Читать книгу Rüütellik kauboi - Marian McCain - Страница 4
1.
ОглавлениеSEE ILUDUS OLI ehitatud igaveseks. Tõeline maja. Ja see pidi saama just tema omaks.
Gabriel Logan imetles talupojastiilis elamut, mis oli ehitatud tuhande üheksasaja kaheksandal aastal: kiviplaatidest võimas vundament, hiigelsuured aknad, reljeefsed palgid, poolkaarekujuline trepp, kolme aknaga mansardkorrus, kõrge terava harjaga katus. Suurepärane maja, just selline, nagu vaja.
Ta oli aastaid unistanud sellest, et ostab selle maja ning oli jõudnud koguda piisavalt raha.
Kaheksakümneaastane preili Laraby oli lubanud, et kui ta maja müüb, siis ainult Gabrielile, ent kaks kuud tagasi oli ootamatult ilmunud veel üks pretendent ja preili Laraby sõnul oli sellele inimesele “lihtsalt võimatu ära öelda”.
Gabriel trummeldas sõrmedega vastu nahaga kaetud rooli. Kõrvalistuja toolis end sisse seadnud koer kergitas pisut pead ja urahtas.
”Anna andeks, semu.” Gabe silitas hiiglasliku mastifi pead. “Kuid ei maksa kurvastada, jõudsime ju õigeks ajaks, eks ole? Nii et võime tööga pihta hakata.”
Gabe aga ei kiirustanud autost väljuma.
Täna asub ta rekonstrueerimistööde kallale. Ent mitte omaniku, vaid töövõtjana, et muuta elamu motelliks. Vanaisa pöörab end praegu ilmselt hauas ringi. See elamu oli ette nähtud perekonna elupaigaks, mitte lärmakate turistide jaoks, kes on just naasnud ekskursioonilt Villametti orgu ning arutlevad tormiliselt selle kuulsaima veinitehase üle. Nüüd aga ei jää Gabe`il midagi muud üle, kui teha seda musta tööd kellegi F. S. Eddisoni tellimusel. Ta polnud veel uue omanikuga rääkinud. Kõik oli korraldanud Henry Davenport, nende ühine tuttav. Osa tellimustööst oli juba makstud.
Gabe tundis suus mõru maiku: temas äratas selle töö tegemine vastikust. Samas ei saanud Gabe usaldada maja rekonstrueerimist ja remonti võõra inimese kätesse – tuli ju ometi säilitada kõik elamule iseloomulikud jooned, selle hämmastav võlu ja miljon pisiasja, mis muutsid hoone eriliseks.
Kogu ta perekond oli juba mitu aastat pidanud maja enda omaks ning pole tähtis, mida arvab sellest uus omanik.
Frank üritas end selili keerata, et peremees ta kõhtu sügaks, ent kabiinis oli liiga kitsas.
”Pole midagi parata, sõbrake.” Gabe silitas koera. “Meid sinuga keerati ümber sõrme, seejuures väga alatul moel.”
Frank niutsus.
”Mõistan, et sinu jaoks on autos vähe ruumi.”
Koer vaatas nukralt talle otsa. Loom igatses silmanähtavalt oma kuudi järele, mis oli ehitatud spetsiaalselt tema mõõtude järgi, ning taraga ümbritsetud avara õue järele, kus sai joosta ja mängida.
”Ma ei saa sind ju ometi iga päev oma vanemate juurde jätta. Niipea, kui vabanen, otsin meile sinuga mõne teise maja.”
Kui preili Laraby talle teatas, et kolib vanadekodusse, arvas Gabe, et maja on juba praktiliselt tema oma. Ta leppis preili Larabyga kokku ja pani oma senise eluaseme müüki. Juba järgmisel päeval tulid kohale inimesed, kes tema maja osta soovisid, ning Gabe, teinud eduka tehingu, seadis end sisse töökojas, mis asus tema vanemate garaaži peal. Siit plaanis ta kolida otse preili Laraby majja.
