Читать книгу Snoobide võim - Marion Chesney - Страница 3

Ma toetan rahvast ülikute vastu üle kogu ilma.

William Ewert Gladstone

Erinevalt White’ist ja Brooksist teati seda lihtsalt Klubina, asukohaga George’i-aegses hoones St. James Streeti otsas, päris St. Jamesi palee juures. Klubi liikmeskond koosnes peamiselt noortest aristokraatidest, kes pidasid seda Londoni teistest kinnistest härrasmeeste klubidest põnevamaks.

Mõned klubiliikmed tundsid, et kapten Harry Cathcarti klubisse võtmine oli ränk viga. Buuri sõtta minnes oli ta olnud nägus ja laheda olemisega mees. Sealt naasis ta vigase, kibestunud ja sõnakehvana, suutmata kuuldavale tuua midagi muud peale klišeede või urahtuste.

Ühel soojal kevadpäeval, kui päike kuldas nõgiseid hooneid ja puiestee plaatanipuudel värelesid esimesed rohelised lehekesed, sisenesid Freddy Pomfret ja Tristram Baker-Willis klubisse ja heitsid vastumeelsust väljendava pilgu tugitooli vajunud pikakasvulisele kaptenile.

„Vaata seda sünget nägu,“ ütles Freddy, vaevumata häält tasandama. „Võtab söögiisu ära, mis?“

„Talle kuluks mõne patuse naise armastus ära,“ pakkus Tristram. „Eh, Harry. Mida? Päriselt, on ju? Patuse naise armastus.“

Nagu vastuseks kummardus kapten ettepoole, võttis kätte Timesi ja peitis end selle varju. Tal oli vaja vaikust ja rahu, et mõelda, mida oma eluga peale hakata. Kapten laskis ajalehe alla, kui oli kindel, et piinajad on kadunud. Suur peegel tema vastas näitas talle teda ennast. Kapten uuris viivu oma peegelpilti ja ohkas. Ta oli kõigest kahekümne kaheksa aastane, ometigi oli noorus sellest näost kadunud. Tema paksud tumedad juuksed hakkasid meelekohast hallinema. Tumedad silmad raskete laugude all ei reetnud karmis kaunite joontega näos midagi. Kapten liigutas jalga, et seda lõdvestada. Kehval päeval tegi vana vigastus vaeva ja tuikas, täna oli üks neist päevadest.

Harry Cathcart oli parun Derringtoni noorim poeg, keda hoidis hinges sõjaväepension ja väike sissetulek perekonna usaldusfondist. Tema seltskonnaelu oli äärmiselt piiratud. Sõjast äsja naasnuna oli teda kutsutud dineedele ja tantsuõhtutele, aga kutsed lakkasid, kui tuli välja, et ta avab harva oma suu vestluseks ega oska üldse daamidega flirtida.

Kapten pani Timesi enda ette lauale, märgates, et sealsamas lebas Daily Mail. Keegi pidi olema selle lehe klubisse toonud, sest klubi poleks kollast ajalehte hankinud. Selle esiküljel oli foto sufražettide demonstratsioonist Trafalgar Square’il ja eraldi ovaali sees pilt kaunist tütarlapsest lisatud tekstiga „Hadshire’i krahvi tütar leedi Rose ühines demonstrantidega“.

Vapper tüdruk, mõtles kapten. Igatahes on neiu seltskonnaelul lõpp. Cathcart pani ajalehe käest ja unustas tüdruku.

Leedi Rose’i oli õnnistatud erakordse ilu ja kopsaka kaasavaraga, nii ei möödunud kuudki, kui tema vanemad olid kindlad, et sufražettide toetamine ei takista nende tütrel abiellumast. Lõppude lõpuks oli kogu see naistele hääleõiguse andmine nali, nii nad tütrele ka selge sõnaga ütlesid. Nad olid kolinud oma linnamajja Eaton Square’il ja pidasid tütrele iga päev loenguid, milles seisneb tema kohus. Hooaeg tähendas suuri kulutusi. Inglismaal oodati, et iga tütarlaps täidaks oma kohust ning leiaks hooaja jooksul enesele abikaasa. Tavaliselt oleks sõltumatu meelega leedi Rose vastu hakanud. Ta oligi hooajast keeldunud, öeldes, et see pole muud kui lihaturg, kuid jäi siis oma vanemate heameeleks korraga nõusse.

