Читать книгу Sven ja rott suvelaagris - Marit Nicolaysen - Страница 4

Läksin puhkusele üksi, ilma perekonnata. Koht, kuhu pidin minema, oli noortelaager ehk suvekoloonia, nagu seda veel kutsuti. Meie suvepuhkusest ei saanud sel aastal nimelt asja, kuna vanaema oli haigeks jäänud. See tuleb vist vanusest. Hakkad asju unustama. Sul lähevad meelest nimed, inimesed. Näiteks oli ta unustanud, et minu nimi on Sven ja et ma vihkan pähklišokolaadi.

„Tere … ee …ee …,” ütles ta, kui külla läksin.

„Sven. Minu nimi on Sven, vanaema,” ütlesin mina.

„Kas sa šokolaadi tahad?” küsis ta.

Mina ütlesin jah ja läksin kapist šokolaadi tooma ja seal oli Firkløver1. Mida ma vihkan. Ja nii iga kord.

Ja siis unustas ta ära, kus on tualett. See polnud küll eriti ohtlik. Hoopis hullem oleks, kui ta oleks unustanud pliidi sisse. Sest siis võib tulekahju tekkida.

Ma arvan, et see on umbes nii, et ajus tekivad mustad augud. Sest kosmoses on mustad augud. Ja need, kes sinna kord sisse kukuvad, ei pääse enam kunagi välja. Nii et vanaema mõtted olid ehk jäänud sinna teisele poole. Mustadesse aukudesse, nende tagumisse otsa. Ma ei tea. Lihtsalt tuli selline mõte.