Читать книгу Pilvede varjud - Marje Ernits - Страница 3

Üle südasuvise kuppelmaastiku rändavaid valgeid pilvi vaadates jäid nende maapinnale moodustuvad varjud Anabelil algul märkamata. Alles siis, kui saabus augustikuu teine pool ja nurmedel valmiv vili kolletama lõi, hakkas ta pilk pilvede asemel nende varjudega kaasa liikuma. See, kuidas laotusest langev vari silmaga nähtavalt temani jõudis ning justkui midagi muutmata kõigele teistsuguse ilme andis, tekitas temas täiesti uue tunde. Esimest korda oma elus tajus Anabel siis reaalselt, et maailm tema ümber muutus ja see kõik oli nii huvitav, aga samas ka kõhedust tekitav. Pöördumatuse tajumisest tekkinud nostalgia oli küll magusat kurbust sisendav, kuid veel elamata elu kõrval näis see emotsioon tolmukübemena galaktikas, mille avastamine teda alles ees ootas. See oli viimane suvevaheaeg, mille Anabel oma vabast tahtest vanavanemate juures maal veetis.

„Tagasi kooli!“ õhkas ta hüvasti jättes, mõistmata veel isegi, kas see oli öeldud heas või halvas, aga kindlasti ilma igasuguse kõhkluseta hääles.

Esimene tuttav nägu, keda Anabel oma uue koolimaja saali sisenedes märkas, oli Valter, poiss, kes oli lõpetanud üheksanda temaga sama põhikooli paralleelklassis. Tõsi, nad polnud varem eriti suhelnud, kuid sel hetkel tundus kohtumine õlekõrrena, millest haarata ja seda mitte ainult Anabeli arvates. Nii trügisid nad läbi aktusele koguneva õpilaspere teineteise suunas ja seisid peagi kõrvuti.

„Ma nägin su nime gümnaasiumi A-klassi nimekirjas,“ sõnas Valter juttu alustades.

Anabel ei osanud selle peale vastata muud kui: „Pole ise veel jõudnud lugeda.“

„Meie tüdrukud kandideerisid humanitaari,“ jätkas poiss. „Reaalis pole ühtegi. Kuidas sina …“

„Mis mina? Selles pole ju midagi imelikku,“ nähvas Anabel vahele, sest tundis end puudutatuna. „Läbisin katsed ja sain sisse. Kas tüdrukud siis ei või?“

„Ma ei mõelnud seda,“ sosistas Valter, sest saalis oli ootamatult vaikseks jäänud.

Samas kostsidki kohe ka sissemarsi helid ning abiturientide käekõrval jalutasid saali kõige väiksemad. Pidulikust hetkest hoolimata oli Anabeli mõte siiski pisut häiritud, sest Valteri väljaütlemisel võis kaalu olla. Abituriente ja nende käe­kõrval kõndivaid lapsi vaadates võis selgelt näha, et gümnaasium polnud ka oma soolisi traditsioone hüljanud – poiste ülekaal selles õppeasutuses oli märgatav.

Üks poiss abiturientide seas tundus Anabelile tuttavana ning sama kinnitas ka Valter.

„Vaata! Väädi-poiss, meie põhikooli au ja uhkus ka lõpetamas,“ sosistas ta Anabelile lähemale nihkudes ning teadis veel midagi, mis seni polnud tüdrukut huvitanud. „Tema pidi meie rebaste peo peakorraldaja olema.“

„Tõesti?“ imestas Anabel. „Siis tulevad mingid kehalised katsed või? Tema oli ju mingi vutifänn või hokimees.“

„Oli!“ muigas Valter ja lisas. „Nüüd pidi räige promovend olema.“

„Ei ole!!“ ütles Anabel ja lisas oma viimase visiooni. „Rohkem nagu mingi Mister E. On selline – pooleldi kiilaks aetud soeng, punane kuub ja roosad tennised.“

„See on ju hetkel trendikas! Aga rebastele pidi ikka räigevõitu ülesandeid jagama,“ jätkas Valter.

„Kedagi ei saa sundida,“ sosistas Anabel vastu.

„Ja veel kuidas! Küll näed,“ lõpetas Valter kahemõtteliselt.

Astunud peale aktust oma uude klassiruumi, otsis Anabel pilguga kohta, kuhu istuda, kuid valik oli juba kesiseks jäänud. Nõnda istus ta apaatset teeseldes esimese vaba laua taha ning arvutas mõttes välja nähtud kombinatsiooni suhtearvu – klassis oli kuus tüdrukut ja kaksteist poissi ning kolm veel vaba istekohta.