Põhjus oli Sir Geoffrey Blandonis, keda leedi Rose hooaja eelpeol oli kohanud ja kellesse armunud – esimest korda ja kirglikult.

Paistis, et mees vastab tema tunnetele. Blandon oli jõukas ja ülimalt nägus. Leedi Rose oli oma seisuse kohta kõrgelt haritud, seisusekaaslased olid talle ilmse põlguse märgiks andnud hüüdnimeks Jääkuninganna. Kuid Sir Geoffrey oli leedi Rose’i vanemate kergenduseks nende targast tütrest võlutud. Paksude pruunide juuste, ideaalse figuuri, õrna jume ja suurte siniste silmadega Rose’il oli piisavalt seda, millega panna endasse armuma keda tahes.

Ometigi oli tõsi, et Rose’i toetus sufražettidele oli teda seltskonna silmis kahjustanud ja paistis, et lagedal väljal ei seisa kedagi peale Sir Geoffrey. Karmid sõnad hakkasid Rose’i pihta lendama õhtusöökidel, kui daamid olid eemaldunud, ja härrasmeeste klubides klaasi portveini taga. Sufražetid olid lihtsalt meestevihkajad. Neile tuli anda õppetund. „See neiuke,“ kuuldi Freddy Pomfertit märkimas, „vajaks üht tõelist suksutajat.“

Hooaja edenedes, kui üks seltskonnaüritus järgnes teisele, muutus krahv rahutuks. Ta tundis, et oma kavatsused oleks Sir Geoffrey pidanud nüüdseks juba teatavaks teinud olema.

Ühel päeval kohtas krahv oma klubis vana sõpra, brigaadikindral Bill Handyt ja ütles naudinguid pakkunud lõunasöögi järel portveini juures: „Ma annaksin mida tahes, et teada, kas Geoffrey kavatseb ettepaneku teha.“

Brigaadikindral silmitses krahvi pikalt ja lausus siis: „Ma arvan, et sa peaksid ettevaatlik olema. Blandon on õnnekütt ja mängur. Kas sa kapten Cathcarti tunned?“

„Olen temast ainult kuulnud. Too tegelane, kes kunagi sõna suust ei saa?“

„Tema just. Tegi sõja ajal mingit salajast tööd. Seda ei maksa muidugi nimetada.“

„Vaikin.“

„Hästi. Ma annan sulle oma nimekaardi ja kirjutan selle taha tema aadressi. Astu sealt läbi ja uuri Blandoni kohta. Asi on seda väärt. Rose on su ainus tütar. Räägitakse, et ta olevat nagu entsüklopeedia. Poleks arvanud, et see Blandonit võiks võluda. Kuidas sa küll niisuguse vea tegid?!“

„Pole minu süü,“ kostis krahv pahuralt. „Minu abikaasa otsis tütrele guvernandi ja jättis õpetamise tolle hooleks.“

„Ma olen kuulnud, et leedi Rose on kriiskava õeskonna liige,“ märkis brigaadikindral, kasutades sufražettidele antud hüüdnime.

„Enam mitte,“ ütles krahv. „Pane tähele, minu arvates on Blandon ainus põhjus, miks Rose nende vastu huvi kaotas.“

„Hüva, armastusel võivad olla ka oma head küljed, ehkki mina seda ei mõista. Abielludes peab tüdruk arvestama päritolu ja rahaga. Need kestavad, armastus mitte. Siin on mu nimekaart.“ Ta kirjutas sellele aadressi ja ulatas krahvile.

Krahv pani monokli silma ja uuris kaarti. „Chelsea?! See pole härrasmehe koht.“

„Kui kapten Cathcart oleks tõeline härrasmees, ei tuleks sinu heaks nuhkimine talle pähegi. Aga sa võid teda usaldada.“

Leedi Rose tusatses sel ajal oma toatüdruku meelevallas. Hüljanud õeskonna – küll ainult veidikeseks, kinnitas ta enesele –, lasi Rose end Edwardi-ajastu narri rõivastusstiili nöörida. Sufražette toetades oli ta kandnud lihtsaid seelikuid ja pluuse ning õlgkübarat. Aga nüüd kandis ta siidpesu, tärgeldatud alusseelikuid ja uhkeid pitsilisi kleite. Ta oli liiga kleenuke, et lopsaka ilu ideaalile vastata, temal tuli liivakellafiguuri saavutamiseks vaeva näha. Kaunitaril pidi olema silmatorkav büst ja väljapaistev istmik. Rose nööriti korsetti ja talle pandi pihapinguti, mis rõhutas moekat kohe-ma-minestan muljet. Rose’i istmikku, nagu ka büsti, oli vaja polsterdada. Kui toatüdruk oli Rose’ile pärlid kaela pannud ja kleidi rinnaesise prossiga kaunistanud, tundis Rose end nagu mannekeen juveelipoe aknal.

