Читать книгу Kiusamine Eesti moodi ehk Üks elu veel - Marje Ernits - Страница 4

Sel kevadel jäi viimase koolikella helin ühele väikesele maakoolile ning selle õpetaja Viive Aherole tõesti viimaseks, kuigi vana õpetaja ise seda millegi lõplikuga oma elus ei seostanud. Koolimaja jäi ju ikka majaks ning õpetaja tiitlit ei saanud keegi talt ära võtta. Pikk suvine koolivaheaeg ootas ees ja sügiseni oli aega küll. Muretsemiseks polnud mingit põhjust, sest jäi ta ju vaid pensionile, mitte ei surnud ära, vähemalt tundis ta ise nõnda. Mapitäit tänukirju ning laste joonistatud kaarte kilekotti toppides võttis ta kingitud lilled sülle ja astus reipal sammul oma kodu poole, sest teha oli ju veel nii palju. Ainus mure tol momendil oli see, kuhu kõik need lilled ära mahutada.

Viimased tööaastad väikeses maakoolis olid Viivele olnud keerulised ja suvised aiatööd lausa katsumuseks. Aastaid oli tal juba üksjagu üle õige pensioniea ning nii mõnigi ettevõtmine polnud enam jõukohane. Kaugele arenenud seljahäda piiras suuresti liikumist ning sagedased koperdamised lõppesid pahatihti kukkumiste ja luumurdudega, kuid see ei tähendanud, et ta oleks end vana või haigena tundnud. Ei, seda mitte – ta vaim töötas endisel kiirusel, lihtsalt keha ei olnud enam nii võimekas kui nooremast peast.

Varakevadel oli Viive oma maamaja välistrepil libastunud, mõnda aega teadvusetult välisukse ees murul lamanud ja nagu hiljem selgus, oli ta tol korral murdnud mitu luud ja vigastanud selga. Viive abikaasa oli omal ajal ehitusel töötades õnnetult surma saanud, nende lapsed suureks kasvanud ja oma elu peale läinud. Viive oli üksi olemisega leppinud, aga kuna lähikonnas ajapikku talud inimestest aina tühjaks jäid, siis mõnedel juhtudel oli endale kiirabi kutsumine üsna ilmvõimatu. See viimane kukkumine sundis Viive lõpuks oma laste tehtud ühise otsusega nõusse jääma ning riigi äärealal üksildases paigas asuvast maakodust pealinna külje alla alevikku kolima, et seal oma lastele lähemal olla ning teiste inimeste seltsis väärikalt vananeda.

Aleviku kortermajas elamine polnud Viivele võõras, sest oma nõukaaegse lapsepõlve oli ta just ühes taolises kohas veetnud. Ta andis endale muidugi aru, et toonased barakkelamud polnud võrreldavad tänapäevaste elumajadega, aga inimesed olid ju endiselt inimesed, mis sest, et nende eluasemed olid uhkemaks ja mugavamaks muutunud. Kuna korter, mille Viive oli endale valmis vaadanud, asus vabariigi teises otsas, oli ümberasumine tema jaoks siiski hirmu tekitav ja suur ettevõtmine, kuid mitte maailmalõpp.

Palju näinud pedagoogi ja elust õppinud inimesena leidis Viive sellest kartusest ülesaamiseks omamoodi lahenduse ning lähenes eelseisvale elumuutusele lausa lapselikust vaatevinklist lähtudes.

„Siis on mul ju selles mängus ÜKS ELU VEEL,“ sõnas ta oma lähedastele ning taolisest mõtteviisist oli abi tal endalgi, seda nii hirmu peletamiseks kui ka uudishimu üleskütmiseks.

*

Kui Viive vana Volkswagen Golfiga oma uude elukohta saabus, polnud kolimisauto sinna veel jõudnud. Kuna taevast tibas vihma ja sügispäev kaldus õhtusse, istus ta peale pisukest jalgade sirutamist oma autosse tagasi ning jäi ootama. Majas, kuhu Viive kolima pidi, oli ta kevadel korra juba käinud ja see mulje polnud suvega muutunud. Inimeste kohta ei osanud Viive midagi arvata, sest neid polnud ta oma uue eluaseme juures veel kohanud.

