Читать книгу Sisering - Mari Jungstedt - Страница 6

Ta sõitis punase pikapiga mööda kruusateed, tolmupilv taga. Aeg oli varane, esimesed päikesekiired piilusid silmapiiri tagant. Kogu asula magas, isegi lehmad, kes lebasid suletud silmi karjamaal tihedalt koos, kui ta mööda sõitis. Ainsaks elumärgiks olid siin ja seal põldudel silkavad jänesed. Ta suitsetas ja kuulas ööraadiot. Ta polnud ammu olnud nii rahulolev.

Kitsale kruusateele ei mahtunud sõitma rohkem kui üks auto. Kohati läks tee laiemaks, nii et seal sai vastutulija ära oodata. Sellistele kohtadele osutasid valged liiklusmärgid tähega „M“. Ega neid vaja ei olnud, sest siin ei tulnud kunagi keegi vastu. Nende talu oli tee lõpus, kaugemale ei olnud võimalik sõita. Talle ei meenunud, et neil oleks kunagi keegi külas käinud. Lapsepõlves polnud see midagi, mille üle imestada, ta arvas, et kõik elavad nii nagu nemad. Sellist tegelikkust ta tundis ja selle järgi ennast seadis.

Iga kord, kui lapsepõlvekodu viimase kurvi tagant paistma hakkas, tabas teda justkui tellimise peale paanikahoog: rinnus surus, lihased tõmbusid pingule ja hingamine muutus raskeks. Seejärel kadusid sümptomid üsna kiiresti. Et see kunagi ka üle ei lähe, imestas ta. Tundus, et keha reageerib pärast kõiki neid pikki aastaid endiselt omal käel, täiesti ilma teadvuse vahelesegamiseta. Umbes nagu siis, kui tal oli erektsioon, ainult et ta ei teadnud, millest.

Talu, see tähendas kõigepealt üpris suurt kollaseks värvitud elumaja, millelt praegu koorus värvi. Ühel pool oli luitunud laudahoone ja teisel pool väike heinaküün. Sõnnikuhunnikust järelejäänu tuletas meelde aegu, kui neil olid loomad. Nüüd olid karjamaad ümberringi tühjad, viimased loomad müüdi ära, kui vanemad aasta tagasi surid.

Ta parkis auto heinaküüni taha, õigupoolest oli see tarbetu ettevaatusabinõu, kuid nii oli tal juba ammu kombeks. Ta avas pakiruumi, võttis koti ja astus kärmelt läbi aia. Lauda uks kriuksus tuules ja õhk seal sees oli läppunud. Laest rippusid alla tihedad ämblikuvõrgud ja ammusurnud kärbestest mustakirjud kärbsepaberid.

Vana külmik seisis oma vanal kohal, ehkki seda polnud kaua kasutatud. Ta oli mõni päev tagasi torganud pistiku seina ja veendunud, et külmik töötab.

Kui ta ukse avas, lõi talle külm vastu. Kott mahtus sisse probleemitult. Ta pani ukse kähku kinni ja pesi hoolikalt kapi väljastpoolt märja lapi ja seebiga puhtaks. Seejärel võttis ta pundi riideid ja lapi ning pani need kilekotti. Ta kaevas tagaaeda sügava augu ja surus koti sinna sisse. Ajas augu hoolega kinni ning puistas põhku ja oksi peale. Mitte miski sellel maatükil ei reetnud peidukohta.

Jäi veel auto. Ta võttis veevooliku ja töötas tund aega, et see puhtaks saada, nii seest kui ka väljast. Viimaks võttis ta maha võltsitud numbrimärgi ja asendas selle õigega. Keegi ei saanud väita, et ta ei ole põhjalik.

Seejärel läks ta ja valmistas hommikusöögi.

Üle veel ööst niiskete aasade tõusis päevaalguse udu, aeglaselt rullus see edasi, otsides teed viljakõrte ja rohupuhmaste vahel, silitades pehmeks teravad servad seal, kus luigepaar oma valget rüüd puhastas. Mõned räusktiirud kisasid lahe kohal ja paadid loksusid rahulikult oma veidi veest välja ulatuvate poide küljes. Kõduhallid kalapaadid all ranna ääres ei olnud ammu enam kasutusel.

Oli ebatavaliselt kaunis hommik. Üks selline suvehommik, mille otsid mälusopist üles siis, kui talv oma tumeda vaikse mantli üle Gotlandi laotab.

Kaheteistkümneaastane Agnes oli ärganud varem kui tavaliselt. Kell ei olnud isegi veel mitte pool üheksa, kui ta äratas oma väikese õe, kes laskis sügavas unehõlmas ennast ära rääkida üheks supluseks enne hommikusööki. Vanaema istus trepil, jõi kohvi ja luges ajalehte. Ta lehvitas neile, kui nad minema väntasid, rannarätikud pakiraamil. Kruusatee lõppes paarsada meetrit enne randa. Neil tuli vändata ratastel paar kilomeetrit, et jõuda sellesse rannaossa, kus oli mõnusam supelda. Agnes sõitis natuke eespool õde, ehkki nad oleksid võinud sõita ka kõrvuti. Sel teel ei olnud peaaegu liiklust, isegi suvisel kõrghooajal. Agnes tahtis olla alati natuke eespool. Ta oli tõusul tee äärest napsanud endale ühe rohukõrre, mida ta nüüd lutsutas, talle meeldis värske rohukõrre maitse.