Oma uue klassijuhataja Olvi Valgmaga oli Anabel juba sisse­astumiskatsete ajal vestelnud, kuid ei osanud temast midagi arvata. Tundi alustades pidi tüdruk aga tõdema, et tegu oli üsna karmi tädiga, sest kaks klassi tagaosas istunud poissi polnud oma telefoni näppides õpetaja tulekut märganud ning said kohe ka vastava märkuse. Nende vastuväiteid ei teinud vana pedagoog kuulmagi ja tema järgmine lause alustas õppetööd ilma igasuguse sissejuhatuseta.

Mõnes mõttes oli see hea algus ja Anabelile igati meeltmööda, sest milleks nämmutada veel kord läbi kooli sisekorra­eeskirju, kui selle pidid kõik niigi endale selgeks tegema ja ka vanematelt allkirja võtma, et olid asjaga kursis. Reeglite rikkumise eest ettenähtud karistused tundusid küll leebed, aga kui neid ka rakendati, nagu klassijuhataja seda teinud oli, muutis see nii mõnegi rikkuja olukorra täbaraks, sest kes siis ikka tahtis selles vanuses algklassilapsena märkust saada või siis liigse sõnapruukimise eest klassist ukse taha kõndida. Nagu tunni lõpuks selgus, piisas Olvi Valgma puhul ka vea mõistmisest või vabandamisest, et tundi jätkata, kuid kindlasti polnud väitlus tema teema, sest matemaatika ei olnud lihtsalt see aine, mis lisaks ajutööle ka taidlemist nõudnuks.

Vahetunnil läksid esimesed pinged maha ning siis haaras juba igaüks oma telefoni järele, kuid oli ka neid, kes reaalselt tutvust otsima tulid ega käitunud tõrjuvalt, kui neile sõprust pakuti.

„Kust tulid? Maakonnast vä?“ peatas Anabeli tüdruk, kes oli tunnis temast paar kohta tagapool istunud. „Agnes olen. Terve elu linnas ja samas koolis. Näita, mida teed?“

„Ah – niisama. Soidre Põhikoolist. Anabel olen.“

„A-aa! Siis selle Väät-vääraka koolist!“ hüüatas Agnes, laskmata Anabelil jätkata. „Aga sa ei näe küll selline välja – minu meelest oled sa täitsa normaalne!“

„Olengi! Ma pole ju poiss, nagu sa märkasid,“ vastas Anabel ilma igasuguse tagamõtteta.

Agnes vaatas oma uut kaaslast algul küsival pilgul silmi punnitades ning puhkes siis naerma. See oli hea näitaja ning edasi jalutasid nad juba infotulvast ühiseid huvipunkte otsides akna alla ning sundisid seal istunud poisse oma ridu koondama – ka see oli hea näitaja.

„Vau … just üht sinusugust ma otsisingi!“ kinnitas Agnes, kui nendega ootamatult liitunud Valter tema ja ta uue sõbranna vahele astus. „Mine vii see paber prügikasti! Palun.“

Valter ei saanud vihjest aru, võttis prügi ja läks, aga oli juba hetk hiljem nende vahel tagasi ja jätkas vestlust Anabeliga. „Kuidas sa koju lähed? Ma tulin marsaga. Kas lähme koos?“

„Ma tulin emaga. Lubasime pärast kaubamajas kokku saada,“ vastas Anabel ja selgitas siis Agnesele, et see beekas on ka Soidrest.

„Veel üks väärakas!?“ hüüatas Agnes seepeale ja katsus ­Valteri laupa.

Poiss kohmetus, mõistmata, miks temaga nii kummaliselt käituti.

„Vist mitte,“ kinnitasid siis mõlemad tüdrukud kui ühest suust ja Valter pidi nendega kaasa naerma, sest midagi muud ei taibanud ta tol hetkel teha.

„Aga homme?“ küsis poiss, kui tüdrukud olid pisut rahunenud.

„Homme on sama, sest mu ema käib linna tööle, aga … aga marsaga võiks mõnikord koju sõita küll. Poleks selle peale tulnudki,“ lausus Anabel.

Tal oli piinlik tunnistada, et polnud ilma vanemateta varem linna sõitnudki sel lihtsal põhjusel, et autoga oli mugavam liigelda. Pealegi olid ta vanemad aktiivse eluviisiga inimesed ning nende ametikoht võimaldas tulla ja minna, millal aga vajadus tekkis. Gümnaasiumit valides oli Anabelil seepärast mitmeid võimalusi ja nii sõitis ta linna vahel isaga, kes käis üle nädala Soome vahet, või siis emaga, kes sõitis iga päev, sest töötas kaubamaja elektroonikaosakonnas.

