Читать книгу Armastuse teener - Marie Force - Страница 6

Madeline Chester tõstis hällist oma üheksakuuse poja Thomase ja vaatas kella. Hotelli toateeninduse hommikune vahetus pidi veerand tunni pärast algama. Pärast mähkmevahetust ulatas ta Thomasele lutipudeli, tänulik, et laps suutis seda juba ise hoida.

Poisike lalises rõõmsalt ja Maddie naeratas tahtmatult.

„See meeldib sulle, mis, semu?“

Maddie puusale toetuv laps põtkis töntskate jalakestega, naine tugevdas haaret ja üritas tema pehmeid heledaid juukseid siluda. Maddie haaras mähkme- ja töökoti, võttis külmikust lõunasöögikarbi ja läks uksest välja. Ületanud õue, sisenes ta terrassi võreukse kaudu õe majja.

„Hommikust!“ hüüdis ta.

„Olen siin,“ vastas Tiffany elutoast, kus ta istus kolme beebi ja mitmesuguste mänguasjade keskel. Üks beebidest oli Tiffany tütar Ashleigh, kes oli täpselt kuu aega Thomasest vanem. Teised kaks beebit kuulusid Tiffany kodusesse päevarühma.

Maddie suudles Thomast, sosistas, et armastab teda, ning pani lapsukese matile teiste laste juurde. „Pean lippama nagu ikka.“

„Lase käia. Meiega on kõik korras.“

„Olen kolmeks tagasi.“

„Näeme siis.“

Tiffany vaatas kella kolmeni Thomase järele, vastutasuks hoidis Maddie kella kolmest kuueni päevahoiu lapsi, kui Tiffany andis tantsutunde Maddie õelt ja tema mehelt Jimilt üüritud korteri all asuvas stuudios. See väike vastuteene tähendas, et Maddie oli iga viimase kui ühe pika tööpäeva järel surmväsinud.

Maddie hüppas toeka vana jalgratta sadulasse ja väntas saare vastasküljel asuva McCarthydele kuuluva Gansetti võõrastemaja poole. Ta vaatas taas kella ja oigas, nähes, kui lähedal on ta hilinemisele.

Oma vaatepunktist praami roolikambris nägi Mac McCarthy saare põhjaranniku kaljusid nähtavale ilmumas ja tundis, kuidas silmus tema rinna ümber koomale tõmbub. Pelgalt vaade kodusaarele pani mehe end vangina tundma.

„See ei muutu iial, ega?“ küsis Maci lapsepõlvesõber kapten Joe Cantrell, Gansetti saare õitsva praamiäri omanik ja kapten.

„Mis nimelt?“ küsis Mac.

„Esmapilk saarele. Ootan alati põnevusega, millal saar udust nähtavale tuleb.“

„Pärast kõiki neid kordi, kui sa seda näinud oled?“

„Armastan seda sellegipoolest.“

Mac uuris vana sõbra nägu. Aeg oli söövitanud Joe sõstrasilmade nurkadesse kanavarbad ning tema liivakarva juustesse olid ilmunud hallid niidid, mida Maci eelmise koduskäigu ajal seal polnud.

„Kas sa oled kunagi soovinud, et teeksid midagi muud?“ küsis ta. „Tutvunud veidi maailmaga?“

Joe tõmbas oma kaubamärgiks saanud nelgisigaretist mahvi ja puistas tuha avatud uksest välja. „Läinud kuhu? Teinud mida?“

„Ükskord need su veel tapavad,“ ütles Mac sigareti poole noogutades.

„Mitte kiiremini kui sinu kahekümnetunnised tööpäevad.“

„Touche,“ sõnas Mac itsitades.

„Kas kavatsed emakarule rääkida oma ööst haiglas?“

„Mitte mingil juhul! Tal oleks minu pärast kabuhirm. See on viimane, mida vajan.“

Joe naeris. „Kas see poleks sulle paras?“

Mac läkitas sõbrale kulmukortsutuse, loodetavasti ähvardava. „Sa ei söanda.“

„Mis juhtus?“

„Arstide sõnutsi oli mul ärevushäire: liiga vähe und, liiga palju tööd ja stressi. Nad käskisid mul tervise taastumiseks vähemalt kuu aega puhata.“

„Kuidas su partnerid selle uudise vastu võtsid?“

„Mitte kõige paremini. Meil on kuradima palju tööd, aga nad saavad minu tagasiminekuni hakkama.“ Macile ja tema partneritele kuulus kompanii, mis tegeles kontoripindade kohaldamisega uutele rentnikele.