Geoffrey kiitis alati Rose’i väljanägemist, aga andis mõista, et kui ta on abielus, on ta vaba kandma mugavamaid rõivaid. Rose vahtis peeglisse, samal ajal kui toatüdruk tema juuksed kõrgesse soengusse kuhjas. Sir Geoffrey polnud öelnud: kui meie abiellume. Aga ta oli mõne aja eest Jessingtonide ballil samba taga Rose’i vargsi suudelnud, ja suudlemine oli samaväärne abieluettepanekuga.

Kapten elas King’s Roadi lähedal Water Streetil kitsas valges majas. Krahv lootis kogu hingest, et tegemist on härrasmehe, mitte mingi lontrusega, kes kannab kõvakübarat või kirjut rätti rinnataskus või – õuduste tipp – pruune saapaid tumeda ülikonna juurde.

Krahv ronis kangelt tõllast välja ja ootas, kuni teener uksele koputas. Kergendunult pani ta tähele, et ukse avas aruka olemisega kammerteener, kes võttis krahvi nimekaardi, murdis hoolikalt selle ühe nurga tagasi, andes märku, et krahv on tulnud üksinda, pani kaardi hõbekandikule ja suundus maja sügavusse.

Krahv kortsutas kulmu. Tema tiitlist pidanuks piisama, et ta silmapilk vastu võetaks.

Teener naasis mõne hetke pärast ja rääkis krahvi kannupoisiga, kes sööstis trepist alla krahvile ütlema, et kapten Cathcartil on suurim rõõm krahvi vastu võtta.

Krahv juhatati ruumi esimesel korrusel. Temast teatati ja sünge pikakasvuline mees, kes oli akna all istunud, tõusis teda tervitama.

„Kas tohib teile midagi juua pakkuda?“ küsis kapten Cathcart. „Šerrit?“

„Olgu pealegi,“ pomises krahv, rabatud nii suurest hulgast raamatutest elutoa riiulitel. Tema Majesteet kuningas Edward andis head eeskuju, avamata aasta otsa ühtki raamatut. Miks poleks kõik võinud seda järgida?

„Šerrit, Becket,“ ütles kapten oma kammerteenrile. Ja krahvile: „Võtke istet, söör. Ma näen, et päike on viimaks välja tulnud.“

„Ja ongi,“ leidis krahv, kes polnud seda märganudki. „Ma tulin delikaatses küsimuses.“ Ta ulatas brigaadikindrali nimekaardi.

„Millises?“

„Vaadake …“ Krahv vakatas, sest teener naasis klaaside ja karahviniga kandikul. Ta valas šerri välja ning pakkus krahvile ja kaptenile.

„See on kõik,“ ütles kapten ja Becket eemaldus hääletult.

Kapten pööras oma läbitungimatu pilgu külalisele, imestades, miks krahv tema juurde tulnud oli. Krahv oli väikesekasvuline ümarik mees, seljas saterkuub, jalas hallid püksid. Tal oli ümmargune punetav nägu ja sinised silmad, mille pilgus oli midagi lapselikku.

„Sellega on nii,“ ütles krahv, tundes kimbatust ja piinlikkust. „Mul on tütar Rose …“

„Ah, see sufražett.“

„Lootsin, et inimesed on selle unustanud,“ märkis krahv. „Igatahes, Rose kurameerib Sir Geoffrey Blandoniga. Mees pole õnnekütt. Heast perest. Sellega on kõik hästi.“

„Ja milles teie mure seisab?“

„Sir Geoffrey pole abieluettepanekut teinud. Rose on minu ainuke laps. Tahaksin, et keegi diskreetselt Blandoni kohta uuriks. Mis inimene ta on. Tahan teada, et ega tal juhtumisi armukest pole, kes piinlikkust tekitaks. Sedasorti asi.“

Selle välja öelnud, läks väikesekasvuline krahv näost tulipunaseks ja rüüpas lonksu šerrit.