Andesta, vanaisa.
Juba ta vanaisa oli kavatsenud maja restaureerida, ent ootamatu surm ei võimaldanud oma unistust täita. Nüüd aga oli Gabe selle F. S. Eddisoni pärast nende kodust ilma jäänud.
Frank kraapis käpaga auto ust.
Gabe sirutas käe üle kahesajanaelase kuldpruuni koera ja pööras käepidet. Frank vajus autost välja, astus raskel sammul mööda teed, läks astmeid mööda üles ja heitis varjulisele terrassile. Isegi tema käitus nii, nagu kuulunuks maja neile.
Gabe virutas peopesaga vastu rooli. Ta ei saa ju kogu päeva autos istuda!
Aeg on tööle asuda: mida kiiremini ta sellega ühele poole saab, seda kiiremini ta oma harjumuspärase elu juurde naaseb ning kõik veereb oma rada. Gabe küünitas tagaistmel lebavate jooniste järele.
Äkki kuulis ta Franki haukumas. Kass? Päikeselise suvepäeva vaikust lõhestas karje. Kassi omale see ei sarnanenud: hääl kuulus naisele. Gabe sööstis maja poole.
”Frank!”
Terrassil koera ei olnud.
Järsku kostis haukumine taas.
Gabe tormas sinnapoole, kust müra kostis, joostes maja tagahoovi. Vaevaga läbi põõsaste ja tiheda kõrge rohu tunginud, nägi ta Franki, kes seisis saba liputades, käpad laiali, vana vahtra juures.
”Millesse sa mind siis seekord tirinud oled?” küsis Gabe.
Raskelt hingates vahtis Frank üles.
Gabe silmad vaatasid sinna, kuhu osutas koera pilk ning põrkasid teksapükste all pingulduvatele tuharatele. Vormikatele naisetuharatele. Valge T-särk, sinine pesapallinokats ja hobusesabasse seotud kastanpruunid juuksed. Frank ajas tihtipeale kasse puu otsa, ent sellise looma peale polnud ta varem juhtunud.
”Ah et said kellegi kätte, vanapoiss,” pomises Gabe. Ta isegi ei teadnud, kas looma karistada või tänada. “Mine eemale.”
Frank läks kümme jalga kaugemale ning heitis rohule. Koer tundis end süüdlasena ja vaatas altkulmu peremehe poole.
Ülevalt kostis summutatud nuuksatus.
”Preili, kas teiega on kõik korras?”
”Kas see läks ära?” küsis neiu kahtlustavalt.
”See?”
”See hiigelsuurte kihvadega koletis. Läksin mööda ja tahtsin maja fassaadi vaadata…” Tütarlapse hääl kõlas ebakindlalt ja vaikselt. Neidis oli ilmselt kõvasti ehmunud.
Gabe mõistis seda ainuüksi tema hääletoonist – oli ta ju üles kasvanud viie õe keskel. Tal oli juba ammuilma tulnud kokku puutuda kõikvõimalike ohtudega alates putukatest ja madudest, lõpetades kloun-mõrtsukatega.
”Paistab, et te ei ole kohalik.”
”Kuidas te ära arvasite?”
Esiteks, tema, Gabe, poleks sellise tagumiku omanikust juba niisama lihtsalt mööda läinud. Teiseks, siin Berry Patchis Oregoni osariigis läheb suurem osa elanikke jalutama alles õhtul pärast tööd, et sõpradega kokku saada ja nendega paar sõna vahetada. Ja lõppude lõpuks istus ju tütarlaps puu otsas.
”Meie linnas teavad kõik, et Frank haugub, aga ei hammusta.”
”Frank – kas see on lühend Frankensteinist?”
Gabe naeratas.
”Frank Lloyd Wrightist.”
Neiu hammustas huulde ja kiikas meest, kusjuures päikeseprillid oleksid tal ninalt peaaegu alla libisenud.
”Kas ta on veel siin?”
