Читать книгу Paha tüdruk - Mario Vargas Llosa - Страница 5

See oli võrratu suvi. Pérez Prado tuli oma kaheteistkümneliikmelise orkestriga Miraflorese linnaosa Terrazase ja Lima Lawn Tenise klubidesse karnevaliaegseid tantsupidusid elavdama, Plaza de Anchol toimusid üleriigilised mambo meistrivõistlused, mida saatis suur edu hoolimata kardinal Juan Gualberto Guevara, Lima peapiiskopi ähvardusest heita kogudusest välja kõik osalevad paarid, ning minu naabruskond, Miraflorese linnaosa Barrio Alegre rahvas Diego Ferré, Juan Fanningi ja Colóni tänavatelt võttis mõõtu San Martíni kvartali noortega jalgpalli, jalgrattasõidu, kergejõustiku ja ujumise olümpiaadil, mille me loomulikult võitsime.

Tol 1950. aasta suvel juhtus nii mõndagi erakordset. Lombakas Lañas armus esimest korda tüdrukusse – punapäisesse Seminauelisse –, palus teda endale pruudiks ja tüdruk ütles talle, kogu Miraflorese suureks üllatuseks, jah. Lombakas unustas lonkamise ning kõndis sestpeale tänaval rinda kummi ajades nagu Charles Atlas. Tico Tiravante jättis Use maha ja armus Lauritasse, Víctor Ojeda armus Usesse ja jättis Inge maha, Juan Barreto armus Ingesse ja jättis Ilse maha. Meie kandi südameasjades toimusid säärased ümberkorraldused, et olime kõik segaduses, mindi kokku ja lahku ning laupäevastelt pidudelt lahkudes ei olnud paarid alati samad nagu peole minnes. „Kui sündsusetu!” pahandas mu tädi Alberta, kelle juures ma vanemate surmast saati elasin.

Miraflorese randades murdusid lained kaks korda: esimest korda taamal, kaldast kahesaja meetri kaugusel, kuhu meie läksime vaprasti kõhuli laineid püüdma ning lasime end kanda umbes sadakond meetrit sinna, kus need vaibusid vaid selleks, et tõusta taas hiiglaslikuks lainevalliks ja murduda uuesti teise vahuse voona, mis lainepüüdjad kiviklibulisse randa uhtus.

Tol erakordsel suvel ei tantsitud pidudel enam valssi, corrido’t, bluusi, boolerot ja huaracha’t, sest võidutses hoopis mambo. Mambo, see tuulispask, mille taktis kõik lapsed, teismelised ja täiskasvanud naabruskonna pidudel tantsu vihtusid, hüplesid, karglesid ja poose võtsid. Kindlasti juhtus sama ka Mirafloresest väljaspool, eemal meie maailmast ja eludest, Linces, Breñas, Chorrilloses või veelgi eksootilisemates piirkondades La Victorias, Lima kesklinnas, Rímacis ja El Porveniris, kuhu meie, mirafloreslased, polnud iial oma jalga tõstnud ega kavatsenudki tõsta.

Ja samamoodi nagu olime asendanud valsi, huaracha, samba ja polka mamboga, asendasime ka rulluisud ja tõukerarattad jalgratastega ja mõned, nagu näiteks Tato Monje ja Tony Espejo, motorolleritega, ning üks või kaks isegi autoga, nagu meie kandi paksuke Luchín, kes varastas mõnikord isa tagant tolle Chevrolet’ kabrioleti ja viis meid sõitma mööda rannikuäärseid teid Terrazasest kuni Armendárize jäärakuni, sajaga tunnis.

Kuid tolle suve kõige märkimisväärsem sündmus oli, et Mirafloresesse tulid oma kaugelt kodumaalt Tšiilist kaks õde, kelle silmatorkav välimus ja äratuntav kõneviis – nad rääkisid vuristades, neelasid sõnade viimaseid silpe ja lõpetasid lauseid mingisuguste aspireeritud hüüatustega – ajasid pea sassi kõigil Miraflorese poistel, kes olid just lühikesed püksid pikkade vastu vahetanud. Ja minul veelgi enam kui teistel.

Noorem tüdruk paistis vanem ja vastupidi. Vanema nimi oli Lily ja ta oli pisut lühem kui Lucy, kes oli temast aasta noorem. Lily võis olla kõige rohkem neljateistkümne- või viieteistkümneaastane ja Lucy kolmteist või neliteist. Omadussõna „silmatorkav” näis justkui nende jaoks loodud, kuid Lucy polnud seda siiski nii väga kui tema õde, mitte ainult sellepärast, et ta juuksed polnud nii blondid ja olid lühemad ning ta ka riietus vaoshoitumalt kui Lily, vaid ka sellepärast, et oli tasasem ja kui tantsimiseks läks, siis kuigi ta võttis samuti poose ja hööritas puusi nii häbematult, nagu ükski Miraflorese tüdruk poleks julgenud järele teha, paistis Lucy siiski tagasihoidlik, mõõdukas ja peaaegu et igav, võrreldes selle vurrkanniga, selle tulesädemega, selle virvatulukesega, kelleks Lily muutus, kui plaadid mängijasse pandi, mambo valla puhkes ja me tantsima hakkasime.