Mis põhikoolijärgset valikut puudutas, siis ta ise kaalus muusika ja reaalainete vahel, kuna teda paelus nii üks kui teine – ainult mitte IT või majandus. Soidres oli ta õppinud seitse aastat klaveriklassis ja unistanud algselt isegi laulja­karjäärist, kuid maal vanavanemate juures oli teda paelunud vanaisa kustumatu kirg geoloogia vastu ja nii oli ta koos taadiga reisinud pea igal suvel kusagile mägedesse, et seal kirka ja seljakotiga ringi rännates kive toksida.

„Kaubamajas?“ kordas Agnes, kes oli vahepeal kõrvu kikitanud ja tahtis teada, mida ta uus sõbranna sealt ostma läheb. „Vaata! Kas sellega võiks koolis käia? Mul oleks midagi eksklusiivsemat vaja,“ lisas ta, kui oli oma nutitelefoni ekraanile mingi riideeseme reklaampildi kuvanud.

„Kas ka mina võin kaasa tulla?“ küsis Valter, end Anabeli ja ekraani vahele surudes.

„Ei – palun mitte!“ sõnas Anabel ärritudes, sest koos poistega šoppamisest oli tal oma arvamus juba välja kujunenud. „Ja tegelikult ei lähe ma ostlema – lihtsalt mu ema töötab seal.“

„Vau!“ hüüdsid ta kaaslased selle peale, aga seda juba koos tundi helisenud kellahelinaga ning Anabel pääses vabanduste otsimisest, miks ta ei saanud oma uusi kaaslasi ema töö juurde kaasa võtta.

Esimese koolipäeva lõpuks oli äsja tekkinud sõpruskolmikule selge, et selles õppeasutuses armu ei antud. Isegi olümpiaadide staarosavõtjana tunnustust võitnud Valter pidi tõdema, et oli vähemalt aktusepäeval lõdvemat tunniplaani oodanud.

„Aga ei! Kohe pandi täie rauaga – isegi koju anti tööd!“ lisas ta tüdrukutest sammugi maha jäämata.

„Kas sul siin kedagi teist pole, kelle kannul jõlkuda?“ märkis Agnes tüdinult.

„Ei! Ainult Anabel …“ kinnitas Valter

„Ma mõtlen mõnd poissi!“ parandas Agnes oma mõtet ja sai veel šokeerivama vastuse.

„Ega ma mõni gei ole – ikka täiega heteromees!“ lausus poiss selle peale ja pani oma käe matšoliku liigutusega Anabeli õlale, kuid tõmbas siis kohe jälle tagasi.

Anabel muigas. See liigutus meenutas talle tema enda nooremat venda Stevenit, kes iga aastaga aina imelikumalt käituma hakkas. Kui Steven sündis, oli Anabel kaheksane ning tema venna ootamise õhin asendus peagi pettumusega. Titad polnud üldse sellised armsakesed, nagu nad lapsevankrisse pakituna näisid. Kõik oli palju tüütum ja räpasem, kui eemalt vaadates paistis. Siis ei saanud Anabel mõnel hommikul kuidagi aru, miks ema seda röökides tatti pritsivat ja toitu suust välja ajavat jõmpsikat üldse nii väga armastas, et talle kõik andeks andis ning lisaks veel tema järelt koristas, iga liigutuse eest kiitis ja heaks lapseks nimetas.

Anabeli lootus, et kunagi saab Stevenist tema suur väikevend, kõikus ühest äärmusest teise. Mida suuremaks poiss kasvas, seda enam meeldis talle oma õde lollitada, tema asju lõhkuda ja kiusata, aga kui asi võttis tõsisema pöörde, oli ­Anabel esimene, kelle kaitsva tiiva alla see lapsuke peitu puges. Valteri õlalepatsutuses tajus Anabel mingeid sarnaseid jooni, sest polnud kindel, kas noormees otsis või pakkus talle tuge, aga ehk ta hoopis põgenes kellegi kolmanda, näiteks Agnese tõrjuva suhtumise eest.

„Vaata seda! On ju lahe,“ jätkas uus sõbranna ühes käes nutitelefoni hoides ja teisega Valterit eemale tõrjudes.

Nõnda kestis see kuni esimese koolinädala lõpuni, kuni Anabelile sai selgeks, et gümnaasium ei erinenud oma olemuselt põhikoolist muu, kui vaid õppekavade ja õpetajate poolest, sest reaalselt suheldi ikka vaid telefonitsi või läbi interneti oma endiste sõpradega. Uued kaaslased, kellega samas klassiruumis istuti, lävisid küll omavahel, kuid vaid grupiti. Tõsi, käidi ja kuvati ka teisi seltskondi, kuid erilisteks kogunemisteks polnud veel soovi ega tahet. Kui mõni ettur vahetaski gruppide vahel kohta, siis vaid info jagamise eesmärgil.

