Читать книгу Eelõitseng - Marie Under - Страница 4

Proloog

Ringutand välja end päike pilvi roosa padjust,

orgude rüppe, kus kaste hõbesed peeglid, ta heidab

kiirgavat naeru.

Libiseb tuul violett-mustist metsade ladvust,

sõlmib vallali linte ja linikuid lehvima köidab.

Käest-kinni seisavad puud ümber kumera järve,

kargena kajastava rõõm-roosa hommiku värve.

Kummutab pihl omad punased huuled, et juua

laini metallisest kruusist. Nisupõld väristab üha

brongsilist tiibade parve, kui tahaks end lennule luua.

Rohelist kuljuste kobarat, tilistab kaerakõrs teri.

Lõikuvad sahkade noad mulla ruskesse, auravva lihha:

roosatab tatrapõld kõrval kui rätt, kuhu valgunud veri.

Sinist kastet rüüpavad kõrtelt lumised lambad.

Rohu habemest naeravad lilli piimvalged hambad.

Ah, olen rõõmu röövkäigul väljas, hommik, ma tantsin,

noorte soovide viiulid veres, tantsin su poole!

Ringkäigu tegin ma elus: tagasi tõid sa mu

samale paigale, endasse, loodus. Nägijaks lõid sa mu.

Ah, et üht kurja und vahepääl laude all kandsin –

silmade avades nüüd, hajus see rohelisis tuultes.