Lily tantsis värvikalt ja graatsiliselt, naeratades ja vaikselt kaasa lauldes, käsi üles sirutades, põlvi paljastades ning liigutades puusi ja õlgu nii, et kogu ta keha, mille kurvide ümber nii paheliselt liibusid seelikud ja pluusid, tundus mäslevat, võnkuvat ja pealaest jalatallani tantsust haaratud olevat. Kes temaga mambot tantsis, pidi alati kurja vaeva nägema, sest kuidas küll takerdumata nende jalgade saatanliku keeristormi tempos püsida? Võimatu! Sa jäid maha juba kohe alguses ja olid vägagi teadlik, et kõikide teiste paaride pilgud olid suunatud Lily mambo-vägitegudele. „On alles tüdruk!” ütles tädi Alberta meelehärmiga. „Tantsib nagu Tongolele, nagu mõni rumbatantsija Mehhiko filmist.” „Nojah, ärgem unustagem, et ta on Tšiilist,” vastas tädi iseendale, „vooruslikkus pole selle maa naiste tugevaim külg.”

Mina armusin Lilysse ülepeakaela, mis on kõige romantilisem viis armuda – ühesõnaga, mu veri vemmeldas, nagu öeldakse –, ning tol unustamatul suvel palusin ma teda endale pruudiks kolm korda. Esimest korda Miraflorese Parque Centralis asuva Ricardo Palma kinoteatri ülemisel rõdul, pühapäevasel matinée’l, ja ta ütles mulle ei, sest ta on peigmehe jaoks veel liiga noor. Teist korda uisuplatsil, mis avati just tol suvel Parque Salazari jalamil, ja ta ütles mulle jälle ei, ta peab järele mõtlema, sest kuigi ma talle natuke meeldin, olid vanemad palunud tal oodata peigmehega põhikooli neljanda klassi lõpuni ja tema käis alles kolmandas. Ning viimast korda mõni päev enne suurt skandaali Larco avenüül Cream Rica kohvikus, kui me vanillimaitselist milkshake’i jõime, ja loomulikult oli vastus jälle ei, sest miks peaks ta mulle jah ütlema, kui me juba niigi armunud paarikese mulje jätame. Kas meid ei pandud siis alati paari, kui Marta juures „Tõde või tegu” mängisime? Kas me ei istunud siis koos Miraflorese rannas? Kas ta ei tantsinud minuga pidudel rohkem kui ühegi teise poisiga? Misjaoks ta siis peaks mulle ametlikult jah ütlema, kui kogu Miraflores meid juba nagunii armunuteks pidas? Oma modellivälimuse, tumedate ja kavalate silmade ning täidlaste huultega oli Lily koketerii elav kehastus.

„Mulle meeldib sinu juures kõik,” ütlesin ma talle. „Aga kõige rohkem sinu kõneviis.” Tema kõnel oli naljakas ja omapärane intonatsioon ja musikaalsus, niivõrd erinev Peruu tüdrukute omast, ning ta kasutas väljendeid, sõnu ja ütlusi, mis panid meie omadel pea huugama, kui üritasime välja nuputada, mida ta oma jutuga õieti öelda tahtis ja kas selles võis peituda mõni pilge. Lily ajas kahemõttelist juttu, pildus mõistatusi või rääkis nalju, mis olid nii värvikad, et panid meie kandi tüdrukud juuksejuurteni punastama. „Need tšiili tüdrukud on kohutavad,” teatas tädi Alberta talle omasel koolmeisterlikul moel prille üha ninalt ära võttes ja tagasi ette sättides, väljendades muret, et need kaks välismaalast laostavad Miraflorese noorte moraali.

Viiekümnendate aastate algul ei olnud Mirafloreses veel kortermaju: selles piirkonnas asusid peamiselt ühe- või kõige rohkem kahekorruselised majad, mille aedades kasvasid kohustuslikud geraaniumid, kuning-leekpuud, loorberipuud, bugenvillead ja muru, kus terrasse mööda ronisid üles kuslapuud ja luuderohi, ning elanikel oli kombeks kiiktoolis istudes juttu puhuda ja jasmiinilõhna nuusutades päevi õhtusse veeretada.