Kruusatee viis esmalt läbi metsa ja siis avatud maastiku. Põllud ja aasad kulgesid üksteise kõrval kuni alla veeni, mis paistis kätte peaaegu kogu tee jooksul sinna. Tee ääres oli mitu talu, karjamaadel hobused, lehmad ja lambad. Viimasena sõitsid nad mööda tee ääres asuvast lubjakivist talumajast, mille laiad karjamaad ulatusid kuni rannani välja. Hobused, kolm Gotlandi tõugu poni ja üks Norra fjordihobune, olid praegusel aastaajal ööpäev läbi väljas, nagu ka pikavillalised sarvedega Gotlandi lambad. Lambad olid uhked oma iseloomulike keerdus sarvedega, mis olid neil peas justkui kaks kringlit. Loomad kuulusid taluperele, kes seal elas. Vahel said tüdrukud ponidega ratsutada. Peres oli neist paar aastat vanem tütar ja too lubas neil endaga kaasa ratsatuurile tulla, kui nad mööda läksid. Agnes ja Sofie käisid tihti oma vanaemal ja vanaisal külas. Nad veetsid suurema osa oma suvevaheajast siin, Petesvikeni ääres Edela-Gotlandil, kui isa ja ema Visbys töötasid.

„Oota, me võiksime minna hobuseid vaatama,“ pani Agnes ette ja jäi aia ääres seisma. Ta laksutas keelt ja vilistas, mis andis kohe tulemuse. Loomad lõpetasid söömise, tõstsid pead ja kappasid tüdrukute juurde.

Suurim lammastest hakkas määgima. Siis veel üks, kuni nad kõik kooris määgisid. Kohe olid kõik loomad aia ääres, et saada mingit maiust. Tüdrukud peletasid nad plaksutades eemale, niipalju, kui see õnnestus. Aeda sisse minna nad ei söandanud.

„Kus Pontus on?“

Agnes vaatas otsivalt karjamaal ringi. Hobuseid oli ainult kolm. Nende lemmikponi, musta- ja valgelaiguline ruun, oli kadunud.

„Ta on võib-olla eemal puude all.“

Sofie näitas näpuga keset karjamaad olevale tumerohelisele kitsale puudesalule.

Tüdrukud hüüdsid, ootasid mõne minuti, kuid poni ei ilmunud.

„Las olla,“ ütles Sofie. „Lähme ujuma.“

„Imelik, et ta ei tule.“ Agnes kortsutas murelikult kulmu. „Tema, kes ta on nii paimaias.“ Ta pilk rändas mööda karjamaa soppe, piki veepiiri, soolakivide juurde ja puudesaluni.

„Ähh, me ei muretse tema pärast, ta kindlasti magab kusagil mõnusalt.“ Sofie müksas õde vastu külge. „See olid ju sina, kes ujuda tahtis, tule nüüd.“

Ta istus ratta selga.

„Midagi on valesti. Pontus peaks vähemasti kusagil näha olema.“

„Nad on ta ehk sisse viinud. Võib-olla on Veronical plaanis temaga ratsutama minna.“

„Aga mõtle, kui ta lebab kusagil haigena maas ega saa üles! Ta võib olla luu murdnud või mis iganes. Me peame järele vaatama.“

„Kui rumal sa oled. Me võime tulla tagasiteel uuesti teda vaatama.“

Vaatamata sellele, et Gotlandi ponid on väikesed ja sõbralikud, kartis Sofie neid natuke ega tahtnud heameelega karjamaale minna. Norra fjordihobune oli aga suur ja tugev ja tundus olevat ettearvamatu, ükskord oli see teda löönud. Lambad olid samuti natuke hirmutavad oma suurte sarvedega.

Agnes ei teinud õe protestist väljagi ja avas karjamaavärava, et sisse minna.

„Mina igatahes ei kavatse Pontust hooletusse jätta,“ hüüdis ta pahaselt.

Sofie ägas valjusti, et oma vastumeelsust demonstreerida. Vastu tahtmist hüppas ta ratta seljast maha ja läks õele järele.

„Vähemalt mine siis sina ees,“ porises ta.

Agnes plaksutas käsi ja tuututas, et ajada eemale loomi, kes igast küljest teda piirasid. Sofie hoidis tihedalt vanema õe ligi, vaadates murelikult ringi. Kõrge rohi kõditas jalgu ja jäi säärte külge kinni. Nad ei näinud midagi. Poni ei olnud kusagil näha.

Kui nad jõudsid puudesallu, avastamata midagi ebatavalist, ronis Agnes karjamaa teises servas aia otsa, et paremini näha.

„Vaata,“ hüüdis ta, näpuga suunda näidates.

Metsa servas nägi ta Pontust lamamas, justkui magaks ta. Tema kohal tiirutas parv vareseid, kes kraaksusid ja kisasid.

„Seal ta on. Ta magab nagu karu!“

Ta jooksis hooga poni poole.

„Või nii siis. Siis ei ole hullu midagi. Me ei pea ju sinna juurde minema?“ protestis Sofie.

