Maresi. Punase kloostri kroonikad. I raamat
Описание книги
Üksikul saarel asuv Punane klooster on pelgupaigaks siia erinevatel põhjustel pagenud tüdrukutele ja naistele. Kloostris, kus hoitakse ja õpetatakse Jumalanna ja ürgõdede salateadmisi, saavad nad elada hirmu tundmata. Maresi on 13-aastane uudishimulik tüdruk, kes saabus kloostrisse neli aastat tagasi. Siin leidis ta endale kodu, sõbrad ja eelkõige Teadmiste maja raamatud. Asjaliku ja kaastundliku tüdrukuna aitab Maresi hoolitseda nooremate noviitside eest. Kloostri rahuliku elu pöörab pea peale hirmunud pilguga Jai saabumine. Jai pidi pealt nägema, kuidas isa ja onu matsid elusalt tema õe ning nüüd otsib isa teda taga. Ühel päeval ilmubki silmapiirile tundmatu laev. Maresil ja teistel kloostrielanikel tuleb koondada kogu oma vägi ja õppida kasutama iidseid salateadmisi, et võidelda enda elu ja kloostri püsimajäämise eest. „Maresi“ on lugu sõprusest ja vastupidamisest, hirmu ületamisest ja naiselikust väest. Tegu on kolmeosalise „Punase kloostri kroonikate“ sarja esimene raamatuga. Teose põhjal on valmimas film. Helsingis sündinud soomerootsi kirjaniku Maria Turtschaninoffi (snd 1977) raamatud viivad lugejad tolkienlikku fantaasiamaailma, kus peategelasteks julged ja vaprad tüdrukud. Turtschaninoff avaldas oma esimese noorteromaani 2007. aastal, ta on võitnud mitmeid kirjandusauhindu, sealhulgas 2014. aasta Finlandia Juniori preemia. „Maresi“ on võetud erakordselt soojalt vastu mitmetes riikides, tänaseks on müüdud raamatu õigused 20 riiki. Sünge, võimas ja originaalne… See raamat tõuseb teiste noorteromaanide seast eredalt esile. Põnev, pingeline ja suurejooneliselt feministlik. The Bookseller
Отрывок из книги
Minu nimi on Maresi Enresdotter ja ma kirjutan seda kolmekümne teise Ema valitsuse üheksateistkümnendal aastal. Ma olen siin Punases kloostris veetnud neli aastat ja selle aja jooksul olen läbi lugenud peaaegu kõik kloostri ajaloo kohta käivad vanad tekstid. Õde O ütleb, et minu jutustus pannakse teiste tekstide juurde. See tundub veider. Ma olen kõigest noviits, mitte kloostri Ema või kogenud õde. Ent õde O sõnul on väga tähtis, et just mina juhtunu kirja paneksin. Mina olin kohal. Usaldada saab vaid otsesest allikast tulnud juttu.
Ma ei ole jutukirjanik. Veel mitte. Aga kui ma ootama jään, kuni selleks saan ja kõiki neid sündmusi nagu kord ja kohus kirjeldada oskan, pole need mul enam meeles. Nii et ma panen oma mälestused kirja nüüd, kus need on veel värsked ja selged. Sellest sündmusest on vähe aega möödas, kõigest üks kevad. Ka need asjad, mida ma parema meelega ei mäletaks, on mul värskelt meeles. Vere lõhn. Luude ragin. Ma ei taha seda kõike uuesti meenutada. Aga ma pean. Surmast on raske kirjutada. Ent ma ei saa jätta midagi tegemata paljalt sellepärast, et see on raske.
.....
„Siin söövad kõik ühte ja sama toitu,” ütlesin, kui me Koldemaja ukse poole läksime. „Nii noorim noviits kui ka õed ja Ema ise. Ainult Üksildase templi õed söövad mujal. Noviitsid söövad kõigepealt, pärast meid õed. Pesemisega on samamoodi, aga seda näed homme.”
Hoidsin Koldemaja ust lahti, sellel on alati leivalõhn. Kui olin alles siia tulnud, ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja lakkusin seda kulunud pruuni puitu, et teada saada, kas sellel on ka leivamaitse. Õde O riidles minuga kuu aega mu rumaluse pärast. Nüüd olen ma vanem ja targem. Aga uks lõhnab endiselt leiva järele.
.....