Mõnes pargis kasvasid punaste ja roosade õitega okkalised kuke-korallpuud ning sirgeid puhtaid kõnniteid ääristasid punased plumeeriad, jakarandad, mooruspuud ning peale aialillede lisasid värvi ka kollased D’Onofrio jäätisekärud valgete põllede ja mustade mütsikestega jäätisemüüjatega, kes sõitsid mööda tänavaid päeval ja ööl, andes oma kohalolekust teada pasunaga, mille aeglane undamine tundus mulle kui primitiivne metsasarv eelajaloolistest aegadest. Veel võis kuulda linnulaulu tolles Mirafloreses, kus perekonnad tütarlaste meheleminekuikka jõudes männipuuoksi lõikasid, sest kui nad seda poleks teinud, oleksid vaesekesed jäänud vanatüdrukuks nagu minu tädi Alberta.

Lily ei öelnudki mulle kunagi jah, kuigi tõsi ta on, et kui see formaalsus välja arvata, siis igas muus mõttes paistsime me olevat armunud paarike. Me hoidsime käest kinni Ricardo Palma, Leuro, Montecarlo ja Colina matinée’del ning kuigi ei saanud öelda, et me oleksime kinosaali pimeduses teineteist kabistanud nagu teised, kauem koos olnud paarid – kabistamise alla käis kõik alates süütutest musidest kuni keelesuudlusteni ja sellise käperdamiseni, mida pidi korra kuus reedeti preestrile pihtima kui surmapattu –, lubas Lily mul suudelda end põsele, kõrva servale ja suunurka, ning vahel puudutas ta sekundiks oma huultega minu omi ja tõmbus siis melodramaatiliselt eemale: „Ei, ei, nii küll ei tohi, piitsavars”. „Sa oled ikka täitsa sees, piitsavars, sa vaene narr, sul ikka veri vemmeldab, piitsavars,” viskasid mu sõbrad nalja. Nad ei kutsunud mind iialgi mu oma nimega – Ricardo Somocurcio –, alati hüüdnime pidi. Nad ei liialdanud vähimalgi määral: Lily pani mul vere vemmeldama.

Tema pärast kaklesin ma tol suvel Luqueniga, kes kuulus mu parimate sõprade sekka. Ühel meie poiste ja tüdrukute olengutest Colóni ja Diego Ferré nurgal, Chacaltanade hoovis, püüdis Luquen vaimukas olla ja ütles äkitselt, et tšiili tüdrukud on igavesti labased, sest nende juuksed ei ole loomulikult blondid, vaid pleegitatud, ja et minu selja taga on neid Mirafloreses prussakateks kutsuma hakatud. Lõin ühe sirge Luqueni lõua suunas, mille eest ta kõrvale põikas, ning me läksime Reserva muulile kaljupanga kõrvale, et oma erimeelsused rusikahoopidega lahendada. Me ei rääkinud teineteisega terve nädala, kuni meie pundi tüdrukud ja poisid meid järgmisel peol ära lepitasid.

Lilyle meeldis käia õhtuti palmipuid, inglitrompeteid ja kassitappe täis kasvanud Parque Salazari nurgal, mille punaselt telliskivimüürilt silmitsesime me kogu Lima lahte, nagu laevakapten silmitseb kaptenisillalt merd. Kui taevas oli selge, ning ma võiks vanduda, et tol suvel oli taevas alati pilvitu ja päike säras Miraflorese kohal meid kordagi alt vedamata, joonistus taamal, ookeani silmapiiril välja lõõmav punane kera, mis leegitsevas kiirguses aegamisi Vaikse ookeani vetesse vajus. Lily nägu oli sama innukalt keskendunud nagu kella kaheteistkümnesel armulaual Parque Centrali kirikus, pilk kinnitatud hõõguvale kerale, oodates hetke, mil meri viimase päikesekiire alla neelab, et soovida siis midagi, mille täht või Jumal täide viiks. Ka mina soovisin midagi, mille täitumist vaid pooleldi uskusin. Alati ühte ja sama, loomulikult: et ta ütleks mulle lõpuks ometi jah, et me oleksime paar, kurameeriksime, armastaksime teineteist, kihluksime ja abielluksime ning jõuaksime lõpuks rikaste ja õnnelikena Pariisi.

Olin kogu oma teadliku elu unistanud Pariisis elamisest. Ilmselt oli selles süüdi mu isa ning need Paul Févali, Jules Verne’i, Alexandre Dumas’ ja paljude teiste raamatud, mida ta mul lugeda oli soovitanud, enne kui hukkus õnnetuses, mis mu orvuks jättis. Need romaanid täitsid mu pea seiklustega ning panid mind uskuma, et elu Prantsusmaal on külluslikum, rõõmsam, kaunim ja igatepidi parem kui kusagil mujal. Sellepärast õnnestus mul, lisaks inglise keele tundidele Peruu Põhja-Ameerika kolledžis, veenda oma tädi Albertat, et ta paneks mind kirja Wilsoni avenüül asuvasse Alliance Française’i, kus ma käisin kolm korda nädalas frantsude keelt õppimas. Kuigi mulle meeldis oma naabruskonna semudega aega veeta, olin ma paras raamatukoi, sain häid hindeid ja keeled meeldisid mulle väga.