„Ja sinu pruut? Rosanne, eks?“

„Minu ekspruut. Otsustasime veidikeseks aja maha võtta. Ja kui sain emalt meili, et isa kavatseb firma maha müüa… Ütlesin emale, et aitan tal selle enne veidi üles kõpitseda.“

„Ma ei suuda seda ikka veel uskuda.“

Mac kehitas õlgu. „Isa ei jõua igavesti töötada ja keegi meist ei taha sellega tegemist teha.“

„Kuidas su õel läheb? Ma pole teda mõnda aega näinud.“

Hoolimata hooletust küsimusest, teadis Mac, et sõbra tunded Janey vastu on kõike muud kui pealiskaudsed. „Kas oled ikka veel temasse armunud?“

Joe kehitas õlgu. „Ma pole siiani kedagi paremat leidnud.“

„Ta on Davidiga kihlatud, mees. Sul on aeg oma eluga edasi minna.“

„Võimalik.“ Joe läkitas Macile naeratuse, mis oli ta keskkoolis tüdrukute seas nii populaarseks teinud – mitte et Joe oleks seda märganud, sest tema noor süda kuulus jäägitult Janey McCarthyle. „Ta pole veel abielus.“

„Joe…“

„Ma ei ilmu tema pulma gorillakostüümis teda ära lohistama ega tee midagi muud selletaolist.“

Mac uuris sõbra nägu: tolle ilmes segunesid teeseldud ükskõiksus ja mõtlikkus. „See kõlab veidi liiga läbimõeldult.“

„Ära muretse, mul pole gorillakostüümi. Aga ma kaalun koera võtmist.“

Mac naeris – Janey oli saare loomaarst.

Joe tüüris kolmekümne kolme meetri pikkuse praami lainemurdjatest mööda saare lõunasadamasse.

Mac vaatas lähenevat Gansettit: kihavat sadamat, maamärgiks olevat kellatorni ja nurgatornidega valget Pikklaine hotelli, viktoriaanlikku Portside’i võõrastemaja, boutique’ide ja T-särgipoodide rida, Lõunasadama sööklat, Mario pitsabaari ja jäätisekohvikut, kus ta oli kaheksandas klassis Nicki Petersonilt elu esimese suudluse varastanud.

Maci valdav mälestus saarest oli aga siit põgenemise kavandamine. Kui see tal viimaks õnnestus, ei tõstnud ta saarele enam jalgagi, kui välja arvata harvad külaskäigud vanematekoju. Kodus loendas ta alati minuteid, millal saarelt taas minema pääseb. Praegusest võib saada tema pikim külaskäik pärast kaheksateistkümneaastaseks saamist ja kolledžisse minekut. Mac juurdles, kui kaua seekord läheb, kui ta hakkab pikisilmi lahkumist ootama.

Maci meeli ründasid kodused lõhnad – soolane merehõng, diislitoss ja mädaneva adru lehk –, mis tal südame pahaks ajasid. Ta vihkas mädaneva adru lõhna.

„Tule kaasa,“ ütles Joe.

Mac vaatas ahtrist, kuidas Joe kombineeris mootorijõudu lisatiivikutega, et praam tõhusalt mõeldamatult kitsas kohas ringi pöörata ja ahtriga kai poole silduda. „Sind vaadates näib see neetult lihtne.“

„See ongi lihtne – eriti siis, kui oled seda paar tuhat korda teinud.“

Kui praam oli sildunud, jälgisid sõbrad reelingu äärest päeva esimeselt Gansetti-reisilt maha sõitvaid veo- ja sõiduautosid ning lahkuvaid turistide horde.

„Suviti ööbin endiselt igal reedel ja laupäeval saarel,“ ütles Joe, kui Mac oma asju kokku korjas. „Tule Pikklainesse, kui tahad paar õlut teha.“

„Tulen.“ Mac surus Joe kätt. „Oli tore sind näha, mees.“

„Üle liigagi pika aja.“

„Jah.“ Aga vaadates pikalt Gansetti linnasaginat, otsustas Mac, et sellest pole kaugeltki piisavalt aega möödas.