Kortermaja keskmise trepikoja välisukse avanedes astus sealt välja keskealine meesterahvas ning tema kannul veel kaks lotendavates dressides inimest, kelle sugu ja vanust oli raske määratleda. Viive rõõmustas ja oli valmis autost väljuma, et oma tulevasi naabreid tervitada, kuid märkas siis, et lähenev mees tuikus, kuna oli ilmselt tugevasti purjus. Joodikutega suhtlemisel oli Viive oma elukogemuse juba kätte saanud ja neist tegelastest tahtis ta võimalikult kaugele hoida. Õnneks ei märganudki autost mööda tuigerdav mees selle rooli taga lösutavat vana naist, vaid tõkestas tee talle vastu tulnud noorematel naisterahvastel. Järgnenud sõnavaling oli kõrvu kriipiv ning nõnda ropp, et osutus isegi palju näinud ja kuulnud pedagoogile mõistetamatuks.

Samas polnud Viive jaoks sellises käitumises midagi üllatavat, küll aga meenutavat, sest taolises olekus inimesi leidus iga valitsuse ajal ja igal pool, ka seal kandis, kust tema tuli. Ometi oli ta oodanud oma sellelt viimaselt uuelt elult midagi muud, kuid mida just, sellele küsimusele ei osanud Viive täpsemalt vastata. Uus elukoht iseenesest oli ju imeilus – vana mõisapark looduskaunil maastikul, kääruline jõgi ning aastasadade eest ehitatud maakivist müürid selle ilu keskel. Kõik see meenutas talle seda esimest, ta enda vanematekodu – miks siis sellisel kaunil maalapil elavad inimesed ei võinud olla sama armsad ja head, nagu tema neid oma lapsepõlvest mäletas. Tõsi, napsivendi oli ka tolles kauges ajas, kuid mitte Viive mälestustes ja seda tänu ta vanemate hoolele.

Kolimisautot oodates pani kohapeal nähtu ja kuuldu Viive mõtlema möödunule, kuid ei mõjutanud tema lootusi tuleviku suhtes. Ta oli terve läinud suve oma maist vara sorteerides ja pakkides mõelnud sellest, kuidas ta uues kohas elama hakkab. Kolimine iseenesest oli ju vaid päeva küsimus, aga selleks valmistumine ette kavandamist nõudev ja pikaaegne tegevus. Kõigele tuli mõelda, mitte ainult asjadele. Ainus, mida ta ei saanud oma plaanidesse sisse kirjutada, olidki inimsuhted, sest need olid ettearvamatud, aga kuna ta oma õpetajaks olemise ajal oli ka kõige harimatumaid lapsi harida suutnud, lootis ta ikka veel parimat või vähemalt uskus, et saab ka täiskasvanutega hakkama. Nii mõtles Viive Ahero ega muretsenud muu, kui vaid selle pärast, kuhu see kaubik tema kaasavõetud kraamiga nii kauaks jääb.

Järgmise päeva veetis Viive oma uues korteris ega tulnudki välja ümbrust uudistama, sest tahtis kõige olulisema osa kaasavõetud asjadest kappidesse ja sahtlitesse ära paigutada. Oma mööblist loobumine oli talle algul tundunud ilmvõimatu, ent sellega tuli leppida, kuna väikesesse korterisse poleks vana maamaja sisustus nii ehk teisti mahtunud ega sobinudki. Selles osas tuli Viivel oma järglasele au anda, sest uues elupaigas oli mööbli näol kõik vajalik olemas, või kui kaasaegsemalt väljenduda, oli tegu integreeritud sisseseadega. Isegi toit oli külmkappi valmis ostetud, muudest pisiasjadest rääkimata ja ka selle eest võlgnes Viive tänu oma noorperele, kes polnud isegi lilli unustanud vaasi seada.

Kui Viive oma vanade asjade sättimisest tüdis ja lõpuks värsket õhku hingama minna otsustas, ei osanud ta midagi oodata. Jõudnud kahe korruse vahelisele trepimademele, ilmus justkui võluväel alumisse trepikotta pesuharja ja ämbriga naisterahvas. Kartulipruunide juuste ning taljekohata keha järgi otsustades võis tegu olla tavalise pereemaga, kel juuste värvimiseks raha ei jätkunud, aga suures koguses odava toidu ostmiseks piisas. Välimus ütles inimese kohta küll palju, aga jättis sisemised väärtused pealispinna alla varjule. Piisas ühest malbel häälel lausutud terest ja kiires tempos käima läinud lapitööst ning Viive arvas selle inimese tööka ning toreda olevat. Sama hinnangut ei saanud ta aga anda kahele trepil mööda tuisanud noorele neiule, kuid see polnudki tema hinnata, sest ei viibinud ta ju enam koolimajas oma õpilaste keskel. Kortermaja trepikojas valitsesid ilmselgelt teistsugused reeglid kui koolimajas ja nende selgeksõppimine seisis Viivel veel ees.

