Читать книгу Kroon kuningriigis. Eestlase märkmed pandeemia ajal Rootsis - Marianne Mikko - Страница 3
Оглавление2. päev
Esmaspäeva hommikul läks Peter ülikooli juhtide koosolekule. Panin talle südamele, et tema laboris peaks kindlasti olema desinfitseerimisvahendeid ja kui vähegi võimalik, katsugu midagi kaasa haarata, et kodus Martini poolt puudutatud asju puhastada. Hirm nakatuda tähendas ühtlasi seda, et lippasin COOPi kummikindaid ostma. Uurisin läbi ukse, kas noormehel on soovi midagi kauplusest saada. Soovi ei olnud.
Kauplus asub meie korterist kolme minuti kaugusel. Lisaks kummikinnastele ostsin muidugi ka söögipoolist. Tagasi jõudes komplekteerisin Martinile hommikusöögi. Tema toa ukse avasin oma kollaste kummikinnastega. Tundsin kergendust, et poiss ei lamanud ukse kõrval paiknevas voodis, vaid istus laua taga. Ikkagi pisut kaugemal.
Kuidas on palavikuga? Ikka seesama 38 kraadi. Enesetunne polevat kiita, aga ka mitte liiga kehv. Hommikusöögi kandikul oli vihje, et hoolin oma kasupojast. Väike õrnroosa lilleke pisikeses potis. Martin saatis mulle tänuliku pilgu ja ütles tack. Vahetasime mõned viisakusväljendid, et siis ruttu uks taas sulgeda.
Tundsin, et süda taob. Seirasin korterit kotkapilguga. Missuguseid pindu võiks Martin olla puudutanud. Söögituba elutoa kõrval tundus kõige ohutum paik. Seadsin end seal oma arvutiga sisse. Vaatasin keskpäevast „Aktuaalset kaamerat“. Mind ei aidanud sugugi teadmine, et eestlased peaksid naasma kodumaale võimalikult kiiresti. Mitte kohe, vaid otsekohe. Mina vastupidi olin just eile lahkunud. Tagasisõidupilet oli kümne päeva pärast. Teadsin, et see tagasisõit ei toimu mitte mingil juhul kümne päeva pärast. Millal siis? Ausalt öeldes polnud sellel mingit tähtsust.
Pärast eriolukorra väljakuulutamist helistas sõbranna Eve. Ta teadis minu Rootsi sõidust ja küsis, kas ma ikka annan endale aru, et pärast tagasitulekut pean kaks nädalat kodus püsima. Ehk et kõik, kes välismaalt naasevad, peavad läbi tegema neljateistpäevase karantiini. Ei, ma polnud sellele tähelepanu pööranud. Igaks juhuks küsisin nõu Kirstilt, et mida ma peaks antud olukorras tegema. Minna, igal juhul minna. Koos möödub raske aeg kiiremini. Selle kõne tegingi rohkem eneserahustuseks, sest oma otsuse olin nagunii langetanud.
Kõige tähtsam oli jääda koroonaviirusest puutumata. Käisin toas murelikult ringi. Polnud mingit tagatist, et lauad-toolid, eriti aga köögikappide sahtlid ja külmkapp on ohutud. Kätepesuks oli Peter USAst kaasa haaranud desovahendi, mida ma päeva jooksul korduvalt kasutasin. Kollastes kummikinnastes tundsin end küllaltki kindlalt. Seda nii köögis kui ka muidu. Kummikindad olid mul kogu aeg käeulatuses.
Tualette on meil Göteborgis kaks. Peter oli riputanud laupäeva õhtul esimese asjana Ameerikast saabudes ustele sildid, kellele millise tualeti õigus kuulub. Meile kuulus suurem, kus on ka dušš. Martin sai enda valdusesse n-ö külaliste tualeti. See tekitas natuke kindlama tunde. Aga ainult natuke kindlama.
Kuni meil polnud pindade puhastamiseks muid vahendeid, siis kasutasime valget rummi. Me kumbki polnud päris kindlad, kas 38kraadise rummi alkoholisisaldus on piisav või mitte. Samas parem kui mitte midagi. Sellises olukorras tundus parem tegutseda, kui käed rüpes istuda. Toimetades ei tikkunud halvad mõtted pähe.
Kaupluses nägin hakkliha, mis tekitas mõtte kodusest eesti toidust. Võiks isegi öelda, et hakkliha viis mind mu lapsepõlve, kus kotletid, hakklihakaste ja frikadellisupp tekitasid turvatunde. Lõunaks valmistasin seega frikadellisupi. Martin sõi oma toas. Ilma küsimusi esitamata, miks ta peab oma toas isoleeritult olema, oli Martin mängureeglid omaks võtnud. Nii leplik poiss.