„Ma pole väga hästi kursis, kuidas tänapäeval asjad käivad,“ vabandas kapten, „aga teades, kui kiiresti kuulujutud levivad, oletaksin, et kui mehest midagi sündsusetut räägitaks, oleksite teie sellest kuulnud.“

„Blandon oli viimased neli aastat Ameerikas, jõudis just hooajaks tagasi. Inimesed ei pruugi teada. Aga ta pidi mängur olema.“

Kapten Cathcart uuris krahvi pikalt ja ütles siis: „Tuhat naela.“

„Mi-mida?“ pudistas krahv.

„See on minu tasu uurimise ja diskreetsuse eest.“

Krahv oli rabatud – kapten Cathcart oli paruni poeg, aga küsis raha nagu kaupmees! Aga siiski, miks polnud Blandon oma kavatsustest teada andnud? Ta rikkus nii Rose’i võimalused mõni teine kosilane leida.

Kapten lasi vaikusel kesta. Väljas lõgistas munakivisillutisel tõld, kaminas praksus väike tuli. Kell kaminapealsel tiksus minuteid.

„Olgu peale,“ ütles krahv jäiselt.

„Ettemaksuna,“ täpsustas kapten leebelt.

Krahv jõllitas kaptenit. „Teil on minu sõna.“

Kapten naeratas ega öelnud midagi.

Krahv andis alla. „Kirjutan teile pangaveksli.“

„Võite seda minu laua taga teha.“

Krahv läks akna alla laua juurde ja kritseldas veksli. Ta ulatas selle kaptenile ja nentis pahaselt: „Kui midagi viltu pole, on see raisatud raha.“

„Minu meelest on oma ainsa tütre küsimuses kindluse saamine väärt mida tahes.“

„Khmm. Ma lähen. Andke mulle teada nii kiiresti kui võimalik,“ nähvas krahv.

Kapten ootas, kuni Becket oli krahvi välja juhatanud ja naeratas siis teenrile. „Minu kuub ja kübar, Becket. Ma lähen panka. Kui ma tagasi jõuan, saad oma viibinud palga kätte.“

„See on ülimalt meeldiv, härra.“

Samal ajal oli Rose oma ema sõbranna proua Cummingsi pool Belgrave Square’il teed joomas. Ta silmitses kurvalt väikest rasvaplekki glasseekindal ja kirus sajandat korda tobedat etiketti, mis ei lubanud daamil teed juues kindaid käest võtta. Ehkki või oli saiakestele hoolikalt määritud, oli ikkagi ühele kindale plekk tulnud. Enamik daame vältis sellist äpardust lihtsalt mitte süües. Milline ogarus, mõtles Rose kibedusega. Tal oli hea isu ja valik tema ees oli külluslik: peale võisaiade oli seal singi, loomakeele, anšoovise, muna-kressi ja hanemaksaga võileibu; kanalihalõikude ja austripasteediga kanapeesid. Ja siis koogid: Savoy, Madeira, Victoria ja Genfi ühes Prantsuse pagaritoodetega, mille järel pakuti banaani-, šokolaadi- ja maasikajäätise pallikesi. Ja kõik see oli suures osas puutumata, sest daamid ei tahtnud oma kindaid määrida.

Kas keegi peale minu ei märka vaeseid Londoni tänavatel, imestas Rose. Taas tundis ta ebamugavat eraldatust, oletades, et on ilmselt seltskonnas ainus, kes seda tähele paneb. Geoffrey, kallis Geoffrey mõistis seda mingil määral. Ta oli Rose’ile alles mõne päeva eest rääkinud, et Devonshire’i hertsog oli turul käinud ja seisatanud müügileti ees, kuhu olid laotatud puidust salvrätirõngad. Hertsog oli oma teenrilt küsinud, mis need on.

„Salvrätirõngad,“ seletanud teener. „Keskklassi inimesed panevad need lauale, et toidukordade vahepeal neis oma salvrätte hoida.“

Hertsog olnud hämmelduses: „Sa tahad öelda, et inimesed keeravad salvrätid kokku ja kasutavad järgmisel eine ajal uuesti?!“

„Just nimelt,“ vastanud teener.