„Mida sa jõllitad!?“ nähvas Agnes pea alati, kui keegi kolmikule liiga lähedale tuli või nende suunal mõne salvava kommentaari lendu laskis.

Kommenteerijaid muidugi jagus, kuid Anabel oli sellega juba harjunud, et kaaslasi ei valitud erinevuste, vaid sarnasuste põhjal. Ta enda parim sõbranna oli olnud lausa tema enda mõtete kloon, kuid kahjuks ei valinud Iris peale põhikooli lõpetamist temaga sama rada ja läks edasi õppima Soome, sest ta vanemad elasid töö tõttu enamuse oma ajast nagunii seal. Anabel oleks võinud sama teha, sest ta isal oli naaberriigis oma ehitusfirma ja ka korter, kuid ema poleks sellega nõus olnud, sest peale Soidre Põhikooli sulgemist tuli ka Stevenil hakata linnas koolis käima ja siis pidi keegi tal silma peal hoidma.

Anabelil tuli sellega leppida ja tegelikult polnudki vahet, kus keegi õppis või elas, sest vahemaade pikkus ei mõjutanud suhtlemist. Ta võis Irisega iga kell kõnelda või sõnumeid vahetada, ilma et see kedagi teist oleks häirinud. Agnes ei saanud mõnikord isegi aru, et Anabel kõneles vahetunnil kellegi teise kui temaga.

See grupis olemine ei tähendanud, et Anabelil endal poleks ümberringi toimuva jaoks silmi olnud. Tegelikult oli ta oma lemmikud juba välja valinud ning need polnud sugugi Agnes ja Valter, vaid Inessa ja Rauno. Algul tundus talle, et need kaks olid lihtsalt varem tuttavad, kuid juba paari päeva pärast ta enam nõnda ei mõelnud. Agnes jäi Anabeli huvi suhtes kidakeelseks ja Valter ei osanud oma vastse klassivenna kohta veel midagi kosta.

Mis Valterisse puutus, siis tema põhitegevus vahetunnil seisnes selles, et lõbustada tüdrukuid veebist leitud videoklippidega. Enamasti olid need mingite juutuuberite või blogijate poolt üles riputatud lollid naljad loomade ja lastega, sekka ka muid äpardusi, spordiõnnetusi või tobedaid liiklusapse. Agnes naeris südamest, Anabel harjumusest, sest Steven oli neid kõiki talle juba näidanud. Edasi nuhkis igaüks juba omaenda nutitelefonis, kuni leidis, mida kaaslastele näidata.

Anabelil oli oma nutiseadme mälus selleks tarbeks vanaisa poolt koostatud koduleht kõiksugu fossiilsetest kivimitest ja poolkristallidest valmistatud kunstiesemetest ning ehetest. Nõnda sai ta esimesele huvipakkuva heakskiidu Valterilt ja teisega rõõmustas ta Agnest, kes oli hull igasuguste ripatsite ja kaunistuste järele. Iseendast tehtud fotosid Anabel suhtlus­portaalidesse ei riputanud, seda algul ema keelu tõttu ning hiljem juba enda põhimõtetest lähtudes, kuid postitamata ei jäänud need ometi – piltide töötlemisega tuli lihtsalt pisut rohkem vaeva näha ja siis ei tundnud isegi ema enam oma tütart ära.

Septembri lõpus tekkis Anabelil esimest korda võimalus seista Inessa ja Raunoga samas grupis, sest arutusele tuli rebaseks löömise peo kava. Tegelikult ei huvitanud Anabeli üritus kui selline, sest tal polnud plaaniski osaleda mingis nõmedas oksesöömise rituaalis. Kuna Inessa oli aga nimetatud peo rebastepoolne võtmeisik, tahtis Anabel temaga lähemat tutvust teha ning pakkus end abiliseks.

„No-nii, üks Playboy jänku on meil siis juba olemas,“ sõnas Inessa seepeale. „Kes teiseks hakkab?“

Muidugi oli kohe püsti ka Agnese käsi, kuid samas selgus tõsiasi, et teine jänku pidi tulema beekate seast ja selle nimetas Inessa ise: „Sofie, sina! Teie sobite omavahel hästi.“

Anabel polnud nimetatud tüdrukut seni isegi märganud, aga kui väikest kasvu ja pisut ülekaaluline Sofie ta kõrvale astus, tundis ta mõningast pettumust, sest tema meelest oli nende sobivusskaala nullilähedane. Kuna see polnud aga hetke­prioriteet, pidi Anabel tegema näo, et leppis kaaslase valikuga.