Kui mul oli piisavalt taskuraha, kutsusin Lily pärastlõunateele – tol ajal polnud veel moodi läinud öelda lonche – Tiendecita Blancasse, lumivalge fassaadi, väikeste laudade, kõnnitee kohal rippuvate varikatustega bistroosse, kus pakuti justnagu „Tuhande ja ühe öö” muinasjuttudest pärit küpsetisi – glasuuritud koogikesi, piimakreemiga küpsiseid, rullbiskviite! – Larco, Arequipa ja Ricardo Palma avenüüde kohtumispunktis, millele heitsid varju otsatult kõrgete viigipuude võrad.

Koos Lilyga Tiendecita Blancas käimine ning jäätise ja väikese koogitüki söömine oli rõõm, mida pea alati varjutas – oh häda –, et kohal oli tema õde Lucy, keda ma samuti pidin kaasa vedama iga kord, kui me väljas käisime. Vähimagi ebamugavustundeta nõustus Lucy olema viies ratas, rikkudes nõnda ära mu plaanid ning segades mul Lilyga omavahel rääkida ja öelda kõiki neid ilusaid asju, mida ihkasin tüdrukule kõrva sosistada.

Aga kuigi me pidime Lucy läheduse tõttu teatud teemasid vältima, oli hindamatu olla Lilyga koos, näha, kuidas ta juuksepahmakas tantsiskleb iga kord, kui ta pead liigutab, näha üleannetust ta tumeda mee karva silmades, kuulata tema nõnda erilist kõneviisi ja piiluda vahel nii muuseas ta kitsa pluusi dekolteesse, nende juba kikitavate ümarate rindade kumerust, neid õrnu pungakesi, mis olid kahtlemata pringid ja pehmed nagu värsked puuviljad.

„Ma ei tea, mida ma teen siin teiega koos nagu viies ratas,” ütles Lucy mõnikord vabandavalt. Valetasin talle: „Mis juttu sa ajad, meil on hea meel, et sa meiega koos oled, eks ju, Lily?” Lily naeris, pilkav saatan silmis, ja teatas: „Nojaaaa ...”

Selle suve rituaal oli jalutuskäik Pardo avenüül, laululindudest tulvil viigipuudega puiesteel, ääristatud mõlemal pool majadega, mille aedades ja terrassidel jooksid valges tärgeldatud vormiriietuses lapsehoidjate pilgu all ringi väikesed poisid ja tüdrukud. Kuna Lucy kohaloleku tõttu oli mul raske rääkida Lilyga kõigest, millest oleksin soovinud, juhtisin ma vestluse igapäevastele teemadele: tulevikuplaanidele, näiteks kuidas ma lähen pärast ülikooli Pariisi diplomaadiks – sest seal, Pariisis, käib tõeline elu, Prantsusmaa on kultuurimaa – või hakkan ehk hoopis poliitikuks, et aidata vaesel Peruul taas suureks ja jõukaks saada, mis tähendab, et peaksin oma reisi Euroopasse natuke edasi lükkama. Ja mida nemad tahaks suurena teha, kelleks saada? Mõistlikul Lucyl olid väga kindlad plaanid: „Ennekõike kool ära lõpetada. Pärast seda leida hea töökoht, võib-olla mõnes muusikapoes, see oleks kindlasti tohutult lõbus.” Lily mõtles tööle reisiagentuuris või lennufirmas, stjuardessina, kui tal õnnestuks oma vanemaid veenda, nii saaks ta tasuta mööda maailma ringi reisida. Või siis hakata filminäitlejaks, aga ta ei lubaks end kunagi bikiinides näidata. Reisida, reisida, õppida tundma kõiki riike oli see, mis talle kõige enam meeldiks. „Noh, vähemalt tunned sa kahte, Tšiilit ja Peruud, mida veel tahta,” ütlesin ma talle. „Vaata mind, ma pole kunagi Mirafloresestki välja saanud.”

See, mida Lily Santiago kohta jutustas, andis mulle Pariisi taevast maitse suhu. Millise kadedusega ma teda kuulasin! Seal polnud tänavatel vaeseid ega kerjuseid nagu meil siin, vanemad lubasid poistel ja tüdrukutel koidikuni peole jääda, tantsida cheek to cheek ja kunagi ei nähtud, nagu siin, et isad, emad, tädid tantsivate noorte järele luuraks ja nendega pragaks, kui nood üle piiri lähevad. Tšiilis tohtisid poisid ja tüdrukud täiskasvanute filme vaadata ning, kui nad viieteistkümneaastaseks said, avalikult suitsetada. Seal oli elu lõbusam kui Limas, sest oli rohkem kinosid, tsirkuseid, teatreid, kontserte ja orkestritega pidusid ning Ameerika Ühendriikidest käisid Santiagos pidevalt iluuisu-, balleti- ja muusikalitrupid, ning ükskõik millist tööd nad ka ei teinud, teenisid tšiillased kaks või kolm korda rohkem raha kui peruulased siin.