Suur seljakott seljas, seadis Mac rahvamassis põigeldes sammud peatänava poole. Ta peatus, et lasta mööda jalgratastel perekond, ja läks mäest üles, lummatuna palavikulisest saginast.

Vasakul seisid sirges järjekorras sõiduautod, kaubikud ja mikrobussid, oodates kella üheksast praami, mis viiks nad veerandtunnise laevasõidu kaugusele jäävale Rhode Islandile. Joe alluvad liikusid ringi nagu ralliautode hästiõlitatud hooldusmeeskond, laadides saabunud praamilt kaupa maha ja lastides järgmist. Saar sõltus täielikult praamidest, mis tõid siia kõike toidust posti ning kütusest piimani. Suviti, kui saare kolmkümmend restorani ja baari töötasid täistuuridel, tõi iga praam uue laadungi õlut, veini, likööri, värskeid mereande, kartuleid, juurvilja ja puhast lauapesu.

Kõigest mõni sentimeeter jäi puudu, et limonaadialust teisaldav kahveltõstuk Maci alla ajanuks.

„Vabandust, mees,“ hüüdis naeratav juht.

Mac lehvitas tollele. Ta lahkus laadimisalalt ja suunas pilgu Pikklainele – linna ikooniks ja ankruks saanud hoonele. Pardiks disainitud kollase Range Roveri prääksuv signaal tõmbas Maci pilgu endale. Kapotile kinnitatud pardinokk andis autole viimase lihvi. Naerdes JSTDKY¹ registreerimisnumbri üle, pööras Mac ümber nurga peatänavale.

Mehe vasakut jalga tabas terav valuhoog ja ta kukkus maha.

Mac jäi pikali, üritas hingamisrütmi tagasi saada ja ennast koguda. Tema kõrval lamas noor naisterahvas. Lähenev pikap oli alla ajamas tolle jalgratast ja järgmisena teda ennast. Mac eiras põletavat valu sääremarjas ja hüppas auto peatamiseks püsti. Sõiduk peatus mõne sentimeetri kaugusel naisest, kuid Mac polnud siiski küllalt kähku tegutsenud, et ära hoida otsasõitu jalgrattale.

Ta kükitas naist aitama. Kukkudes oli tolle nabapluus üles tõusnud. Mac märkas tahtmatult naise pillavaid kehakumerusi ja pidi endale meenutama, et teine on vigastatud. Naine hingas vaevaliselt – ilmselt oli kukkumine tal hinge kinni löönud. Mac kohendas kähku tema nabapluusi, kattes naise täidlased rinnad.

„Rahu,“ ütles ta. „Ära rabele. See teeb asja ainult hullemaks.“

Naise karamellikarva silmadest paistis meeleheide.

Tema pilku kohates oleks Mac nagu autolt löögi saanud. Kuradi päralt, mis see oli? Naise silmadega sama värvi juuksed olid tema pea ümber laiali ning suurtest haavadest põlvel, küünarnukil ja käelabal lahmas verd. Mac võpatas ja soovis, et oleks ette vaadanud.

Naise silmad olid pisarais.

Mac sirutas käe ja pühkis need ära. Teise pehmet nahka riivates hakkasid ta sõrmeotsad kihelema.

Naise silmad läksid pärani ja näis, et tal jäi hing kinni.

„Hinga,“ ütles Mac.

Ihates naist nende ümber kogunema hakkava rahvahulga piidlevate pilkude alt minema saada, libistas Mac käed tema alla ja tõstis ta kõnniteelt üles.

Naine ahmis õhku ja oigas, kui tema vigastatud jalg Maci käsivarrel paindus. „M-mida te teete?“

„Minu sõber Libby on Pikklaine juhataja. Ta on Gansetti tuletõrje vabatahtlik parameedik. Lähme puhastame teie haavad. Kas lõite pea ära?“

„Ei, viga said ainult käsivars ja jalg.“ Naine pööras peopesa üles. „Ja käsi.“

Naise kätt nähes hakkas Macil kõhus keerama. „Mu jumal, palun südamest vabandust.“ Naine süles, läks Mac üle tee ja suundus hotelli poole. „Ma ei vaadanud, kuhu lähen.“

Naine rabeles Maci tugevas haardes. „Pean tööle minema, nii et pange mind maha. Palun…“

„Te ei saa sellises seisundis tööle minna. Olete üleni verine.“

„Ma pean või mind vallandatakse.“

Rabeleva ja vingerdava naise pringid tuharad nühkisid Maci kõhtu ning saatsid lõõmava sõnumi otsejoones tema kubemesse.

