Читать книгу Empaatia areng ja arendamine lapsel - Maria Teiverlaur - Страница 2

Empaatia üle on mõtiskletud sajandeid. Nimetatud psühholoogilise ilmingu lahti seletamisega tegelesid kauges minevikus filosoofid, praegu aga uurivad seda teemat kõige enam psühholoogid.

Tänapäeval kasutatakse sõna „empaatia” sageli. „Võõrsõnade leksikoni” (2006) põhjal on empaatia (ingl, pr empathy < kr empatheia kiindumus) psühholoogiline osadustunne, teise inimese tunnetamise viis, mis väljendub temaga samastumises, tema tunnetesse ja mõttemaailma sisseelamises; üldisemalt: mõistev ja kaasatundev suhtumine inimestesse, kogu loodusesse.

Mõiste „empaatia” hakkas psühholoogilises kirjanduses figureerima 1950. aastate algul. Varasemates töödes kasutasid uurijad mõistet „sümpaatia” (Lunge 1980). Kuigi mõiste „empaatia” on väga levinud, on empaatiat tähistatud ka terminitega „sissetundmine”, „ülekandmisvõime”, „identifikatsioon”, „ümberkehastumine”, „projektiivne intuitsioon”, „sümpaatiline intuitsioon”, „sümpaatiline „mina” projektsioon” (Basin 1987). Mõnikord on empaatiavõimet käsitletud ka kui intuitsiooni (Furmanova 1984).

Sümpaatia mõistet kasutades arvati selle tähenduseks mõistmist, osavõtlikkust, kaastunnet. Mõiste „kaastunne” eksisteeris juba Vana-Kreeka filosoofias. Stoikud käsitlesid seda kui kõikide asjade vaimset ühtsust, mille tõttu inimesed tunnevad üksteisele kaasa. H. Spenceri ja A. Schopenhaueri eetilistes süsteemides mõisteti sümpaatia all inimhinge omadust ja seda vaadeldi inimestevahelise suhte regulaatorina, südametunnistuse, altruismi, õigluse alusena (Lunge 1980). Reberi „Dictionary of Psychology” (1995) põhjal seletatakse sümpaatia mõiste lahti järgmiselt: 1) olukord, kus jagatakse teisega oma tundeid (Kreeka tähenduse järgi just valulikke, ebameeldivaid emotsioone); 2) kaastunne ja mõistmine, mis lubab õigustada teise inimese tegevust või tundeid.

Mõned varajased Euroopa ja Ameerika psühholoogid ja filosoofid nagu W. McDougall, M. Scheler on käsitlenud empaatiat kõigi positiivsete sotsiaalsete suhete alusena (Stotland 2001).

Möödunud sajandi alguses T. Lipps, E. Titchener pidasid empaatia aluseks sisemist motoorset imiteerimist (Davis 1996). Vaadeldava inimese või objekti motoorne (liigutuslik) imiteerimine, järeleaimamine, jäljendamine soodustas ka nende teadlaste arvates arusaamist vaatlusalusest.

1930. aastate paiku pakkus J. Piaget välja detsentraliseerimise mõiste. Viimane tähendab, et kui laps ületab egotsentrilise vaate maailmale, suudab ta hakata nägema asju ka teiste vaatepunktist, mis hõlbustab suhtlemist (Piaget 2006). See on olukord, kus lapse tähelepanu ei ole keskendunud ainult iseendale, vaid tal on võime end kaaslase olukorda asetada, teise inimese moodi tunnetada, temast aru saada. Mõistagi ongi see empaatia aluseks.

Möödunud sajandi keskel, kui kognitsioonid muutusid aktuaalseks teemaks psühholoogias, hakkas ka R. Dymond (1949) rõhutama empaatia juures kognitiivseid aspekte. „Võõrsõnade leksikoni” (2006) järgi tuleneb mõiste „kognitiivne” ladinakeelsest sõnast cognitio – teadmine, tunnetamine.

