Читать книгу Ristiisa - Mario Puzo - Страница 4

Amerigo Bonasera istus New Yorgi kriminaalkohtus nr 3 ja ootas õigusemõistmist – kättemaksu meestele, kes kirjeldamatu julmusega olid vigastanud tema tütart, üritades röövida tüdruku au.

Kohtunik, hirmuäratavalt tahumatu välimusega mees, kääris oma musta talaari käised üles, otsekui valmistudes kahe kohtulaua ees seisva noormehe kallal pruukima oma karistavat kätt. Ta näoilme oli väärikast põlgusest jäine. Kummatigi oli selles kõiges midagi võltsi: Amerigo Bonasera tajus seda sisimas, kuigi ei mõistnud ohtu veel endale seletada.

„Te käitusite kui kõige hullemad degenerandid,“ kähistas kohtunik. Tõesti, tõesti, mõtles Amerigo Bonasera. Lojused … tõelised lojused. Püüdliku patukahetsuse näole mananud noorukid langetasid alandlikult oma klanitud pead.

Kohtunik jätkas: „Te pidasite end ülal nagu džungli metselajad, ja see on teie õnn, et te toda vaest tütarlast seksuaalselt ei ahistanud – muidu pistaksin ma teid kahekümneks aastaks trellide taha.“ Kohtunik tegi pausi, pilk tema silmatorkavalt paksude kulmude alt volksatas Amerigo Bonasera suunas ja langes siis kohtulaual lebavate paberite pinule. Ta kortsutas kulmu ja kehitas õlgu, nagu tuleks tal toimida omaenda loomuliku sisetunde vastaselt. Siis kõneles ta taas:

„Ent teie nooruse ja puhaste paberite tõttu, teie toredate perekondade tõttu ja seepärast, et kohus oma majesteetlikkuses ei aja taga kättemaksu, mõistan ma teid käesolevaga kolmeks aastaks kinnipidamisele karistusasutuses. Karistus mõistetakse tingimisi.“

Üksnes nelikümmend aastat matusetalitaja kutselist leina ei lask-nud Amerigo Bonasera näole ilmuda väljakannatamatut masendus- ja vihasööstu. Tema imeilus noor tütar viibib ikka veel haiglas, purustatud lõualuu traadiga kuidagiviisi kokku veetud – ja nüüd lastakse neil lojustel vabalt minema kõndida? Kõik oli olnud farss. Ta silmitses, kuidas õnnelikud vanemad oma kullapojusid embama tõttasid. Nüüd olid nad kõik õnnelikud, nüüd olid neil näod naeru täis.

Kibe klomp kerkis mööda Bonasera kõri üles, ähvardades kokkusurutud hammaste vahelt välja tungida. Ta võttis oma valge linase taskuräti ja surus selle huultele. Nii seisis ta seal, kui priiks lastud noormehed läbi vahekäigu tulid – enesekindlad ja rahulikud, austamata teda isegi mitte kõrvalpilguga. Ta laskis neil mööduda ega lausunud sõnagi, surus vaid värsket rätti vastu huuli.

Nüüd lähenesid nende lojuste vanemad, kaks meest ja kaks naist: temaealised, kuid ameerikalikumalt riietatud. Nad heitsid talle häbiseguse pilgu, kuid ometi oli nende silmis kummaline võidurõõmus väljakutse.

Enesevalitsemist kaotades sirutas Bonasera end vahekäigu poole ja karjus kähiseval häälel: „Te saate veel nutta, nagu mina olen nutnud – ma panen teid pisaraid valama, nagu teie lapsed panid minu!“ Ta varjas silmad taskurätikuga. Viimastena liikvele läinud advokaadid tõttasid oma kliente rinnaga kaitsma, ehmunud kobara juurde ruttasid tagasi ka vahekäigus ümber pöördunud noorukid. Kogukas kohtuvalvur tõkestas kähku oma kehaga pingirea, kus seisis Bonasera. Ülearune žest.

Kõik oma Ameerikas elatud aastad oli Amerigo Bonasera uskunud seadusesse ja korda. Ja nii toimides oli ta püsinud heal järjel. Kuigi ta ajud praegu kuumasid vihkamisest ja peakolus vasardas metsik kujutluspilt, kuidas ta revolvri ostab ja need kaks nolki teise ilma saadab, pöördus Bonasera oma ikka veel täielikus teadmatuses viibiva naise poole ja nentis: „Meid on haneks tõmmatud.“

Ta viivitas hetke ja jõudis siis otsusele, pelgamata enam selle hinda: „Selleks et õigust saada, tuleb meil põlvitada don Corleone ette.“

Maitsetult sisustatud Los Angelese hotellitoas timmis armukadeduspiinades vaevlev Johnny Fontane end purju, nagu seda teeb iga harilik abielumees. Punasel diivanil lesides rüüpas ta otse viskipudelist, lonksu allaloputamiseks surus ta suu iga kord jääkuupide ja veega täidetud kristallvaasi. Kell oli neli hommikul ja Johnny ketras purjus fantaasiat, kuidas ta tapab oma litsilööva naise, kui see koju tuleb. Kui ta enam üldse tuleb. Oli juba liiga hilja, et helistada esimesele naisele ja pärida laste tervise järele. Nüüd, kus ta karjäär vääramatult allamäge veeres, tundus ükskõik millisele sõbralegi helistamine kohatuna. Olid ajad, mil tema helistamine hommikul nelja paiku teinuks neile rõõmu, nad olnuksid koguni meelitatud – kuid nüüd olid nad temast tüdinud. Tal õnnestus isegi omaette muiata mõtte peale, et kunagi olid ülesmäge roniva Johnny Fontane’i ihu- ja hingehädad tekitanud harrast huvi nii mõneski Ameerika suurimas filmidiivas.

Viskipudelit kummutades kuulis ta viimaks, kuidas võti lukuauku torgati, kuid ta jätkas joomist, kuni naine tuppa marssis ja tema ette seisma jäi. See naine oma inglinäo, hingeliste kannikesesilmade ja hapra, kuid täiuslikult vormitud kehaga oli tema meelest ületamatult kaunis. Ekraan mitmekordistas ja hingestas seda ilu. Sada miljonit meest ümber kogu maailma oli armunud Margot Ashtoni näolappi ja ohverdas oma veeringud, et seda kinolinal imetleda.

„Kus põrgus siis sina oled olnud? päris Johnny Fontane.

„Külas keppimas,“ vastas naine.

Selgus, et ta hindas mehe purjusolekut üle: Johnny kargas üle kokteililaua ja haaras naisel kõrist. Ent sattunud lähestikku selle maagilise näo ja nende armsate sinisilmadega, tundis ta viha hajuvat ja muutus taas abituks. Nüüd tegi naine jälle vea ja muigas pilkavalt. Ta nägi mehe rusikat kerkimas ja kukkus kriiskama: „Johnny, mitte näkku, mul on filmivõtted!“

Seejärel puhkes ta naerma. Johnny virutas Margotile rusikaga kõhtu ja naine kukkus põrandale maha. Mees vajus talle peale, tundes oma näol õhku ahmiva naise hingust. Ta hakkas tümitama Margoti käsivarsi ja siidiselt päevitunud, kuid tugevamusklilisi reisi. Ta peksis naist samal moel, nagu ta oli kolkinud tatiseid poisiklutte ammu aega tagasi, mil ta oli alles udusuline riiukukk New Yorgi „põrguköögis“. Valus nuhtlemine, mis ei jätnud kestvamaid jälgi logisevate hammaste või purustatud ninaluu näol.

Kuid ta ei kolkinud naist küllalt tugevalt. Ta lihtsalt ei suutnud – ja naine itsitas talle näkku. Ristseliti maas lebava naise brokaatkleit oli nihkunud puusadeni üles ja naeruturtsatuste vahel aasis Margot: „Julgemini, Johnny, keera mulle taha! Keera mulle taha, seda sa ju tegelikult ihkad!“

Johnny Fontane ajas end istukile. Ta vihkas seda põrandal aelevat naist, kelle võlukilp oli tema ilu. Margot veeretas end eemale ja kargas nõtke tantsijahüppega jalule. Lapselikult keksides hakkas ta leelutama: „Johnny ei tee mulle paha, Johnny ei tee mulle paha!“ Ja siis ütles ta peaaegu kurvalt, ilus nägu surmtõsine: „Sa armetu tobu tuled mind togima nagu mudilast! Oh, Johnny, sa jääd elu lõpuni pisipõrsaks, isegi armatsed sa nagu tita. Sinu arvates on seks niisugune nagu su ilased laulud.“ Ta raputas pead ja sõnas: „Vaene Johnny. Hüvasti, Johnny.“ Naine astus magamistuppa ja Johnny kuulis, kuidas ta võtme lukus ringi keeras.

Johnny istus põrandal, nägu käte vahel. Teda valdas alandusesegune ängistav meeleheide. Ent siis sundis seesama agulipoisi vintskus, mis oli aidanud tal läbi lüüa Hollywoodi džungleis, haarama telefonitoru ja tellima takso sõiduks lennujaama. Oli vaid üks isik, kes võis ta päästa. Ta lendab New Yorki. Ta läheb selle ainsa mehe juurde, kellel on võimu ja tarkust, mida ta vajab, ja armastust, millesse ta ikka veel uskus. Ristiisa Corleone juurde.

Jahutolmune pagar Nazorine, priske ja pragisev nagu ta Itaalia leiva pätsidki, põrnitses altkulmu oma naist, meheleminekueas tütart Katherine’i ja selli Enzot. Viimane oli juba riietunud ümber oma sõjavangikuube ja tundis hirmu, et see stseen siin jätab ta hiljaks igaõhtusele äramärkimisele Governor’s Islandil. Ühena neist paljudest tuhandetest itaalia sõjavangidest, kes olid tingimisi lubatud töötama Ameerika majanduses, elas ta lakkamatus hirmus, et see luba tühistatakse. Nii et praegu mahamängitav pisike komöödia oli tema jaoks täiesti tõsine asi.

Nazorine kärkis: „Oled sa mu perekonna häbisse saatnud? Kas sa oled mu tütrele endast mälestuseks kõhu ette teinud – nüüd, kus sõda on läbi ja sa tead, et Ameerika su oma sitasesse Sitsiilia külla tagasi kihutab?“

Enzo, vaga lühikest kasvu turske poiss, pani käe südamele ja kostis teeseldud tõsidusega, endal peaaegu pisarad silmis: „Padrone, vannun püha neitsi nimel, et ma pole kunagi teie lahkust kuritarvitanud. Ma armastan teie tütart täie lugupidamisega. Ma palusin ta kätt täiesti tõsiselt. Ma tean, et mul pole selleks õigust, ent kui nad saadavad mu tagasi Itaaliasse, ei õnnestu mul enam kunagi Ameerikasse tulla … ja ma ei saa iial Katherine’iga abielluda.“

Siinkohal sekkus Filomena, Nazorine naine. „Lõpetage kogu see jant,“ käratas ta oma tüsedale mehele. „Sa tead küll, mis sul teha tuleb. Hoia Enzo Ameerikas, saada ta peitu meie sugulaste juurde Long Islandile.“

Katherine tihkus nutta. Ta oli juba parajalt priske ja pereemalik ning ülahuulel võrsusid tal õrnad vurrukarvad. Ta ei saa kunagi teist nii nägusat kaasat nagu Enzo, ei leia kunagi teist meest, kes puudutaks ta ihu salapaiku nii aupakliku armastusega. „Ma lähen Itaaliasse elama!“ kiunatas ta isa poole. „Ma kargan ära, kui sa Enzot siin ei hoia.“

Nazorine takseeris tüdrukut hindava pilguga. Tuline tükk, see tema tütar. Ta oli sattunud nägema, kuidas tüdruk oma lopsakat tagumikku Enzo vastu hõõrus, kui pagarisell kitsas vahekäigus tema selja taga ahjust kuumi pätse korvidesse ladus. Selle noore kelmi päts on varsti tüdruku ahjus, kui kohe õigeid samme ei astuta, mõtles Nazorine. Enzo tuleb hoida Ameerikas ja temast tuleb teha Ameerika kodanik. Ja on ainult üks mees, kes selle asja korda suudab ajada. Ristiisa. Don Corleone.

Kõik need ja paljud teised inimesed said kunstipärased kutsed miss Constanzia Corleone laulatusele, mis pidi toimuma 1945. aasta augustikuu viimasel laupäeval. Pruudi isa, don Vito Corleone, ei unustanud kunagi oma vanu sõpru ja naabreid, ehkki ta ise elas nüüd hiiglasuures majas Long Islandil. Vastuvõtt korraldatakse selles majas ja pidustused kestavad kogu päeva. Kahtlemata oli see tähendusrikas sündmus. Sõda jaapanlastega oli äsja lõppenud, nii polnud karta, et salahirm sõdivate poegade pärast pidutsemist varjutaks. Pulm oli just see, mida inimesed vajasid, et näidata välja oma rõõmu.

Ja nii voorisid don Corleone sõbrad tolle laupäeva hommikul välja New Yorgist, et väljendada talle oma lugupidamist. Neil olid kaasas kreemikad ümbrikud, mis olid pruudikingiks täis topitud sularaha – tšekid siia ei sobinud. Iga ümbrik sisaldas nimekaardi, mis andis teada kinkija isiku ja selle, mil määral ta ristiisast lugu pidas. Too lugupidamine oli igati ära teenitud.