Astunud vabandades ja vastunaeratust otsides kojas kohatud inimestest mööda, ei saanud ta siiski veel majast välja, sest välisukse vahele surutud vana taburet tõkestas tal tee. Üleastumiseks oli see asjandus Viive jaoks liiga kõrge, aga välisukse laiemale avamiseks nappis tal esimese hooga jõudu. Kogu keha appi võttes sai ta siiski lõpuks ukse lahti ja taburetist üle, aga samas jäi teda painama läbitud teekonna ebaratsionaalsus ning ta ei leidnud sellises asjade paigutuses mingit loogilist mõtet.

Oma endises kodus või koolimajas poleks ta mingil juhul sellist ustevahelist tõkkejooksu lubanud, vaid leidnud probleemile, mille olemust ta veel ei taibanud, mõne nutikama lahenduse. Samas pidi ta endale meelde tuletama, et see probleemidega uks oligi nüüd tema koduuks ja mitte ainult ühe inimese soove arvestav, vaid üldkasutatav. Võis ju olla, et keegi selle trepikoja elanikest kasutas maja välisust jõusaali treeningu tegemiseks, sest seda oli tõesti raske lahti lükata. Taburet ukse vahel võis olla sinna pandud mistahes tarbeks, millest tema veel teadlik polnud. Trepist alla tulles oli ta ju ka ise astmeid lugenud ja nutikellale silma heitnud, sest treenimisele tuli mõelda ja sammude päevanorm läbi käia, kuigi temal endal selleks otsest vajadust enam polnud.

Järgmisel hommikul oli Viive juba targem. Ärganud oma tavapärasel ajal, otsustas ta juba enne kohvi joomist jalutuskäigule minna. Pea nelikümmend aastat oma elust oli ta hommikuti ärganud ikka samal ajal ja kõndinud läbi neli kilomeetrit, et koolimajja tööle minna. See oli harjumus, millest ta oma uues elupaigas algul puudust tundis. Samas oli seda nii lihtne taastada, et Viive polnud kohe selle peale tulnudki, et miski ei sega tal samamoodi jätkata – oli vaja leida vaid uus sihtmärk ja minna.

Hommikuselt jalutuskäigult naastes leidis Viive üsna kiiresti üles õige maja ja ukse, silmates juba eemalt vana taburetti, mida seal majast väljudes veel polnud olnud. Trepikoja esiku betoonpõrandal istus poiss, nii umbes kolmandas-neljandas klassis käija ning nokitses sadula peale püsti seatud jalgratta kallal. Temast möödudes mõtles Viive, et kumb nüüd peaks enne tere ütlema, kas siseneja või tuli siiski nooremal vanemat teretada.

Ütlemata see muidugi ei jäänud, kuid veel enne märkas Viive alumise korruse korteri avatud ukse vahel kedagi põrandal lebamas ning hüüatas kohkudes: „Tule taevas appi!“ ja lisas lapse poole pöördudes: „Kas peaks kiirabi kutsuma?“

Poiss vaatas korraks imestunud pilgul küsija poole, pomises midagi mõistmatut ja nokitses oma jalgratta kallal edasi, nagu poleks juhtunud midagi ebatavalist.

Viive astus mööda treppi pisut ülespoole ja nägi siis oma suureks üllatuseks, et korteri eeskojas lamas veel teinegi mees. Ei saanud ju olla, et nad mõlemad korraga infarkti said, mõtles ta kiiresti, või kui saidki, siis võis ju ühe mehe terviserike ka teise infarktini viia. Nii mõtles vana naine, sest tal oli selles osas kogemusi. Kui üks lamaja end liigutas ja pead tõstis, kordas Viive oma küsimust kiirabi kutsumise kohta ning sai vastuse teiselt toas lamajalt.