M. L. Hoffman (1982) püüdis oma empaatia käsitluses seostada kognitsioone ja afekte. Ta pööras tähelepanu sellele, kuidas arenevad lapsel kaaslase tunnete teadvustamine, tema mõistmine ja sellega kaasnevad emotsioonid. „Võõrsõnade leksikoni” (2006) järgi tähendab „afekt” (ld affectus meeleolu) mööduvat tugevat erutust või elamust, tundepuhangut (nt raev).

Mitmekülgselt on käsitlenud empaatiat E. Davis (1996), kes koostas skeemi, milles märkis ära empaatiat mõjutavad faktorid (isik kõigi oma võimetega; olukord; vaatleja ja vaadeldava sarnasus). Olenevalt isiksusest ja olukorrast tulenevad juba kognitsioonid ja afektiivsed reaktsioonid, mis lõpuks viivad inimese ümbritseva suhtes teatud liiki käitumiseni (abistamine, agressioon, sotsiaalne käitumine). Need olid vaid mõningad viited empaatiauuringutele, mida on maailmas läbi viidud. Järgnevalt vaatleme empaatiale lähenemisi peamiste psühholoogiakoolkondade lõikes.

PSÜHHOANALÜÜTILISES KÄSITLUSES on esiplaanil psüühika arengulised aspektid. Empaatiat mõistetakse kui teise inimese tunnete mõistmist ja samastumist selle inimesega. Empaatia puudulikkust lapsel seletatakse vanemliku armastuse ja hoolitsuse puudumisega. Võimetus tunda empaatiat on eelkõige hirm oma identiteedi kaotamise ees (Mahler 1976). Psühhoanalüütikud peavad empaatiat alateadvuslikuks protsessiks, mis täpsemalt kulgeb eelteadvuslikul tasemel (Basin 1987).

HUMANISTLIKUS LÄHENEMISES rõhutatakse empaatia tähtsust eelkõige hingelise kasvu ja arengu seisukohalt. Empaatilisuse juures on oluline kuulamisoskus ja kaaslaste kogemuste mõistmine (Duan, Hill 1996).

KOGNITIIV KÄITUMUSLIK SUUND toob empaatia käsitlemise juures esile mõtlemise laienemise, teise inimese vaatenurga mõistmise, millele aitavad eriti kaasa rollimängud (Selman 1971).

Empaatia fenomeni lahtimõtestamisel on püütud seda ka defineerida. Näiteks E. Stotland (2001) annab empaatia kohta lühikese definitsiooni: empaatia on ühe inimese poolt teise inimese tunnete, tajude ja mõtete kujuteldav kogemine.

Reber oma „Dictionary of Psychology´s” (1995) on rõhutanud empaatia juures eelkõige arusaamist teise inimese emotsioonidest, kaaslase rolli ja seisukohtade mõista püüdmist ning positiivset tagasisidet teise inimese emotsionaalsetele kogemustele. Psühholoogiliselt seletades osutub empaatia võimalikuks projektsioonile, introjektsioonile ja identifikatsioonile. Projektsioon – see on oma „mina” mõtteline ülekanne teise objekti situatsiooni, kujundisse, millesse sisse elatakse. Projektsioon võimaldab „mina” identifikatsiooni objekti kujunditega. Seega esineb empaatiline regulatsioon „mina”-kujundite tasemel. Reaalne „mina” ei juhi lihtsalt kujundeid, vaid ta ka elab oma „mina”-kujundites. Empaatia ei ole seega midagi muud kui „elu” kujundites. (Basin 1987)

Et paremini aru saada nimetatud alateadlikest psühholoogilistest protsessidest, on järgnevalt lisatud lühikesed seletused projektsiooni, introjektsiooni ja identifikatsiooni kohta M. Teiverlauri (2003) põhjal:

♦ projektsioon kujutab oma tundmuste, soovide ja püüete ülekandmist kaaslasele;

♦ introjektsioon seisneb välismaailma, objekti „endasse võtmises” töötlemata ja „seedimata” kujul;

♦ identifikatsioon on välisobjekti, nähtuse matkimine, imiteerimine teatud tunnuste osas.