„Meie ei tohi lubada abiturientidel end lolliks teha, seepärast on meil vaja eelnevalt välja töötada oma strateegia ja taktika, kuidas asi toimiks nõnda, et rebased ei peaks olema need, keda sunnitakse vastikuid asju tegema – las ükskord olla ka vastupidi,“ sõnas Inessa ja vaatas siis Rauno poole, lisades: „Räägi sina, kuidas …“

Anabel kuulas ja kuvas samal ajal oma nutitelefoni ekraani, püüdes jääda ühteaegu nii apaatseks kui ka osalevaks. Rauno strateegiline plaan sobis kõigile, aga Anabelile meeldis ka noormehe kõnemaneer ning olek ja ilmekas esitlus. Boonuspunkte lisas ka see, et poiss ise oskas seejuures täiesti pingevabaks jääda. Erinevalt Inessast oli Raunos midagi eepilist, milles oli võimatu pettuda. Isegi noormehe välimus oli Anabelile varasemast vastuvõetavam, kuigi algul oli talle tundunud, et tegu võis olla mingi kampsunikandjast IT-nohiku või koguni lihtlabase ülbitsejaga.

„Kes Väädile välja lobiseb, see süüdistagu hiljem end ise, kui mõni asi ei meeldi,“ oli see lause, millega Inessa suureks vahetunniks võimla garderoobi kogunenud salakoosoleku lõpetas, kuid Anabelile ja Valterile oli tal veel midagi lisada: „Ja teie, soidrelased, vaadake ette – see Väät oli ju üks teie omadest!“

See oli juba teine solvav märkus Inessa suust ning Anabel ei hakanud kolmandat ootamagi, vaid kustutas tüdruku nime oma lemmikute ja tulevaste sõprade seast ning kandis tema arvel olnud plusspunktid üle Raunole.

„See käis kähku,“ sõnas ta enda rahustuseks ja tajus siis oma telefoni hoidval käel Inessa küsivat pilku

„Juba jõudsid või?“ lisas Inessa muiates.

See oli kolmas solvang, aga õnneks oli Anabel suutnud selle negatiivse toime ennetada ning tema jaoks oli asi möödas.

„Mul on muud ka teha, kui …“ ühmas ta ja pöördus, lauset lõpetamata jättes, et Raunolt ühe asja kohta täpsustust paluda.

„Mida sa nende võrdsete võimaluste all mõtlesid?“ küsis ta ja vaatas silmi vidutades poisile otsa.

Rauno venitas vastamisega, reageerides siiski küsimusele. Tühisõna oota tuli ta suust justkui iseenesest ja selles polnud midagi imelikku ega halvustavat. Anabel ootas, tehes sama, mida Raunogi – näppis seni oma telefoni.

„Mida sa küsisid?“ lausus poiss veidi aja pärast ning siis oli Anabeli kord öelda oota.

Nii nad siis ootasid teineteise ootamisi, kuid sama hästi oleks nad võinud lihtsalt kumbki oma suunas minema kõndida, ent Rauno jäi ja Anabeli jaoks oli see märk ning kui kell poleks tundi helisenud, oleks sellel ootamiste jadal produktiivsemgi lõpptulemus võinud olla.

Klassi jõudes istus Anabel oma kohale ja jäi justkui õpetaja tulekut ootama, aga tegelikult kammitses teda küüru vajumast Inessa pilk, mis aina ta turjal püsis. Tühja sest, mõtles ta, kuid need olid vaid sõnad. Tegelikult hakkas Anabel sellest hetkest peale tajuma, et ta seljatagune oli kaitsetu. Abi polnud ka sellest, kui ta uus sõbranna Agnes oma lauda lähemale liigutas, sest juba järgmise tunni algul tegi Inessa sedasama ja mitte ainult seda. Inessa polnud rumal tüdruk, aga küllalt laisk, et õpetaja küsimuste peale kätt tõsta, kuid sellest päevast muutis ta oma senist taktikat ja hakkas igale küsimusele vastama ning alustas või lõpetas oma vastuse alati viitega mõnele teisele, kes justkui polnud pädev vastama.

Anabel tundis end puudutatuna ja kuigi ta seda välja ei näidanud, märkas keegi ometi midagi ja selleks pääste­ingliks oli Rauno, kes ühel vahetunnil nende kolmikuga liitus ja ilma igasuguse sissejuhatuseta Valteriga juttu alustus. Anabel tundis, kuidas ta keha sisemiselt justkui hõõguma lõi, sest iga kord, kui Rauno oma lause lõpetas, vaatas ta tegelikult ­Anabelile otsa. Valter oli muidugi meelitatud, et üks tema klassi poistest ise talle sõprust pakkus. Agnes küll mossitas, kuid ei jätnud oma uurimistöö tulemusi vaid enda teada.