Letile vaadates ahminud hertsog õhku. „Armas jumal!“ õhanud ta. „Mul polnud aimugi, et säärast vaesust on olemas!“

Kuidas Geoffrey oli sellise rumaluse üle naernud! Kui ta ainult Rose’ile ettepaneku teeks! Rose teadis, et vanemad hakkavad juba vaikselt närviliseks muutuma. Ta heitis pilgu emale, kes lahkelt nende võõrustajaga vestles. Krahvinna oli enne teeõhtule minekut hädaldanud, et poleks pidanud laskma sellel „hirmsal guvernandil“ oma last üle koolitada. On vast maailm, kus teadmistesse nii sügava kahtlusega suhtutakse! Vaene preili Tremp. Nii kena guvernant. Ta oli liikunud edasi järgmisesse majapidamisse. Kui ma abiellun, vabastan ta teenijaseisusest ja teen temast oma seltsidaami, mõtles Rose. Ja abiellun ma igatahes, kinnitas Rose enesele. Freemounti hertsogi ball, hooaja kõige suurejoonelisem üritus, pidi toimuma järgmisel nädalal, ja Geoffrey oli sosistanud, et tahab Rose’ilt midagi küsida ja et ta teeb seda ballil. Mida muud võis Geoffrey mõelda? Aga teisalt, miks polnud ta pöördunud Rose’i isa poole, et temalt heakskiitu saada?

Harry Cathcart otsustas tööga kohe pihta hakata. Öelnud, et kaotas kaardimängus kellelegi raha, ja pakkunud, et selleks oli Blandon, õnnestus tal saada mehe aadress ja kirjeldus. Blandoni korter asus St. James Square’il. Harry üüris kinnise tõlla ja peatas selle väljaku teises servas, et oma saaki silmas pidada. Pika ootamise peale ilmus Blandon nähtavale. Ehkki kena väljanägemisega, ei meeldinud ta Harryle juba esimesest pilgust. Blandoni pilk oli liiga ülbe, silmad liiga kõiketeadvad, suu liiga himur. Temas oli tunda mängurit.

Esmalt läks Harry oma klubisse ja kontrollis kihlveoraamatut. Selles polnud midagi. Ta silmitses raamatut kulmu kortsutades. Järgmistel päevadel käis Harry Sir Geoffreyl sabas. Ta sai teada, et Geoffreyl on Pimlicos armuke, kuid kes nüüdsel kombevabal ajal armukese pidamist skandaaliks peaks?! Küllap polnud Sir Geoffrey nii rikas kui väitis. Võibolla huvitas teda leedi Rose’i raha.

Harry suutis vaevu omagi klubi liikmelisust hoida. Ta ei saanud võimaldada enesele ühegi muu Londoni klubi liikmeks olemist. Sestap läks kapten tagasi koju ja palus Becketil oma viimatise hobi – fotograafia – varustus välja otsida. Käskis siis teenril endale oma kõige vanem ja kulunum ülikond tuua. Pannud selle selga, istus Harry tualettlaua taha ja uuris oma nägu. Ta toppis vatipadjad põske, et need ümaramad paistaksid, ja tegi siis vahupintslit ja liimi kasutades endale vuntsid ette. Pannud pähe vana kübara, vinnas Harry kaamera sülle ja lasi troskal end Brooksi sõidutada, kus küsis klubi sekretäri. Põske pistetud padjakesed häält moonutamas selgitas Harry, et ta on Freemounti hertsogi saadetud fotograaf ülesandega koostada Londoni klubidest fotonäitus, mida hertsog oma iga-aastasel festivalil suures telgis eksponeerida kavatseb. Ta sai loa. Harry jättis igaks juhuks osa fotovarustust sekretäri kabinetti.

Siis, nähes tänulikult, et keegi pahur klubiliige sekretäri kinni pidas, pomises Harry midagi, mis kõlas nagu vajaks ta välgu jaoks rohkem magneesiumit, ja naasis kabinetti. Cathcart otsis kiiruga üles kihlveoraamatu. Ta lappas selle tõtakalt läbi, kuni leidis lehekülje, kus oli kirjas, et Sir Geoffrey Blandon on kihla vedanud, et suudab enne hooaja lõppu leedi Rose’i soosingu võita. Harry teadis, et „soosing“ tähendas võrgutamist. Kihlvedu oli sõlmitud nelikümmend ühe vastu.

„Tõbras,“ pomises Harry ja, võtnud paberinoa, lõikas lehe välja. Ta oli kavatsenud pildistada, kui leiab midagi inkrimineerivat, aga mõistnud siis, et see võtaks liiga kaua aega, ka ei oleks hämaras valguses fotoplaadi kasutamisest midagi välja tulnud. Pealegi võinuks fotolambi välgatus panna sekretäri kabinetti tagasi tormama.