Mac oigas. „Kas saaksid paigal olla?“

„Keegi ei palunud sul mind kanda,“ nähvas naine, ilmselgelt Maci oiet valesti mõistes.

„Kuule, ma ei saa sind lihtsalt maha panna ja lasta sul üleni verisena teed jätkata. Lähme, lapime su kokku ja vaatame siis, mis edasi saab.“

„Mind lastakse töölt lahti,“ sosistas naine, silmad taas pisarates.

„Kus sa töötad? Helistan sinna ja teatan, et sinuga juhtus õnnetus.“

„Need värdjad ei usu sind.“

„Võin väga veenev olla.“ Valutavat jalga eirates suundus Mac kiirel sammul Pikklaine poole. Hotelli terrass oli hommikustest sööjatest tulvil ja Maci kaaslane peitis näo tema rinna vastu. Mac küsis administraatorilt, kust ta võiks Libby leida, ja too juhatas ta vestibüüli lõpus asuvasse kontorisse.

„Mac!“ Libby hüppas naeratades kirjutuslaua tagant püsti. „Ma ei teadnud, et sa koju tuled!“ Ta vaatas Maci süles olevat naist, kelle nägu jäi pikkade juuste varju. „Ja et tood sõbra kaasa. Ära ütle, et jooksid kodust ära ja võtsid naise.“

„Mitte päriselt. Meil juhtus tänaval väike õnnetus.“

Libby vaatas naise jalga, nägi verd ja läks üle parameediku töörežiimile. „Pane ta sinna.“ Libby osutas kontori sohvale.

„Ma ei taha teie sohvat veriseks teha,“ ütles vigastatud naine.

Libby haaras mõned käterätid ja laotas sohvale.

Kui Mac oma kaaslase sohvale pani, riivas tolle rind ta käsivart. Meest läbis uus ihahoog. Naise liivakellafiguur meenutas Macile vanu ahvatlevate kaunitaridega plakateid, mis olid lapsepõlves isa garaaži seinu kaunistanud. Betty Boop ei küündinud selle naise lähedalegi.

Naine lükkas vigastamata käega juuksed kenalt näolt kõrvale.

„Maddie!“ hüüatas Libby. „Mis juhtus?“

Maddie viipas Maci poole. „Üks mees ei vaadanud, kuhu läheb, ja lõi mu jalgrattalt maha. Lõpptulemus on siin.“

Libby sidus oma õlgadeni ulatuvad mustad juuksed hobusesappa ja kraamis kirjutuslaua alt lagedale rikkaliku esmaabikarbi.

Mac seisis väikese kontori ukse juures. „Kas tahad, et helistan su töö juurde ja teatan, et sa täna ei tule?“

„Ütle, et jään hiljaks. Ma ei saa endale tervest vahetusest puudumist lubada.“

Täna ei tööta naine mingil juhul, kuid Mac ei kavatsenud temaga vaielda – veel mitte. „Kuhu ma helistan?“

„McCarthy Gansetti võõrastemaja toateeninduse osakonda.“

Mac võttis naeratades mobiiltelefoni ja valis mälu järgi numbri. Maddie vaatas teda üllatunult.

Pilk Maddiel, küsis Mac toateeninduse osakonda. „Kas Ethel? Tere, siin Mac McCarthy.“

Naine ahmis vapustatult õhku, niihästi tema nime kuuldes kui ka sügavatele haavadele pandud antiseptiku tõttu.

Mac küsis Maddielt sosinal: „Mis su perenimi on?“

„Chester,“ ütles naine kokkusurutud hammaste vahelt.