Vaade oli osalt varjatud. Hobune ei liigutanud kõrvagi.

Ainus, mida kuulda võis, oli vareste valjuhäälne kisa. Agnes, kes oli eespool, jõudis mõelda, et imelik lugu oli see nende paljude varestega, enne kui ta jõudis kohale ja nii järsku seisma jäi, et õde talle otsa tormas.

Pontus lebas rohus, nahk päikeses sillerdamas. See vaade oleks neid rahustanud, kui ei oleks olnud ühte asja. Seal, kus oleks pidanud olema poni pea, ei olnud midagi. Kael oli läbi lõigatud – kõik mida nad nägid, oli suur verine auk ja kärbsed, kes musta pilvena liha kallal sumisesid.

Agnese selja tagant kostus mütsatus, kui ta õde hingetult maha kukkus.

Kriminaalpolitsei komissar Anders Knutas avastas pahameelega, et higiplekid kaenla all olid jõudnud juba laieneda selle ajaga, kui ta kägiseva mersu politseimaja juurde parkis. See oli üks neid harvu päevi aastas, mil andis piinavalt tunda, et sel vanal autol ei ole kliimaseadet, ja see oli otsekui vesi tema naise Line veskile, kes sai taas võtta üles jutu uue auto ostmisest.

Tavaliselt ei käinud ta tööl autoga, tema maja asus kohe Söderporti^[1.] kõrval, napilt kilomeeter töö juurest. Knutas oli töötanud Visby politseis kakskümmend viis aastat ja võis päevad, mil ta polnud läinud tööle jalgsi, lihtsalt kokku arvutada. Vahel peatus ta Solbergi ujula juures, läks ja ujus kilomeetri või paar. Suvi ei olnud erandiks. Augustis pidi ta tähistama oma viiekümnendat sünnipäeva ja viimastel aastatel oli ta märganud suurt vahet, mis juhtub siis, kui ta spordi hooletusse jätab. Tal oli terve elu spordipisik sees olnud ja ta ei tahtnud seda muuta. Ainult et viimasel ajal nõudis see suuremat pingutust. Ujumine hoidis teda trimmis ja aitas mõelda. Mida keerulisema juhtumi kallal ta töötas, seda tihedamini ta ujulat külastas. Nüüd oli viimasest korrast tükk aega möödas. Ta ei teadnud, kas see on halb või hea. Juunikuu viimasel päeval oli ta planeerinud sõita perega Lickershamni suvilasse, et pügada muru ja kasta. Knutas kavatses töölt varakult minema hiilida ja võtta naine haigla juurest, kus too oma valvekorda sünnitusosakonnas lõpetas, peale. Nende peatselt kolmeteistaastased kaksikud, Petra ja Nils, olid vastu kõiki ootusi tahtnud kaasa tulla, nemad, kes nad eelistasid viimasel ajal veeta aega oma sõpradega.

Välisuksest sisse astudes lõi vastu jahe õhk. Kriminaalosakonna koridorides valitses vaikus. Oli alanud puhkusteaeg ja seda oli tunda.

Knutase lähim kolleeg Karin Jacobsson istus oma toas ja rääkis telefoniga, kui Anders temast möödus. Knutas ja Karin olid töötanud koos viisteist aastat, nad tundsid teineteist erialalises plaanis hästi. Mis puutus eraelu, siis hoidis Karin selle enda teada.

Ta oli kolmekümne kaheksa aastane ja vallaline, vähemalt Knutas ei olnud kunagi kuulnud räägitavat mingist kallimast. Ta elas koos oma valge kakaduuga Visby korteris ja tegeles vabal ajal peamiselt jalgpalliga. Nüüd ta istus, vehkis kätega ning rääkis valjusti kurja häälega. Naisel olid tumedad juuksed, ta oli väikest kasvu, soojade erksate pruunide silmadega, ja tal oli esihammaste vahel suur vahe. Tema meeleolu võis kõikuda ühest äärmusest teise ja ta ei näinud eriti vaeva, et oma äkilist loomust tagasi hoida. Ta oli värvikas nagu energiapomm ja tema hoogsad žestid olid teravas kontrastis tuhmi raamistusega, mille moodustasid allalastud rulood ja halli värvi raamaturiiulid.

Knutas istus laua taha ja hakkas läbi vaatama viimastel päevadel kuhjunud posti. Anonüümsete ametikirjade hulgast leidis ta värvirõõmsa postkaardi Kreekast. Pilt kujutas tüüpilist Kreeka toidukorda – ümmargusel kohvilaul seisis grillitud kanavarras kausi tzatziki ja pudeli veiniga. Taustal kumas päikeseloojang ja see säras vastu ühelt kahest veiniklaasist, mis siniseks värvitud laual seisis.

Tekst kõlas järgmiselt: „See siin on midagi muud kui grillitud lambapea köögiviljapüreega, või mis sa ütled, Knutte? Olen kaheks nädalaks Naxosel ja laisklen. Tervitades ja lootes kunagi taas kohtuda. Martin.“

Knutas ei saanud jätta naeratamata. Tüüpiline Martin Kihlgård. Saata postkaart toidupildiga. Keskkriminaalpolitsei uurija oli suurim toiduhull, keda Knutas kunagi oli kohanud – ta sõi vahetpidamata. Nad olid mitu korda koos erinevate mõrvajuhtumitega töötanud, kui Knutas oli keskkriminaalpolitseilt abi palunud.

