Читать книгу Mure-lapse laulud - Marie Heiberg - Страница 6

Me aia all männamets mühas,

ta laulu mu rinnasse lõi,

ta hääli ma pidasin pühaks,

ei ial neid unusta wõi.

See oli nii wangistaw waga,

nii pühalik, tume ta hääl, —

kui määratu kauguse taga,

täis salajat sahinat sääl.

Aeg lendas ja kaugele kandis

mind kodust ta woogude wool,

mõnd’ õpetust, huwitust andis

mull’ elu wäsitaw hool.

Kuid karjamaa mändade müha

mull’ armsaks ikkagi jäi —

nii tõsine, tume ja püha,

ei seda ma unusta wõi.