Ent kui see oli nii, siis miks jätsid tšiili tüdrukute vanemad selle imelise riigi maha, et Peruusse tulla? Sest nemad ei olnud rikkad, vaid pealtnäha väga vaesed. Tol hetkel ei elanud nad nagu meie, Barrio Alegre poisid ja tüdrukud, majades, kus olid ülemteenrid, kokad, teenijad ja aednikud, vaid ühes tillukeses korteris kitsas kolmekorruselises kortermajas Esperanza tänaval, Gambrinuse restorani naabruses. Ning toonases Mirafloreses, erinevalt hilisemast ajast, kui kerkima hakkasid kortermajad ja eramajad kadusid, elasid korterites ainult puruvaesed, see hädine inimliik, kelle hulka – ah, kui kurb! – paistsid kuuluvat ka tšiili tüdrukud.

Nende vanemaid ei näinud ma kunagi. Nad ei kutsunud kunagi mind ega ühtki teist naabruskonna tüdrukut või poissi enda juurde koju. Iialgi ei tähistanud nad sünnipäevi, ei korraldanud pidusid ega kutsunud meid teed jooma ja aega veetma, nagu oleks neil häbi meile näidata, kui tagasihoidlik on see koht, kus nad elavad. Minus tekitas kaastunnet tõsiasi, et nad olid vaesed ja häbenesid kõike seda, mida neil polnud, kuid see üksnes kasvatas mu armastust tšiili tüdruku vastu ja täitis mind altruistlike unistustega: „Kui me Lilyga abiellume, siis võtame kogu ta perekonna enda juurde elama.”

Kuid minu Miraflorese sõprades ja eelkõige sõbrannades tekitas see kahtlusi, et Lily ja Lucy ei avanud meile oma kodu uksi. „On nad siis tõesti nii puupaljad, et ei saa meile isegi ühte pidu korraldada?” mõtisklesid nad. „Äkki nad polegi vaesed, vaid hoopis ihned,” üritas Tico Tiravante asja parandada, kuid tegi selle hoopis hullemaks.

Üsna pea hakkasid naabruskonna noored maha tegema tšiili tüdrukute meiki ja riietumisstiili, heitma nalja nende kasina garderoobi üle – me teadsime kõik juba peast neid seelikuid, pluuse ja sandaale, mida nad meie ära petmiseks igal võimalikul moel omavahel kombineerisid – ja mina, püha viha täis, kaitsesin neid; see õelus tuli vaid kadedusest, puhtast kadedusest, mürgisest kadedusest, sest pidudel ei istunud tšiili tüdrukud kunagi niisama, kõik poisid seisid järjekorras, et nendega tantsida – „Nad lubavad ju enda vastas hööritada, muidugi ei pea nad niimoodi ühtegi tantsu vahele jätma,” ütles Laura –, või sellepärast, et naabruskonna koosviibimistel, mängude ajal, rannas või Parque Salazaris olid nemad alati tähelepanu keskpunktis ja kõik poisid kogunesid nende ümber, samal ajal kui teised tüdrukud ... „Nad on ühed eputised ja häbitud tüdrukud ja neile julgete te, poisid, rääkida neid räpaseid nalju, mida meie endale rääkida ei luba!” asus Teresita vasturünnakule. Ja lõppeks ka sellepärast, et tšiili tüdrukud nägid suurepärased välja, käisid ajaga kaasas, olid nutikad, samas kui meie kandi tüdrukud olid pirtsakad, ajast maha jäänud, vanamoodsad, kahepalgelised ja kitsarinnalised. „Ja uhked selle üle!” vastas Ilse meie ees ärbeldes.