Don Vito Corleone oli mees, kelle juurde igaüks tuli abi saama ja kellelgi ei tulnud pettuda. Ta ei jaganud tühje lubadusi ega otsinud äraütlemiseks arglikke ettekäändeid, nagu oleksid tema käed seotud võimsamate jõudude poolt kui ta ise. Polnud vaja olla tema sõber, isegi see polnud tähtis, kas sa suudad abi eest tasuda. Nõuti vaid üht: et sa, sina ise, tõotaksid oma sõprust. Ja siis, olgu abipaluja kui vaene ja jõuetu tahes, võttis don Corleone tema mure oma südameasjaks. Vastutasu? Sõprus, aupaklik tiitel „don“ ja vahel suuremat kiindumust väljendav nimetamine ristiisaks. Ja võib-olla – näitamaks üksnes austust, iialgi mitte majanduslikku kasu – mõni tagasihoidlik kingitus, näiteks gallon koduveini või korvitäis pipardatud tarelle’sid, mis on spetsiaalselt küpsetatud kaunistama tema jõululauda. Peeti lihtsalt heaks käitumistavaks kuulutada, et oled talle võlgu ja et tal on õigus ükskõik millal paluda sult selle lunastamiseks mõnda väikest teenet.

Tänasel tähtsal päeval, tütre pulmapäeval, seisis don Vito Corleone oma Long Beachi maja lävel ja võttis vastu külalisi, kõiki ühtmoodi tuntud ja usaldusväärseid. Paljud neist olid oma hea käekäigu eest võlgu donile ja pidasid nii intiimse sündmuse puhul sobivaks teda näost näkku ristiisaks kutsuda. Isegi pidustusi teenindavad inimesed olid tema sõbrad. Baarimees oli tema vana semu, kelle pulmakingiks olid kõik pulmaviinad ja tema enda ametioskused. Kelneriteks olid don Corleone poegade sõbrad. Aias lauale paigutatud toidu oli küpsetanud doni naine koos oma sõbrannadega ja kirevalt kaunistatud aakrise aia enda olid dekoreerinud pruudi noored sõbratarid.

Don Corleone võttis igaühe – rikka või vaese, mõjuvõimsa või tähtsusetu – vastu võrdse armastusväärsusega. Ta ei halvustanud kedagi. Selline oli tema loomus. Ja külalised muudkui avaldasid imetlust, kui hea ta oma smokingis välja nägi, nii et asjassepühendamatu vaatleja võinuks hõlpsasti doni ennast õnnelikuks peiuks pidada.

Koos doniga seisid lävel tema kaks poega. Vanemat, kes oli ristitud Santinoks, kuid keda kõik peale isa Sonnyks kutsusid, silmitsesid vanemad itaallased ebalevalt, nooremad aga vaimustusega. Sonny Corleone oli Itaalia päritoluga esimese põlve ameeriklase kohta pikka kasvu, peaaegu kuus jalga, ja tema lokkis juuksepahmakas laskis tal paista isegi pikemana. Tal oli ülemõõdulise Cupido nägu, korrapärased näojooned, kuid silmatorkavalt meelad huuled ja kummaliselt nilbe mulje jättev lohukesega lõug. Torkas silma ka tema härjalikult tugev kehaehitus ja oli üldiselt teada, et looduse poolt tema suhtes ülesnäidatud erakordse helduse tõttu pelgas tema märterlik naine abieluvoodit, nagu ketserid olid omal ajal kartnud piinapinki. Ringi käis jutt, et kui ta noorest peast kahtlase kuulsusega maju külastas, oli ka kõige meelekindlam ja kartmatum putain pärast hämmeldunud pilku tema massiivsele organile topelttasu nõudnud.

Tänasel pulmapeol mõõtsid mõned laiapuusalised apla suuga noored matroonid Sonny Corleonet lootusrikka pilguga. Kuid sel päeval raiskasid nad küll asjatult aega. Vaatamata oma naise ja kolme väikese lapse kohalolekule pidas Sonny Corleone plaane oma õe pruutneitsi Lucy Mancini suhtes. See noor tüdruk, ise asjast täiesti teadlik, istus aialaua ääres oma roosas peokleidis, lillepärg läikivatel mustadel juustel. Möödunud nädala harjutuste ajal oli ta Sonnyga flirtinud ja täna hommikul altari ees tema kätt pigistanud. Midagi rohkemat ei olnud enam neiu võimuses.

Ta ei hoolinud sellest, et Sonnyst ei saa kunagi suurmeest, kelleks oli osutunud tema isa. Ent Sonny Corleone oli tugev, ta oli julge. Ta oli helde ja kõik möönsid, et tema hing on niisama suur kui tema riist. Ometi ei olnud tal isa kannatlikku meelt, vaid selle asemel keevaline, kergestisüttiv loomus, mis sundis teda langetama ekslikke otsuseid. Ehkki temast oli isa äris palju abi, kahtlesid paljud, kas ta selle pärib.

Teine poeg Frederico, keda kutsuti Frediks või Fredoks, oli laps, millist iga itaallane pühakutelt palub. Kohusetundlik, lojaalne, alati isa teenistuses – nii elas ta veel kolmekümneaastaseltki koos vanematega. Ta oli lühikest kasvu ja töntsakas, mitte eriti nägus, kuid sellesama Corleone perekonna Cupido-peaga, kähar juuksepahmakas ümara näo ja lopsakate huulte kohal. Ainult et Fredil polnud need kuigi meelad, vaid kiviselt karmid. Kaldudes üldiselt kibestunud olekusse, oli ta ometi isale varmalt abiks, ei vaielnud talle iialgi vastu ega tekitanud piinlikkust skandaalsete naistelugudega. Nendest voorustest hoolimata puudus tal isiklik külgetõmbejõud, too animaalne jõud, mis on nii vajalik juhile, ja ka teda ei usutud pärima perekonnaäri.

Kolmas poeg, Michael Corleone, ei seisnud isa ja kahe venna kõrval, vaid istus laua taga aia kõige kõrvalisemas nurgas. Kuid isegi siin köitis ta perekonnasõprade tähelepanu.

Michael Corleone oli doni noorim poeg ja ainus laps, kes ei lasknud end sellel suurmehel juhtida. Tal puudus teiste vendade Cupido-nägu ja tema pigimustad juuksed, olid pigem sirged kui lokkis. Ta nahk oli oliivpruuni jumega, mida tüdruku puhul oleks peetud kauniks. Ta oli nägus ja pisut uje. Omal ajal oli don tundnud isegi muret oma noorima poja maskuliinsuse suhtes. Mure oli kadunud, kui Michael Corleone sai seitsmeteistkümneseks.

Nüüd istus see noorim poeg kaugeimas aianurgas ning demonstreeris oma väljavalitule võõrandumist isast ja perekonnast. Tema kõrval istus ameerika tüdruk, kellest kõik olid juba kuulnud, kuid keda keegi tänase päevani polnud näinud. Michael oli muidugi ilmutanud piisavat aupaklikkust ja tutvustanud tüdrukut kõigile pulmapeolistele, kaasa arvatud perekond. Tüdruk ei jätnud neile mingit muljet. Ta oli liiga kõhn, liiga blond, tema nägu oli naise jaoks liiga intelligentne, tema käitumine neiu jaoks liiga vaba. Ka tema nimi oli nende kõrvade jaoks liiga välismaine; ta kutsus end Kay Adamsiks. Kui ta oleks teatanud neile, et tema perekond oli asunud Ameerikasse kakssada aastat tagasi ja et tal on üpris levinud nimi, oleksid nad õlgu kehitanud.

Kõik külalised märkasid, et don ei pööranud oma kolmandale pojale erilist tähelepanu. Enne sõda oli Michael olnud tema lemmik, kelle ta ilmselt oli valinud üle võtma perekonnaäri juhtimist, kui aeg käes. Ta oli pärinud oma suure isa vaikse sisemise jõu ja terava mõistuse, tal oli kaasasündinud instinkt toimida nii, et inimestele ei jäänud üle muud kui teda austada. Ent kui puhkes teine maailmasõda, astus Michael Corleone vabatahtlikuna merejalaväkke. Nii toimides astus ta üle isa selgesõnalisest keelust.

Don Corleonel ei olnud soovi ega kavatsust lasta oma noorim poeg tappa riigi teenistuses, mida ta pidas endale võõraks. Arstid osteti ära, sõlmiti salakokkuleppeid. Vajalike ettevaatusabinõude peale kulutati hulk raha. Kuid Michael oli kahekümne ühe aastane ja tema jonni vastu ei saanud miski. Ta astus teenistusse ja läks sõdima Vaiksele ookeanile. Temast sai kapten ja ta pälvis medaleid. 1944. aastal avaldati ajakirjas Life tema pilt ja sangaritegude kirjeldus. Keegi sõber oli näidanud don Corleonele seda ajakirja (perekond polnud seda söandanud), don oli mühatanud halvakspanevalt ja öelnud: „Ta teeb neid imetegusid võõraste jaoks.“

Kui Michael Corleone 1945. aasta algul raske haava parandamiseks teenistusest vabastati, polnud tal aimugi, et demobiliseerimise oli korraldanud tema isa. Ta viibis paar nädalat kodus ja astus siis kellegagi nõu pidamata Dartmouthi kolledžisse Hanoveris (New Hampshire’i osariik). Nii oli ta lahkunud isamajast – et tulla tagasi õe pulmadeks ja näidata neile oma tulevast naist, seda läbiuhutud ameerika tüdrukuniru.

Michael Corleone lõbustas Kay Adamsit pisilugudega värvikamate pulmakülaliste kohta. Talle endale tegi omakorda lõbu see, et neiu pidas neid inimesi nii eksootilisteks; nagu alati, oli ta võlutud Kay elavast huvist kõige uue ja senikogematu vastu. Lõpuks köitis neiu tähelepanu väike meesterühm, kes oli kogunenud puust koduveiniankru ümber. Need olid Amerigo Bonasera, pagar Nazorine, Anthony Coppola ja Luca Brasi. Oma tavalise tähelepanuvõimega nentis Kay, et nood neli meest ei paistnud olevat eriti lõbusad. Michael muigas.

„Ei, seda ei ole nad tõesti,“ ütles ta. „Nad ootavad erakokkusaamist mu isaga. Nad tahavad abi paluda.“ Polnud raske märgata, et kõik neli meest jälgisid pilguga pidevalt doni.

Sel ajal kui don Corleone külalisi tervitas, peatus sissesõidutee vastaspoolel must Chevrolet. Kaks eesistmel istuvat meest tõmbasid taskust märkmikud ja hakkasid varjamatult üles kirjutama teiste sõidutee äärde pargitud autode numbreid. Sonny pöördus isa poole ja sõnas: „Need poisid seal on küll võmmid.“

Don Corleone kehitas õlgu: „Tänav ei kuulu mulle. Nad võivad teha, mis neile meeldib.“

Sonny raske Cupido-nägu värvus vihast punaseks. „Need täitanud sead ei austa ka midagi. Ta laskus trepist alla ja kõndis üle tänava musta Chevrolet’ juurde. Ta kummardus vihaselt juhi ligi, kuid see ei pilgutanud silmagi, vaid avas oma rahatasku ja näitas rohelist töökaarti. Sonny astus sõnatult tagasi. Ta sülitas nii, et sülg pritsis sedaani tagauksele, ja kõndis minema. Ta lootis, et juht tuleb autost välja ja püüab teda peatada, kuid midagi ei juhtunud. Trepile jõudes ütles ta isale: „Need vennad on FJB-st. Nad kirjutavad üles kõik numbrid. Kuradi molkused!“

Don Corleone teadis, kellega tegemist. Oma lähimatele sõpradele oli ta soovitanud pulma tulla mitte omaenda autoga. Ja kuigi ta ei kiitnud heaks poja lolli vihaetendust, oli sellest kasu. See veenis häirijaid, et nende ilmumine oli ootamatu ja ettenägematu. Don Corleone ise ei olnud vihane. Talle oli juba ammu saanud selgeks, et ühiskond põhjustab solvanguid, mida tuleb taluda, lohutades end teadmisega, et selles maailmas tuleb aeg, mil ka kõige väljapaistmatum, kui ta silmad lahti hoiab, võib kätte maksta kõige võimsamalegi. See teadmine laskis donil säilitada toda välist allaheitlikkust, mida kõik tema sõbrad nii suuresti imetlesid.

Maja taga aias hakkas mängima neljameheline orkester. Kõik külalised olid kohal. Don Corleone unustas häirijad ja juhtis oma kaks poega pulmapeole.

Suures aias oli nüüd sadu külalisi; mõned tantsisid lilledega kaunistatud laudplatvormil, teised istusid pikkade laudade ääres, mis oli lookas vürtsitatud toitude ja tõmmu koduveini hiigelkruuside all. Pruut, Connie Corleone, troonis spetsiaalselt kõrgemaks seatud laua taga koos peigmehe, pruutneitsi ja tseremooniameistritega. Kõik oli korraldatud vanas Itaalia talupoeglikus stiilis. Mitte et see oleks olnud pruudi maitse järgi: Connie oli soostunud matsipulmadega selleks, et teha heameelt isale, kes oli nii pettunud tema abikaasavalikus.

Peig Carlo Rizzi oli segavereline, sündinud sitsiillasest isast ja põhjaitaallannast emast, kellelt ta oli pärinud oma blondid juuksed ja sinised silmad. Ta vanemad elasid Nevadas ja Carlo oli lahkunud sellest osariigist, kuna tal oli seadusesilmaga pisikesi pahandusi. New Yorgis oli ta kohtunud Sonny Corleonega ja muidugi ka tema õega. Don Corleone oli loomulikult saatnud usaldusväärsed sõbrad Nevadasse ja nood kandsid ette, et Carlo politseipatt polnud eriti tõsine; noorusest tingitud vallatus püstoliga, mida saab hõlpsasti kustutada, nii et noormehele jääksid puhtad paberid. Nad tulid tagasi, kaasas ka üksikasjalik informatsioon Nevada seadustatud hasartmängude kohta, mis pakkusid donile suurt huvi ja mille üle ta sestpeale oli lakkamatult juurelnud. Doni suurus osaliselt seisneski selles, et ta ammutas kasu kõigest.