„Tead, Anabel!“ lausus ta õhinaga, kui leidis tualett­ruumis privaatse võimaluse rääkimiseks. „See Rauno ja Inessa on samast perest või nagu vend ja õde, aga tegelikult nad pole … see oli üks imelik sõna,“ kõneles Agnes ust kinni hoides.

„Kärgpere?“ pakkus Anabel asjast huvitudes.

„Jah – just!“ rõõmustas Agnes leitud sõna õigsuse üle ja jätkas: „Raunol on oma vanemad ja Inessal omad, aga ühe isa ja teise ema on omavahel abielus ning neil on veel üks laps, kes on nii Inessa kui ka Rauno õde – jube keeruline värk ikka.“

„Siis sellepärast!“ hüüatas Anabel tahtmatult, kuid pikemaks seletamiseks polnud tal mahti, sest tualettruumi ukse taga läks ägedaks trügimiseks ja neil tuli kõrvale astuda ning soovijad sisse lasta.

Ukse taga kuulanud seltskond itsitas neid nähes, aga korrapidaja, kellel oli tüdrukute korrarikkumisest juba teada antud, nõudis aru, küsides: „Miks te ust kinni hoidsite?“

„Anabelil oli leke … ta pidi seelikut pesema ja tampooni vahetama,“ vastas Agnes ja ta sõbranna pidi punastama, sest poleks ise suutnud sellist vabandust välja mõelda.

Korrapidaja silmitses tüdrukuid uurivalt ja jäi Agnese juttu uskuma. Anabel seevastu mõtles pisut ja küsis siis sõbrannal varrukast haarates ning teda aknaaluse tühja nurga poole tõmmates.

„Kas sina kasutad juba tampoone?“

„Muidugi!“ vastas Agnes pooli hääli ja imestades.

Anabel ei tihanud öelda, et järgis neis küsimustes ema nõuandeid, kuid samas tahtis ta siiski teada, kuidas oli võimalik seda asja paika seada, kui oldi süütu.

„Kas sa siis pole …“ küsis ta, suutmata lause lõppu välja öelda.

„Muidugi mitte!“ vastas Agnes teatava enesekindlusega ja lisas kohe ka vastuküsimuse: „Aga sina?“

Anabel viivitas, sest ei teadnud, milline vastusevariant oli parem – kas eitus või jaatus? Taas kord sai päästjaks koolikell, mis tunni algusest teada andis. Enne klassi sisenemist leidis ta siiski sobiva sõnapaari nii nõme, kuid polnud teada, kellele ta seda ütles.

„Mida sa kobised – ise oled nõme!“ mitte ainult ei kuulnud, vaid ka tundis, enne kui jõudis oma laua taha istuda, sest just hetk enne õpetaja saabumist kahises tast mööda Inessa ning näitas Anabelile püstist keskmist sõrme.

„Ei ropenda tunnis! Tere,“ manitses eesti keele ja kirjanduse õpetaja veel enne, kui kogu klassikoosseis jõudis ta terele vastuseks püsti tõusta.

„Mina ei öelnud midagi!“ nähvas Inessa ja sai vastuseks üttega lihtlause: „Ei räägi, Inessa,“ mis emakeeleõpetaja puhul oli juba tavaks saanud.

„Ma tahtsin vaid …“ jätkas tüdruk ning õpetaja vastas samaga.

„Ei räägi, Inessa! Teie istuge!“

„Mina pole süüdi … tema ütles,“ proovis Inessa uuesti ja sai jälle sama vastuse.

Ta teadis juba, mis nõnda jätkates juhtuma hakkab ning noris aina edasi, kuni õpetaja närv üles ütles ning ta Inessal tunni segamise pärast klassist lahkuda palus. Ilmselt oli tüdruk just seda taotlenudki, sest ruumist lahkudes tegi ta võitjanäo ja saatis Anabeli suunas teele taas mingi roppust kujutava liigutuse.

Agnes istus, nutitelefon põlvede vahel ja luges minuteid. „Kümme …“ resümeeris ta Inessa taidlemise peale kulunud aja ja sosistas siis lähimale lauanaabrile: „Ainult pool tundi veel …“

„Ei räägi, Agnes,“ lausa karjus õpetaja.

Anabel muigas ja luges põlvedele asetud telefoni kuvarilt konspekti, sest eelmisel õhtul polnud ta selle aine õppimiseni jõudnudki, kuna oli kogu oma aja kulutanud internetis surfamisele, et ühe teise ja märksa huvitavama aine tunni tarbeks materjali kokku otsida. Emakeele õppimine polnud tema jaoks prioriteet ega probleem, lihtsalt oli vaja teada, mida keeleõpetaja selles tunnis oluliseks pidas ja küsida võis. Selle meeldetuletamiseks piisas kümnest minutist, aga muus osas võis lõdvalt mõnd klassikut tsiteerida ja ainepunktid olidki kirjas.