Olemasolevate teadmiste kõrval jätkub empaatia valdkonnas ikka küsimusi, millele püütakse leida vastuseid. Tänapäeval tegeletakse empaatiaprobleemidega erinevates psühholoogiaharudes, kõige enam lapse-, isiksuse-, sotsiaal-, loovus-, kliinilises psühholoogias, aga samuti filosoofias.

Isiksusepsühholoogias pööratakse tähelepanu erinevate isiksusjoonte vahelisele seosele empaatiaga. Selgitatakse, millised iseloomujooned korrelleeruvad kõrgelt arenenud, teisi mõistva, empaatilise inimesega.

Sotsiaalpsühholoogias käsitletakse empaatiat eelkõige kui isiksuse omadust, mis soodustab suhtlemist ja rolli sisseelamise võimet. Uuritakse empaatia tähtsust sotsiaalset tegevust soodustava faktorina.

Kliinilises psühholoogias on tähelepanu keskmes empaatia terapeudi ja nõustaja omadusena, mis aitab saada paremini kontakti kliendiga ja mõista täpsemini tema hingeelu.

Lapsepsühholoogias uuritakse empaatia arengut, seda protsessi mõjutavaid tegureid enamasti kaasasündinud eeldustest, keskkonna tingimustest ja mõjutustest (kasvatusest) lähtuvalt.

Loovuspsühholoogias käsitletakse empaatiat kui ühte loovust soodustavat tegurit. Eduka loova tegevuse aluseks arenenud taju, vaatlusoskuse, kujutlusvõime jms kõrval vaadeldakse ka empaatilisust – võimet sisse elada loodavasse kujundisse, olevikku, aga ka tulevikku ja minevikku.

Filosoofias püütakse empaatia olemust lahti mõtestada juba kõrgemate tunnetusprobleemide tasanditel.

Empaatiaga seotud probleemidele on tähelepanu pööratud eriti just inimestevahelist suhtlemist, emotsionaalseid üleelamisi käsitlevates töödes. Järjest enam on empaatiat hakatud vaatlema kui vajalikku ja tähtsat loomingu tingimust erinevates inimtegevuse sfäärides. N. I. Kijaštšenko, N. L. Leizerov (1983) märgivad, et enamasti on empaatiat käsitletud kui üht loomevõime omadust.

Nagu teada, piirdub empaatia enamasti olevikuga, elades millessegi sisse „siin ja praegu”, kuid kunstisfääris loomeprotsessis tuleb ette ka tulevikku ja minevikku sisseelamist. G. L. Ermaš (1982) toob esile B. Brechti arvamuse, et kunstis on võimalik kaks kommunikatsiooni teed: identifikatsioon ehk empaatia ja võõrandumine. Seega „sisseminemine”, „ühtseks saamine” või „eemaldumine” kui vastandlikud protsessid on seotud kunsti tajumise ja loomega.

Et empaatia kui psühholoogiline tunnetamise viis on olemas, siis on see millekski ka vajalik. Juba Darwini loomuliku valiku teooria kohaselt jääb ellu see isend, kes on teistest rohkem arenenud ja paremini kohanev.

Kohastumisel olelustingimustega on vajalik arvestada keskkonnaga. Kaasaegsete seisukohtade järgi on loomuliku valiku eesmärk pigem geeni säilimine kui organismi ellujäämine (Dawkins 1976). Sellise eesmärgiga peaks olema seotud ka empaatia. Kaaslastesse elatakse „sisse”, neile tuntakse kaasa ja neist hoolitakse eelkõige sellepärast, et inimsugu ei kaoks ja sugulased jääksid ellu, oleksid terved.