Mõtted katkestas koputus uksele. Järgmisel hetkel seisis lävel temast kakskümmend aastat noorem kolleeg, kriminaalpolitsei inspektor Thomas Wittberg. Mehel olid paksud blondid lokkis juuksed, mida ta ei nõustunud lõikama, vaatamata kolleegide sagedasele norimisele. Valge liibuv T-särk tõi esile Wittbergi pruuniks põlenud ülakeha, mida ta regulaarselt politseimaja jõusaalis treenis. Wittberg oli sarmikas mees, ta oli sellest teadlik ja kasutas seda ära naisturistide seas, niipea kui hooaeg algas. Noor inspektor tegi nalja, et tal on eesmärk käia kohtamas daamidega kõigist Rootsi maakondadest, alates Lapimaast ja lõpetades Skånega. Knutas ei kõhelnud hetkekski, et kolleeg sellega hakkama saab. Niipalju kui ta teadis, polnud Wittberg kunagi pidanud suhtes vastu kauem kui paar nädalat. Igal suvel helistasid erinevad naised ja otsisid teda töö juurest, mõned tulid kohale ette teatamata, et temaga kokku saada.

Edust naiste hulgas oli kasu isegi tööasjades – see oli aidanud tal mitu korda uurimisega edasi jõuda. Thomas Wittberg oli kiirelt jõudnud lihtsast korrakaitsjast vägivallakuritegudega tegelejaks ja sealt edasi kriminaalpolitseinikuks; mõne aasta eest sai temast Knutase tuumikrühma enesestmõistetav liige. Nüüd andsid tema sügavsinised silmad märku sellest, et on juhtunud midagi erilist.

„Kuula nüüd,” ütles ta ja vajus, paber näpus, Knutase külalistetooli. Knutas jõudis näha, et see oli täidetud Wittbergi loetamatute märkmetega.

„Petesvikeni lähedaselt karjamaalt leiti hobune, kellel oli kõri läbi lõigatud. Kaks väikest tüdrukut leidsid ta täna hommikul.”

„Tont võtku.”

„Kella üheksa paiku, kui nad pidid jalgratastel randa hommikusele suplusele sõitma, avastasid tüdrukud, et üks hobune on puudu. Nad leidsid ta karjamaalt ilma peata.“

„Oled sa kindel, et nad ei ole kogu lugu kokku luuletanud?”

„Vanaema ja hobuse omanik käisid nendega koos vaatamas. Nad just helistasid.”

„Mis tõugu hobune see on ja kes on omanik?”

„Tavaline Gotlandi poni. Omanik on talunik, Jörgen Larsson. Tal on neli hobust, kellega perekond ratsutamas käib, ülejäänud kolm olid karjamaal alles.”

„Ja neil ei ole midagi viga?”

„Paistab, et ei ole.”

Knutas raputas pead.

„Tundub imelik.”

„Üks asi veel,” sõnas Wittberg.

„Mis?”

„Pea ei ole mitte lihtsalt maha lõigatud. See on kadunud. Talunik otsis, ilma et oleks seda kusagilt leidnud. Vähemalt ei ole seda kusagil keha lähedal.”

„Sa tahad öelda, et teo toimepanija on pea endaga kaasa võtnud?”

„Nii võiks arvata, jah.”

„Kas sa rääkisid ise talunikuga?”

„Ei, mulle ütles seda valvelaud.”

„Loodan, et ta ei torma nüüd mööda karjamaad ringi, hävitades viimase kui jälje,” porises Knutas ja küünitas pintsaku järele. „Sõidame kohe.”

Mõni minut hiljem istusid Knutas, Wittberg ja kriminalistikaekspert Erik Sohlman politseiautos, sõites saare lõunaosa poole. Sohlman oli kolleeg, kellest Knutas kõige enam lugu pidas, kui Karin kõrvale jätta. Temperament ja jalgpallihuvi olid mõlemal lemmikkolleegil ühised, kuid Sohlman oli, erinevalt Karinist, abielus ja tal oli kaks väikest last.

„Milline lugu,” ütles kriminalist. Ta lükkas punase juuksesalgu laubalt kõrvale. „Huvitav, kas see on mingi psüühiliselt haige loomatreener või on selle taga midagi muud.”

Knutas mõmises vastuseks midagi mõistetamatut.

„Kas mäletate traavlit, kes ühel Skrubbsis toimunud võistlusel silma torkas ja siis kadus?” Wittberg kallutas end tagaistmel ettepoole. „Haagis pääses auto järelt lahti ja kadus. Mu meelest me otsisime seda nädal otsa.

„Täpselt nii oligi, ta leiti hiljem Follingbo metsast surnult,” lisas Knutas. „Haagis oli jäänud kahe puu vahele kinni ja hobune suri janusse.”

„Kurat võtku,” väristas Sohlman õlgu. „See pidi olema kole vaatepilt.”