„Mine perse … mis see sinu asi on, raisk … kuradi vitupea, kõnni minema!“ mõmises mees, ninast voolavat tatti luristades ning vajus nägupidi tagasi okseloiku, mida Viive polnud ennist põrandal tähelegi pannud, sest muretses rohkem inimese kui ümbruse pärast.

Niisiis polnud tegu kiirabi, vaid kainestusmaja teemaga, taipas Viive, ometi ei saanud ta niisama lihtsalt mööda minna trepil mängivast lapsest ja üle astuda maas lamavast inimesest, kes võis ju olla selle või kelle tahes teise lapse isa.

„Aga võibolla peaks siis politsei kutsuma!?“ küsis Viive, kuid seda juba rohkem iseendalt, sest trepimademel istunud poisil hakkas korraga väga kiire, nagu olnuks hoopis vana naine see, keda laps kartma pidi.

Viive teadis oma kogemusest, et purjus inimesega polnud mõtet vestlust alustada ja pohmellis meeste ropud sõnad tuli lihtsalt kõrvust mööda lasta, sest nemad ei teadnud, mida nad rääkisid. Lastega kõnelemist pidas ta aga igati normaalseks, olid nad siis kus või kellega tahes. Poiss, kellelt vana õpetaja tahtis asjakohast selgitust paluda, oli koos jalgrattaga trepikojast minema kiirustanud ning lahkus maja eest kummide sahinal. Nii ei jäänud Viivelgi üle muud, kui purjus mehed sinnapaika jätta, üles oma korterisse minna ja uks enda järel vaikselt ning hoolikalt sulgeda. See oli hetk, mil talle sai selgeks, mida olid ta enda lapsed ukseketi kasutamise vajalikkusest kõneldes talle südamele pannud.

Vastu õhtut koputatigi Viive toauksele. Hirm, et läve taga võis seista mõni neist ropu suuga purjutajatest haihtus, kui ta nägi uksketiga piiratud ava vahelt kojas seismas talle juba tuttavat naisterahvast. Kuna enamus Viive toapõrandast oli veel avamata kolimiskastidest hõivatud, ei hakanud ta oma uut naabrinaist sisse kutsuma ning astus ise trepikotta, et kuulata, mida tulijal öelda oli.

„Ega Tommi tavaliselt polegi niimoodi,“ alustas naine ilma pikema sissejuhatuseta. „Aga tal oli eelmisel nädalal sünnipäev ja sõbrad muudkui käivad. Ega sellepärast pole vaja veel politseid kutsuda.“

„Või nii?“ imestas Viive ja lisas kiiresti oma seisukoha: „Mina tahtsin ikka esmalt kiirabi kutsuda. Põrandal maas lamav inimene võis ju hädas olla … infarkti saanud või midagi. Ja kui ma nägin, et veel kaks meest olid teie eeskojas pikali maas, mõtlesin, et …“

„Ei-ei! Seal oli neid neli. Oskar ja Kalju olid juba toas ära kukkunud. Laps helistas mulle töö juurde ja ütles. Siis ma helistasin kohe naistele, et nad mehed ära viiks ja korra majja lööks. Kui töölt tulin, pesin kohe põranda üle, viskasin vaibad välja ja panin kõik riided pesumasinasse.“

„Aga laps … kuidas temaga on?“ pistis Viive vahele oma küsimuse, imestades, kui tavaliseks see naine toda hommikust olukorda oma korteris pidas.

„Ah laps? Minu pojaga pole midagi,“ kinnitas naine ja pöördus kiiresti eelmise teema juurde tagasi. „Ega Tommi joo sugugi tihti või palju, aga need teised … no see Oskar on parandamatu alkohoolik ja Kaljul pole kuskile minna. Sellepärast nad me juures istuvadki. Illi oli ka, aga tema ei ela siin. Ta käib vastaskorteris ema juures, kui oma koju sisse ei saa ja ema ei lase teda ka tuppa, kui poiss väga purjus on. Ja ta ei kanna suurt midagi. Kohe vajub ära. Purjus peaga on ta kui hull. Lubab kõik ära tappa, aga ei ole tast asja … muud kui ärpleb.“

„Aga laps, teie poeg, kuidas tema taolise olukorraga hakkama saab?“ surus Viive naise hingamispausi ära kastutades vahele järgmise küsimuse. „Teil on ju väike korter. Kuidas te seal nõndamoodi koos lapsega elate?“