Järgmisel vahetunnil oleks Anabel hea meelega pooleli jäänud teemat edasi arutanud, kuid see osutus võimatuks, sest nendega liitunud poistel oli nutiekraanil üht-teist uut kuvada.

„Sa ei saa Ra’d endale!“ kuulis Anabel korraga otse kõrva lausutud sõnu ning tundis kuklas kellegi kuuma hingõhku.

Ta oleks tahtnud pöörduda ja midagi vastu öelda, kuid tardus, sest tundis, kuidas midagi teravat tungis abaluude vahel vastu ribisid. Valu oli ehmatav, kuid Anabeli suu jäi lukku, sest kohe langes ta õlale Inessa sõbralik käsi ning vihast ei saanud juttugi olla.

„Vaata sa ka, Inessa, mis me avastasime,“ sõnas Rauno, keda ta kasuõde oli just Ra’ks nimetanud ning näitas tüdrukule äppi, mis aitas mentori võimekust testida.

„Sellega peaks meie Keelt ja Kirjandust uurima – kas tal ikka on see haridus, millega ta meid harib!“ sõnas Valter.

„Just! Sest kui ikka pedakas käib tunnis mustade kroksidega ja kulme ei kammi, siis ei saa ta teistele eeskujuks olla … on ju?“ oli Agnes öelduga omal moel täiesti nõus.

„Selle versiooni peale poleks ma küll tulnud – tubli aakas, Agnes!“ kiitis Inessa ja keerutas sõrmega Anabeli õlale langenud juustes, et siis lahkudes mõned neist kaasa tõmmata.

„Ai! See oli valus,“ kiljatas Anabel ja vaatas abiotsivalt poiste poole.

Raunol oli piinlik ilme, aga Valter ei saanud üldse aru, mis juhtus. Asi kiskus inetuks, aga õnneks helises taas kell tundi ning tekkinud probleem lagunes iseenesest koost. Viimasel vahetunnil vältis Anabel kõiki oma kaaslasi ning tegi midagi, mida polnud kunagi varem teinud – lahkus koolist enne tundide lõppu. Öelnud garderoobi korrapidajale, et tal hakkas halb, võttis ta oma jope ja õlakoti ning lonkis tagasi vaatamata tänavale.

Kaubamajja jõudes ei lausunud ta emale midagi, kuid küsimusele, miks nii vara, vastas õlakehitusega. Emale oli vastik valetada, nii vastaski Anabel puiklevalt, et kaks viimast tundi jäid õpetaja haigestumise tõttu lihtsalt ära. See oli emale täiesti mõistetav, kuid samas ei jätnud ta ootamatult tekkinud vaba aega kasutamata, vaid pakkus tütrele võimalust loengust osasaamiseks.

„Meil käib just üks mentorkoolitus. Tahad …“ sõnas ta kärmelt.

„Ei!“ vastas Anabel pisut ägedamalt kui tavaliselt ning lisas kohe ka lennult pähe tulnud põhjenduse. „Ma lähen parem teisele korrusele ja … ja ostan midagi pikema varrukaga, sest koolis ei tohi paljastavate õlgadega toppe kanda ja kampsuniga on liiga kuum.“

Agnesel võis isegi õigus olla – valetamine oligi lihtne, mõtles ta, kui ema oli oma töökoosolekule tagasi läinud. Kauba­maja naisteriiete osakonna müüjad juba teadsid, mida Anabelile pakkuda ning nii sai ta käe peale mitu rõivaeset ning kiirustas nendega proovikabiini. Tegelikult polnud tal plaaniski neid toppe selga proovida, vaid sootuks midagi muud. Võtnud kotist välja oma rahakoti, milles oli tilluke meigipeegel, püüdis Anabel lähemalt uurida oma selga. Ja tõesti – abaluude vahel, selgroost paremal oli mingi punane täpike, mille ümber oli juba moodustunud roosa ring. Seda nähes haaras Anabeli hirm, mis kosus nii kiiresti, et hakkas hingamist segama.

Ema oli teda juba lapsest peale hoiatanud igasugu ohtude eest ning Anabel oligi kõike kartma õppinud, kuid enamasti jäid need hirmud teoreetiliseks. Ainus tõene hirm, millega ta seni oli kokku puutunud, oli puugihammustus, mille pärast ema oli teda nädalaid mööda kõikvõimalikke arste vedanud. Telefoni käes mudides ning raskelt hingates jättis ta aga seekord mingil põhjusel ema numbri valimata ning helistas hoopis Irisele. Kuna Soome kolinud sõbranna ei vastanud ta kõnele, tuli otsus üldse mitte kellelegi helistada iseenesest.