Nad sõitsid edasi mööda rannateed, mööda Klintehamnist ja Fröjelist ning pisikesest Sproge asulast, kus oli ilus valge kirik. Siis pöörasid nad ära kruusateele, mis kujutas endast pikka riba otse mereni, madalakasvulised männi- ja kuusemetsad kummalgi pool teed. Varsti jõudsid nad Petesvikenini. Üksteise kõrval reas asus mitu talu, kõigil vaade mere poole. Karjamaadel sõid loomad – see oli nii harmooniline ja rahulik pilt kui üldse kujutleda võib.

Jörgen Larssoni valdustes seisid veoauto ja uuemat sorti Opel, mis olid pargitud kruusatatud platsile maja ees. Murule oli seatud mitu küülikupuuri ja neile tuli rõõmsalt saba liputades vastu hagijas. Kui nad taluõuele pöörasid, astus eeskojast välja sinistes töötunkedes nokamütsiga mees. Kolme politseinikku tervitades võttis mees mütsi peast, nagu vanasti kombeks oli.

„Jörgen Larsson. Kas läheme kohe? Jah, ma ei saa sellest aru, raske on uskuda, et see on tõsi, tütar on täiesti endast väljas. See oli tema poni ja te ju teate, kuidas selles vanuses tüdrukutel hobustega on. Pontus tähendas vaese tüdruku jaoks kõike, ta ainult nutab kogu aeg. Noh, ei saa aru, kuidas keegi võib midagi sellist teha, täiesti arusaamatu.“

Sõnad voolasid vahetpidamata, ühe hingetõmbega, ning ükski politseinikest ei jõudnud midagi vastata, kui talunik juba üle taluõue karjamaa poole minema hakkas.

„Jah, naine ja lapsed on nii kurvad, et kõik on sassis. Kõik on šokis.“

„Muidugi,“ lausus Knutas. „Ma mõistan.“

„Ja Pontus, tead, ta oli sihuke eriline,“ jätkas Jörgen Larsson. „Lapsed võisid tema seljas sõita, kuidas tahes, nad võisid teha, mis tahtsid, ta oli hullupööra heasüdamlik, saate aru, nad klammerdusid ta külge, kui olid väiksemad, nad sikutasid teda lakast ja tirisid sabast ja mida iganes, ja tema laskis seda kõike juhtuda. Jah, ta ei olnud enam mitte just noor, viieteistaastane, nii et varem või hiljem oleks ta läinud tapamajja, kuid mõne aasta oleks ta ikka võinud veel olla ja mitte lõpetada niiviisi. Seda ei oleks küll võinud arvata.“

„Ei, pistis Knutas osavõtlikult vahele. „Teate … ?“

„Jah, ma ostsin hobuse, kui olime saanud oma esimese poja, arvasin, et tal oleks tore kellegagi ratsutada, tead. Meil pole siin ju muud peale loomade maal, koer on ka, ja sellel on, muide, kutsikad, ja kassipoegi on meil kogu aeg – sel kassil on olnud neli-viis pesakonda, nii et peame viima ta kasutuskõlbmatuks muutmisele, kui te mõistate, mida ma mõtlen. Me võtsime küülikud ka, ja ka nendel on pojad. Nii et lastel pole millegi muuga tegelda ja neile pakub huvi ja nad tahavad aidata lehmade ja vasikatega ja selle eest tuleb olla tänulik, loomulikult. Et neid huvitab.“

„Aga,“ üritas Knutas.

Talunik ei teinud märkamagi, vaid jätkas oma juttu.

„Kõige vanem poiss on kuusteist ja töötab täismehe eest, kui tuleb koolist koju. Iga päev, tead, see on kindel nagu aamen kirikus. Meil on nelikümmend lüpsilehma ja kakskümmend viis vasikat. Mu vend koos oma naisega töötavad samuti talus, me peame seda ühiselt, nad elavad sealpool, kus te tee pealt ära pöörasite. Neil on kolm last, täismaja, ja me teeme kõike koos. Just praegu on nad ära puhkusereisil Mallorcal, kuid homme tulevad nad koju, nii et ma ei helistanud neile ega rääkinud sellest hirmsast asjast, mis juhtus. Pole vaja ilmaaegu neid häirida, see asi võib samahästi oodata. Aga see on hirmus, tead, ma ei ole kunagi midagi niisugust näinud.“

Knutas põrnitses Jörgen Larssoni, kes vaevalt hinge tõmbas, enne kui uued sõnad temast välja voolasid. Nad olid jõudnud karjamaaväravani ja talunik näitas oma jämeda sõrmega eemaloleva väikese metsasalu poole.

„Hobune lamab seal eemal, ilma peata. Jah, see on kõige hirmsam asi, mida ma näinud olen. Sel põrgulisel pidi olema kõvasti tegemist, et see maha saada, ma ei tea, kas ta saagis või raius või kuidas ta seda tegi.“

„Kus teised hobused on?“ uuris Knutas, et saada taluniku kontrollimatu sõnadevool pidama.

„Me viisime nad sisse. Ta võib-olla püüdis ka neile midagi teha, ega me ei tea ju. Ehkki me ei näinud neil mingeid vigastusi. Lammastel laseme olla väljas,“ ütles Jörgen Larsson vabandavalt. „Neil ei paista sellest suuremat lugu olevat.“

Knutas oli loobunud üritamast talunikult midagi küsida ja oli vait. Jõuab ka hiljem.