Cathcart läks tagasi ja tegi veel mitu ülesvõtet klubiruumidest, enne kui lahkus.

Harry pidanuks oma edust rõõmu tundma, aga ta poleks tahtnud krahvile selliseid uudiseid viia. Leedi Rose oli tõesti oma mainet kahjustanud, lastes end sufražettidega koos pildistada. Tema peale oli lihtlabaselt kihla veetud. Hertsogi ballile eelneval päeval läks Harry Cathcart krahvi linnamajja.

Ta ootas kannatlikult hallis, kuni ülemteener tema nimekaardi krahvile viis. Kui Harry seal seisis, tuli trepist alla leedi Rose. Tal oli seljas uhke teekleit ja tema pikad juuksed olid lahti. Leedi Rose’i nägu säras üle sünge vestibüüli õnnelikult. Ta ei teinud Harryst välja, sest mees oli talle võõras ja neid polnud omavahel tutvustatud. Rose möödus Harryst ja kadus kõrvalukse taha.

Oh taevake, mõtles Harry. Rose on tõesti armunud.

Ülemteener tuli ja palus Harryl endale järgneda.

Rose võttis raamatukogust raamatu ja läks nende järel trepist üles. Ta imestas, kes too külaline olla võiks. Et krahv oli kõva kuulmisega ja rääkis valju häälega, siis kuulis Rose salongist möödudes parajasti isa ütlemas: „See on kõik, Brum. Võid minna.“ Kui ülemteener toast väljus ja pöördus topeltuksi sulgema, kostis Rose’i kõrvu isa küsimus: „Kas saite Blandonist midagi teada?“

Rose tardus paigale. Ülemteener silmitses teda uudishimulikult, aga läks siis trepist alla.

Kostis külalise tasane hääl ja siis isa vihane hüüatus: „Sellele mehele tuleks piitsa anda! Minu tütar on hävitatud.“ Ülemteener reageeris metsikule kellahelistamisele, kiirustas trepist üles ja manas ette näo, et ta pole märganud sealsamas seisvat Rose’i.

„Kutsu armuline preili! Palu leedi Pollyl siia tulla!“ möirgas krahv.

Rose läks salongi. „Mis lahti, papa?“

Krahv hoidis värisevate sõrmede vahel paberilehte. „Ootame su ema ära.“

Tuppa astus leedi Polly, väike ja ümmargune nagu ta abikaasagi. „Mis juhtus, kallis?“

„Võtke istet, sina ja Rose,“ ütles krahv, kogu tema kuraas ja raev olid korraga lahtunud. „Paha lugu. Väga paha lugu. Lubage mul, mu daamid, tutvustada teile kapten Cathcarti.“

Kapten, kes oli Rose’i sisenedes püsti tõusnud, kummardas.

„Kapten, minu abikaasa krahvinna Polly ja minu tütar leedi Rose. Palun võtke kõik istet. On sul nuusksool kaasas, Rose?“

„Ma ei kasuta nuusksoola.“

„Praegu kuluks ära. Laske käia, Cathcart, rääkige neile, mis te teada saite.“

Soovides põgeneda ja jätta uudise teatavaks tegemine krahvile, kirjeldas end näruselt tundev Harry, mida ta teada oli saanud. Ta alustas teatega: „Blandon peab Pimlicos armukest, kelle nimi on Maisie Lewis.“

Kapten nägi Rose’i pilgus šokki ja jahmatust, millele järgnes pahameel. Sel hetkel teadis kapten, et Rose oli juba otsustanud, et Blandoni romaan Maisie Lewisega on vana lugu.

„Romaan kestab,“ ütles kapten. „Kuna Blandon näeb välja nagu mängur, otsustasin ma kihlveoraamatuid kontrollida. Ma mõtlesin, et leian midagi rahaliste raskuste kohta, aga selle asemel leidsin Blandoni kihlveo, et võrgutab leedi Rose’i juba enne hooaja lõppu.“

Krahvinna tõi kuuldavale karjatuse ja tõstis taskuräti suu ette.

Krahv ulatas Rose’ile lehe kihlveoraamatust. Rose luges seda tähelepanelikult ja ütles siis: „Vabandage mind. Mul on toimetusi.“

„Sa ei saa nüüd enam ballile minna!“ halas leedi Polly.