Connie Corleone polnud kuigi kena tüdruk; ta oli kõhn ja närviline ning võis olla päris kindel, et küpsemas eas saab temast tavaline tulehark. Kuid täna oma valges pruutkleidis ja neitsilikkusest lahtisaamise õhinas ta lausa kiirgas ja tundus peaaegu kaunina. Laua all puhkas ta käsi peiu musklilisel reiel. Ta kaarjad Cupido-huuled läkitasid Carlole õhusuudlusi.

Ta pidas Carlot uskumatult kenaks. Carlo Rizzi oli väga noorena rüganud värskes kõrbeõhus, teinud rasket kehalist tööd. Nüüd olid tal võimsad käsivarred ja smoking jäi tema õlgadele kitsaks. Carlo suples pruudi jumaldavates pilkudes ja täitis tema veiniklaasi. Ta oli Connie suhtes rõhutatult tähelepanelik, nagu olnuksid nad mõlemad mingi näitemängu osalised. Kuid tema pilk volksas ikka ja jälle suure siidkukru poole, mis rippus pruudi õlal ja oli nüüd juba rahaümbrikest pungil. Kui palju see sisaldas? Kümme tuhat? Kakskümmend tuhat? Carlo Rizzi muigas. See oli alles algus. Lõppude lõpuks oli ta end sisse mänginud kuninglikku perekonda. Küll nad tema eest hoolt kannavad.

Külalistesummas takseeris keegi tuhkrupeaga vilgas noormees samuti siidkukrut. Paljast harjumusest kujutas Paulie Gatto vaimusilmas ette, kuidas ta selle tüseda noosi ära tõmbab. Mõte tegi talle nalja. Kuid ta andis endale aru, et see oli uitmõte, süütu unistamine, nagu poisiklutid unistavad mängupüssiga tanki tabamisest. Paulie jälgis, kuidas tema boss, keskealine paks Peter Clemenza puust tantsupõrandal noorte tüdrukute ümber talupoeglikult lõbusas tarantellas keerles. Pööraselt kogukas Clemenza lõi tantsu niisuguse osavuse ja eneseunustusega – esiletungiv kõht tiiraselt müksimas haprate noorikute rindu –, et kõik külalised talle plaksutasid. Vanemad naised püüdsid ta kätt, et saada järgmiseks partneriks. Nooremad mehed tegid põrandal aupaklikult ruumi ja lõid metsikus mandoliinirütmis käsi kokku. Kui Clemenza lõpuks toolile prantsatas, tõi Paulie Gatto talle klaasi jääkülma tõmmut veini ja pühkis ta higist Jupiteri-laupa siidtaskurätikuga. Clemenza ähkis veini neelates nagu vaal. Ent tänu asemel nähvas ta Paulie’le: „Pole sinu asi olla tantsukohtunik, tee oma tööd. Käi ringi ja vaata, et ümberkaudu oleks kõik korras.“ Paulie kadus rahvasumma.

Orkester tegi puhkepausi. Nino Valenti nimeline noormees võttis vabanenud mandoliini, asetas vasaku jala toolile ja hakkas laulma rämedat sitsiilia armulaulu. Nino Valenti oli kena poiss, kuigi ta nägu oli pidevast purjutamisest tursunud ja ta oli praegugi juba nokastanud. Mõnuga siivutuid värsse esitades pööritas ta silmi. Naised kiljusid kooris ja mehed karjusid koos lauljaga kaasa iga salmi viimast sõna.

Don Corleone, kes oli niisugustes asjades kurikuulsalt sallimatu, ehkki tema tüse naine kiljus lõbusalt koos teistega, kadus taktitundeliselt majja. Seda nähes trügis Sonny Corleone pruudi laua juurde ja istus peapruutneitsi Lucy Mancini kõrvale. Neil polnud midagi karta. Sonny naine viimistles köögis pulmatorti. Sonny sosistas mõned sõnad tüdruku kõrva ja see tõusis püsti. Sonny ootas mõne minuti ja järgnes siis ükskõikset nägu tehes talle, teel maja poole peatudes siin-seal mõne külalisega vestlema.

Kõikide pilgud jälgisid neid. Kolme kolledžiaastaga põhjalikult amerikaniseerunud pruutneitsi oli küps tüdruk, kel oli juba „reputatsioon“. Kõik pulmaharjutused oli ta flirtinud Sonnyga narrival-naljataval kombel, mis tema arvates oli lubatud, kuna Sonny oli peiupoiss ja tema pruutneitsi. Oma roosat peokleiti kergitades astus Lucy Mancini majja, näol võltssüütu naeratus, ja jooksis kergejalgselt trepist üles vannituppa. Kui ta sealt mõne hetke pärast väljus, oli Sonny Corleone juba ülemisel trepimademel ja viipas teda üles.

Don Corleone „kabinetis“, pisut kergitatud nurgatoa suletud akna taga jälgis aias pidutsevat pulmaseltskonda Tom Hagen. Seinad tema selja taga olid täis seaduseraamatuid. Hagen oli doni advokaat ja consigliori ehk nõuandja ning selles ametis kuulus talle ülimalt tähtis alluv seisund perekonnaäris. Selles toas olid tema ja don lahendanud nii mõnegi keerulise probleemi, ja kui ta nägi ristiisa jätmas maha pidustused ja sisenemas majja, teadis ta, et olgu pulm või mitte, natuke tööd tuleb sel päeval samuti teha. Don oli teel tema juurde. Siis märkas Hagen Sonny Corleonet sosistamas Lucy Mancini kõrva ja nende pisikest kometimängu, kui Sonny tüdrukule majja järgnes. Hagen krimpsutas nägu, pidas aru, kas teatada sellest donile, ja otsustas seda mitte teha. Ta astus kirjutuslaua juurde ja võttis pihku nende isikute käsitsi kirjutatud nimekirja, kellele oli antud võimalus kohtuda don Corleonega privaatselt. Kui don tuppa astus, ulatas Hagen nimekirja talle. Don Corleone noogutas ja ütles: „Jäta Bonasera lõppu.“

Hagen läks klaasukse kaudu otse aeda, kus jutulesoovijad kobaras veinivaadi ümber ootasid. Ta osutas pagarile – tüsedale Nazorinele.

Don Corleone tervitas pagarit kaelustamisega. Nad olid lastena mänginud koos Itaalias ja kasvanud üles sõpruses. Igal aastal lihavõttepühade ajal saabusid don Corleone majja värsked juustu- ja nisupirukad, munakollase koorikuga ja suured nagu tõllarattad. Jõulude ajal ja perekonnaliikmete sünnipäevadel kuulutasid Nazorine lugupidamist kreemitatud kondiitrikoogid. Ja kõik need aastad, rikkad või lahjad, oli Nazorine rõõmsameelselt ning nurisemata maksnud oma liikmemaksu pagarite ametiühingule, mille don oli organiseerinud oma varases nooruses. Kunagi polnud Nazorine palunud vastuteenet, välja arvatud võimalus osta sõja ajal mustalt turult suhkrutalonge. Nüüd oli koitnud aeg, mil pagaril oli õigus kasutada oma õigust kui lojaalne sõber, ja don Corleone ootas rõõmuga, mil saab tema soovi täita.

Ta ulatas pagarile Di Nobili sigari ja klaasi kollast strega’t ning palus talle kätt õlale asetades edasi astuda. See oli doni inimlikkuse märk. Ta teadis omaenda kibedatest kogemustest, millist julgust nõudis teene palumine ligimeselt.

Pagar jutustas oma tütre ja Enzo loo. Tubli itaalia poiss Sitsiiliast; sattunud Ameerika armee kätte sõjavangi; saadetud sõjavangina Ühendriikidesse; saanud loa aidata meid meie sõjapingutustes. Ausa Enzo ja tema … Katherine vahel oli puhkenud puhas ja siivas armastus, ent nüüd, kus sõda läbi, repatrieeritakse vaene noormees Itaaliasse ja Nazorine tütar sureb kindlasti murtud südame kätte. Ainult ristiisa Corleone võib aidata hätta sattunud paarikest. Ta on nende viimane lootus.

Don kõnnitas Nazorinet edasi-tagasi mööda tuba, käsi tema õlal; aeg-ajalt noogutas ta mõistvalt, et mees säilitaks julguse. Kui pagar oma loo lõpetas, naeratas don Corleone ja ütles talle: „Mu kallis sõber, unusta kõik oma mured.“ Ja jätkates seletas ta väga hoolikalt, mida ette võtta. Ringkonna kongresmenile tuleb kirjutada palvekiri. Kongresmen esitab seepeale spetsiaalse seaduseelnõu, mis võimaldab Enzol saada Ameerika kodanikuks. Eelnõu läheb Kongressis kindlasti läbi: kõik need kelmid on seal üksteisele midagi võlgu. Don Corleone selgitas, et seaduseelnõu läheb maksma raha, parajasti on hinnaks kaks tuhat dollarit. Tema, don Corleone, tagab, et asi korda aetakse. Tema võtab ka vastu tasu. On sõber sellega nõus?

Pagar noogutas usinasti pead. Ta polnud oodanud peaaegu mitte millegi eest nii suurt teenet. Kõik oli mõistetav. Kongressi eriseadus ei sünni odavalt. Nazorine oli tänusõnu puistates peaaegu pisarais. Don Corleone saatis ta ukse juurde, kinnitades lõpetuseks, et kompetentsed isikud saadetakse pagaritöökotta üksikasju täpsustama ja vajalikke dokumente vormistama. Enne aeda kadumist embas pagar don Corleonet.

Hagen muigas doniga pilke vahetades. See on Nazorine jaoks hea investeering. Väimees ja odav eluaegne sell kahe tuhande dollari eest. Pärast pausi päris ta: „Kellele ma selle töö usaldan?“

Don Corleone kortsutas mõttesse jäädes kulmu: „Mitte meie paisan’ile. Anna see naaberringkonna juudile. Las vahetavad Nazorine koduaadressi ära. Ma arvan, et nüüd, kus sõda on läbi, tuleb palju selliseid juhtumeid; meil peab Washingtonis olema piisavalt inimesi, kes suudavad ülepakkumist ohjeldada ja hinnatõusu vältida.“ Hagen tegi oma taskuraamatusse märkuse. „Mitte kongresmen Luteco. Proovi Fischerit.“

Järgmisel mehel, kelle Hagen sisse tõi, oli väga lihtne asi. Tema nimi oli Anthony Coppola. Don Corleone oli noorpõlves töötanud koos tema isaga veduridepoos. Coppola vajas viitsadat dollarit, et avada pitsabaari: raha oli tarvis sisseseade ja eriahju hankimiseks. Põhjustel, mida ei mainitud, polnud krediiti saadaval. Don ajas käe taskusse ja tõmbas välja pataka rahatähti. Nendest jäi natuke puudu. Don krimpsutas nägu ja ütles Tom Hagenile: „Laena mulle sada dollarit, ma maksan tagasi esmaspäeval, kui panka lähen.“ Abipaluja tõttas kinnitama, et neljasajast piisaks küllaga, kuid don Corleone patsutas talle õlale ja sõnas vabandavalt: „See peenike pulm tegi mu sularahast lagedaks.“ Ta võttis Hageni ulatatud raha ja andis selle koos omaenda rahatähtede rulliga Anthony Coppolale.

Hagen jälgis teda vaikse imetlusega. Don õpetas alati, et kui inimene on helde, peab ta näitama, et see heldus on seotud kindla isikuga. Kui meeldiv oli Anthony Coppolale teada, et don Corleone taoline mees oli valmis talle laenamiseks ise laenu tegema. Mitte et Coppola poleks teadnud, et don on miljonär, kuid öelge, kui paljud miljonärid on vaese sõbra heaks valmis tühiseimakski ebamugavuseks?

Don tõstis küsiva pilgu. Hagen ütles: „Luca Brasi ei ole nimekirjas, kuid ta soovib sinuga kohtuda. Ta mõistab, et seda ei saa teha avalikult, kuid ta tahab sind isiklikult õnnitleda.“

Esimest korda näis asi olevat donile vastukarva. Vastus kõlas ebalevalt: „On see vajalik?“

Hagen kehitas õlgu: „Sa mõistad teda paremini kui mina. Ta on väga tänulik, et sa ta pulma kutsusid. Ta poleks seda iial oodanud. Ma usun, et ta tahab demonstreerida oma tänulikkust.“

Don Corleone noogutas ja näitas žestiga, et Luca Brasi tema juurde toodaks.

Aias istuvat Kay Adamsit hämmastas Luca Brasi näkku hangunud talitsematu viha grimass. Ta päris, kes see mees on. Michael oli toonud Kay pulma, et neiu võiks aegamööda, ilma tarbetu šokita teada saada tõe tema isa kohta. Arvatavasti pidas Kay doni kergelt ebaeetiliseks ärimeheks. Michael otsustas Kayle vähemalt osa tõest kaudselt ära rääkida. Ta seletas, et Luca Brasi oli Idaranniku allmaailma kardetumaid mehi. Räägiti, et tema suur talent seisnes võimes mõrvaga ihuüksi, ilma kaasosalisteta hakkama saada, mis automaatselt muutis mõrva avastamise ja selle eest süüdimõistmise seadusesilma poolt peaaegu võimatuks. Michael lõpetas suud kõverdades: „Ma ei tea, kas see kõik paika peab. Ent ma tean, et ta on mu isa sõber.“

Esmakordselt hakkas Kayle midagi koitma. Ta küsis pisut uskumatult: „Ega sa ometi vihja, et niisugune mees nagu Luca Brasi töötab sinu isa heaks?“

Kuradile kõik, mõtles Michael. Ta ütles otsekoheselt: „Ligemale viisteist aastat tagasi tahtsid mõned isikud üle lüüa isa õliimpordiäri. Nad üritasid teda tappa ja oleksid äärepealt sellega hakkamagi saanud. Luca Brasi asus neid jälitama. Liigub jutt, et ta tappis kahe nädalaga kuus meest ja et see tegi lõpu kogu kuulsale õlisõjale.“ Ta naeratas, nagu olnuks see nali.