Jörgen Larsson tegi värava krambist lahti ja hirmutas tema jalgade ümber trügivad lambad otsustavalt minema.

Nad püüdsid temaga sammu pidada, kui ta kiiresti ees kõndis.

Seal, kus hobune lebas, kraaksus laiba kohal kari varesed.

Keset suvist pastoraalset maali rohelusse uppunud hobusekarjamaast, lahevesi eemal sillerdamas, lamas surnud poni ümmarguse kõhu ja koheva sabaga, kuid tema kael lõppes suure verise haavaga.

„Mis siin, põrgu päralt, on toimunud?“ pahvatas Knutas.

Esimest korda ei olnud talunikul sõnu.

Telereporteri Johan Bergi jaoks nägi uudiste seis sel kolmapäeva hommikul välja kõike muud kui hea. Mitte midagi ei olnud juhtunud. Ta istus Visby kesklinnas Rootsi TV pisikeses toimetusruumis oma tolmuse kirjutuslaua taga. Ta oli sirvinud läbi hommikused ajalehed, kuulanud kohalikku raadiot ega saanud jätta imetlemata, kuidas toimetajad suutsid ajalehti ja saateid täita, ehkki need ei sisaldanud ridagi uudist. Ta oli rääkinud Gotlandi fotograafi Pia Liljaga, kellega koos ta suviti töötas, ning ta oli öelnud Piale, et ta võib tulla hiljem. Polnud mingit mõtet seal kahekesi istuda ja pöidlaid keerutada.

Ta lappas tuimalt paari päeva vanuseid kohalikke ajalehti ja üht koosolekuprotokolli, väikese lootusega leida midagigi. Ülesanne, mille tema toimetaja Max Grenfors Stockholmi peatoimetusest talle hommikul oli andnud, tundus täiesti võimatu – leida uudis ja teha õhtusesse uudistesaatesse reportaaž. Eelistatavalt põhiuudis. „Uudiseid on napilt ja meil on sinu panust vaja.“ Kas ta vähe oli seda laulu kuulnud?

Johan oli töötanud Rootsi televisiooni kohalike uudiste krimireporterina kaksteist aastat. Kohalikud uudised käisid Stockholmi, Uppsala ja Gotlandi lääni kohta. Lisaks sellele, et ta oli krimireporter, oli Gotland tema jälgimispiirkond ja teda huvitas kõik, mis seal toimus, alates ära jooksnud lehmadest kuni koolitulekahjude ja haigla erakorralise meditsiini osakonna ületäituvuseni. Varem oli uudiseid toodetud Stockholmis, kuid SVT^[2.] oli otsustanud suvel seada prooviks uuesti sisse kohaliku toimetuse Gotlandil ning Johan oli saanud reporteri koha. Juba kaks kuud elas ta saarel ja ega ta mujal oleks tahtnudki olla. Armastus oli ta siia toonud ja olgugi et ületamist vajavaid takistusi jätkus, oli ta täie kindlusega otsustanud, et tema ja Emma Winarve – Romast pärit õpetaja – on paar. Nad olid kohtunud ja armunud teineteisesse, kui Johan uuris üht mõrvalugu. Emma oli abielus, tal oli siis kaks last, kui nende lugu alguse sai. Nüüd oli ta värskelt lahku läinud ja ootas nende esimest ühist last, kes pidi sündima lähipäevil. Tema ja Emma laps.

Johanile ei tahtnud ikka veel hästi kohale jõuda, et ta saab isaks. Seda oli liiga palju, seda oli raske hoomata. Emma oli tema pettumuseks tahtnud kokku kolimisega oodata, elame, näeme, oli ta öelnud. Tema kaks vanemat last, Sara ja Filip, olid alles väikesed. Neile tuli anda võimalus olukorraga kohaneda. Sellega, et praegu elasid nad nädala isa ja teise ema juures. Ja sellega, et nad saavad õe või venna. Emma tahtis edasi liikuda päev korraga ja Johan oli sunnitud sellega leppima. Nagu palju kordi varem. Vahel oli tunne, et kogu nende senine suhe koosnes sellest, et Johan ootab Emma järel.

Sisimas oli ta kindel, et on õigel teel, et neist saab lõpuks paar. Seda oli ta kogu aeg arvanud ja tema veendumus ei olnud vähenenud. Emma valis võimaluse tuua ilmale nende laps ja sellest piisas. Seniks.

Mis puutus töösse Gotlandil, siis oli selles palju meeldivat: iseseisvus, hästi toimima hakanud koostöö Piaga, ja oli hea, et toimetus ei hinganud talle kuklasse, ehkki vahel oli surve vaatamata suurele vahemaale suur. Muidugi tundis ta puudust raskest krimiajakirjaniku tööst Stockholmis, oma vanast korterist ja sõpradest, kuid elu oli pööranud teise suunda ja siin ta nüüd oli, Gotlandil, kus ta üle kõige tahtis olla.

Väikese meeskonnaga kohalikus toimetuses uudiseid teha – sel olid omad eelised. Ta sai palju omapead ringi käia ja ta oli väga rahul, et võis ise tööpäeva üle otsustada. Tema ja Pia püüdsid teha ühe loo päevas, sellest piisas täiesti. Nad toimetasid kumbki täiesti omapead. Seni, kuni nad tootsid eetrikõlblikke, enam-vähem asjakohaseid reportaaže, oli nende peatoimetus rahul.