”Kui peate silmas arhitekti, siis tema on ammu surnud, koer aga lamab siinsamas.”
”Väga naljakas,” ütles tütarlaps väriseval häälel.
Tähendab, ta on tõesti surmani hirmunud.
”Kas Frank hammustas teid?” muretses Gabe.
”Ta tungis mulle kallale!”
”Tungis kallale?”
”Noh… mitte päris,” vastas neiu. “Ta hakkas haukuma ja tormas minu poole. Otsustasin saatust mitte narrida ja jooksin lähima puu juurde.”
”Frankil on jalg haige, sellepärast käib ta kohmakalt ega jookse peaaegu üldse. Kuigi – mõnikord võib ta ägestuda ja lühikese vahemaa ka joosta,” ütles Gabe. “Ilmselt tahtis ta endale tähelepanu tõmmata.”
”Või einestada.”
Ka Gabe`il polnuks midagi tükikese hammustamise vastu. Aga teisel ajal ja teises kohas…
”Ronige puu otsast alla. Frank ainult paistab kuri, tegelikult ei tee ta aga kärbselegi liiga.”
Tütarlaps laskus allapoole, nii et tema valged riidest ketsid ja paljad pahkluud sattusid mehe silmade kõrgusele.
”Kõik on korras,” julgustas Gabe neidu, “Frank tahtis teiega ainult mängida.”
”Mulle… ei meeldi koertega mängida.”
”Ega midagi. Ma ei saa seda teile pahaks panna.”
Gabe polnud veel näinud tütarlapse nägu, ent neiu oli hakanud teda huvitama. Berry Patchis ei ole just kuigi palju sissesõitnuid, seda enam neide, kes nii vahvasti puu otsa ronivad. Huvitav, mida ta siin teeb?
”Võiksime täna koos õhtust süüa kompensatsiooniks Franki käitumise eest,” pani Gabe ette.
”Tänan teid, aga seda pole tarvis.”
”Kuidas oleks homsega?”
Ei vasta. Ignoreerib. Täielik ebaõnn!
Sel hetkel püüdis tundmatu jalale tuge leida.
”Palun teilt oma koera pärast vabandust,” ütles Gabe. “Ta pole tõesti kuri.”
”Mulle ei meeldi koerad,” pomises tütarlaps.
See on kahtlemata tema miinus, aga see-eest teksased istuvad talle imehästi! Ja hobusesaba järgi otsustades on tal pikad ning paksud juuksed. Gabe`ile olid pikad juuksed alati meeldinud.
”Miks?”
Tütarlaps laskus veel veidi allapoole.
”Üks peni hammustas mind, kui olin laps.”
Tänu oma õdedele oli Gabe taolisteks vestlusteks hästi valmistunud ning arvas end teadvat, mida nüüd öelda.
”Kui õudne! Kas see oli suur koer või väike, rotinäoga, kes kõiki säärest hammustab, ise seejuures häälekalt klähvides?”
”Rotinäoga.”
Hääle järgi otsustades tütarlaps naeratas. Suurepärane! Gabe poleks sugugi tahtnud, et ta ikka veel hirmu tunneks.
”Need koeranähvitsad on tõepoolest tüütud! Nad on väga väikesed, seepärast püüavadki kõigile oma tähtsust tõestada.”
”Nad käituvad täpselt nagu mehed, kes ostavad auto, millel on võimalikult palju hobujõude, kuigi seda võimsust pole neil elu seeski tarvis.”
”Täpselt,” muigas Gabe. “Kuigi mõned täiendavad hobujõud on lihtsalt hädavajalikud. Iseend vaid oma jalgel kuigi kaugele ei kanna.”
Tütarlaps vaatas mehele ülevalt otsa, ent tema silmi varjasid endiselt tumedate klaasidega prillid.
”Aga millega teie sõidate?”
”Suure veotõstuki ja võimsa pikapiga.”
Neiu näol vilksatas naeratus. Ta laskus veel mõne jala võrra allapoole. Valge T-särk liibus ta seljale ning selle alt paistis kaunis pesu.