Kay väristas õlgu. „Sa väidad, et gangsterid tulistasid su isa?“

„Viisteist aastat tagasi,“ ütles Michael. „Pärast seda on kõik olnud rahulik.“ Ta kartis, et oli läinud liiga kaugele.

„Sa püüad mind hirmutada,“ sõnas Kay. „Sa lihtsalt ei taha minuga abielluda.“ Ta naeris Michaelile näkku ja müksas teda küünarnukiga ribidesse. „Kavalpea!“

Michael naeratas vastu. „Ma tahan, et sa asja üle järele mõtleksid,“ ütles ta.

„Kas ta tõepoolest tappis kuus meest?“ küsis Kay.

„Ajalehed seda igatahes väitsid,“ vastas Michael. „Keegi pole seda muidugi iial tõestanud. Kuid tema kohta teatakse veel üht lugu, mida keegi ei julge isegi rääkida. Usutavasti on see nii kohutav, et isegi minu isa ei taha seda mainida. Tom Hagenile on lugu teada, kuid tema seda mulle ei räägi. Ükskord ma loopisin: „Millal olen ma küllalt vana, et Luca lugu kuulda?“ Tom vastas: „Siis, kui sa oled saja-aastane.“ Michael rüüpas lonksu oma veiniklaasist. „See peab tõesti alles lugu olema. Luca on päris kindlasti imemees.“

Luca Brasi võis tõepoolest kuradile endale hirmu naha vahele ajada. Lühikest kasvu, massiivse kolbaga tönts mees, kelle kohalolek tekitas ohutunde. Tema nägu kandis raevumaski. Silmad olid pruunid, kuid ilma sellele värvile omase soojuseta – pigem tuletasid need meelde koolnut. Suu polnud niivõrd julm, kuivõrd elutu; huuled olid õhukesed ja vasikaliha värvi.

Brasi kuulsus vägivallatsejana oli aukartustäratav ja tema ustavus don Corleonele legendaarne. Sisuliselt oli ta üks neid kandetalasid, millel püsis don Corleone võimustruktuur. Ta oli haruldus omas liigis.

Luca Brasi ei kartnud politseid, ühiskonda ega jumalat, ta ei peljanud põrgut, ei kartnud ega armastanud ligimest. Kuid ta oli valinud endale karta ja armastada don Corleonet. Kutsutud nüüd doni palge ette, muutus hirmuäratav Brasi aukartusest kangeks. Ta kogeles lillelisi õnnitlusi ja avaldas asjakohast lootust, et esimene lapselaps tuleb meessoost. Seejärel ulatas ta donile ümbriku, mis oli täis topitud pruutpaari kingiraha.

Nii et selles oli asi. Hagen märkas muutust don Corleone käitumises. Don võttis Brasi vastu nii, nagu kuningas tervitab alamat, kes on osutanud talle erakordse teene – mitte mingil juhul familiaarselt, vaid kuningliku väärikusega. Iga žesti, iga sõnaga tegi don Corleone Luca Brasile selgeks, et teda hinnatakse. Hetkekski ei reetnud ta üllatust sel puhul, et pulmakink talle isiklikult üle antakse. Ta sai aru.

Kindlasti oli ümbrikus rohkem raha, kui keegi teine oli kinkinud. Brasi oli kulutanud tunde summa suuruse üle juureldes, võrreldes seda sellega, mida teised külalised võivad pakkuda. Ta tahtis olla kõige heldekäelisem, näitamaks, et tema lugupidamine on suurim. Nimelt seepärast andis ta ümbriku üle isiklikult Donile – taktitus, mille don jättis märkimata omaenda lillelistes tänusõnades. Hagen nägi, kuidas Luca Brasi näolt kadus raevumask ja see paisusu uhkusest ja heameelest. Brasi suudles doni kätt, enne kui väljus uksest, mida Hagen talle avali hoidis.

Kui uks sulgus, laskis don Corleone kuuldavale vaikse kergendusohke. Brasi oli ainus mees maailmas, kes võis teda närviliseks teha. See mees oli kui loodusjõud, mis tegelikult ei allunud kontrollile. Teda tuli kohelda hellalt nagu dünamiiti. Don raputas õlgu. Isegi dünamiiti võis vajaduse korral lõhata ohutult. Ta vaatas küsivalt Hageni otsa. „Kas Bonasera on ainsana alles jäänud?“

Hagen noogutas. Don Corleone kortsutas mõtlikult kulmu ja sõnas siis: „Enne kui sa ta sisse tood, käsi Santinol siia tulla. Ta peab üht-teist õppima.“

Hagen otsis Sonny Corleonet aiast asjata. Ta käskis ootaval Bonaseral olla kannatlik ja astus Michael Corleone ja selle sõbratari juurde. „Oled sa Sonnyt siin näinud?“ päris ta. Michael raputas pead. Neetud, arutles Hagen, kui Sonny on kogu selle aja pruutneitsit karanud, tuleb sellest igavene pahandus. Sonny naine, tüdruku perekond – sellest võib tulla katastroof. Ärevalt tõttas ta sissekäigu juurde, mille kaudu ta oli näinud Sonnyt poole tunni eest kaduvat.

Jälgides, kuidas Hagen majja läheb, küsis Kay Adams Michael Corleonelt: „Kes see on? Sa tutvustasid teda vennana, kuid tal on erinev nimi ja ta ei näe üldse välja itaallasena.“

„Tom on elanud meie juures sestpeale, kui ta oli kaheteistkümneaastane,“ vastas Michael. „Ta vanemad olid surnud ja ta hulkus tänaval raske silmapõletikuga. Ühel õhtul tõi Sonny ta koju kaasa ja siia ta jäigi. Tal polnud kuhugi minna. Ta elas meie juures abiellumiseni.“

Kay Adamsile tundus see põnevana. „Tõepoolest romantiline,“ ütles ta. „Su isal peab olema soe süda. Adopteerida keegi, kui endal on nii palju lapsi.“

Michael ei vaevunud täpsustama, et itaalia immigrandid lugesid nelja lapsega perekonda väikeseks. Ta vaid tähendas: „Tomi ei adopteeritud. Ta lihtsalt elas meie juures.“

„Ah nii,“ sõnas Kay ja päris siis uudishimulikult: „Miks te teda ei adopteerinud?“

Michael seletas muiates: „Isa ütles, et nimevahetus oleks Tomi jaoks lugupidamatus. Lugupidamatus tema enda vanemate suhtes.“

Nad vaatasid, kuidas Hagen Sonny läbi klaasukse doni kabinetti lükkas ja sõrme kõverdades Amerigo Bonaserat kutsus. „Miks nad su isa sellisel päeval äriasjadega tülitavad?“ päris Kay.

Michael muigas jälle. „Nad teavad, et vana kombe kohaselt ei saa sitsiillane oma tütre pulmapäeval ühtki palvet tagasi tõrjuda. Ja ükski sitsiillane ei jäta sellist juhust kasutamata.“

Lucy Mancini kergitas oma roosa kleidi saba põrandalt ja jooksis üles. Sonny Corleone veinist õhetav raske Cupido-nägu tegi talle hirmu, kuid kogu eelmise nädala oli ta ju Sonnyt õrritanud üksnes selle eesmärgiga. Oma kahe armuafääri ajal polnud ta mingit naudingut tundnud ja kumbki neist polnud kestnud üle nädala. Tüli puhkedes oli tema teine armuke pomisenud midagi segast selle kohta, et ta olla „alt liiga suur“. Lucy oli taibanud, milles asi, ja keeldunud kogu ülejäänud koolisemestri kohtamistest.

Suvel, kui käisid ettevalmistused tema parima sõbratari Connie Corleone pulmadeks, oli Lucy kuulnud sosinal räägitud lugusid Sonny kohta. Ühel pühapäeva pärastlõunal Corleonede köögis oli Sonny naine Sandra keelt peksnud. Sandra oli tahumatult heatujuline naine, kes oli sündinud Itaalias, kuid toodud lapsena Ameerikasse. Ta oli tugeva kehaehituse ja suurte rindadega, viie abieluaastaga oli ta sünnitanud juba kolm last. Sandra ja teised naised narrisid Connie’t abieluvoodi õuduste suhtes. „Armas jumal,“ itsitas Sandra, „kui ma esmakordselt Sonny vänta nägin ja taipasin, et ta kavatseb selle minu jalgade vahele torgata, panin ma appi karjuma. Pärast esimest aastat oli mu sisemus püdel nagu tund aega keedetud makaronid. Kui ma kuulsin, et ta seda ka teiste tüdrukutega harrastab, läksin ma kirikusse ja süütasin küünla.“

Nad olid kõik naerma puhkenud, kuid Lucy oli tundnud oma ihus tuksatust.

Kui ta nüüd trepist üles Sonny juurde jooksis, läbis ta keha võimas ihahoog. Ülal trepimademel haaras Sonny tal käest ja tõmbas ta tühja magamistuppa. Kui uks nende järel sulgus, läksid Lucy jalad nõrgaks. Ta tundis Sonny suud oma huultel, mehe huuled olid kõrbenud tubakast mõrkjad. Lucy paotas suu. Samal hetkel tundis ta Sonny kätt tungimas oma pruutneitsikleidi alla, kuulis kõrvale lükatava riide kahinat, tundis oma reite vahel suurt sooja kämmalt, mis kiskus maha ta satiinpüksikesed, et hellitada ta tutti. Lucy pani käed ümber Sonny kaela ja rippus tema rinnal, kuni mees oma püksiklapi lahti nööpis. Siis asetas Sonny oma mõlemad käed tüdruku kannikate alla ja kergitas ta üles. Lucy hüpatas end ja sai jalad ümber mehe puusade põimida. Sonny tegi metsiku jõnksu, nii et Lucy pea kolksatas vastu ust. Ta tundis midagi kuuma tungimas reite vahele, vabastas oma parema käe Sonny kaela ümbert ja sirutas selle alla, et meest juhtida. Ta sõrmed sulgusid ümber tohutu suure, verest paisunud lihasnuia. See tuksus tema peos nagu elusolend, ja peaaegu nuuksudes tänulikus ekstaasis, suunas Lucy selle omaenda niiskesse, tursunud ihusse. Sisenemistõuge ja uskumatu nauding panid ta õhku ahmima, ta sääred kerkisid üles peaaegu Sonny kaelani. Ja siis võttis ta keha nagu nooletupp vastu välgulöökidena järgnenud tõugete nooled, mis sadasid magusat piina tekitades arvutult; ta tõstis oma vaagnat üha kõrgemale ja kõrgemale, kuni esimest korda elus jõudis kõike purustava orgasmini, Sonny kõvadus kadus ja seejärel tundis Lucy judisevat seemnevoogu oma reitel. Sonny ümber põimunud jalad lõtvusid aeglaselt, libisesid alla ja toetusid lõpuks põrandale. Nad nõjatusid hingetult teineteise vastu.

Nii võis see juba mõnda aega kesta, kui nad uksel tasast koputust kuulsid. Sonny nööpis kiiresti oma püksid kinni, toetades samal ajal selja vastu ust, et keegi seda avada ei saaks. Lucy silus meeleheitlikult oma roosat kleiti, ta silmad sädelesid, ehkki nii palju mõnu tekitanud riistapuu oli peitunud musta ülikonda. Siis kuulsid nad Tom Hageni väga vaikset häält: „Sonny, oled sa siin?“

Sonny ohkas kergendusega. Ta pilgutas Lucyle silma. „Jah, Tom, mis vaja?“

Hagen vastas endiselt vaiksel häälel: „Don tahab sind oma kabinetti. Otsekohe.“ Nad kuulsid teda eemalduvat. Sonny ootas mõne hetke, suudles Lucyt tugevalt huultele ja libistas end uksest välja.

Lucy kammis juukseid, kontrollis oma kleiti ja kohendas sukapaelu. Ta keha oli muljutud, huuled tursunud ja hellad. Kuigi ta väljudes tundis kleepuvat niiskust reite vahel, ei läinud ta vannituppa pesema, vaid jooksis otsejoones trepist alla aeda. Ta võttis istet pruudilauas Connie kõrval, kes hüüatas pirtsakalt: „Lucy, kus sa oled kolanud? Sa näed välja, nagu oleksid purjus. Nüüdsest peale püsid minu kõrval.“

Heledapäine peigmees valas Lucyle klaasitäie veini ja muigas mõistvalt. Lucy ei hoolinud sellest. Ta tõstis tumepunase vedeliku parkunud suu juurde ja jõi. Ta tundis kleepuvat niiskust reite vahel ja surus jalad kokku. Ta keha võdises. Veini rüüpamise ajal otsisid ta silmad üle klaasiserva Sonny Corleonet. Ainult teda soovis ta näha. Siis sosistas ta Connie kõrva: „Veel paar tundi ja sa saad teada, mis see asi tegelikult on.“ Connie itsitas. Lucy pani oma käed siivsalt laual kokku, näol reetlikult võidutsev ilme, nagu oleks ta äsja röövinud pruudilt mõne aarde.

Amerigo Bonasera järgnes Hagenile nurgatuppa ja leidis eest hiiglasuure kirjutuslaua taga istuva don Corleone. Akna juures seisis Sonny Corleone, kes piilus aeda. Esmakordselt kogu õhtu jooksul pidas don end ülal jahedalt. Ta ei emmanud külalist ega surunud tal kätt. Kahkja näoga matusetalitaja võlgnes oma pulmakutse tõsiasjale, et tema ja doni naine olid lähedased sõbrannad. Amerigo Bonasera ise oli don Corleone juures ülimas ebasoosingus.