Praegu planeerisid nad sarja kõrgetest kinnisvarahindadest. Johan imestas, et inimesed maksid mitu miljonit mõne pisikese majakese eest seespool Visby linnamüüri, ja see, mis tuli käia välja korteri eest, oli võrreldav Stockholmi kõige moodsamate linnaosade hindadega. Kui võluv see keskaegne Visby ka ei olnud, oli suur erinevus teenustes, töövõimalustes ja meelelahutuses. Visbysse sai tulla ainult kas laeva või lennukiga. Teda huvitas, kes on need kaks tuhat inimest, kes elavad linnamüürist seespool ja suudavad katta kõik need arutud kulud, vähemalt Gotlandi mõõdupuuga mõõtes. Tavaliste palkadega võis ainult unistada vanalinnas elamisest, kui korter ei olnud just päranduseks saadud.

Johan oli alates esimesest maist Gotlandil kohapeal olnud ja seni ei olnud ta reportaaži-ideedest mingit puudust tundnud. Tööpuudus oli saarel suur probleem. Viimaste aastate jooksul olid mitmed suured ettevõtted ja asutused vähendanud töötajate arvu või sulgenud uksed täiesti, mõnigi oli oma tootmise Gotlandilt ära viinud. Viimaseks tagasilöögiks oli see, et valitsus oli otsustanud üle kogu riigi kärpida kaitseväge, see puudutas ka üksust P 18^[3.].

Kuid nüüd ei olnud tema meeskonnal õnnestunud mitu päeva välja pigistada ühtki lugu ja Johan tunnetas Stockholmist Grenforsilt tulevat survet.

Kui telefon helises, vastas ta suurema vaimustuseta. See oli ta fotograafist kolleeg, kelle hääl kõlas erutatult. Ta kuulis, et Pia sõidab helistamise ajal autoga.

„Kuule, karjamaalt leiti üks ilma peata hobune.“

Piale oli iseloomulik jätta tervitused vahele, ta pidas neid tarbetuks, eriti kui tal oli kiire või midagi tähtsat öelda.

„Millal siis?“

„Nüüd, hommikul. Kaks väikest tüdrukut leidsid ta karjamaalt Petesvikeni lähedal, kas sa tead, kus see on?“

„Pole aimugi.“

„See on Lõuna-Gotlandil, läänepoolses osas, see on umbes kuuskümmend kilomeetrit linnast.“

„Kust sa seda kuulsid?“

„Mul elab seal üks sõber. Tema helistas.“

„Kes on hobuse omanik?“

„Üks täiesti tavaline talupere.“

„On parem, kui me kohe kohale sõidame. Kui kiiresti sa siia jõuad?“

„Ma olen juba ukse taga.“

Johan pani toru hargile ja valis kohe komissar Knutase otsenumbri. Vastust ei tulnud ja valvelauast öeldi, et kogu uurimisrühm on lõunani hõivatud.

Peata hobune, see tundus täiesti pöörane, aga just seda oli tal vaja. Ta kahmas kaasa märkmiku ja pliiatsi ning lukustas toimetuse ukse. Ta otsustas Stockholmi Grenforsile helistamisega oodata – tal ei olnud midagi selle vastu, et toimetust pisut praadida lasta.

Ta istus köögis ja mõtles, kui märgatavalt teistsuguseks võib ruum muutuda sõltuvalt sellest, kes seal parasjagu on ja mis seal toimub. Melanhoolia, mis varem seintest õhkus, ning süü ja häbi, mis teda laest otse lagipähe olid tabanud, olid kadunud. Varem olid seinad ähvardavalt kokku tõmbunud, kui ta oma kohale istus, alati üks ja sama. Road laual ei olnud pakkunud mingit rõõmu ega naudingut, vaid käisid suus edasi-tagasi ja paisusid, nii et tal oli raske neelata. Taldrikutäis ängi, peidetud pruuni kastme alla.

Nüüd, kui ta võis teha, mis tahtis, oli kõik teistmoodi. Ta oli valmistanud endale tugeva hommikueine, hommikune pingutus nõudis midagi tõsist.

Taldrikul tema ees lebas kolm paksu viilu praetud saia keeduvorstiviiludega ja rasvast nõretavad praemunad. Ta pigistas kõige otsa korraliku portsu ketšupit ning lisas soola ja pipart. Kass näugus näljaselt ja hõõrus end vastu tema jalgu. Ta viskas kassile vorstiviilu.

Seinakell näitas kolmveerand kümmet. Läbi tolmuse akna nägi ta, kuidas päike aias paistis. Ta sõi hea isuga ja rüüpas peale külma piima. Kui ta lõpetas, lükkas ta taldriku eemale ja röhitses valjusti. Ta nõjatus tooli seljatoele ja pani suhu ühe huuletubaka.

Ta keha oli väsinud, käed valutasid. Asi oli olnud tülikam, kui ta oli arvanud. Korraks oli talle tundunud, et ta ei saagi hakkama. Lõpuks oli siiski kõik korda saanud. Koristamine oli võtnud üksjagu aega, kuid nüüd oli ta sellega ühel pool.