”Tahate, aitan teid?” pakkus mees.
”Tänan, saan ise hakkama.”
Gabe teadis, et kui naisterahvas on juba midagi otsustanud, on parem talle mitte vastu vaielda. Seda oli talle õpetanud ema.
”Olen kindel, et saate.”
Järgmisel sekundil tütarlaps vääratas ja libises. Gabe`il tuli neidu põlvede alt toetada, et see ei kukuks. Paistab, et hommik pole alanud sugugi halvasti. Peab Franki kondiga kostitama. Gabe naeratas oma mõtte peale ning aitas neiul jalgele tõusta.
”Tänan.”
Gabe oli seda meelt, et sellised kaunid olevused nagu naised on kingitus kõrgemalt poolt. Neid tuleb jumaldada ja hellitada. Gabe`ile naised meeldisid ning see, kes praegu tema ees seisis, ei olnud erand.
”Alati teie teenistuses, mileedi.”
Vastupidi Gabe`i ootustele tütarlapse täidlased huuled ei naeratanud vastuseks tema repliigile. Selle asemel lõi neiu lõua ette ning see liigutus võimaldas Gabe’il paremini tema nägu silmitseda. Kui ta veel päikeseprillid eest võtaks! Tütarlapse näol ei olnud meiki, ta polnud kasutanud isegi huulepulka, ent selleks polnud ka mingit vajadust. Tema loomulik ilu köitis pilku. Tema sirget peent nina, täidlasi huuli ja kõrgeid põsesarnu oleks kadestanud iga fotomodell. Ainsaks puuduseks oli määrdunud laik paremal põsel, ent see muutis tütarlapse veelgi võluvamaks.
Heitnud pilgu ahvatlevatele kumerustele, mis T-särki pingutasid, tundis Gabe, kuidas kuum hoog temast üle käis.
Äkki tundus mehele, et ta on seda neidu juba kusagil näinud.
”Ega me varem kohtunud ole?”
”Ei,” vastas tütarlaps. Jõudsin siia alles eile päeval.”
See on tema esimene hommik Berry Patchis. Pole möödunud veel üheksat tundigi, ja nad on juba peaaegu tuttavad. Just õige aeg soetada uusi sõpru. Frank oli maitsva pala kindlasti kuhjaga ära teeninud.
Gabe püüdis meenutada, kus ta võis seda neidu varem märgata.
”Mulle tundub siiski, et olen teid kusagil näinud.”
Tütarlaps hammustas huulde.
”Ilmselt ajate mind kellegagi segamini.”
”Olete selleks liiga ilus, et võiksin teid kellegagi segamini ajada.”
Neiu kehitas õlgu.
”Olen teid kindlasti kusagil näinud. Kohe tuleb meelde.”
Metsistunud aias vilksatas orav. Frank haugatas, tõusis rohult ja lonkis peremehe juurde.
Tütarlaps karjatas ning haaras Gabe`i käest. Päikeseprillid kukkusid maha, pesapallimüts lendas peast ning lainelised kastanpruunid juuksed voogasid kosena neiu seljale. Ta surus oma näo Gabe`i rinnale.
Gabe embas neidu tugevasti. Mehele meeldis hoida teda oma käte vahel, ei meeldinud aga see, kuidas tütarlaps värises. Isegi chihuahuad, keda Frank mängu ajal halastamatult piinas, kartsid teda vähem.
”Istu!”
Frank kuuletus. Tähendab, kutsikate kooliks ja dressuuriks polnud asjata aega ega raha raisatud.
”Trepile! Kohe!”
Koer liipas kuulekalt maja poole.
Gabe hoidis tütarlast endiselt oma embuses. Lõpuks tundis ta, et neiu on pisut rahunenud.
”Kas teiega on kõik korras?”