B. H. Lipton (2009) toob välja James Lovelocki Gaia hüpoteesi, mille kohaselt maakera ja kõik selle elavad liigid moodustavad ühe vastastikku seotud elusorganismi. Arvestades neid mõtteid on selge, et tugev egotsentrilisus ei toeta seotust ja teistega arvestamist. Veel märgib B. H. Lipton (2009), et mida paremini organism keskkonda teadvustab, seda paremad on tal võimalused ellu jääda.

Empaatia, mis on seotud nii afektiivsete kui kognitiivsete protsessidega, aitab meil sügavamalt ja emotsiooniderikkamalt tunnetada ning rohkem teadvustada ümbritsevat. Selle käigus saame juurde informatsiooni, mida on võimalik kasutada ka keskkonnaga kohastumisprotsessis.

Mida empaatia iga inimese jaoks isiklikult tähendab, on muidugi erinev. See oleneb paljugi inimese sotsiaalsusest. L. P. Pojmani (2005) järgi kuuluvad sotsiaalsete väärtuskategooriate hulka suuremeelsus, viisakus ja kaastundlikkus.

Leidub inimesi, kelle jaoks viimased väärtuskategooriad on tähtsad ja vähe pole neidki, kes oma käitumises nendest väärtustest ei hooli. Kui kaastundlikkus pole inimese jaoks väärtuseks kujunenud, on ta ükskõikne ümbritseva suhtes ja hoolib vaid iseendast. Sellise inimese juures ei saa rääkida ka empaatiast. Siinjuures on tähtis rõhutada, et Reberi „Dictionary of Psychology” (1995) andmeil on silmapaistvad teoreetikud välja toonud, et just empaatia on moraalse arengu eeltingimuseks.

Milliseks kujuneb inimese moraal, oleneb muidugi tema ego arenguastmest. See, kas inimene suudab arvestada enda kõrval teise inimesega, mõista tema tundeid, olla osavõtlik ümbritsevatest probleemidest jms, sõltub kaasasündinud eeldustest ja keskkonnast. Kindlasti on raske kõlbeliselt käituda empaatilisust omamata. Moraal on ju lahutamatult seotud ego ja empaatia arenguga.

Empaatia on positiivne ja ühiskonnas hinnatud isiksuseomadus, tänu millele suudame arvestada ümbritsevaga. Juhul, kui mõni inimene ei ole empaatiavõimeline, on tal siiski võimalus jätta oma kaaslastele mulje, nagu ta oleks väga hingeline ja hooliv – empaatiline – ning saada selles osas kaaslaste poolt positiivse hinnangu osaliseks. Tuleb teada, et tõeline empaatia ilmneb ka olukordades, kus puudub sotsiaalne kontroll – see tähendab, et teised inimesed ei näe sinu tegutsemist (näiteks maanteel, kus pole kedagi peale sinu ja vigastatud kutsika. Sa võtad väikese koera kaasa, et viia ta loomaarstile ja päästa koera elu).

Üldtuntud on tõde, et empaatiline inimene suhtub hoolivalt loodusesse, eriti loomadesse ja lindudesse. Hoolivat suhtumist loomadesse, lindudesse jt elusolenditesse on rõhutatud empaatia juures eelkõige sellepärast, et see peegeldab omakasupüüdmatut armastust. Inimestevahelistes suhetes võib aga olla tegemist ka silmakirjaliku mõistmise, headuse näitamisega, et olla sotsiaalselt vastuvõetav, pälvida tunnustust või saada mingi hüve osaliseks.

Empaatiaga seotud probleemistik on laiaulatuslik. Hea oleks, kui enamiku inimeste jaoks omaks empaatia positiivset tähendust ja nad suudaks oma väärtusi selles osas ka teistele edasi anda ning oma käitumisega olla eeskujuks sirguvale põlvkonnale. Ainult sõnades väljendunud empaatia jääb nõrgaks ja ei kujunda täisväärtuslikku empaatilist õhkkonda.