Aga kuigi nad tšiili tüdrukuid taga rääkisid, kutsusid Barrio Alegre tüdrukud neid endiselt pidudele ja käisid nendega kambakesi Miraflorese randades, pühapäeviti kella kaheteistkümnesel missal, matinée’del ja kohustuslikel jalutuskäikudel hämarduvas Parque Salazaris, kuni hakkasid paistma esimesed tähed, mis tol suvel särasid Lima taevas jaanuarist märtsini, ilma et – ma olen täiesti kindel – neid oleks ühelgi ööl varjanud pilved, nagu ikka selles linnas neljal viiendikul aastast. Nad tegid seda, sest meie, poisid, palusime ja sellepärast, et sügaval sisimas lummasid tšiili tüdrukud neid samamoodi, nagu linnukest lummab kobra, kes teda hüpnotiseerib, enne kui alla kugistab, nagu pühakut lummab patune, nagu inglit lummab saatan. Nad kadestasid kaugelt Tšiilist tulnud võõramaalastes seda vabadust, mida nendel ei olnud, minna ükskõik kuhu, jääda välja jalutama või tantsima hiliste tundideni, ilma et peaks paluma luba jääda natukeseks veel, ilma et nende isa, ema või mõni vanem õde või tädi tuleks akendest piiluma, kellega ja kuidas nad seal peol tantsivad, või tuleks neid koju viima, sest kätte oli jõudnud kesköö, aeg, mil korralikud tüdrukud ei peaks olema väljas võõraste meestega tantsimas või vestlemas – seda tegid eputised, labased tüdrukud ja chola’d^[1.] –, vaid oma kodus ja oma voodis õndsat und magamas. Meie kandi tüdrukuid tegi kadedaks, et tšiilitarid olid nii vabameelsed, tantsisid nii häbematult, ilma et neile oleks korda läinud, kas keegi näeb nende põlvi, ja liigutasid oma õlgu, rinnakesi ja pepukesi nagu mitte ükski teine Miraflorese tüdrukutest, ning lubasid endale poistega selliseid vabadusi, mida nemad poleks julgenud ettegi kujutada. Ent kui nad nii vabad olid, siis miks ei tahtnud ei Lily ega Lucy endale peigmeest? Miks nad ütlesid ära kõigile meile, kes me neil järel jooksime? Lily polnud öelnud ei mitte ainult mulle, ta oli ära öelnud ka Lalo Molfinole ja Lucho Clauxile, ning Lucy oli ära öelnud Loyerile, Pepe Cánepale ja ilueedi Julio Bienvenidale, esimesele Miraflorese poisile, kellele vanemad kinkisid viieteistkümnendaks sünnipäevaks Volkswageni, ilma et too oleks jõudnud veel kooligi ära lõpetada. Miks ei tahtnud tšiili tüdrukud, kes olid ometigi nii vabad, endale peigmeest?

Need ja teised Lily ja Lucyga seotud mõistatused said ootamatult vastuse 30. märtsil 1950. aastal, tolle unustamatu suve viimasel päeval paksu põrsakese, Marirosa Álvarez-Calderóni juures peol. Tollest peost pidi saama ajastu märk ja see pidi sööbima igaveseks kõigi kohalolijate mällu. Álvarez-Calderónide kodu 28 de Julio ja La Pazi tänava nurgal oli kõige ilusam maja Mirafloreses, vahest isegi kogu Peruus, oma kõrgeid puid täis aia, kollaste õitega tipupuude, kellukate, roosipõõsaste ja plaaditud basseiniga. Marirosa pidudel oli alati orkester ja terve armee kelnereid, kes pakkusid kogu õhtu jooksul koogikesi, suupisteid, sändvitše, mahla ja erinevaid alkoholivabasid jooke, nendeks pidudeks valmistusid külalised alati justkui taevastesse kõrgustesse tõusmiseks. Kõik läks suurepäraselt, kuni tulede kustudes kogunesid poisid ja tüdrukud Marirosa ümber, et talle „Happy Birthday’d” laulda, kui ta tordi viisteist küünalt ära puhus, ning me võtsime järjekorda, et talle kombekohaseid kallistusi jagada.

Kui tuli Lily ja Lucy kord teda kallistada, siis ajas Marirosa, see rõõmus põrsake, kelle pekivoldid pressisid lehvikesega roosa kleidi seest välja, pärast tüdrukute põsele suudlemist silmad suureks:

„Te olete Tšiilist pärit, eks ju? Ma tutvustan teid oma tädi Adrianale. Tema on ka Tšiilist, ta just jõudis Santiagost. Tulge, tulge.”

Ta võttis tüdrukutel käest kinni ja viis nad majja sisse, hüüdes aina: „Tädi Adriana, tädi Adriana, mul on sulle üllatus.”

Läbi maast laeni akna – valgustatud ristküliku, mis raamis suurt läitmata kamina, maastikumaalide ja õliportreede, tugitoolide, diivanite, vaipade ning tosina klaase näpus hoidva daami ja härraga elutuba – nägin ma hetk hiljem, kuidas Marirosa koos tšiili tüdrukutega tuppa tormas, ning samuti nägin ma ähmaselt ja vaid korraks üht väga pikka, väga hästi riides, väga kaunist naist, kelle pika pitsi otsas suitses sigaret ja kes astus ettepoole, et oma noori kaasmaalasi sunnitud naeratusega tervitada.

Läksin mangomahla jooma ja basseini riietuskabiinide vahele salaja Viceroyd tõmbama. Seal kohtasin ma Juan Barretot, sõpra ja klassikaaslast Champagnati koolist, kes oli samuti sellest üksildasest nurgast varju otsinud, et suitsu teha. Äkitselt küsis ta mult otsesõnu:

„Kas sind häiriks, kui ma Lilyt endale pruudiks paluksin, piitsavars?”