Bonasera alustas oma palvet kavalalt ja kaudsi: „Te peate vabandama mu tütart, teie naise ristilast, et ta ei ole täna austanud teie perekonda siiatulekuga. Ta viibib ikka veel haiglas.“ Ta heitis pilgu Sonny Corleonele ja Tom Hagenile, andmaks mõista, et ta ei taha rääkida nende juuresolekul. Kuid don oli armutu.

„Me kõik teame teie tütre õnnetusest,“ ütles don Corleone. „Kui ma saan teda kuidagi aidata, tarvitseb teil vaid öelda. Lõppude lõpuks on mu naine tema ristiema. Ma pole seda au kunagi unustanud.“ See oli etteheide: matusetalitaja ei nimetanud don Corleonet kunagi ristiisaks, nagu nõudis komme.

Bonasera, nüüd juba näost tuhakarva, küsis otsesõnu: „Kas ma tohiksin rääkida teiega omakeskis?“

Don Corleone raputas pead. „Ma usaldan neid kaht meest nagu iseennast. Nad on mu kaks paremat kätt. Ma ei saa neid solvata ärasaatmisega.“

Matusetalitaja sulges hetkeks silmad ja hakkas siis rääkima. Ta hääl oli vaikne – selline, mida ta kasutas leinajate lohutamiseks. „Ma kasvatasin oma tütart Ameerika kombe kohaselt. Ma usun Ameerikasse. Ameerikale võlgnen ma oma varanduse. Ma andsin oma tütrele vabaduse, kuid ometi õpetasin teda mitte kunagi häbistama oma perekonda. Ta leidis kavaleri, kes polnud itaallane. Ta käis sellega kinos. Ta jäi õhtuti hilja peale. Kuid see poiss ei tulnud kunagi tutvuma tüdruku vanematega. Ma leppisin kõige sellega nurisemata, see on minu viga. Kahe kuu eest võttis poiss mu tütre autosõidule. Tal oli sõber kaasas. Nad sundisid teda jooma viskit ja üritasid seejärel teda ära kasutada. Tüdruk pani vastu. Ta kaitses oma au. Nad peksid teda. Nagu looma. Kui ma haiglasse läksin, olid tal mõlemad silmad sinised. Ta ninaluu oli murtud, lõualuu kildudeks. See tuli traadiga kokku panna. Ta nuuksus läbi valu: „Isa, isa, miks nad minuga nii tegid? Miks nad minuga nii tegid?“ Ma puhkesin nutma.“ Bonasera ei suutnud edasi rääkida, ta hakkas nuuksuma, kuigi hääl polnud reetnud tema tundeid.

Justkui vastu tahtmist tegi don Corleone kaastundežesti ja Bonasera jätkas, hääl kannatusest sisendav: „Miks ma nutma puhkesin? Ta oli mu elu valgus, armastav tütar. Kaunis tüdruk. Ta oli usaldanud inimesi ja nüüd ei usalda ta neid enam kunagi. Tast ei saa enam kunagi ilusat tüdrukut.“ Bonasera värises üle keha, tema kahkjas nägu oli värvunud inetult tumepunaseks.

„Ma läksin politseisse nagu hea ameeriklane. Need kaks poissi arreteeriti. Nad anti kohtu alla. Tõendid olid piisavad ja nad tunnistasid end süüdi. Kohtunik mõistis neile kolmeaastase vanglakaristuse ja lükkas selle siis edasi. Nad said vabaks selsamal päeval. Ma seisin kohtusaalis nagu tola ja need lurjused naersid mulle näkku, ja siis ütlesin ma oma naisele: „Me peame minema õigust nõudma don Corleone juurest.“

Don oli langetanud pea, et näidata austust mehe mure ees. Ent kui ta rääkima hakkas, olid sõnad jäised solvatud väärikusest. „Miks te läksite politseisse? Miks te ei tulnud minu juurde kohe selle loo alguses?“

Bonasera pomises peaaegu kuuldamatult: „Mida te minult tahate? Öelge, mida te soovite. Kuid tehke, mida ma palun teid teha.“ Tema sõnades oli peaaegu midagi jultunut.

Don Corleone päris süngelt: „Ja mis asi see on?“

Bonasera heitis pilgu Hagenile ja Sonny Corleonele ja raputas pead. Ikka veel Hageni laua taga istuv don kallutas end ette, matusetalitajale lähemale. Bonasera kõhkles, kummardus siis madalamale ja lähendas oma huuled doni karvasele kõrvale, nii et need seda puudutama ulatusid. Don Corleone kuulas kui pihitoolis istuv preester, kiretu ja eemalolev pilk suunatud kaugusse. Nad püsisid nii hulk aega, kuni Bonasera sosistamise lõpetas ja end taas sirgu ajas. Don vaatas Bonaserale tõsise näoga otsa. Bonasera, nägu punetav, vahtis silmi pilgutamata vastu.

Lõpuks ütles don: „Seda ei saa ma teha. Te nõuate liiga palju.“

Bonasera lausus selge ja valju häälega: „Ma maksan teile ükskõik, mida te nõuate.“ Seda kuuldes võpatas Hagen närviliselt. Sonny Corleone pani käed rinnal risti, muigas sardooniliselt; ta pöördus aknast ära ja silmitses esmakordselt toas toimuvat.

Don Corleone tõusis laua tagant püsti. Ta ilme oli endiselt läbitungimatu, kuid hääl helises kui külm surm. „Me oleme tundnud teineteist palju aastaid,“ ütles ta matusetalitajale, „kuid tänase päevani pole te kunagi tulnud minu juurde nõuande või abi järele. Ma ei suuda meenutada, millal te viimati mind oma majja kohvile kutsusite, kuigi mu naine on teie ainsa lapse ristiema. Olgem avameelsed. Te olete mu sõpruse ära põlanud. Te olete kartnud olla mulle tänu võlgu.“

Bonasera pomises: „Ma ei ole tahtnud sekeldusi.“

Don tõstis oma käe: „Ei, ärge öelge nii. Te pidasite Ameerikat paradiisiks. Teie äri läks hästi, te teenisite kenasti, teile tundus, et see maailm on ohutu paik, kus te võite elada, nagu süda lustib. Te ei muretsenud endale kunagi tõelisi sõpru. Lõppude lõpuks kaitses ju teid politsei, olid olemas kohtud, teiega ja teie omastega ei saanud juhtuda midagi halba. Te ei vajanud don Corleonet. Väga hea. Mu tundeid on haavatud, kuid ma ei ole seda liiki isik, kes jagab oma sõprust nendega, kes seda hinnata ei oska – kes peavad mind ebaoluliseks.“ Don tegi pausi ja läkitas matusetalitajale viisakalt iroonilise naeratuse. „Nüüd te tulete minu juurde ja ütlete: „Don Corleone, jagage mulle õigust.“ Ja te ei palu seda lugupidavalt. Te ei paku mulle oma sõprust. Te tulete mu koju minu tütre pulmapäeval ja palute mul korda saata mõrv ning ütlete – siinkohal matkis don matusetalitaja häält – „Ma maksan teile ükskõik mida.“ Ei, ma pole solvunud, kuid mida olen ma teinud, et te kohtlete mind nii lugupidamatult?“

Hingehäda ja hirm panid Bonasera hüüdma: „Ameerika on olnud minu vastu hea! Ma tahtsin olla hea kodanik. Ma tahtsin, et mu lapsest kasvaks ameeriklane.“

Kõhklematu heakskiidu märgiks plaksutas don käsi. „Hästi öeldud. Väga kaunilt. Siis ei ole teil millegi üle kaevata. Kohtunik on otsuse langetanud. Ameerika on kohtuotsuse langetanud. Viige oma tütrele lilled ja kommikarp, kui lähete teda haiglasse külastama. Need lohutavad teda. Olge kõigega rahul. Lõppude lõpuks pole see kuigi tõsine lugu, poisid olid noored, kõrgendatud meeleolus, ja üks neist on mõjuka poliitiku poeg. Ei, mu kallis Amerigo, te olete alati olnud aus. Kuigi te olete mu sõpruse ära põlanud, pean ma möönma, et ma usaldan Amerigo Bonasera antud sõna rohkem kui kellegi teise oma. Nii et andke sõna, et te heidate peast selle hullumeelse idee. See ei ole Ameerika moodi. Andke andeks. Unustage. Elu on juba kord täis õnnetusi.“

Õel ja põlglik iroonia, millega see kõik oli öeldud, ja doni talitsetud raev muutis vaese matusetalitaja võbisevaks süldiks, kuid vaprust kogudes kordas ta:

„Ma palun teilt õiglust.“

Don Corleone ütles järsult: „Kohus mõistis teile õigust.“

Bonasera raputas jonnakalt pead: „Ei mõistnud. Õigus anti poistele. Nad ei mõistnud mulle õigust.“

Selle peene eristamisega soostus don heakskiitva peanoogutusega, seejärel ta päris: „Mis on teie õigus?“

„Silm silma vastu,“ ütles Bonasera.

„Te nõudsite rohkem,“ sõnas don. „Teie tütar on elus.“

Bonasera andis vastumeelselt järele: „Las nad siis kannatavad nagu tema.“ Don ootas, et ta edasi räägiks. Bonasera kogus kokku oma viimased julguseraasud ja ütles: „Kui palju pean ma teile maksma?“ See oli meeleheitesegune lalin.

Don Corleone pööras selja, mis tähendas jutu lõppu. Bonasera ei nihkunud paigalt.

Lõpuks, ohates nagu heasüdamlik inimene, kes ei suuda kanda viha eksinud sõbra peale, pöördus don Corleone jälle matusetalitaja poole, kes nüüdseks oli kaame nagu mõni tema koolnud klient. Don Corleone rääkis õrnalt ja kannatlikult. „Miks te kardate ilmutada ustavust mulle?“ päris ta. „Te lähete kohtusse ja ootate kuid. Te kulutate raha advokaatide peale, kes teavad ülihästi, et teid tehakse lolliks. Te võtate vastu otsuse kohtunikult, kes on müüdav nagu viimane tänavalibu. Varasematel aastatel, kui te vajasite raha, läksite te panga jutule ja maksite tapvaid protsente. Te ootasite, kaabu näpus, nagu kerjus, kui nad ringi nuhkisid, toppides oma nina kas või teie tagumikku, et teha kindlaks, kas te olete võimeline laenu tagasi maksma.“

Don tegi pausi, jätkates muutus ta hääl toredamaks: „Ent kui te oleksite tulnud minu juurde, oleks mu rahakott olnud teie käsutuses. Kui te oleksite tulnud õigust nõudma minu juurde, nutaksid need jätised, kes te tütre ruineerisid, täna juba kibedaid pisaraid. Kui niisugune aus mees nagu teie mingi õnnetuse läbi endale vaenlased hangiks, muutuksid need minu vaenlasteks.“ Don Corleone tõstis käe ja osutas sõrmega Bonasera peale: „Ja uskuge mind, nad hakkaksid teid kartma.“

Bonasera langetas pea ja pomises lämbuval häälel: „Olge mu sõber. Ma võtan teie sõpruse vastu.“

Don Corleone pani käe mehe õlale. „Hüva,“ ütles ta, „sa saad oma õiguse. Kunagi ühel heal päeval – aga see päev võib hoopis tulemata jääda – palun ma sult vastuteenet. Kuni selle päevani võid sa seda õiguse jagamist võtta kingitusena minu naiselt, su tütre ristiemalt.“

Kui uks tänuliku matusetalitaja järel kinni langes, pöördus don Corleone Hageni poole ja sõnas: „Anna see asi ajada Clemenzale ja ütle, et ta kasutaks usaldusväärseid inimesi, kes vere lõhnast pead ei kaota. Lõppude lõpuks, me pole mõrvarid, unistagu see loll laibapesija mida tahes.“ Ta pani tähele, et tema esmasündinu, too eriti mehelik poeg vahib läbi akna aiapidu. Asi on üsna lootusetu, mõtles don Corleone. Kui Santino end õpetada ei lase, ei saa ta kunagi juhtida perekonnaäri – ta ei saa iial doniks. Tuleb leida keegi teine. Ja õige pea, sest don Corleone pole ju surematu.

Aiast kostis läbitungiv kiljatus, mis ehmatas kõiki kolme meest. Sonny Corleone surus näo vastu akent. See, mis ta nägi, sundis teda ukse juurde tõttama, rõõmus naeratus näol. „See on Johnny, ta on siiski pulma tulnud – mis ma teile ütlesin?“ Hagen astus akna juurde. „See on tõepoolest sinu risti-poeg,“ ütles ta don Corleonele. „Kas ma toon ta siia?“

„Ei,“ keelas don. „Las inimesed tunnevad tast rõõmu. Tulgu ta minu juurde siis, kui on end kõigile näidanud.“ Ta naeratas Hagenile: „Näed nüüd? Ta on hea ristipoeg.“

Hagen tundis kiivusenäpistust. Ta sõnas kuivalt: „Sellest on möödunud kaks aastat. Ta on kindlasti jälle hädas ja vajab su abi.“

„Aga kelle juurde peaks ta tulema, kui mitte oma ristiisa juurde?“ päris don Corleone.

Esimene, kes märkas aeda astunud Johnny Fontane’i, oli Connie Corleone. Ta unustas oma pruudi väärikuse ja pistis kiljuma: „Johnny-y-y!“ Siis jooksis ta mehe käte vahele. Johnny kallistas teda jõuliselt ja suudles huultele, asetades käe ümber Connie piha, kui teised tervitades ligi astusid. Need olid kõik tema vanad sõbrad, inimesed, kellega koos ta oli West Side’is üles kasvanud. Seejärel tiris Connie ta oma värske kaasa juurde. Johnnyle tegi omajagu nalja, et too blond noorsand muutus pisut tõredaks, kui märkas, et ta polegi enam tähelepanu keskpunktis. Johnny manas esile kogu oma sarmi, surus peigmehel kätt ja tõstis tema terviseks veiniklaasi.