„Mis seal siis on! Paneme teleka mängima ja ei kuulegi, mida nemad seal köögis räägivad. Pealegi on poeg minu juures vaid nädalalõppudel ja koolivaheajal. Ega ta polegi Tommi poeg. Tal on oma isa olemas. Aga mina, no mina … mina olen lihtsalt väsinud ja jään kohe magama, sest keegi peab ju tööl ka käima. Ega Tommi ole paha mees ja poisiga saab hakkama. Temaga on kõik okei. Tal on omad sõbrad, telefon ja jalgratas ning kõht täis – mis siis veel vaja.“

Õhtul ei saanud Viive pikalt und. Ta oli küll päevasest askeldamisest väsinud, kuid allkorrusel elavate naabrite sünnipäevapidu polnud ainus, mis uinumast segas. Ta kujutas endale ette, kuidas üks tööst väsinud ema telekahelinate abil joomast seltskonda üle kavaldada püüdis, et laps saaks rahulikult magama jääda. Oma pikal ametiteel oli Viive elanud kaasa paljudele halba olukorda sattunud laste keerulistele peresuhetele, kuid ta polnud ühegagi neist samas majas elanud. Tema oli harjunud oma nappi puhkeaega veetma maakoha kodurahus ja metsavaikuses, kuid see ei saanud lõputult nõnda kesta. Kunagi pidi ta ikkagi metsast välja tulema ja taas inimeste keskel elama hakkama, sest nõnda kui vastsündinud, nii ei saanud ka vanaks elanud inimesed ilma lähedaste abita hakkama.

Pidulärm allkorrusel kruvis tuure, uksed aina paugatasid kinni ja lahti ning trepikoja ette pargitud autos käis tümpsumuusika saatel vilgas viinaäri. Kas see oli just see elu, mida Viive oli oodanud, küll aga oli see kindel märk, et ta polnud enam üksinda, vaid tagasi inimeste keskel. Une ootamine oli kurnav, aga kui hoovist hakkas kostma sireenide huilgamist, tõusis Viive voodist üles ja avas akna. Tal polnud õrna aimugi, kes seal keda sõimas või kellele peksa andis, aga nii kui sinine vilkur maja ette sõitis, hakkas sinna öisest ajast hoolimata rahvast aina juurde kogunema. Aleviku rahvaarvu kohta puudusid Viivel andmed, aga et selles asumis niipalju inimesi elas, oli tema meelest küll väärtus omaette, sest nii suurt valikut arvestades võis ju temagi endale mõne uue sõbra leida. Seni, kuni politsei akna all pealtvaatajaid küsitles ja kiirabi kannatanuid peale laadis, valgus põhiosa kokku tulnud rahvast järgmise maja hoovi ja pidu läks edasi.

Tagasi pikali heites oli Viivel peas juba järgmine mõte ning ta ei muretsenud enam allkorrusel elava ema ja lapse pärast. Pidutsemise teema oli selle probleemi üle võimust võtnud ning peo olemuse lahkamine oli jätk edasi kestvale unetusele. Viive polnud sedasorti pensionär, kes oleks teiste ellu sekkunud või hinnanguid andes sõrmega näidanud. Tema püüdis võõra mure endale selgeks mõelda, seda mitte omastada, kuid vajadusel abi pakkuda. Pidu, nagu ka kõik muud üritused, oli ajas sedavõrd teisenenud, et selle seostamine äsja hoovis toimunud kaklusega oli Viive jaoks pisut seletamatu, kuid rahva suust kuulduna oli see just see, mida vajati: pidu täiega.

„Pidu täiega,“ kordas Viive varahommikul trepikotta astudes, samas sai ta aga põrandal ja trepiastmetel vedelevat tühja taarat silmates aimu, mida tänapäeva pidudel joodi ja lihtsa vastuse oma õhtul kerkinud küsimusele peo olemuse kohta. Sõnus kõlas see vastus umbes nõnda: Pidu täiega – see oligi enda purju joomine, sest muul ajal tuli tööl käia, roolis istuda või veel üht-teist mõttetut teha. Niisiis olid amet ja töökoht samuti aja jooksul negatiivses suunas liikunud, huvi eriala vastu alla käinud ja töö tegemist ei armastatud, või siis armastati, aga vaid palgasaamise eesmärgil. See suhtumine ei mahtunud Viivele kuidagi pähe. Kuidas oli üldse võimalik õppida ametit või teha tööd, mis ei meeldinud? Kuhu küll kõik need geeniused olid jäänud, kes omal ajal Viivet olid tegudele innustanud – see oli küsimus.