„Sir Geoffrey ei tea, et meie teame,“ ütles Rose. „Me ei tohi talle seda heameelt valmistada.“

Rose tõusis ja lehvis toast välja, selg sirge ja kogu sära näost kadunud.

Tema ema kiirustas talle järele, jättes Harry ja krahvi omavahele.

„Tänan teid,“ ütles krahv karedalt. „Kas te võiksite nüüd lahkuda?“

Harry tõusis, väljus toast ja läks kiiresti trepist alla. Heameel oma õnnestunud detektiivitööst oli kadunud. Teda painas mahajäetu helk leedi Rose’i külmalt otsusekindlates silmades.

Järgmisel õhtul astus Rose Freemounti hertsogi ballisaali, kus hoogsad valsiviisid olid segatud külaliste jutusuminaga. Rose’il olid juustes kunstlilled ja seljas valge, pitsidega kaunistatud satiinkleit siidist alusseeliku peal, mis kõndides kahises.

Ta tundis ennast tunnetest tühja ja elutuna, lubades Sir Geoffreyl oma nime tantsukaardile kirjutada. Tundus aga, et mees ei märganud neiu käitumises mingit muutust.

Kuigi ballisaal oli lämmatavalt palav, värises Rose Geoffrey käte vahel, kui mees ta valsile viis. Teenrid asusid avama Green Parki poole avanevaid kõrgeid aknaid ja sisse puhus meeldiv tuuleke. Geoffrey keerutas Rose’i avatud akende alla ja edasi terrassile.

„Ma tahaksin sinult midagi küsida, kallim,“ sosistas Geoff-rey.

Rose’i südamesse tekkis tilluke lootus, et see kõik oli olnud ainult nali, et „soosing“ tähendas tegelikult käepalumist.

„Jah, Sir Geoffrey?“

„Tarrant korraldab kahe nädala pärast peo,“ alustas mees vaiksel tungival häälel. Ta nägi läbi akna, et Rose’i ema vaatab ballisaalis tütre järele ringi. „Sain sulle kutse. Me saame koos olla.“

Rose vabastas end Geoffrey käte vahelt, astus sammu tagasi ja vaatas mehele otsa.

„Koos? Mis mõttes?“

„Noh, sul on alati saatjad kaasas …“

„Mul pole võimalik sellist kutset saatjata vastu võtta.“

„Aga just. Mul on tuttav, kes võiks esineda minu tädina.“

„Kas preili Maisie Lewis?“

Geoffrey läks näost tumepunaseks ja pomises: „Ma ei tunne sellist inimest.“

Rose pöördus kannal ümber, marssis läbi ballisaali otse dirigendi juurde ja sosistas midagi. Dirigent paistis ehmunud, kuid viipas orkestri vait.

Tantsijad jäid keset keerutust seisma, näod Rose’i poole pööratud. Hiljuti paigaldatud elektrivalgus välgatas monoklitel ja lornjettidel.

„Mul on teadaanne!“ hüüdis Rose. „Sir Geoffrey Blandon on tõbras. Ta vedas kihla, et suudab mu enne hooaja lõppu ära võrgutada. Siin on tõend.“

Rose võttis välja kihlveoraamatust pärit lehe ja ulatas lavalt alla kõige lähemale mehele, paludes: „Saatke see ringi käima!“

Pilgud, paljud pilgud vahtisid teda rabatult.

Siis astus Rose madalaid trepiastmeid mööda lavalt alla otse oma näost kaame ema juurde. „Mul pea valutab,“ ütles ta emale. „Ma soovin koju minna.“

Trepil seistes ja tõlda oodates märkis krahv süngelt: „No nii, tütreke. Ma arvasin, et me leppisime kokku teha nägu, nagu poleks midagi juhtunud. Mis sa arvad, miks ma hoidusin Blandoniga silm silma vastu sattumast? Sa oled häbistatud.“

„Mina?! Häbiväärselt käitus ju ometigi Sir Geoffrey.“

„Mehele ei tähenda see midagi. Sõbrad peavad teda lihtsalt võrukaelaks. Kui ta sulle ettepaneku tegi, oleksid pidanud otse minu juurde tulema. Oleksin käskinud tal järele jätta. Kuid minna niimoodi lavale ja käituda nagu turueit – see oli šokeeriv.“

Rose võitles pisaratega.

„Kapten Cathcart täitis oma ülesande. Sina elad mõnda aega maal, eks me siis vaata, mis edasi saab.“