Tuttav hääl hõikas orkestripoodiumilt: „Mis oleks, kui laulaksid meile ühe laulu, Johnny?“ Kauge külaline tõstis pilgu ja nägi naeratavat Nino Valentit. Johnny Fontane hüppas poodiumile ja heitis oma käed ümber Nino. Nad olid olnud lahutamatud, üheskoos laulnud, üheskoos tüdrukutega kohtamas käinud, kuni Johnny oli tasapisi kuulsaks saanud ja raadios laulma hakanud. Pärast lahkumist Hollywoodi oli ta paar korda helistanud Ninole – et lihtsalt lobiseda – ja lubanud hankida talle mõnesse ööklubisse laulja kohta. Kuid ta oli selle tegemata jätnud. Nähes nüüd Nino lõbusiroonilist purjus irvet, tundis ta vana sõprust jälle ärkavat.

Nino hakkas mandoliini tinistama, Johnny Fontane asetas käe Nino õlale. „See laul on pruudile,“ ütles ta ja hakkas jalaga takti lüües lõõritama frivoolse sitsiilia armulaulu sõnu. Nino saatis Johnny laulu tähendusrikaste kehaliigutustega. Pruut punastas uhkelt, külalistesumm möirgas heakskiitvalt naerda. Enne kui laul lõpule jõudis, trampisid kõik rütmi ja karjusid kaasa rõvedalt kahemõttelist kordusrida, mis lõpetas iga salmi. Lõpule jõudes plaksutasid nad järelejätmatult seni, kuni Johnny köhatas kõri puhtaks ja alustas uut laulu.

Nad kõik olid tema üle uhked. Ta oli üks nende hulgast, ja näe, saanud kuulsaks lauljaks, filmitäheks, kes magas maailma ihaldatuima naisega. Ent ometi oli ta ilmutanud kohast austust ristiisa vastu ja sõitnud maha kolm tuhat miili, et külastada seda pulma. Ta armastas endiselt vanu sõpru, nagu näiteks Nino Valentit. Paljud neist inimestest olid näinud Johnnyt ja Ninot koos laulmas, kui nad olid alles poisikesed, kui mitte keegi ei osanud aimatagi, et Johnny Fontane sirgub meheks, kes valitseb viiekümne miljoni naise südant.

Johnny Fontane kummardus alla ja tõstis pruudi poodiumile, nii et Connie võis seista tema ja Nino vahel. See oli nende vana number, kahe rivaali kosjaskäigu paroodia. Johnny laskis ülima taktitundega Nino häälel summutada tema enda oma, laskis Ninol röövida pruudi oma käevangust ja kuuldavale tuua võiduka viimase salmi, sel ajal kui ta enda hääl lõplikult hääbus. Kogu pulmaseltskond tõi kuuldavale aplausitormi, kõik kolm esinejat langesid laulu lõppedes üksteisele kaela. Külalised mangusid veel üht lugu.

Ainult maja nurgasissekäigul seisev don Corleone tajus, et midagi on viltu. Püüdlikult külaliste solvamist vältides hõikas ta heatujuliselt: „Mu ristipoeg on tulnud kolme tuhande miili takka meile austust avaldama ja keegi ei kavatse tema kõri niisutada?“ Otsekohe sirutati oma tosin täis veiniklaasi Johnny Fontane’i poole. Ta võttis lonksu igaühest ja viskus ristiisa embama. Kaelustamisel sosistas ta midagi vanamehe kõrva. Don Corleone juhatas ta majja.

Kui Johnny tuppa astus, sirutas Tom Hagen talle käe. Johnny surus seda ja ütles: „Kuidas elad, Tom?“ Ent selles puudus see tavaline soojus, millega ta võlus inimesi. Hagen oli pisut haavunud sellest jahedusest, kuid sundis end seda unustama. See oli üks neid needusi, mida tõi fakt, et ta oli doni kirvemees.

Johnny Fontane sõnas ristiisale: „Kui ma sain pulmakutse, ütlesin ma endale: „Mu ristiisa ei ole enam minu peale vihane.“ Pärast lahutust helistasin ma sulle viis korda ja Tom ütles alati, et sa oled kas ära või hõivatud, nii et ma mõistsin, et sa oled pahane.“

Don Corleone valas kollasest strega-pudelist klaase täis. „See kõik on unustatud. Nüüdseks. Kas ma võin ikka veel sinu heaks midagi teha? Või oled sa selleks liiga kuulus, liiga rikas, et ma sind abistada saaksin?

Johnny neelas kollase kõrvetava joogi alla ja ulatas oma klaasi uuesti täitmiseks. Ta üritas jätta lustakat muljet. „Ma ei ole rikas, ristiisa. Ma käin alla. Sul oli õigus. Ma poleks tohtinud oma naist ja lapsi maha jätta selle litsi pärast, kellega ma abiellusin. Ma ei pane pahaks, et sa mu peale vihastasid.“

Don kehitas õlgu: „Ma tundsin sinu pärast muret, sa oled ikkagi mu ristipoeg – muud midagi.“

Johnny kõndis toas edasi-tagasi. „Ma olin selle litsi järele hull. Hollywoodi suurim täht. Ta näeb välja nagu ingel. Ja kas sa tead, mis ta pärast võtteid teeb? Kui grimeerija talle hea näo ette võõpab, laseb ta sel ennast karata. Kui kaameramees laskis tal eriti hea välja näha, kutsub ta selle oma garderoobi ja laseb end läbi tõmmata. Ükskõik kellel. Ta kasutab oma ihu nagu mina taskus leiduvaid münte jootrahaks. See hoor on saatana sigitis.“

Don Corleone katkestas teda järsult: „Kuidas su perekond elab?“

Johnny ohkas. „Ma olen nende eest hoolt kandnud. Pärast lahutust andsin ma Ginnyle ja lastele rohkem, kui kohus seda vajalikuks pidas. Käin kord nädalas neid vaatamas. Ma tunnen neist puudust. Vahel tundub, et ma lähen hulluks.“ Ta võttis jälle lonksu. „Nüüd on mu teine naine hakanud mu üle naerma. Ta ei saa aru, miks ma olen armukade. Ta kutsub mind vanamoodsaks, teda ajab mu laulmine naerma. Enne kui ma ära sõitsin, klohmisin ma ta kenakesti läbi, kuid ma ei puudutanud nägu, sest tal on filmivõtted. Ma klobisin ta käsi ja jalgu, kuid ta ainult naeris selle peale.“ Johnny süütas sigareti. „Nii on praegu lood. Elu pole sittagi väärt.“

Don Corleone ütles vihaselt: „Need on hädad, kus ma sind aidata ei saa.“ Ta tegi pausi ja päris siis: „Mis su häälega on?“

Kogu tehtud sarm ja enesehaletsus kadus Johnny Fontane’i näolt. Ta lausus peaaegu murtuna: „Ristiisa, ma ei saa enam laulda. Midagi on juhtunud mu kõriga, arstid ei tea, milles on asi.“ Hagen ja don vaatasid talle üllatunult otsa: Johnny oli muidu olnud ikka visa vend. Fontane jätkas: „Mu kaks filmi tõid kenakesti sisse. Ma olin suur staar. Nüüd heidavad nad mu ukse taha. Stuudio boss pole mind kunagi sallinud ja nüüd maksab ta mulle kätte.“

Don Corleone jäi seisma oma ristipoja ette ja küsis mornilt: „Miks see mees sind ei salli?“

„Ma laulsin nende liberaalsete organisatsioonide jaoks, sa tead, kogu see pahn, mis sulle ei meeldinud. Hüva, Jack Woltzile ei meeldinud see samuti. Ta nimetas mind kommunistiks, kuid see silt mulle külge ei hakanud. Siis näppasin ma ära tüdruku, kelle ta oli hoidnud enda jaoks. See oli puhtal kujul ühe öö lugu, kuid tüdruk hakkas mulle järele jooksma. Mida mina sain teha? Siis heidab mu hoorast teine naine mu välja. Ja Ginny ning lapsed ei võta mind tagasi, kui ma nende ette käpuli ei heida. Ja tagatipuks ei saa ma enam laulda. Ristiisa, mida kuradi päralt ma peaksin tegema?“

Don Corleone näoilme oli muutunud jahedaks, selles polnud enam jälgegi kaastundest. Ta lausus põlglikult: „Sa võiksid alustada sellest, et hakkad käituma nagu mees.“ Äkitselt moondus ta nägu raevust. Ta hüüdis: „NAGU MEES!“ Ta sirutas käe üle laua ja haaras Johnny Fontane’i juustest. „Kristuse nimel, kuidas on see võimalik, et pärast nii pikka minu juures olemist pole sinust saanud midagi paremat? Hollywoodi finocchio, kes vesistab ja kerjab kaastunnet? Kes töinab nagu naisterahvas: „Mida ma pean tegema? Oh, mida ma pean tegema?““

Don ahvis Johnnyt nii ootamatult ja täiuslikult, et Hagen ja Johnny puhkesid naerma. Don Corleone oli meelitatud. Hetkeks käis tal läbi pea, kui palju ta siiski oma ristipoega armastas. Kuidas oleksid tema enda kolm poega sellisele teravusele reageerinud? Santino oleks tujust ära läinud ja olnud veel mitu nädalat tagantjärele pahur. Fredo oleks saba jalge vahele tõmmanud. Michael oleks läkitanud talle jäise naeratuse ja kadunud majast mitmeks kuuks. Kuid Johnnyl – oh milline tore poiss ta siiski on! – oli nägu juba naerul, ta kogus jõudu, teades ristiisa tegelikku eesmärki.

Don Corleone jätkas: „Sa lõid naisterahva üle oma bossilt, mehelt, kes on võimukam kui sa ise, ja nüüd sa kaebad, et ta sind ei aita. Milline arulagedus! Sa jätsid oma perekonna maha, oma lapsed ilma isata, et abielluda hooraga – ja nüüd sa nutad, et nad sind avasüli tagasi ei võta. Oma hoora ei löö sa näkku, sest tal on filmivõtted – ja nüüd sa imestad, miks ta su üle naerab. Sa oled elanud nagu narr ja nüüd on sind tabanud narri saatus.“

Don Corleone vaikis hetkeks, et küsida siis vaiksel häälel: „Oled sa nõus seekord mu nõuannet kuulda võtma?“

Johnny Fontane kehitas õlgu. „Ma ei saa Ginnyga uuesti abielluda – igatahes mitte nii, nagu tema seda tahab. Mul on vaja kaarte mängida, mul on vaja tipsutada, mul on vaja poistega väljas käia. Kenad linnud jooksevad mulle järele ja ma pole kunagi suutnud neile vastu panna.“

Oli harv juhus, kui don Corleone ärritust välja näitas.

„Ma pole sulle öelnud, et sa uuesti abielluma peaksid. Tee, mis tahad. On hea, et sa tahad oma laste isa olla. Mees, kes pole oma lastele isa, ei saa iial olla tõeline mees. Ent sel juhul pead sa saavutama, et nende ema sind aktsepteeriks. Kes on öelnud, et sa ei tohi elada nendega ühes majas? Kes on öelnud, et sa ei tohi elada oma elu täpselt nii, nagu sa ise seda soovid?“

Johnny Fontane puhkes naerma: „Mitte kõik naised ei ole niisugused nagu vanad head itaalia eided. Ginny sellega ei lepi.“

Nüüd muutus don irooniliseks. „Seepärast, et sa pidasid end ülal kui finocchio. Sa andsid talle rohkem, kui kohus määras. Teist ei löönud sa näkku, kuna tal olid filmivõtted. Sa lased naistel dikteerida oma käitumist, nemad aga ei jaga sellestsinatsest maailmast tuhkagi – ehkki taevas saavad neist pühakud, sel ajal kui meie, mehed, põleme põrgus. Ja veel üks asi: ma olen sind aastaid jälginud.“ Doni häälde sugenes midagi sisendavat. „Sa oled olnud hea ristipoeg, sa oled mulle piisavalt lugupidamist avaldanud. Ent mis on saanud sinu teistest vanadest sõpradest? Ühel aastal aeled sa ringi ühe, teisel aastal teise semuga. Kas või see itaalia poisike, kes filmides nii koomiline välja nägi – tal polnud õnne ja sa pöörasid talle selja, sest sina oled kuulsam. Või sinu vana sõber, vana seltsimees, koolivend, kes oli sinu laulupartner – Nino? Pettumusest on ta liiga palju jooma hakanud, ent ta ei kaeba kunagi. Ta rabab oma kruusaveoautoga tööd teha ja käib vaid nädalalõputi mõne dollari eest laulmas. Ta ei ütle kunagi sinu kohta midagi halba. Kas sa ei võiks teda pisut aidata? Miks mitte? Ta laulab ju hästi.“

Johnny hääles võis tabada kannatlikku tüdimust: „Ristiisa, tal lihtsalt pole piisavalt annet. Ninol pole midagi viga, kuid ta ei anna mõõtu välja.“

Don Corleone peaaegu sulges oma silmad ja sõnas siis: „Kuid ega sinulgi, ristipoeg, ole piisavalt annet – küll sa ise tead. Kas ma pean ka sinule otsima töökoha kruusaveoautole?“ Kui Johnny vastuse võlgu jäi, jätkas don: „Sõprus on kõik. Sõprus on rohkem kui anne. Ta on rohkem kui valitsus. Ta on peaaegu võrdne perekonnaga. Ära seda iial unusta. Kui sa oleksid üles ladunud sõprusemüüri, poleks sul vaja minu abi paluda … Hüva, ütle nüüd, miks sa enam laulda ei saa? Aias laulsid sa hästi. Niisama hästi kui Nino.“

See peen vihje pani Hageni ja Johnny muigama. Nüüd oli Johnny kord ilmutada isalikku kannatlikkust. „Mu hääl on nõrk. Ma laulan laulu või kaks, pärast seda aga ei suuda laulda mitu tundi või isegi mitu päeva. Ma ei pea vastu proovidele ja duublitele. Mu hääl on nõrk: vist mingi haigus.“

„Nõnda siis on sul naisteprobleemid ja su häälepaelad on haiged. Nüüd ütle mulle, mis probleem on sul selle Hollywoodi pezzonovante’ga, kes sul töötada ei lase?“ Don oli asunud asja juurde.