Ta teadis, et kuigi see niimoodi tundus, ei olnud me Lilyga paar, ning samuti teadis Juan – nagu kõik teisedki, täpsustas ta –, et ma olin tüdrukut juba kolm korda palunud ja need kolm korda oli ta mulle ka ära öelnud. Vastasin, et häiriks ikka küll, sest kuigi Lily ütles mulle ei, siis oli see lihtsalt üks mäng, mida ta mängis – Tšiili tüdrukud olidki sellised –, aga tegelikult ma meeldisin talle, me olime peaaegu nagu paar ja pealegi olin ma tol õhtul hakanud teda neljandat ja viimast korda paluma ja ta oli juba nõustumas, kui selle paksu põrsakese viieteistkümne küünlaga tort välja ilmus ja meid segas. Aga kui ta nüüd Marirosa tädiga rääkimast tagasi tuleb, kavatsen ma temalt uuesti küsida, ta jääb kindlasti nõusse ja alates sellest õhtust oleks ta kõigi reeglite järgi minu pruut.

„Noh, kui nii, siis pean ma hoopis Lucyt paluma,” andis Juan Barreto alla. „Häda on selles, et mulle meeldib tegelikult ikkagi Lily, compadre.”

Ma julgustasin teda, et ta Lucyt paluks, ja lubasin tema eest hea sõna kosta, et tüdruk nõusse jääks. Tema ja Lucy ning mina ja Lily moodustaksime koos sensatsioonilise neliku.

Seisime Juan Barretoga basseini ääres, ajasime juttu ja vaatasime, kuidas paarikesed tantsupõrandal vendade Ormeñode orkestri – see polnud küll Pérez Prado, aga oli siiski väga hea, millised trompetid! millised trummid! – taktis tantsisid, ning tõmbasime mõned Viceroyd. Miks oli Marirosale just tolsamal hetkel tulnud pähe Lilyt ja Lucyt oma tädile tutvustada? Millest nad seal nii kaua latrasid? Nad rikkusid mu plaani ära, kurat võtaks. Sest tõsi ta oli, et kui viieteistkümne küünlaga tort välja toodi, olin ma jõudnud alustada oma neljandat – ja ma olin veendunud, et sedapuhku edukat – armastuseavaldust Lilyle, pärast seda, kui mul oli õnnestunud veenda orkestrit mängima lugu „Sa meeldid mulle”, kõige paremat boolerot, mille saatel tüdrukut endale kallimaks paluda.

Kulus terve igavik, enne kui nad tagasi tulid. Ning tagasi tulid nad muutunud tüdrukutena: Lucy oli väga kahvatu, tumedad rõngad silmade ümber, nagu oleks ta vaimu näinud ja toibuks nüüd hauataguse elu tekitatud vapustusest, ja Lily oli maruvihane, hapu näoga, silmad pildumas sädemeid, nagu oleks kohtumine nende peente daamide ja härradega seal majas tõeliselt piinarikas olnud. Kohe sealsamas viisin ma Lily tantsima ühte neist mambodest, mida ta eriti hästi oskas – „Mambo No. 5” – ja uskumatul kombel ei tulnud Lilyl mitte kui midagi välja, ta ei tajunud rütmi, oli hajameelne, eksis, komistas ja ta meremehemüts vajus peas viltu, andes talle üsna naeruväärse ilme. Tüdruk ei vaevunud seda isegi otseks sättima. Mis juhtunud oli?

Ma olen kindel, et „Mambo No. 5” lõppedes teadis juba kogu peoseltskond, sest paks põrsas oli kõigile rääkinud. Millist naudingut pidi see keelekandja tundma, jutustades seda lugu koos kõigi detailidega, keerates vunki juurde ja liialdades, samal ajal ise oma silmi uudishimust ja õudusest ja õnnest aina suuremaks ja suuremaks ajades! Millist haiglast rõõmu – millist rahulolu, millist kahjurõõmu – pidid tundma kõik naabruskonna tüdrukud, kes olid nii väga kadestanud neid tšiili tüdrukuid, kes tulid Mirafloresesse, et õpetada uusi kombeid siinsetele poisikestele, kellest tolle suve jooksul pidid saama noormehed!