Mina olin kaupluses käimise kõrval lõunastanud turu kõrval hiinlaste sushi-kohas. Kellelgi polnud maske ees. Ei teenindajail ega külastajail. Hoidsin omaette nurka. Õnneks jäi laudade vahele see vajalik poolteist-kaks meetrit. Ega need sushi’d seal linna parimad küll ei ole. Ent selleks, et kodust pisut eemal olla, leidsin endale hea põhjenduse, kuidas aega viita.
Tagasiteel põikasin Trädgårdsföreningeni palmimajja. See on mu salapaik Göteborgis. Uurin erinevatel aastaaegadel alatasa palmimajas toimuvat. Hetkel õitsevad kameeliad. Jaapani kameeliate kõikvõimalikud sordid. Punased on ilusad, roosad kaunid, aga valged kameeliad meeldivad mulle üle kõige. Nuccio kalliskivile pole vastast. Mida sa hing veel ihkad? Hingematvalt ilus hirmus aeg.
Peter saabus koju, kaasas kolm liitrit laboripiiritust. Ühtlasi oli ta apteegist läbi astunud ja ostnud väikesed plastikpudelid tehispiirituse mugavamaks kasutamiseks. Kui olime ca saja milliliitri jagu piiritust kahte pudelisse kallanud, pani Peter laborist küsitud puhastusvahendi oma seljakotti sõnadega, et viib homme selle tööle tagasi. Ühtlasi annab oma teadlaskollektiivile teada, et tema käest saab nii mõnigi teine soovi korral puhastusvahendit, mis tänast olukorda arvestades on kuldaväärt kraam.
Soojendasin frikadellisuppi Peterile ja endale. Martin soovis mõned võileivad ja sõi omaette toast väljumata. Pärast õhtusööki vaatasime mehega BBCd ja CNNi. President Trump hakkab aru saama koroonaviiruse tähendusest. Igatahes tema kehakeel on muutunud. Tema repliigid hakkavad juba tasahilju meenutama mitte reality show peategelast, vaid tõesti suure riigi valitsejat, kes kannab vastutust oma maa ja rahva ees. Tegelikult enamgi veel. Eks näis, mida COVID-19 USA-le tähendab. Või meie perekonnale.
Eestis oli 171 koroonaviirusega inimest, üks vastavalt haigusest paranenud. Üks päev enne Eesti eriolukorra kehtestamist oli Rootsis esimene inimene koroonaviiruse tagajärjel surnud.
3. päev
Parim vastus mu küsimusele palaviku kohta oli 36,5. Hurraa! Poisi palavik oli kadunud. Et juba eile õhtust saati olevat Martin palavikust lahti saanud. See uudis rõõmustas mind täiega. Ent ikkagi ei saa täpselt aru, kuidas on nakkusohuga. Palavikuliselt netis otsides tuli igasuguseid vastuseid. Viirusekandja käepuudutus kestab puitpinnal 3–9 päeva. Imelik! Nii suur erinevus on siiski täiesti talumatu teave. Ehk et sellest pole mitte mingit tolku. Kumb siis vastab rohkem tõele, kas pigem kolm või pigem üheksa? Vahe on kolmekordne.
Püüdsin aru saada, mitu päeva võib koroonaviirusest nakatunud inimene pereliikmetele ohtlik olla. Võttes arvesse, et oleme eraldatud, hoiame vahemaad, peseme pidevalt käsi, puhastame kõikvõimalikke pindu. Vaat sellist pereliikme infot ei leidnud kohe mitte kusagilt. Ega see enesetunnet just kindlamaks ei teinud. Tundsin nagu Runnel: süda on mul vaevas justkui aimaks kadu, rahutu on taevas, rändab rahesadu.
Nutitelefoni tulnud Peteri sõnum siiski rõõmustas. Ta tegevat lühema päeva ja asutab end esimesel võimalusel koduteele. Lippasin selle peale kööki. Kartulite keetmine ja hakklihakastme valmistamine läks linnulennul. Martin oli kogu selle aja oma 12-ruutmeetrises toas. Ikka tumehall villane müts peas. Pärast tere-hommiku soovimist ja palaviku puudumisest teada andmist ei suhelnud me rohkem. Mina istusin arvutis söögitoas ja tema samamoodi oma toas. Hoolimata sellest, et palavikku tal enam polnud, sai ta oma toidu üle ukse. Kindaid mul käes seekord polnud, aga ukselingi puudutamine tähendas eriti hoolikat kätepesu.
Püüdsin end mõelda Martiniks. Mida ta tunneb, mis tema peas ja hinges toimub? Kas ta arvab, et tal võiks olla viirus või vastupidi – arvab, et see suhtlemisel vahemaa pidamine ja kõik muu on tema suhtes ülekohtune, sest see on vaid külmetus. Noormees vaevalt räägib neist asjust. Martin on käitunud vapralt. Tõrkumata täitnud kõiki talle oma isa ja minu poolt pandud kohustusi.