„Väike kuradike Mac McCarthey,“ ütles Ethel. „Kuidas käsi käib?“

„Hästi. Ja sinul?“

„Ei saa kurta.“

„Ma polnud veel viit minutitki saarel olnud, kui lõin ühe su toateenija jalgrattasadulast maha.“

„Nagu näha, teed ikka veel pahandust,“ ütles Ethel oma kaubamärgiks saanud naerulagina saatel. „Kelle?“

„Maddie Chesteri. Ta on praegu minuga Pikklaines ja kaunikesti vigastatud. Libby lapib teda praegu, aga ma ei usu, et ta täna tööle tuleb.“

Maddie kortsutas Macile kulmu.

Ethel ohkas sügavalt. „Olgu, kui ütled, et ta ei saa täna töötada, otsin talle asendaja.“

„Aitäh, Ethel. Astun sinu juurest läbi, et sulle tere öelda, aga ära mu emale ütle, et olen saarel. Ta ei tea, et tulen.“

„Ta satub seitsmendasse taevasse, kullake. Tore, et kodus oled.“

„Tänan.“

„Ma ei palunud sul seda öelda,“ nähvas Maddie niipea, kui Mac oli kõne lõpetanud.

„Tal on õigus, Maddie,“ ütles Libby, sidudes laia sidemega naise jalal haigutavat koledat haava. „See hakkab tunni pärast põrgulikult valutama.“

„Juba valutab,“ ütles Maddie nägu krimpsutades.

Maddie nägu oli surnukahvatu, huuled valust kõvasti kokku surutud ja Mac vihkas end südamepõhjast, et on selle valu põhjustaja. Välja arvatud käed, mis olid karedad ja ilmselgelt raske tööga harjunud, jättis Maddie tapvalt ahvatlevast figuurist hoolimata hapra mulje.

„Pead selle käega üks-kaks nädalat väga ettevaatlik olema,“ jätkas Libby. „Pole palju vaja, et mustusega kokkupuutunud lahtistes haavades tekiks tugev põletik.“

Maddie sulges silmad ja toetas pea sohva seljatoele. „Mu jumal!“ sosistas ta. „Mida ma peale hakkan?“

Jumal küll, jumal küll, jumal küll. See ketras Maddie peas nagu refrään, kui ta mõtles jamale, millesse oli sattunud, või õigupoolest jamade jamale, millesse Mac McCarthy ta tõuganud oli. Hetkest, mil ta oli tänaval näinud enda kohale kummarduvat Maci, oli mees talle ähmaselt tuttav tundunud. Aga haavad olid ta tähelepanu täiesti endale tõmmanud, nii et ta polnud nime ja nägu kokku pannud. Peaaegu kakskümmend aastat, mis olid möödunud ajast, kui Mac viis Gansetti gümnaasiumi pesapallikoondise kõrgliigasse, olid vorminud nägusast noormehest jalustrabava mehe.

Süsimustad kraeni ulatuvad juuksed, säravad sinisilmad, laiad õlad, lihaseline rind… Arvestades kõiki noid armunud pilke, mida ta keskkooli ajal Maci poole oli läkitanud, ei suutnud Maddie uskuda, et polnud teda kohe ära tundnud. Ei, mees pidi oma vanemate närukaeltele helistama, enne kui ta kaks ja kaks kokku pani ning Mac McCarthy sai.

Kui mustavad silmaalused ja hallikas jume välja arvata, oli mees täiuslikkuse kehastus. Maddie teadis proua McCarthy jutu järgi, kes alailma oma viit kullakest ülistas, et Mac elab Lõuna-Floridas. Meest vaadates poleks kunagi võinud seda arvata.

Viis klassi eespool käinud Mac polnud kooliajal Maddie olemasolust teadnudki. Ja nüüd, kui Mac teda esimest korda nägi – tõesti nägi –, avanes tal täisvaade naise elu ristile ja viletsusele – tema ülisuurtele rindadele. Sellele mõeldes tahtnuks Maddie surra. Ta oleks hea meelega maa alla vajunud. Teine võimalus oli leida viis, mis vabastaks ta Mac McCarthyst ja tema pealetükkivast lähedusest.

Maddie avas silmad. Ikka siin. Ikka lähedal. Ikka hunnitu. „Sa ei pea kauem siin olema,“ ütles ta. „Edasi saan ise hakkama.“

„Saadan su koju.“

„See pole vajalik.“

„Juhtunu on minu süü…“

„Mina sõitsin sulle otsa.“

„Sest astusin su teele ette.“

„Kas said jalgrattalt löögi?“ küsis Libby Macilt. „Las ma vaatan.“ Mac pööras jalga ja näitas sääremarjal olevat hiigelsuurt marrastust.