„Kop-kop! Kas toon sulle veel midagi proovida?“ kostis korraga temani tuttava müüja hääl ning samas pistis too ka oma pea kardina vahelt sisse.

„Ei-ei!“ reageeris Anabel kiiresti ja viitas ühele toppidest. „Ma juba valisin … võtan selle.“

See ootamatult pealesunnitud suhtlemine oli hirmu pärssinud. Tõmmanud kiiresti selga vana pusa, järgnes Anabel müüjale, kes oli ta justkui päästnud. Pilku jalge ees maas hoides läks ta majast välja, lootes, et leiab üksi olles oma probleemile lahenduse, kui päris nõnda see ei läinud, sest hirm oli tema sisse juba endale pesa teinud.

Koju jõudes tuuseldades ta kõigepealt läbi rohusahtli, kust leidis käte desinfitseerimiseks mõeldud vedelikuga pudeli ning valas sellega oma selja üle, viskas rinnahoidja ja koolis kantud topi pesukasti ning otsustas magama minna, et kõik see jama unustada. Anabel teadis väga hästi, et narkomaani kasutatud süstlatorkest võis saada nii HIV-i kui ka C-hepatiidi nakkuse ning selle eest ei kaitsnud ükski desinfitseerimisvahend, kuid miks pidi Inessa teda just sellise asjaga torkama. See ja veel palju muid küsimusi ning vastuseversioone kogusid Anabeli peas aina tuure ja selle asemel, et uinuda, maadles ta hoopis oma hirmudega, mis aina kosusid.

Päästev telefonihelin tegi taas ta masendushetkele otsa peale ning kõne lõppedes taipas Anabel, et üksinduses kosuski just see, mille ta endaga sinna kaasa tõi – järelikult polnud oma voodi ja tuba see koht, kus halbadest tunnetest vabaneda. Teine ja palju parem võimalus oli minna duši alla ning nõnda ta siis tegigi. Seal seistes sai ta küll osadest hirmudest lahti, kuid mitte päriselt. Oma keha kuivatades püüdis ta selga mitte hõõruda ja uusi riideid valides tuli tal mõte vanad mustapesu­kastist välja võtta ja prügikasti visata.

Järgmisel hommikul ärgates oli kõik nii nagu tavaliselt. Eelmise päeva nõelatorge oli Anabeli mälust kadunud nagu ka punetus selle ümbert ning meenus talle alles siis, kui ema tundidest puudumise kohta aru päris.

„Õpetaja helistas,“ selgitas ema.

See ei üllatunud Anabeli, küll aga üllatas teda ta enda uus oskus – valetamine. See tuli kuidagi lihtsalt.

„Üks meie klassi tüdruk ütles, et õpetaja on haige ja … ja ma ise tundsin end ka maru sandisti – sellepärast tulingi ära!“

Mida ema asjast arvas, seda võis tema olekust märgata, kuid Anabel ise tegi näo, nagu poleks tundidest äratulemises midagi erilist. Talle oli selgeks saanud, et alati võis ainetunni järele vastata või siis mõnes hilisemas tunnis lihtsalt rohkem silma paista. Hinnangu saamine või sellest ilmajäämine polnud oskuste ja teadmistega vastavuses – põhiline, et kõik sai tehtud ja vajalikus lahtris oli linnuke kirjas.

„Sa võiksid mõnes huviringis või trennis käia nagu varem,“ mainis ema, kui oli väikevenna Steveni enne teda koolimaja hoovivärva juures autost välja aidanud.

„Trennis!?“ tõstis Anabel üllatusest häält ja lisas hommikust haigutust maha surudes: „Sa vist ei kujuta ette, milline mahv meil peal on. Mul ei jää enam isegi muusika kuulamiseks aega – millest me räägime! Kõigi õpetajate arvates on just nende aine see kõige tähtsam. Kirjuta essee, tuleta valemeid ja lahenda võrrandeid, õpi seda – õpi teist ning otsi internetist materjale, et saaks kuidagi loovtöö tehtud. Siis veel olümpiaadidel osalemiskohustused, matemaatika koduülesanded ja füüsika, ajalugu ja riigikaitse ning kehalise tunnid. Kunas ma siis veel sinu arust trenni jõuan … niigi pea valutab kogu aeg sellest tiirlemisest.“

Ema ohkas ja muutis küsides teemat: „Kuulsin, et teil tuleb rebaseks löömise pidu. Kui sul midagi vaja on, siis …“

„Mida siis? Ostad mulle okse söömise vastu söetablette või?“ nähvas Anabel tahtmatult, sest juba üksnes gümnaasiumi hoone lähedus käivitas tema käitumises midagi sootuks uut, millele ta ise ei osanud hinnangut anda.