Kõnetatu ei kostnud vastuseks sõnagi, surus vaid end veelgi tihedamini mehe vastu. Gabe`ile see meeldis. Tõsi, Gabe oleks eelistanud, et tütarlaps emmanuks teda mitte seetõttu, et ta kartis, vaid seetõttu, et mees on talle sümpaatne.
”Kui ei, pole midagi hullu,” lausus Gabe. “Mul pole selle vastu midagi, et teid emmata. Sellist õnne ei lange mulle just iga päev osaks. Kõigest üle päeva…”
Neiu puhkes helisevalt naerma.
”Mis su nimi on?” küsis Gabe.
Pärast mõningast kõhklemist vastas tütarlaps: “Faith.”
”Ilus nimi,” lausus mees. “Mina olen Gabe. Ja meil on ebameeldivusi, Faith.”
Neiu haaras tal tugevamini käest.
”Midagi hullemat kui koer. Sulle siit ei paista, aga teisel pool tänavat piilub ribikardinate vahelt proua Henry ja tal on telefon käes. Küllap ta helistab parasjagu kas proua Bishkole või proua Lloydile. See kolmik levitab kuulujutte üle kogu Berry Patchi. Mina ei ole sellest kindlasti huvitatud ja arvan, et ka sina mitte.
”Ainult mitte seda! Midagi hullemat ei saa välja mõeldagi.” Faith tõmbus Gabe`ist eemale. “Aitäh sulle.”
”Pole tänu väärt.”
Gabe märkas, et Faithi juuksed pole ühtlaselt kastanpruunid, vaid tiikpuu värvi heledamate salkudega, mis helkisid vasena päikese käes. Pikad kiharad raamisid kaunilt neiu nägu ning langesid õlgadele, nii et tütarlaps pidi neid aina seljale lükkama.
Gabe ohkas sügavalt.
Nad polnud kunagi kohtunud, ent Gabe teadis, kes see neiu on. Mees teadis temast kõike. Kuidas ta küll kohe ära ei arvanud? Faithi ei saa ometi kellegagi segamini ajada.
Täidlased huuled, mis lausa sunnivad suudlema. Naeratus, mis on võimeline sulatama jää igas südames. Väljendusrikkad rohelised silmad, mille pilgu eest pole võimalik midagi varjata ning mis võtavad meestelt enesekindluse. Pahmakas lainelisi kastanikarva juukseid, mida tahaks nii väga käega silitada. Oo, Gabe teadis täpselt, kes see tütarlaps on. Nagu teab igaüks, kes korrapäraselt kinos käib.
”Sa oled näitleja,” kostis Gabe. “Faith Starr.”
Tütarlaps vaatas kõrvale.
”See on minu näitlejapseudonüüm.”
Kümnesse! Faith on filminäitleja. Üks kaunimaid naisi maailmas. Kuulsust nautiv, rikas, oma tähtsust tunnetav. Selles linnas täiesti võõras. Ja tema, Gabe, püüdis neidu veel kohtama kutsuda… Muide, sellest võinuks sündida suurepärane kuulujutt. Kaugeltki mitte iga mees Berry Patchis polnud tegemist teinud tõelise näitlejannaga.
”Kas siin läheduses võetakse üles mõnd filmi?”
Faith pigistas huuled kõvasti kokku, pani pesapallimütsi uuesti pähe ja prillid ette.
”Ei.”
Kui kummaline see ka polnud, aga Gabe`ile tundus, et just nüüd oli võimatu Faithis kinotähte mitte ära tunda. Prillid ja nokkmüts muutsid ta kuulsusele veelgi sarnasemaks.
”Mis sind siis Berry Patchi tõi?” küsis mees.
”Siin elab mu sõber.”
Gabe tundis oma linnakeses kõiki inimesi.
”Mis ta nimi on?”
”Henry Davenport.”
”Mina tunnen teda ka.”
Faithi nägu tõmbus pilve:
”Kas sa oled Henry sõber?”
