Читать книгу Sinine puri - Marie Under - Страница 4

Hommik

Igal hommikul uuesti sünnin ma

Roosana linade valevast vahust:

Üksikud nired blondjuuste kahust

Voolavad kollase viinana

Üle mu oime pärlvalge kausi.

Taas olen rõõsk, olen soe ja intiim!

Liuglevad sängist mu hingestet jalad,

Mis nagu sulatet kuuhõbest valat;

Niristab üle mind riiete piim.

Öö läbi päike on pidanud pausi,

Kuldset liiva nüüd kelmikalt pillub

Vastu mu väikseid uniseid ruute:

Kutsub mind sala kui kutsutaks pruute.

Süda mul mitmeks pudeneb, killub:

Aid on täis rohet ja tilku ning jahe kui kaev,

Aeva kui saladus suur, mis ärevaid aimusi annab.

Täna on tulnud ning Eile suri!

Hommik – sild roosidest punut mind kannab

Päeva, mis ootab kui imme viiv laev,

Millel on paisul sinine puri.

Päev

Ma purjetan all sinise purje:

Oma kohkunud imetlust kui hõõguvaid urje

Kõigile, kõikjale kannan ja paiskan,

Kui raisataks kulda, nii oma liigpunast südant ma raiskan.

Kaks on mul tütarlast – olen neil ema või õde?

Kadakmarjasilmine üks ja teine on blond nagu nisu;

Ah: nende väikesed käed mu käte tukslev sisu,

Ehk kui mul sõrmed neil soojas lokkide siidis,

Pähkelpruunis ja kullases niidis,

Mis nii pudenev-pehme kui lume hebenev hõde,