Читать книгу Õnnevarjutus - Marie Under - Страница 4

Mis valgus sääl Porkuni tiigi pääl

Käib heitlevalt üles ja alla,

Veeroosest suvel ja talvel jääl

Kui põlev süda lööb valla?

See valgus on Porkuni preili hing,

Mis vee all ei leia rahu:

Võib puhata tiigis küll kuub ja king,

Kuid neitsihing sinna ei mahu.

Miks peab siis see neitsi puhkama vees,

Kui teised puhkavad mullas?

Sest et armu okaspärg otsa ees

Oli kanda tal juuste kullas.

Ja miks seda hinge õnnetut

Tuul ükski ära ei puhu? –

S e s t järgmine Porkuni preilist jutt

Jäänd liikuma rahvasuhu.

Et elas sääl Porkuni kindluses

Üks tütarlaps kaunis ja vaga,

Ei isa, ei ema hoidmises –

Üks vend tal oli aga.

Vend rüütlina roitis sõjamaid,

Õe vagusi oodates kojas,

Kes ootas talve, ja sedamaid,

Kui vesi liigahtas ojas,

Toad jättis, mis sada kord läbi käind

Ta ikka ja jälle uuest’,

Kus aknal seisnud ja jälle läind –

Nüüd kevad ta haaras kuuest.

Sanglepa ladvus täristislind…

Sääl all, kus see leethärg kündis,

See sinavalt suitsev pahkra-pind –

Sääl, sääl nüüd ime sündis.

Ta istus lävel ja ootas nii…

King kiigutas mailaserohtu;

Ta tõusis lävelt ja igatses nii,

Ta oli nii lapseohtu.

Ja kuulatas kaugust ja kuulatas end –

Näe, linnud hoiavad paari –

Mil tuleb, mil tuleb mu turkane vend?

Ja seletas ilmakaari.

Ta seisis, õieli õitsev kael

Ja ette sirutand rinna,

Ning sõrmist rabeles palmikupael –

Nii oleks tahtnud minna!

Kas tuleb ta säält või tuleb siit?

Oh, miks ta siis ei tõtta?

Kas sääl see jalgtee valkjas niit

Viib otsekohe sõtta?

Ja piimasest peost omast kitsast käest

Ta lennutas lepatriinut:

Kas tuleb, kas tuleb nüüd üles ta mäest,

Kust sügis ta alla viinud?

Näe, lendu eks läinudki põualehm,

Kas lõuna või põhja pööras?

Ja tuleb, näe tulebki… aga, oh ehm!

Ei tulnudki vend – tuli võõras.

Kui kiri ütleb, et kotkatiib

Käib taevalaotusi mööda,

Siis mehe tee neitsi juure viib,

Ja egas kunagi mööda.

Ja vaata, siis silma kinni jäi silm

Ja käsi see hakkas kätte.

Ning äkki, kuis oli see õitsev maailm

Üks kobrutav magusaläte!

Veel uhkem kui vennal s e l kummis kulm,

Ta vennaga ühepikku.

Nad pidasid ilu, see oligi pulm,

Need kaks sääl kaelastikku.

Oh veel kord, ja veel ja veel üks kord!

Suuandmisi nii suurel arvul,

Et kaelast rabises helmekord,

Kui neid seisis kikivarvul.

*

Kui kõrgelle käind sai suvikiik,

Talv tuli, veed kinni jäid jooksus,

Jäi uniseks oja ning jäätus tiik

Ja kõik, mis sääl liikus ja krooksus.

Ja lepatriinu ennustav lend,

See hukkus all tuisuratta;

Ja toona nii kangesti oodetud vend,

Nüüd tuli ta ootamata.

Kui akna all vakatas kabjaplaks

Ja samme kajas all võlvi,

Õe käsivartest siis kadus jaks,

Ta seisis nõrkevi põlvi.

Maas oligi põlvili põrandal,

Ja kõik see õnnevägi,

Mis südames tal ja südame all –

Sest õnnetust tulevat nägi.

Siis vennal kesk tervitust tõusis tusk:

Miks seisab mu õde nii lidus?

Lõi kõikuma temas arm, uhkus ja usk:

Miks näolt mu õde nii kidus?

„Et olgu sul, veli, ristiverd,

Ma armsalle annud ligi.

Meid lahutada – nii suurt pole merd!

Meid õnnista ometigi!”

Sääl süttis põlema venna hurm;

Õe lemmiku käsutas sisse

Ja tõmbas mõõga – sel välkus surm

Õe suurde kaebamisse.

Ei langedes kustutand silmademerd

Pää armsama saamatu hüpe

Ja puserdas tihedaid kobaraid verd

Kui sõstraid neitsi rüppe.

Äkkvihas siis turtsatas kartmatu mees,

See sõjaski saamata viga,

Ei ärdaks teind teda õe silmiksed vees,

Ei tema alaiga.

„Et kaoksid sina kuu kuulmata

Ja päeva nägemata!”

Õe juustpidi tiigini tõmbas ta,

Ta ilmlikku pattu katta.

Siis puudes vihuri raksatus käis,

Kui toodi see palmikuist kistu,

Ja risti ning põiki piitsutas räis

Ja kuu tõusis pilvedes istu.

Sääl sinkjasse jähe raiuti auk

Ja neitsi visati oitu,

Veel tähena paistis ta kuldne lauk…

Ja hiljem nähti sääl loitu.

S e s t valgus sääl Porkuni tiigi pääl

Käib heitlevalt üles ja alla,

Veeroosest suvel ja talvel jääl

Kui põlev süda lööb valla.