Отрывок из книги
Üle südasuvise kuppelmaastiku rändavaid valgeid pilvi vaadates jäid nende maapinnale moodustuvad varjud Anabelil algul märkamata. Alles siis, kui saabus augustikuu teine pool ja nurmedel valmiv vili kolletama lõi, hakkas ta pilk pilvede asemel nende varjudega kaasa liikuma. See, kuidas laotusest langev vari silmaga nähtavalt temani jõudis ning justkui midagi muutmata kõigele teistsuguse ilme andis, tekitas temas täiesti uue tunde. Esimest korda oma elus tajus Anabel siis reaalselt, et maailm tema ümber muutus ja see kõik oli nii huvitav, aga samas ka kõhedust tekitav. Pöördumatuse tajumisest tekkinud nostalgia oli küll magusat kurbust sisendav, kuid veel elamata elu kõrval näis see emotsioon tolmukübemena galaktikas, mille avastamine teda alles ees ootas. See oli viimane suvevaheaeg, mille Anabel oma vabast tahtest vanavanemate juures maal veetis.
„Tagasi kooli!“ õhkas ta hüvasti jättes, mõistmata veel isegi, kas see oli öeldud heas või halvas, aga kindlasti ilma igasuguse kõhkluseta hääles.
.....
„Kes Väädile välja lobiseb, see süüdistagu hiljem end ise, kui mõni asi ei meeldi,“ oli see lause, millega Inessa suureks vahetunniks võimla garderoobi kogunenud salakoosoleku lõpetas, kuid Anabelile ja Valterile oli tal veel midagi lisada: „Ja teie, soidrelased, vaadake ette – see Väät oli ju üks teie omadest!“
See oli juba teine solvav märkus Inessa suust ning Anabel ei hakanud kolmandat ootamagi, vaid kustutas tüdruku nime oma lemmikute ja tulevaste sõprade seast ning kandis tema arvel olnud plusspunktid üle Raunole.
.....