Mõlemad naised ahmisid õhku.

„Tühiasi.“ Mac tõusis ja pani seljakoti selga. „Kui oled valmis,“ ütles ta Maddiele, „viin su koju.“

„Ja mismoodi sa kavatsed seda teha?“

„Süles.“

„Mis siis, kui elan saare teises otsas?“

„Võtan takso.“

„Ma ei taha, et pead end minu eest vastutavaks! Mõtlen midagi välja nagu alati.“

Mac kummardus, nii et ta nägu jäi Maddie omast mõne sentimeetri kaugusele. „Olen su vigastustes süüdi ja aitan sind. Võime teha seda lihtsalt või raskelt. Kumma valid?“

Õhk särises, kui nad teineteisele otsa põrnitsesid.

„Oled palju emalt pärinud, eks ole?“

Mac vaatas Maddiele vihaselt otsa. „Nüüd oled sa lihtsalt õel.“

„Ah, ma pean edasi töötama,“ ütles Libby. „Tule siia lõunale, kui oled kodumail, Mac.“

„Tulen. Aitäh abi eest, Lib,“ ütles Mac Maddielt pilku pööramata.

Kui nad olid kahekesi jäänud, ütles Maddie: „Kas arvad, et pelgalt seepärast, et oled kõikvõimas McCarthy, peavad kõik sinu tahtmist tegema?“

„Ma ei tea, mida mu perekond on teinud, et meie peale nii vihane oled, aga kuna ma pole peaaegu kakskümmend aastat siin elanud, olen üpris kindel, et minul pole sellega vähimatki pistmist.“

Maddie üritas käed rinnale risti panna ja krimpsutas küünarnukist kiirgava valu pärast nägu. Ühe põgusa iiveldama ajava hetke mõtles ta, et äkki on tal luumurd. Siis aga andis valu järele ja käsi paindus, nii nagu peab. Maddie suutis mõelda ainult sellele, kui palju raha ta ühe töölt puudutud päeva pärast kaotab ja kas see läheb talle töökoha maksma või mitte.

„Kuidas siis jääb? Mina võin kogu päevaks siia jääda.“ Mac nõjatus Libby kirjutuslaua nurgale. „Mul on puhkus.“

Oh, kui võltsvaga ja ärritav! „Olgu! Kui mingi ülimehelik vajadus sunnib sul seda karikat põhjani jooma, võid mu koju viia, aga jumala eest, lähme tagaukse kaudu, nii et ma ei peaks enam avalikku etendust andma.“

„Olgu.“

„Olgu.“

Mac võttis Maddie sülle ja andis talle veidi aega, et naine saaks vigastatud käe ja jala paika sättida. „Kas korras?“

„Jah,“ ütles Maddie ja hingas sügavalt välja.

Maddie nägu taas tema luitunud kollase T-särgi vastas, kandis Mac naise vestibüülist läbi ja tagauksest välja. Mac lõhnas spordideodorandi ja pesupulbri järele, tema ühtlased südamelöögid kajasid Maddie kõrvus. Kahju, et ta on McCarthy. Muidu võinuks Maddie oma mitte-iial-enam-ühtki-meest-poliitika unustada.

Maddie juhatas teda teeradadel, mis kulgesid Gansetti peatänavat ääristavate majade taga.

„Tavatsesin siin vendadega võmmi ja röövleid mängida.“

„Mina tavatsesin siitkaudu vedada endast raskemaid prügikotte, kui ema veel siin töötas.“ Maddie libistas pilgu mööda mehe jõulist kaela üles ja jäi lõuale pidama. See oli pingul. Maddie mõtles, mis tunne oleks suudelda tema habemetüükas lõuga…

Mac vaatas alla ja tabas naise end vaatamas. „Mis on?“

Maddie punastas häbist. „Ei midagi.“ Pärast pikka vaikust ütles ta: „Su jalg ilmselt valutab. Mis oleks, kui paneksid mu maha? Ma suudan omal jalal käia.“ Maddie üllatuseks mees tegigi seda. Ootamatult vigastatud põlvele langenud keharaskus saatis läbi naise terava valuhoo ja ta karjatas vapustatult.