„Ta on märksa tähtsam nina kui need sinu pezzonovante’d,“ ütles Johnny. „Talle kuuluvad stuudiod. Ta on presidendi nõuandja sõjalise filmipropaganda alal. Alles kuu aega tagasi ostis ta selle aasta parima romaani linastamisõiguse. See raamat on bestseller, ja peategelane meenutab täielikult mind. Mul poleks isegi vaja näidelda – tuleks olla vaid mina ise. Mul ei tarvitseks isegi laulda. Ma võiksin võita Akadeemia auhinna. Kõik teavad, kui suurepäraselt see mulle sobiks: pärast seda oleks mul jälle menu. Näitlejana. Kuid see lurjus Jack Woltz maksab mu maha, ta ei anna seda osa mulle. Ma tegin ettepaneku, et mängin ilma rahata, minimaalse tasu eest, kuid ometi ütles ta „ei“. Ta saatis sõna, et kui ma tulen ja stuudio juhatuse ees tema perset suudlen, siis ta võib-olla mõtleb asja üle järele.“

Selle emotsionaalse mõttetuse peale lõi don Corleone käega. Mõistlike meeste vahel võib äriasjad alati ära lahendada. Ta patsutas ristipoega õlale: „Sa oled araks tehtud. Sa arvad, et keegi sinust ei hooli. Ja sa oled kõvasti alla võtnud. Paned kärakat, eks? Ei saa und ja võtad pille?“ Ta vangutas hukkamõistvalt pead.

„Nüüd tahan ma, et sa mu käsu täidaksid,“ ütles don. „Ma tahan, et sa jääksid kuuks ajaks minu juurde. Ma tahan, et sa hästi sööksid, puhkaksid ja välja magaksid. Ma tahaksin sind endale seltsiks, mulle meeldib su seltskond – ja võib-olla saaksid sa oma ristiisalt kõrva taha panna midagi niisugust, mis sind selles suures Hollywoodis kuidagi aitaks. Kuid – mitte üks raas laulmist, joomist või naisi. Kuu aja pärast võid sa Hollywoodi tagasi minna ja see pezzonovante annab sulle töö, mida sa soovid. Nõus?“

Johnny Fontane keeldus uskumast, et donil on nii suur võim. Teiselt poolt polnud aga ristiisa kunagi lubanud korda saata midagi niisugust, mida ta poleks tegelikult ära teinud. „See sell on J. Edgar Hooveri isiklik sõber,“ hoiatas ta. „Tema kuradi peale ei saa isegi häält tõsta.“

„Ta on ärimees,“ rahustas don leebelt. „Ma teen talle ettepaneku, millest ta ei saa ära öelda.“

„Liiga hilja,“ sõnas Johnny. „Kõik lepingud on alla kirjutatud ja nädala pärast läheb filmimine lahti. See on absoluutselt võimatu.“

Don Corleone rahustas: „Mine peole tagasi. Su sõbrad ootavad sind. Jäta kõik minu hooleks.“ Ta tõukas Johnny toast välja.

Hagen istus laua taga ja tegi märkmeid. Don laskis kuuldavale ohke ja küsis: „On seal veel midagi?“

„Sollozzot ei saa enam tagasi tõrjuda. Sa pead temaga sel nädalal kohtuma.“ Hagen tõstis sulepea kalendri kohale.

Don kehitas õlgu. „Nüüd, kus pulmad on möödas – ükspuha, millal sa seda vajalikuks pead.“

See vastus rääkis kahest asjast. Esiteks kõige tähtsamast: Virgil Sollozzo saab eitava vastuse. Teiseks, seik, et don Corleone oli vältinud vastuse andmist enne pulmi, viitas sellele, et don Corleone arvates tekitab tema „ei“ komplikatsioone.

Hagen päris ettevaatlikult: „Kas ma lasen Clemenzal mõne mehe siia majja elama paigutada?“

Don tõrjus kannatamatult: „Milleks? Ma ei andnud vastust enne pulmi, sest nii tähtsal päeval peab taevas isegi silmapiiril pilvitu olema. Samuti tahtsin ma ette teada, millest ta minuga rääkida tahab. Nüüd me teame. See, mida ta kavatseb ette panna, on infamità.“

Hagen küsis: „Sa siis ütled ära?“ Kui don noogutas, ütles Hagen: „Ma arvan, et enne, kui sa vastuse annad, peaksime me seda arutama koos kogu perekonnaga.“

Don muigas. „Arvad nii? Hüva, me arutame selle läbi. Siis, kui sa Californiast tagasi tuled. Ma tahan, et sa lendaksid homme sinna ja lahendaksid selle Johnny asja. Kohtu tolle filmi-pezzonovante’ga.“ Ütle Sollozzole, et ma kohtun temaga pärast seda, kui sa oled Californiast tagasi. On veel midagi jäänud?“

Hagen võttis ametliku tooni: „Haiglast helistati. Consigliori Abbandando on suremas, tänast ööd ta enam üle ei ela. Ta perekonnal on kästud kohale tulla ja oodata.“

Hagen oli täitnud consigliori ametikohuseid viimase aasta – sestpeale, kui vähk oli aheldanud Genco Abbandando haigevoodi külge. Nüüd lootis ta kuulda, et don Corleone lubab selle ametikoha päriselt talle. Asjaolud aga rääkisid tema vastu. Tavakohaselt usaldati nii kõrge amet üksnes mehele, kelle mõlemad vanemad on itaallased. Juba tema ajutine ametisolek oli tekitanud probleeme. Pealegi oli ta alles kolmekümne viie aastane, mitte veel säärases eas, kus üldise arvamuse kohaselt on juba omandatud kogemused ja kavalus, mida vajab edukas consigliori.

Ent don ei andnud talle mingit kinnitust. Selle asemel päris ta: „Millal mu tütar oma peigmehega lahkub?“

Hagen heitis pilgu käekellale. „Mõne minuti pärast lõikavad nad tordi lahti ja pool tundi hiljem nad lahkuvad.“ See tuletas talle midagi meelde. „Muide, sinu uus väimees. Kas me usaldame talle perekonnas midagi tähtsat?“

Teda üllatas ägedus, millega don vastas. „Mitte iial!“ Don laksatas peopesaga vastu lauda. „Mitte iial! Anna talle mingi teenistus, leivateenimiseks hea ametike. Kuid ära lase iialgi tal selgusele jõuda perekonnaäris. Ütle seda ka teistele – Sonnyle, Fredole ja Clemenzale.“

Don tegi pausi, seejärel jätkas: „Teata mu poegadele, kõigile kolmele, et nad tuleksid koos minuga haiglasse vaest Gencot vaatama. Ma tahan, et nad avaldaksid talle oma viimast lugupidamist. Ütle, et Freddie juhiks minu suurt autot, ja küsi, kas Johnny oleks nõus kaasa tulema – minu eriliseks meeleheaks.“ Ta märkas Hageni küsivat pilku. „Ma tahan, et sa lendaksid Californiasse juba täna õhtul. Sul pole aega Gencot vaatama tulla. Kuid ära lahku enne, kui ma olen haiglast tagasi ja sinuga rääkinud. Selge?“

„Selge,“ vastas Hagen. „Mis ajaks peab Fred auto valmis seadma?“

„Kui külalised on lahkunud. Genco ootab mind.“

„Helistas senaator,“ ütles Hagen. „Vabandas, et ei saanud isiklikult tulla, kuid loodab, et sa saad aru. Tõenäoliselt pidas ta silmas neid kaht FJB meest, kes teisel pool tänavat autonumbreid üles kirjutasid. Kuid ta saatis oma kingituse kohale erikulleriga.“

Don noogutas. Ta ei pidanud vajalikuks mainida, et ta ise oli senaatorit hoiatanud mitte tulema. „Saatis ta kena kingituse?“

Hagen manas ette rõhutatult heakskiitva ilme, mis mõjus kentsakalt itaallaslikuna tema saksa-iiri näol. „Antiikhõbe, väga hinnaline. Senaator oli täpselt õige asja leidmiseks kulutanud hulk aega. Tema sorti inimeste puhul on see tähtsam eseme hinnast.“

Don Corleone ei varjanud oma heameelt selle üle, et nii tähtis mees nagu senaator oli avaldanud talle nii sügavat lugupidamist. Senaator oli nagu Luca Brasigi doni võimustruktuuri üks tugisambaid ja selle kingitusega oli ta taas vandunud oma lojaalsust.

Kui Johnny Fontane aeda ilmus, tundis Kay Adams ta silmapilk ära. Ta oli siiralt üllatunud. „Sa pole mulle kunagi rääkinud, et teie perekond tunneb Johnny Fontane’i,“ ütles ta. „Nüüd olen ma kindel, et ma sinuga abiellun.“

„Tahad sa temaga tutvuda?“ küsis Michael.

„Mitte praegu,“ tõrjus Kay. Ta ohkas: „Kolm pikka aastat olin ma temasse armunud. Alati, kui ta „Capitolis“ laulis, sõitsin ma New Yorki ja kiljusin oma hääle ära. Ta oli nii võrratu.“

„Me kohtume temaga hiljem,“ tõotas Michael.

Kui Johnny laulmise lõpetas ja koos don Corleonega majja kadus, ütles Kay tõredalt Michaelile: „Ära püüagi väita, et nii suur filmitäht nagu Johnny Fontane peab sinu isalt teeneid paluma.“

„Ta on isa ristipoeg,“ nentis Michael, „ja kui poleks minu isa, ei oleks ta võib-olla praegu see suur filmitäht.“

Kay Adams puhkes lustakalt naerma. „Jälle üpris põnev lugu!“

Michael raputas pead: „Seda ei saa ma sulle rääkida.“

„Usalda mind,“ käis Kay peale.

Ja Michael jutustaski, ilma loo üle nalja heitmata või uhkust tundmata. Ta lihtsalt tähendas, et kaheksa aastat tagasi oli tema isa olnud praegusest keevalisem ja kuna asi puudutas tema ristipoega, oli don teinud sellest oma auasja.

Lugu oli lühidalt järgmine. Johnny Fontane oli tollal saavutanud populaarse tantsuorkestri solistina erakordse menu. Temast oli saanud oodatud raadioesineja. Õnnetuseks oli orkestrijuht, tuntud tegelinski Les Halley sõlminud Johnnyga viieaastase teenistuslepingu. See oli sõumaailmas tavaline praktika: nüüd võis Les Halley Johnnyt kellele tahes välja laenutada ja enamiku teenitud rahast oma tasku pista.

Don Corleone läks isiklikult läbi rääkima. Ta pakkus Les Halleyle Johnny lepingu tühistamise eest 20 000 dollarit. Halley oli öelnud, et lepib selle eest vaid 50 protsendiga Johnny teenistusest. Don Corleonele tegi see nalja. Ta vähendas oma pakkumist 20 000 dollarilt 10 000 dollarini. Orkestrijuht, kes oma armsast sõubisnisest väljapoole jääva maailma asjades oli ilmselt täielik võhik, ei saanud madalama pakkumise tähendusest üldse aru. Ta keeldus.

Järgmisel päeval läks don Corleone orkestrijuhi poole. Ta võttis kaasa oma kaks parimat sõpra – Genco Abbandando, kes oli tema consigliori, ja Luca Brasi. Need olid ainsad tunnistajad, kui don Corleone veenis Les Halleyt alla kirjutama dokumendile, millega ta loobus kõigist õigustest Johnny Fontane’i teenustele vastutasuks 10 000 dollari suuruse allkirjastatud tšeki eest. Don Corleone saavutas selle nii, et torkas püstoli orkestrijuhi oimukohta ja ütles surmtõsiselt, et täpselt ühe minuti pärast ilutseb dokumendil kas Les Halley allkiri või siis tema aju. Les Halley kirjutas alla. Don Corleone pistis püstoli tasku ja ulatas allkirjastatud tšeki.

Ülejäänu oli juba ajalugu. Johnny Fontane jätkas esinemisi, kuni temast sai üleameerikaline laulusensatsioon. Ta esines Hollywoodi muusikalides, mis tõid stuudiole sisse terve varanduse. Tema heliplaatide müügitulu ulatus miljonitesse. Siis lahutas Johnny end oma naisest, kes oli olnud tema noorpõlvesõbranna, ja jättis maha oma kaks last, et abielluda filmimaailma kõige lummavama blondi staariga. Paraku pidi ta varsti veenduma selle hoorakommetes. Ta hakkas jooma, mängupõrguid külastama ja teisi naisi taga ajama. Tagatipuks kaotas ta hääle. Tema plaatidel polnud enam minekut. Stuudio ei uuendanud temaga enam lepingut. Ring sai täis – nüüd oli ta naasnud oma ristiisa juurde.

Kay sõnas mõtlikult: „Oled sa ikka kindel, et sa pole oma isa peale kade? Kõik, mis sa temast mulle oled rääkinud, näitab, et alatasa on ta midagi tegemas teiste inimeste heaks. Ta peab olema kuldse südamega inimene.“ Tüdruk muigas pisut virilalt: „Muidugi, tema meetodid pole just eriti konstitutsioonilised.“

Oli juba peaaegu videvik, kui pulmatort välja toodi, hääleka imetluse pälvis ja ära söödi. Spetsiaalselt selleks puhuks Nazorine poolt küpsetatud tort oli nupukalt kaunistatud erakordselt maitsvate kreemiteokarpidega, mida pruut tordilabidalt ahnelt suhu kühveldas, enne kui koos oma blondi kaasaga mesinädalatele vuhiseda. Don kiirustas külaliste lahkumist viisakalt takka, pannes ühtlasi tähele, et FJB meeste musta sedaani polnud enam näha.