Ta tõusis, koristas laualt taldriku, loputas kraani all sellelt hoolikalt toidujäätmed ja pani nõudepesumasinasse.

Äkki tundis ta end väga väsinult, ta peab heitma voodisse ja magama. Ta laskis kassi õue ja see kadus hääletult. Seejärel läks ta kriuksuvast trepist üles ülakorrusele, tuppa, mis oli kõige kaugemal maja teises otsas. Seda ei olnud pärast tulekahju keegi taastanud. Tahmaplekid olid endiselt seintel ja isegi põlenud voodi seisis ühes nurgas, justkui söestunud prahihunnik. Talle tundus, et ta tunneb ikka veel kerget põlengusuitsu lõhna. See võis olla ettekujutuse vili. Põrandal oli vana madrats, millele ta pikali heitis. Ta tundis ennast selles toas hästi, sellist rahu ei olnud muidu kusagil, siin jäi ta hästi magama.

Knutas ei väsinud kunagi imestamast, kui kiiresti uudised levivad. Ajakirjanikud nii kohalikust raadiost, televisioonist kui ka ajalehtedest võtsid temaga ühendust ja tahtsid teada, mis on juhtunud. Peata jäänud hobune oli Gotlandil suure uudisväärtusega. Ta oli kogemusest õppinud, et mitte miski muu ei liigutanud avalikkust nii palju kui loomade väärkohtlemine.

Ta ei jõudnud seda mõtet lõpunigi mõelda, kui juba olid telefoni teises otsas Loomasõbrad, kindlasti helistavad ka veel teised loomaõiguste kaitsjad. Politsei pressiesindaja Lars Norrby oli puhkuseks ära sõitnud, nii et Knutas pidi ajakirjanikega üksinda tegelema. Ta koostas lühikese pressiteate ja luges automaatvastajasse sõnumi, et paari tunni jooksul ei ole ta kättesaadav.

Jõudnud pärast hommikust väljasõitu Petesvikeni tagasi kriminaalpolitsei osakonda, ostis ta kohviruumi automaadist võileiva, sest lõunaleminek ei tulnud kõne allagi. Knutas oli kutsunud oma lähimad kolleegid kella üheks koosolekule. Sohlman pidi tulema ära kuriteopaiga uurimiselt, et koosolekust osa võtta, kuid see oli võimalik, sest politseil oli parasjagu kaks kriminalistikaeksperti.

Nad kogunesid valgesse avatud ruumi, mille keskel seisis suur laud. Politseimaja oli värskelt renoveeritud ja soetatud oli uus, lihtsa Skandinaavia disainiga mööbel. Kuigi Knutasele istus paremini vana kulunud männipuust mööbel. Vaade oli igatahes sama, panoraamaknast võis näha niihästi Coop Forumi parklat, linnamüüri kui ka merd.

„Tõeliselt kole tegu on toime pandud,“ alustas Knutas ja rääkis, mis vaadet nad Petesvikenil nägid. „Karjamaa ise ja ümbruskond on ligipääsuks suletud,“ jätkas ta. „Karjamaast läheb mööda maantee ja me otsime sealt võimalikke veoki jälgi. Kui see või need, kes selle teo toime panid, on võtnud kaasa hobuse pea, pidi neil arvatavasti olema auto. Naabreid ja ümbruskonna rahvast me veel küsitleme, nii et see selgub, mis me päeva jooksul teada saame.“

„Kuidas hobune tapeti?“ küsis Karin.

„Erik oskab sellest täpsemalt rääkida.“

Knutas pöördus kriminalistikaeksperdi poole.

„Me näeme pilte hobusest. Vaata ette, Karin,“ ütles Sohlman, „need on üsna jubedad.“ Ta ei öelnud seda Karinile mitte sellepärast, et ta olnuks tundlikum kui teised, kui asi puudutas verd, vaid et Karin oli pühendunud loomasõber.

Ta otsis arvutil välja pildid hobusekorjusest.

„Nagu näha võite, on kael puruks rebitud, õieti öeldes, saetud või raiutud. Veterinaar Åke Tornsjö jõudis hobust vaadata. Ta teeb hiljem põhjalikuma uuringu, kuid ta ütles ka praegu juba oma arvamuse, kuidas tema meelest kõik toimus. Tema arvates on kurjategija – kui see nüüd ikka on ühe inimese töö – arvatavasti hobuse tugeva hoobiga pähe kõigepealt teadvusetuks löönud, arvatavasti haamriga, sepavasara või kirvega. Kui hobune teadvuse kaotas, lõikas ta suurema noaga, näiteks lihunikunoa abil läbi hobuse kõri ja see ta ka tappis, see tähendab, tal tekkis verekaotus. Et pea selgroost eraldada, on ta kaelalülid katki löönud. Leidsime katkisi luutükke ja ma oletan, et seda tehti kirvega. Jäljed maapinnal näitavad, et hobune elas veel mõnda aega pärast esimest lööki. Ta on lebanud surmakrampides, rohi on üles kistud ja maapind segi kraabitud. Kael on puruks nüsitud, mis näitab, et kurjategijal kulus üksjagu aega – ta oli mõelnud läbi, mida ja kuidas teha, kuid tal polnud teadmisi hobuse anatoomiast.“