„Kas oleme tõestanud, et pead süles püsima?“

Maddiet läbis hinge mattev iiveldushoog. „Jah,“ sosistas ta. „Palun.“

Mac lükkas Maddie juuksesalgu naise kõrva taha, üllatades teda taas hella puudutusega. „Mul on tõesti juhtunu pärast siiralt kahju.“

Maddie söandas mehele otsa vaadata ja neelatas kuuldavalt, kohates tolle ainitist pilku. „Tean, et on.“

„Heastan selle sulle.“

„Sa ei pea seda tegema. See oli õnnetus.“

„Õnnetus, mis juhtus minu süül.“ Mac võttis Maddie ettevaatlikult sülle ja enne teekonna jätkamist andis talle taas aega vigastatud jäsemed paika sättida.

Maddie juhatas mehe Tiffany stuudio kohal asuvasse korterisse.

„Kas see pole mitte Sturgili maja?“

Maddie noogutas. „Jim Sturgil on minu õe Tiffany abikaasa.“ Trepijalamil meenus Maddiele, et ta käekott jäi jalgrattale. „Mu kott! Ma ei võtnud seda jalgrattalt ära. Mu rahakott, võtmed…“

„Rahune.“ Mac kandis naise trepist üles tema korteri ukse taha. „Otsin selle sinu asemel üles.“

Maddie püüdis meenutada, kui palju tal rahakotis sularaha oli. Kakskümmend, võib-olla kolmkümmend dollarit, kuid ta vajas neist iga viimast kui ühte. „Uks pole lukus,“ ütles ta Macile.

Kuidagiviisi õnnestus mehel naist süles hoides uks lahti teha ja kanda ta lisavalu põhjustamata korterisse. Maddie nägi, et Mac vaatab ta väikeses korteris ringi, ja tundis vajadust oma tillukest elukohta kaitsta. Kahtlemata oli Mac harjunud paremate elamistingimustega, aga Maddie keeldus häbenemast kodu, mille ta enda ja poja jaoks oli loonud.

Mehe pilk langes toanurka kuhjatud beebileludele ja jäi sinna pidama. „Kas sul on laps?“

„Minu poeg Thomas on üheksakuune.“

Mac pani Maddie garaažimüügilt ostetud päevinäinud sohvale. „Kus ta on?“

„Minu õde hoiab teda päeviti. Mu jumal, lapsed!“

„Kuidas, palun?“

„Võtan õelt kella kolme ajal päevahoiu üle, et ta saaks tantsukursusi juhendada. Tema hoiab Thomast ja vastutasuks asendan teda.“

„Mina asendan.“

„Mida?“

„Vaatan sinu asemel laste järele. Kui raske see ikka olla saab?“

„Kas sa kunagi mähkmeid oled vahetanud?“

„Olen kindel, et olen… mingil ajal.“

„Muidugi. Kuule, ma tean, et olid ilmselt skaut…“

„Õigupoolest noorkotkas,“ ütles Mac ja naeratas uhkelt.

„Loomulikult. Aga nüüd pead tõesti minema. Su pere ootab sind…“

„Nad ei tea, et ma täna tulen.“

Maddie tahtnuks pettumusest karjuda. Miks ta vihjest aru ei saa ja mind rahule ei jäta? Temast uhtus üle iiveldama panev meeleheitelaine. „Seda juba ei juhtu,“ nähvas ta.

„Millest sa räägid?“

„Jäta mu sahtlid rahule! Mida sa teed?“

„Otsin valuvaigistit ja klaasi.“ Mac leidis tabletipurgi, täitis klaasi veega ja tõi Maddiele.

„Tänan,“ ühmas naine, kui oli tableti alla neelanud. „Palun lahku nüüd, eks?“

Aga loomulikult istus mees diivanilauale ja Maddie palus taevast, et kipakas laud peaks tema üheksakümnekilose lihaselise kere all vastu. „Niisiis, mida ei juhtu?“

„Tean, mille peal sa väljas oled.“ Maddie tahtnuks Macile vastu nägu virutada ja pühkida sealt lõbustatud ilme.