Küsisin läbi ukse, kas me ei võiks elutoas koos teed juua. Jah, see oleks tõesti tore. Eile poes käies olin soetanud priske ingverijuurika. Valmistasin meile ingveritee. Istusime siis maha teed jooma. Uurisin, kuidas Martin end tunneb. Pole viga. Väga hea, et palavik on taandunud. Tõesti tore, kostsin. Uurisin, kas keegi tema kursuselt on voodis samasuguste sümptomitega nagu kõrge palavik ja kuiv köha. Jah, paar tema kursusekaaslast on.
Selgus, et Martin oli vaadanud 1918. aasta Hispaania gripist tehtud dokfilmi. Et viiskümmend miljonit ohvrit nõudnud haigus oli tollal maailmale ränk katsumus. Rääkisime pandeemiast laiemalt. Muidugi ka sellest, et läks väga hästi, et ta sai vahetult enne haigestumist eksami tehtud. Tegelikult oli see kahekesi koos kahe meetri kaugusel vestlus meile mõlemale tähtis. Noormees sai laiendada oma liikumisareaali ja mina sain vahetada mõtteid.
Inimene vajab suhtlemist. Ängistav on olla üksteise lähedal, samal ajal eraldatud seinte ja uksega, millest kaugemale minna viiruse levitamise pärast pole mõistlik. Lausa ei tohi. Pärast tunnist vestlust maast ja ilmast naeratasime vandeseltslaslikult. Martin taandus mu meelest lõbusamas tujus oma tuppa. Maski ta ei kandnud. Meie lootus oli vahemaa pidamise tõhusus.
Katsusin kirjutada. Mõtted uitasid ringi. Süda valutas. Nii palju ebaselgust. Toredaks vahepalaks oli telefonikõne FutureHeroes juhiga. Mul oli heameel, et noori tüdrukuid võimestav Eva oli külmetusest üle saanud. Pärast naistepäeva Superheroes Galat oli nii mõnigi korraldajaist voodirežiimile jäänud. Uues reaalsuses tähendas palavik ja köhimine hoopis midagi muud kui veel paar kuud tagasi.
Ka mina ise vaagisin nädala vältel, miks ma ometi 8. märtsil laval tegusatele tüdrukutele auhinnajutu lõpuks kallistusi jagasin. Neljateistkümnele kõige empaatilisemale ja initsiatiivikamale. Mis mul ometi mõttes oli!?! 10 päeva istusin kui nõeltel, süüdistades ennast hooletus käitumises. Samas – kuidas saab käituda enne eriolukorra väljakuulutamist eriolukorrale vastavalt. Me oleme vaid inimesed, mitte täiuslikult programmeeritud robotid.
Evaga rääkisime sellest, kuidas jõustada gümnaasiumi lõpuklasside tüdrukuid. Kuidas kujundada noor inimene otsustavaks. Kuidas panna neiu tõsiselt oma tulevase elukutse üle mõtlema. Kuidas aidata teismelise tüdruku ema oma tütart toetama strateegilise otsuse tegemises. Hoopis rohkem küsimusi, kui vettpidavaid vastuseid.
Rääkisime suvelaagrist ja sellest, kuidas ma võiksin juhiks saamise töötuba korraldada. Igasuguseid lennukaid mõtteid tuli pähe. Vastastikku kasulikku teavet vahetades möödus poolteist tundi märkamatult. Lubasime nädalakese uuel infol settida ja siis vaadata, kuidas võiksime tõhusat koostööd teha. Sellise teadmisega, et koostööd tuleb tingimata teha, lõpetasime kõne.
Peteri saabudes panin ette, et peaks koos poes käima. Et valmistada midagi põnevat. Nagu näiteks arbuusisuppi. Selle uue köögitarkuse olime omandanud talvel Keralas, kus india kokk näitas suure entusiasmiga töövõtted ette. Meile meeldis kõik, mis sinna supi sisse käib: kookosõli, ingver, küüslauk ja muidugi arbuus. Arbuusisupi koostisosade järele me ICA Focusesse sõidu ette võtsimegi.
Enne aga põikasime oma paadi juurest läbi. Ah sa mait! Göteborgi meretuuled teevad, mis nad tahavad. Loomulikult oli paati kattev present kohalt nihkunud, aga siiski täitis oma ülesannet. Valget palakat paigal hoidvad tugipostid olid samuti liikunud. Peter puges paati ja tegi, mis ta sai. Mina assisteerisin, nagu oskasin. Jäime tulemusega enam-vähem rahule.
Sel õhtul ei juhtunud midagi muud, kui et vaatasime kõik kolmekesi kahemeetrist vahemaad pidades 2015. aasta James Bondi filmi. Polnud ammuilma Bondi, James Bondiga kohtunud ja tõele au andes pole agent 007 just mu suurimaid lemmikuid, aga sellises olukorras, kus koroonaviirus tuleb seljatada ehk hea peab võitma ja halb kaotama, oli Specter täiesti oma kohal.
