Kui teil on selleks mingit erimasinat vaja, siis olgu nii. Ükskõik mida, ainult mitte päris sigu.

Kui olete mulle pakkumise ära saatnud, maksan kogu summa tehtud töö eest. Vähem kui kahe nädala pärast toimub minu juures väga oluline vastuvõtt ja mul on selleks oma aeda tarvis.

• • •

Kolmapäev, 1. detsember

Tomi kiri

Tere, Audrey!

Sellise ulatusega tööks on tingimata tarvis Nõlvaraidurit. Minu tööline ei tahaks seda enne vihmaperioodi lakkamist kasutada. Kõige varem võiks ta alustada mais. Pakkumise tegemiseks oleks tarvis naabri valdustele ligi pääseda. Kas teil õnnestus tookord naabritega rääkida? On teil nende number?

• • •

Audrey Griffini kiri

Tere, Tom!

Mul on tunne, nagu elaksin lollidekülas. Kümne päeva pärast saabub Seattle’i eliit üliolulise kooliürituse raames minu majja ja tahaks mu aiast rõõmu tunda. Ma ei saa lubada okkalistel põõsastel nende riideid katki rebida. Mai ei sobi. Kuu aja pärast ei sobi. Mind ei huvita, kui peate rentima mingi Nõlvaraiduri. Põldmurakad peavad 11. detsembriks kaduma.

Mis puutub naabriaeda pääsemisse, et saaksite pakkumise teha, siis naabrinaine on päris okkaline ja see pole mingi kalambuur. Teen ettepaneku kohtuda minu juures esmaspäeval kell 15.00. Ma tean kindlalt, et ta läheb sellel ajal tütrele kooli järele. Võime kiiresti läbi aiaaugu ronida ja põldmurakapõõsad üle vaadata.

• • •

Lõik minu ettekandest Sir Ernest Shackletoni kohta

Drake’i väin on veekogu Lõuna-Ameerika lõunatipu ehk Tšiili lõunaosas paikneva Hoorni neeme ja Antarktika mandri vahel. Pea tuhandekilomeetrine väin on nime saanud 16. sajandi ekspeditsioonijuhi Sir Francis Drake’i järgi. Drake’i väina laiuskraadidel ei ole märkimisväärset maismaad. See tekitab pidurdamatu ringhoovuse ehk Läänetuulte hoovuse. Selle tulemusena on Drake’i väin maailma üks tormisemaid ja kardetumaid veekogusid.

• • •

Kellelt: Bernadette Fox

Kellele: Manjula Kapoor

Mida kõike võib õppida 8. klassi õpilaselt, kui küsida retoorilisi küsimusi, nagu näiteks: „Mida te parajasti koolis õpite?”

Kas sina näiteks teadsid, et Antarktika ja Arktika vahe seisneb selles, et Antarktikas on maismaad, aga Arktika on üksnes jää? Ma teadsin, et Antarktika on manner, aga ma arvasin, et põhja pool on ka maismaad. Kas sa teadsid ka, et Antarktikas ei ole jääkarusid? Mina ei teadnud! Ma arvasin, et näeme laevast, kuidas vaesed piinatud jääkarud ühelt sulavalt jääkamaralt teisele üritavad hüpata. Aga selle nukra vaatepildi nägemiseks peab põhjapoolusele minema. Lõunapoolusel elavad hoopis pingviinid. Nii et kui kujutlesid idüllilist pilti pingviinidega hullavatest jääkarudest, siis unusta kohe ära, sest jääkarud ja pingviinid elavad sõna otseses mõttes maailma eri otsas. Peaksin vist rohkem kodust väljas käima.

Siit ka järgmine asi, millest mul aimugi polnud. Kas sina teadsid, et Antarktikasse pääsemiseks tuleb läbida Drake’i väin? Kas sa teadsid, et Drake’i väin on terve planeedi kõige tormisem veekogu? Mina igatahes tean, sest veetsin just kolm tundi internetis.

Lugu järgmine. Kas sa jääd tavaliselt merehaigeks? Inimestel, kes merehaigust ei põe, pole aimugi, mida see tähendab. See pole tavaline iiveldus. See on iiveldus, millele lisandub eluisu kadumine. Ma hoiatasin Elgie’t, et nende kahe päeva jooksul tuleb relvad minust tingimata eemal hoida. Merehaiguse käes piineldes tunduks ajude sodiks laskmine mõnusa lahendusena.

Kümme aastat tagasi nägin dokfilmi sellest Moskva teatri haarangust. Juba kaks ööpäeva pärast seda, kui terroristid olid käskinud pantvangidel paigal püsida, magamata, tuled siramas ja sunnitud püksi pissima – ehkki sittuda lubati neil orkestriaugus –, tõusis rohkem kui üks pantvang püsti ja sammus väljapääsu poole, teades, et saavad kuuli selga. Nad lihtsalt ei SUUTNUD enam.

Ma tahan öelda, et see Antarktika-reis ajab mulle tõsiselt hirmu nahka. Mitte ainult sellepärast, et ma inimesi vihkan, mida ma – võtke teadmiseks – endiselt teen. Ma lihtsalt kardan, et ma ei jää Drake’i väina läbides ellu. Kui asi poleks Bees, tühistaksin reisi jalamaid. Aga ma ei saa teda alt vedada. Äkki leiate mulle merehaiguse vastu midagi tõeliselt kanget. Ma ei pea silmas Dimedroli. Ma tahan midagi KANGET.

Teemat vahetades: eeldan siiralt, et esitate mulle arve aja eest, mis teil kulub minu segaste e-kirjade lugemiseks!

• • •

Kiri Choate’i vastuvõtukomisjoni juhilt

Bruce Jessupilt

Kallis Bee

Olles hoolikalt läbi vaadanud silmapaistvate varajaste kandidaatide avaldused, on meil hea meel teatada, et olete Choate Rosemarysse vastu võetud.

Avaldusi läbi vaadates pakkus teie akadeemiliste saavutuste ja mitmekülgsete huvidega tutvumine meile siirast rõõmu. Teie tulemused ja hinded on nii erakordsed, et õppealajuhataja Hillary Loundes saatis teie vanematele kirja sooviga arutada võimalust alustada meie koolis õppetööd eritingimustel.

Praegu aga õnnitleme teid südamest äärmiselt tiheda konkursi läbimise puhul. Ma ei kahtle sugugi, et teie tulevased klassikaaslased on teie jaoks sama inspireerivad, väljakutset pakkuvad ja huvitavad kui teie meile.

Parimate soovidega