Mina olin viimane, kes teada sai, kui Lily ja Lucy olid juba salapärasel viisil kadunud, ilma et oleks Marirosa või kellegi teisega hüvasti jätnud – „sabad jalge vahel” ütleks mu tädi Alberta –, ning kui mõistatuslik kuulujutt levis üle kogu tantsuplatsi ja tühjendas selle poistest ja tüdrukutest, kes, unustanud nii orkestri, oma peigmehed ja oma pruudid kui ka kabistamise, hakkasid sosistama, kuulujuttu edasi levitama, sattusid ärevusse, sattusid vaimustusse, ajasid oma pahatahtlikkust täis silmad punni: „Tead mis? Kas sa juba tead? Kas sa kuulsid? Mida sina sellest arvad? Kas sa suudad seda uskuda? Kas sa kujutad ette? Nad ei olegi Tšiilist! Ei, ei ole! Puhas väljamõeldis! Ei olnud nad tšiillased ega teadnudki Tšiilist midagi! Nad valetasid! Nad vedasid meid ninapidi! Nad mõtlesid selle kõik välja! Marirosa tädi võttis nad vahele! Millised sulid, millised sulid!”

Nad olid peruu tüdrukud, ei midagi enamat. Vaesekesed! Vaesekesed! Tädi Adriana, kes oli just Santiagost kohale jõudnud, oli kindlasti äärmiselt üllatunud, kui kuulis tüdrukuid rääkimas selle aktsendiga, mis oli meid nii hästi ära lollitanud, kuid milles tema tundis otsekohe ära pettuse. Kui halvasti pidid tšiili tüdrukud end tundma, kui paksu põrsakese tädi, olles petuskeemi läbi näinud, hakkas pärima nende Santiagos elava perekonna kohta, millises Santiago piirkonnas nad elasid, millises koolis nad Santiagos olid käinud, kes olid nende sugulased ja perekonnatuttavad, pannes Lucy ja Lily nende lühikese elu siiani kõige piinlikumasse olukorda ega halastanud nende peale, kuni tüdrukud elutoast pagesid – hävitatud, tehtud maatasa nii vaimselt kui ka füüsiliselt – ning naine sai oma sugulaste, sõprade ja pahviks löödud Marirosa ees kuulutada: „Kah mul tšiili tüdrukud! Need tüdrukud pole iialgi oma jalga Santiagosse tõstnud ja nad on sama palju tšiillased kui mina olen tiibetlane!”

Tol 1950. aasta suve viimasel päeval – ka mina olin viieteistkümneaastaseks saanud – algas minu jaoks tõeline elu, see, mis lahutab õhulosse, pettekujutelmi ja muinasjutte karmist tegelikkusest.

Ma ei saanudki kunagi teada tšiili tüdrukute täit lugu ja ega seda teadnudki keegi peale nende endi, kuid sellest hoolimata kuulsin ma oletusi, kuulujutte, fantaasiaid ja väidetavaid paljastusi, mis jälitas võlts-tšiilitare pikka aega justkui vahutav kiiluvesi ka siis, kui nad lakkasid eksisteerimast – teatud mõttes võib niimoodi öelda –, sest iial enam ei kutsutud neid pidudele ega mängudele ega pärastlõunateele ega meie kandi olengutele. Kurjad keeled teadsid rääkida, et kuigi Barrio Alegre ja Miraflorese korralikud tüdrukud nendega enam läbi ei käinud ja pöörasid näo kõrvale, kui neid tänaval kohtasid, siis poisid, noormehed ja mehed käisid nende juures salaja, nagu käiakse kõlvatute tüdrukute juures – ja mida muud Lily ja Lucy olidki kui kaks kõlvatut tüdrukut mõnest Breña või El Porveniri sugusest linnajaost, kes olid oma päritolu varjamiseks esitlenud end välismaalastena, selleks et Miraflorese korralike inimeste hulka imbuda? –, et nendega ringi aeleda, teha nendega seda, mida ainult chola’d ja kõlvatud naised endaga teha lubavad.

Ma usun, et hiljem hakkasid Lily ja Lucy neil ununema, sest meie lapsepõlve viimase suve seikluste asemele tekkisid teised inimesed, teised teemad. Aga minul mitte. Mina ei unustanud neid, eriti mitte Lilyt. Kuigi on möödunud nii palju aastaid ja Miraflores on nii palju muutunud, nagu ka meie kombed, ning unustuse hõlma on vajunud piirid ja eelarvamused, mida vanasti põlgusega demonstreeriti ja mida nüüd varjatakse, pidasin mina teda meeles ja meenutan teda mõnikord siiani, kuulen seda üleannetut naeru ja näen tema tumeda mee karva silmade pilkavat pilku, näen, kuidas ta õõtsub nagu suhkruroog mambode rütmis. Ja ma arvan ikka veel, hoolimata sellest, et mu elus on olnud juba nii palju suvesid, et too suvi oli neist kõigist kõige võrratum.

1 Valge eurooplase ja indiaanlase segavereliste järeltulijate või linnadesse elama asunud põliselanike nimetus mitmel pool Ladina-Ameerikas. Erinevalt neutraalsest mõistest mestizo (mestiits) on sõnal cholo Peruus rassistlik ja pejoratiivne alatoon. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]