„Ja mille peal?“

„Arvad, et kui oled minu vastu kena, saad midagi vastutasuks.“

Mehe lõbustatud ilme kadus ja asendus üllatusega. „Näiteks mida?“

„Ära teeskle. Tean, et tänaval avanes sulle segamatu vaade, niisiis viivitad läheduses, lootes, et saad muu hulgas katsuda ka Maddie Chesteri kuulsaid rindu.“

Mac vaatas talle pingsalt mõne pika hingematva hetke otsa. „See pole tõsi.“

„Kas tahad öelda, et oled teistsugune kui teised mehed?“

„Sind vaadates näen kõigepealt su hunnituid silmi, mis meenutavad sulakaramelli vanillijäätisel. Need on huvitavat kuldse ja pruuni värvi segu karva. Sinu huuled, kui need pole parajasti küüniliselt ja kibedusest kokku surutud, on nii lopsakad ja kenad, et mu fantaasiad – kui neid mul muidugi sinu suhtes oleks – keskenduksid sinna, mitte su T-särgi alla. Nii silmapaistvad, kui su rinnad ka poleks, olen sedasorti mees, kes vahib kõigepealt sääri ja tuharaid.“

Maddie polnud elu seeski olnud nii jahmunud… ega pelgalt sõnadest nii võrgutatud.

„Nüüd, kus see teema on ammendatud, räägime.“

See tõi Maddie kohe maa peale tagasi. „Millest?“

„Tahan su saamata jäänud palga hüvitada.“

„Ei tule kõne allagi.“ Maddie võis olla küll rahapuuduses, aga uhkus oli tal alles, ja mitte keegi – eriti McCarthy – ei võta seda temalt ära.

„Pead lubama mul sind aidata, Maddie. Tean, et sa ei saa töölt puudumist endale lubada.“

„See on minu kõige väiksem mure! Kui puudun rohkem kui ühe vahetuse, vahetatakse mind teise töötaja vastu välja. Neil on vaja, et töö saaks tehtud. Nad ei hooli, kes seda teeb.“

„Arvasin, et saan hotelli omanikke mõjutada ja hoida ära, et seda ei juhtuks.“

„Ole tänatud. See aga ei taga, et töö saaks tehtud, ega räägi minu kasuks, kui nad otsustavad, keda talveks tööle jätta ja keda lahti lasta.“

„Sellisel juhul asendan sind tööl, kuni oled taas jalul.“

Maddie pea ähvardas lõhkeda. „Muidugi asendad.“

„Sa ei usu, et teen seda?“

Maddie taipas, et mehel on tõsi taga. „Sa ei tea isegi algtõdesid. Kuidas ma saan kindel olla, et sa hakkama saad?“

„Suudan ehitada kolmekümnekorruselise hoone. Arvan, et mõne hotellitoa korrastamisega saan hakkama.“

Maddie uuris Maci nägusat nägu. „Olgu.“ Mida muud ta teha sai? Ta ei saanud töökoha kaotust endale lubada, nii et tal polnud muud valikut kui lasta mehel end asendada. „Kuna oled otsustanud juhtunu mulle heastada, võtan su abi vastu.“

Mac naeratas võidukalt. „Tore. Kuidas lastega jääb? Kas võin ka seal olla sinu käed-jalad?“

„Kas sa oled kunagi mähet vahetanud? Ausalt?“

„Ei,“ tunnistas Mac, aga lisas kähku, „kuid ma õpin kiiresti. Kui juhendad mind, teen seda.“

Mac võis olla siin küll tema elupäästja, aga oodaku, kuni näeb, mida suvitajad on võimelised hotellitoas korda saatma. Pelgalt mõte, et kõikvõimas McCarthy teeb tema perele kuuluvas hotellis musta tööd, ajas Maddie muigama. Ta sirutas vigastamata käe. „Kokku lepitud.“

Mac vapustas naist taas, kui võttis tema käe ja suudles põgusalt käeselga. „Tore. Lähen otsin su käekoti üles ja toon sulle midagi lõunasöögiks.“

1 Tähekombinatsioonil JSTDKY on esoteeriline tähendus. Numeroloogias tähendab see materiaalsust, raha, võimu, auahnust, tugevust, tarkust ja julgust, aga ka upsakust, sallimatust, valitsemispüüdu ja tujukust. Tõlkija