Lõpuks oli sissesõiduteele jäänud ainult must Cadillac, mille roolis istus Freddie. Don laskus eesistmele, ta kehakaalu silmas pidades olid tema liigutused veel kärmed ja nõtked. Sonny, Michael ja Johnny Fontane võtsid koha sisse tagaistmel. Don Corleone pöördus Michaeli poole: „Sinu sõbranna … kas ta saab ise kesklinna tagasi?“

Michael noogutas: „Tom lubas tema eest hoolt kanda.“ Don Corleone väljendas rahulolu Hageni asjalikkuse üle.

Et bensiini normeerimine oli ikka veel jõus, püsis Belt Parkwayl Manhattani suunas hõre liiklus. Vähem kui tunni aja pärast veeres Cadillac Prantsuse Hospitali tänavasse. Sõidu ajal päris don Corleone oma nooremalt pojalt, kas tal läheb koolis hästi. Michael noogutas. Siis küsis Sonny tagaistmelt: „Isa, Johnny räägib, et sa ajad tal selle Hollywoodi asja joonde. Tahad, ma põrutan sinna appi?“

Don Corleone oli napisõnaline ja järsk: „Täna õhtul lendab sinna Tom. Ta ei vaja mingit abi, see on lihtne asi.“

Sonny Corleone hakkas laginal naerma. „Johnny aga arvab, et sa seda korda ajada ei suuda, seepärast ma mõtlesin, et võib-olla sa tahad mind sinna saata.“

Don Corleone pööras pead. „Miks sa minus kahtled?“ küsis ta Johnny Fontane’ilt. „Kas su ristiisa pole alati täitnud seda, mida ta on lubanud? On mind iial haneks veetud?“

Johnny vabandas närviliselt. „Ristiisa, mees, kes seda stuudiot juhib, on tõeline 90-kaliibriline pezzonovante. Teda ei saa ümber veenda, isegi mitte rahaga. Tal on väga tähtsad sidemed. Ja ta vihkab mind. Ma lihtsalt ei taipa, mis kombel sul õnnestuks sundida teda meelt muutma.“

Don vastas naerusui: „Ma ütlen sulle: sa saad, mida tahad.“ Ta müksas küünarnukiga Michaelit: „Me ju ei valmista mu ristipojale pettumust, Michael?“

Michael, kes isas hetkekski ei kahelnud, raputas pead.

Kui nad haigla sissepääsu poole kõndisid, võttis don Corleone Michaeli käevangu ja laskis teistel ette minna. „Kui sa kolledži läbi saad, tule minu jutule,“ ütles don. „Mul on mõned plaanid, mis sulle meeldivad.“

Michael ei lausunud sõnagi. Don Corleone torises tülpinult: „Ma tean, missugune sa oled; ma ei palu sul teha midagi niisugust, mida sa heaks ei kiida. Jutt on millestki erilisest. Käi praegu pealegi oma teed, lõppude lõpuks oled sa ju mees. Ent kui sa oled enda koolitamise lõpetanud, tule minu juurde, nagu üks poeg tegema peabki.“

Genco Abbandando perekond, musta riietunud naine ja kolm tütart, oli nagu sorgus vareseparv kogunenud kobarasse haigla valge kivipõrandaga koridori. Nähes liftist väljuvat don Corleonet, viskusid nad justkui instinktiivselt kaitset otsides tema poole. Ema oli kuninglikult kehakas oma mustas rüüs, tütred töntsid ja inetud. Missis Abbandando suudles don Corleonet põsele, nuuksatas ja hakkas halama: „Oh, milline püha mees te olete – tulla siia oma tütre pulmapäeval!“

Don Corleone tõrjus tänuavaldused kõrvale: „Kas ma siis ei võlgne austust säärasele sõbrale, kes kakskümmend aastat on olnud mu parem käsi?“ Talle oli kõik esimesest pilgust selge: see peatselt lesestuv naine siin pole veel adunud, et tema abikaasa teeb täna öösel minekut. Vähktõppe surev Genco Abbandando oli viibinud selles haiglas juba peaaegu aasta ja naine oli hakanud tema saatuslikku haigust pidama peaaegu et argielu tavaliseks osaks. Täna oli tema arvates vaid järjekordne kriis. „Astuge sisse ja minge mu õnnetu abikaasa juurde,“ sõnas naine, „ta küsib muudkui teie järele. Vaene mees, ta tahtis tulla pulma, et näidata oma lugupidamist, kuid doktor keelas selle ära. Siis ütles ta, et küll te temale sel suurpäeval külla tulete. Ma ei uskunud, et see on võimalik. Oh, mehed mõistavad sõprust sügavamalt kui meie, naised. Astuge sisse, te teete ta õnnelikuks.“

Genco Abbandando erapalatist väljusid õde ja arst. Viimane oli noor mees, tõsise näo ja käsutama sündinu, s.o rikka mehe elu elanu ilmega. Üks tütardest küsis arglikult: „Dr Kennedy, kas me võime teda praegu vaatama minna?“

Dr Kennedy heitis koridoris tema ette kogunenud suurele inimrühmale ärritatud pilgu. Kas need inimesed juba ükskord ei mõista, et palatis lamav mees oli suremas piinarikastes valudes? Oleks märksa parem, kui nad ta rahule jätaksid. „Ma võin sisse lubada ainult perekonnaliikmeid,“ ütles ta silmatorkavalt viisaka häälega. Ta oli üllatunud, kui patsiendi naine ja tütred pöördusid äraootavalt lüheldase turske mehe poole, kes kandis saamatult sobitatud õhtuülikonda.

Too tüse mees hakkas rääkima. Tema häälduses oli aimata vaevumärgatavat Itaalia aktsenti. „Mu kallis doktor,“ ütles don Corleone, „on see õige, et ta sureb?“

„Jah,“ kinnitas dr Kennedy.

„Siis pole teil siin enam midagi teha,“ sõnas don Corleone. „Me võtame selle koorma enda õlule. Me lohutame teda. Me suleme ta silmad. Me matame ta maha ja nutame ta matustel ning hiljem kanname hoolt tema naise ja tütarde eest.“ Nii otsekohesest jutust sai lõpuks kõik selgeks ka missis Abbandandole ja ta hakkas nuuksuma.

Dr Kennedy kehitas õlgu. Nendele talumatsidele on võimatu midagi selgeks teha. Teiselt poolt tuli tunnistada selle mehe sõnade karmi tõde. Tema osa siin oli tõesti läbi. Endiselt silmatorkava viisakusega lausus ta: „Palun oodake, kuni õde teid sisse kutsub, ta peab patsiendiga veel mõned asjad korda ajama.“ Ja valge kitli lehvides marssis arst mööda koridori minema.

Õde kadus tagasi palatisse ja ülejäänud jäid ootele. Lõpuks tuli õde uuesti välja ja hoidis neile sisenemiseks ukse pärani. Ta sosistas: „Ta sonib valu ja palaviku tõttu, püüdke teda mitte erutada. Ja te võite sinna jääda vaid mõneks minutiks, välja arvatud abikaasa. „Kui Johnny Fontane temast mööda astus, tundis õde ta ära ja tema silmad kukkusid pärani. Johnny naeratas põgusalt ja õde jäi teda vahtima, varjamatu kutse silmis. Johnny jättis ta tuleviku tarvis meelde ning järgnes teistele palatisse.

Genco Abbandando oli pidanud surmaga pika heitluse ja lüüasaanuna lebas see lõpuni ärakurnatud mees nüüd kergitatud peatsiga voodis. Temast olid järel vaid luu ja nahk ning kunagine lopsakas must juuksepahmak oli muutunud võidunud tuustiks. Don Corleone sõnas reipalt: „Genco, kallis sõber, ma tõin kaasa oma pojad, et nad väljendaksid sulle oma austust, ja näe, isegi Johnny on tulnud kauge maa pealt Hollywoodist.“

Surev mees tõstis oma palavikulise pilgu tänulikult doni peale. Ta laskis noormeestel suruda oma kondist kätt. Tema naine ja tütred seadsid end aseme äärde ritta, suudlesid teda põsele ja pigistasid kordamööda tema teist kätt.

Don haaras oma vana sõbra kämbla. Ta lausus lohutavalt: „Pressi peale, kosu korralikult ning me teeme üheskoos reisi Itaaliasse meie vanasse kodukülla. Me veel mängime boccie’t veinipoe ees, nagu seda omal ajal tegid meie isad.“

Surmaga võitlev mees raputas pead. Käeviipega käskis ta noormeestel ja oma perel lahkuda voodi äärest, teise kondise käega haakus ta tugevalt doni külge. Ta üritas rääkida. Don kallutas pea lähemale, istus siis voodi veeres olevale toolile. Genco Abbandando sonis nende ühisest lapsepõlvest. Siis ilmus tema süsimustadesse silmadesse kaval helk. Ta hakkas sosistama. Don kummardus lähemale. Teised toas viibijad märkasid üllatusega, et mööda don Corleone nägu nõrgusid alla pisarad, kui ta kahetsevalt pead raputas. Haige katkendlik hääl muutus jõulisemaks, see ulatus üle toa. Üliinimliku pingutusega tõstis Abbandando pea padjalt, ta silmad ei seletanud midagi, kuid ta kondine nimetissõrm osutas donile. „Ristiisa, ristiisa,“ anus ta pimesi, „päästa mind surmast, ma palun sind. Mu ihu põleb kontide pealt ära ja ma tunnen, kuidas ussid õgivad mu aju. Ristiisa, ravi mind terveks, sul on see võim, kuivata mu vaese naise pisarad. Kui me olime lapsed, mängisime me Corleones koos, ja kas nüüd, kui ma pelgan põrgut oma pattude pärast, lased sa mul surra?“

Don vaikis. Abbandando kähises: „Täna on su tütre pulmapäev, sa ei saa keelduda.“

Don hakkas rääkima – vaikselt ja väga tõsiselt, püüdes tungida läbi jumalateotusse kalduvate palvete. „Vana sõber,“ ütles ta, „mul ei ole säärast võimu. Kui mul see oleks, oleksin ma jumalast armulikum, usu mind. Kuid ära karda surma ja ära pelga põrgut. Ma lasen iga õhtu ja iga hommik pidada sulle hingepalvuse. Su naine ja su lapsed palvetavad sinu eest. Kuidas saab jumal sind karistada, kui armupalveid on nii palju?“

Elava luukere näkku ilmus pilge, mis tundus võikana. „Nii et asi on juba ära korraldatud?“

Kui don vastas, oli tema hääl jahe, ilma lohutava kõlata. „Sa teotad jumalat. Võta end kokku.“

Abbandando langes tagasi padjale. Tema silmist kadus meeleheitlik lootusesäde. Õde tuli tagasi palatisse ja hakkas neid väga asjalikul moel välja peletama. Don tõusis püsti, kuid Abbandando õiendas käe tema järele. „Ristiisa,“ anus ta, „jää siia minu juurde ja aita mul surm vastu võtta. Kui ta minu juures sind näeb, lööb ta ehk kartma ja jätab mu rahule. Võib-olla saad sa öelda mõne kaitsva sõna, tõmmata mõnest traadist, eh?“ Surev mees pilgutas donile silma, kuid oli näha, et ta ei mõelnud seda enam tõsiselt. „Lõppude lõpuks olete te ju verevennad.“ Siis, hakates äkki kartma, et don võib solvuda, haaras ta külastajal käest. „Jää minu juurde, las ma hoian su kätt. Üheskoos trumpame selle koerapoja üle, nagu me oleme üle trumbanud teisigi. Ristiisa, ära reeda mind.“

Don viipas, et ülejäänud palatist lahkuksid. Need väljusid. Ta võttis Genco Abbandando närbunud käe oma kahe laia kämbla vahele. Hellalt ja julgustavalt lohutas ta oma sõpra, üheskoos ootasid nad surma tulekut. Justnagu oleks don võinud Genco Abbandando elu sellelt inimese õelaimalt ja kuritegelikemalt reeturilt tõepoolest tagasi näpata.

Connie Corleone pulmapäev lõppes tema enda jaoks hästi. Carlo Rizzi täitis oma abikaasakohustusi oskuse ja usinusega, mida kannustas takka pruudi kingitustekoti sisu – lõpuks ulatus see üle kahekümne tuhande dollari. Muide, pruut loovutas oma süütuse märksa suurema valmidusega kui rahakoti. Viimase kättesaamiseks tuli peiul pruudi üks silm siniseks lüüa.

Lucy Mancini ootas kodus Sonny Corleone telefonikõnet: ta oli kindel, et Sonny kutsub ta kohtamisele. Lõpuks helistas ta ise Sonnyle koju, ent kui ta kuulis Sonny naise häält vastamas, lõi ta toru hargile. Ta ei teadnud veel, et peaaegu kõik pulmalised olid märganud Sonny ja tema pooletunnilist saatuslikku äraolekut ning juba levis kuuldus, et Santino Corleone on leidnud uue ohvri. Et ta oli „teinud töö ära“ omaenda õe pruutneitsi peal.

Amerigo Bonaserat vaevas kohutav luupainaja. Ta nägi und, kuidas nokkmütsis, tunkedes ja pikkades kinnastes don Corleone laob autolt tema matusekontori ette maha kuulidest puretud laipu ja hõikab: „Pea meeles, Amerigo, mitte ühtki sõna mitte kellelegi – ja mata nad kiiresti maha.“ Amerigo oigas läbi une nii valjusti ja pikalt, et torisev naine raputas ta üles: „Issand, oled sina aga veider mees. Näha kohe pärast pulmapidu luupainajat!“