”Ma tunnen ka tema naist.” Gabe püüdis ära arvata, millest tütarlaps praegu mõtleb. Milline sõprus saab olla ehitusettevõtja ja miljardäri vahel? “Tema naine on minu õe Thereza parim sõbranna.”
Faithi nägu valgustas kerge naeratus. Pinge kadus.
”Henry Davenport võttis naise. See ei ole võimalik! Mees. Isa. Farmer. Sellel Henryl, keda mina tunnen, vilistas peas vaid tuul. Ta teadis ainult seda, kuidas lõbutseda, miski muu teda ei huvitanud.”
”Minu meelest ei olegi lõbutsemine nii halb.” Sellest Gabe`i enda elu peamiselt koosneski. Talle meeldis aega veeta meeldivas seltskonnas ega olnud ta ka pidudel käimise vastu. Mõnes mõttes ta aga kadestas Henryt. Üldsegi mitte tema raha pärast, mille see Wheeler Berry farmis oli teeninud. Palju aastaid tagasi oli Gabe veendunud, et ka tema leiab oma õnne – unelmate naise, kes tahaks kasvatada lapsi Berry Patchis ning elada koos perega kaua ja õnnelikult. Selles oli Gabe aga eksinud. “Henry ja Elizabeth on teineteise jaoks nagu loodud.”
”Henry ütles mulle sedasama.” Faith naeratas laialt. Gabe oli tema naeratusest pimestatud.
”Ma olen tema pärast nii rõõmus ega suuda ära oodata, millal ta mulle oma naist tutvustab.”
Faithi sõnad näisid siirad.
”Kas kavatsed mõned päevad siin olla?” tundis Gabe huvi.
”Tegelikult tulin ma Berry Patchi palju kauemaks.”
Jah, muidugi! Selline inimene nagu Faith ei peaks sellises pisikeses linnas kaht nädalatki vastu. Äärmisel juhul kuu. Ta hakkab igatsema suurlinna dünaamilise elu järele ning sõidab siit esimesel võimalusel minema. Nii käituvad auahned naised ju alati. Sellised nagu Gabe`i endine.
”Olen kindel, et mulle meeldib siin,” lisas Faith. “Suurepärane kohake.”
”Sa pole veel näinud, milliseks see vihma ajal muutub. Milline suurepärane koht see siis on. Muide, kus sa peatud?”
”Siin.”
”Siin?”
Neiu naeratas.
”Ma ostsin selle maja ära.”
Ainult mitte seda.
”Kas sinu perekonnanimi on Eddison?” küsis Gabe kähedalt. “F. S. Eddison?”
”Minu nimi on Faith Starr Eddison. Starr on minu teine nimi, see on ka mu ema nimi.” Tütarlaps kergitas kulme: “Aga kust sa seda tead?”
Jätnud vastamata, küsis Gabe:
”Kas sina ostsid preili Larabylt maja?”
Faith noogutas.
”Ta on nii armas! Preili Laraby meenutab mulle miskipärast mu kadunud vanaema. Tutvusime eile õhtul ja õhtustasime koos, pärast aga vaatasime üht minu filmi.”
”Tähendab – õhtusöök ja kino?”
”Jah.” Faith sättis nokatsit. “Ta palus mult autogrammi. See naine on lihtsalt imeline.”
Gabe`i valdas vastikustunne. Talle meenus, et preili Laraby polnud kunagi kino vastu ükskõikne olnud. Omal ajal oli naine unistanud näitlejaks saamisest. Kurat! Nähtavasti osutuski kinotäht ostjaks, kellele ära öelda “polnud lihtsalt võimalik”.
Ent preili Laraby ei saanud ometi eelistada Faithi kandidaadina ainult seetõttu, et too oli näitleja. Gabe oli ju külastanud preili Larabyd iga nädal ning jaganud temaga oma unistust maja restaureerimisest. Ta soovis selle ümber ehitada nii, nagu tahtis vanaisa, ning elada seal koos oma tulevase perega. Kahtlemata oli see palju tähtsam kui üks õhtusöök kapriisse Faithiga.