Viimati läbiloetud sundlektüüri kohaselt, milleks oli korteriühistute näidispõhikiri, hoidis Viive trepist alla astudes oma käed keha ligi ega sirutanud neid maas vedeleva võõra vara järele. Jalgadega oli pisut lihtsam, sest nii mõnegi kokkukägardatud suitsupaki võis eest, või plastpudeli lihtsalt veereme lükata, aga avatud välisukse lävepakuks maskeerunud magajast üleastumine oli kuidagi ebameeldiv, kuid Viive sai hakkama. Tal tuli uute oludega lihtsalt kohaneda, kuid see ei tähendanud nendega samastumist või leppimist. Turjale kogunenud aastatest hoolimata oli Viivel veel enesekindlust ja nii mõnegi nähtuse suhtes oli ta paindumatu, ainult et vanusega oli kõik temas kuidagi jäigemaks muutunud.

Järgmisel hommikusel jalutuskäigul olles mõtles Viive inimestest ja nende nimedest, mida öös hõigati, oskamata ühtki neist konkreetse isikuga seostada. Allkorrusel elav naine polnud end tutvustanud, kuid kes neist neljast korteri põrandal lamanud mehest oli tema elukaaslane Tommi, jäi samuti selgusetuks. Tegelikult polnudki selle asjaga kiiret, sest oli Viive ju õpetajana töötades sügisel iga uue klassi õpilaste nimed üsna ruttu selgeks saanud, kasutades oma tavalist nippi, mida võis ju ka kortermaja elanike nimesid tundma õppides teha. Selleks oli vaja joonistada ruudulisele paberile lihtne plaan ning hakata elanike nimesid üles kirjutama. Vahe oli vaid selles, et oma klassis istuvate lastega suhtles ta iga päev, aga majaelanikega ta ainult lootis kohtuda, sest oma majas elavaid inimesi tuli ju ikka tunda ja teretada, sest nii oli kombeks.

Töölkäimist asendavalt hommikuselt jalutuskäigult naastes märkas Viive, et pilt trepikoja ees oli muutunud, pudelid olid kadunud ja suitsukonid kühvli peale kokku pühitud. Paotanud välisust, avanes samal hetkel ka ühe alumise korruse korteriuks ning sealt väljunud hoolas naabrinaine justkui ei märganudki sisenejat ning alustas kohe vett laiali pritsides trepi pesemist. Viive ootas, kuni morn, aga töökas naaber jõudis mopiga temani ning lootis siis talle tere öelda või vähemalt naeratades mööduda. Lõpuks see küll õnnestus Viivel, kuid mitte kuiva jalaga ja ilma vastunaeratuseta. Raske elu ikka sel inimesel, mõtles Viive. See naine meenutas talle üht kooli koristajatädi, keda lapsed salaja narrisid ja seepärast, et too koolitädi puuduva esihamba tõttu mitte kunagi ei naeratanud. Ilmselt olid ka sel alumisel korrusel elaval ja mopiga treppi peseval naisel omad kindlad põhjused, mis tal naeratada ei lubanud.

Mis majaelanike nimedesse puutus, siis läks Viivel veel nädalaid, enne kui ta mõistis, et nime ja korteri elaniku vahel polnudki mingit seost. Mees nimega Oskar elas näiteks hoopis kusagil aleviku teises ääres asuvas majas, kuigi enamuse oma ajast viibis ta ikka Viive köögiaknast paistvas vaateväljas. Kalju, kelle nime lähikonnas alatasa hüüti, elas arvatavalt kõrvalmajas, sest Viive oli hommikuti jalutamas käies teda sealt väljumas näinud. Mis aga Illisse ja Tommi puutus, siis nemad ilmselt elasid Viivega samas majas, kuid mitte päriselt, vaid olid nii-öelda kostilised – üks oma vana ema ja teine elukaaslase juures. Need inimesed, kes majas päriselt elasid, olid justkui nähtamatud, sest nemad läksid hommikul vara tööle ja tulid alles hilja õhtul oma elupaikadesse tagasi ning neil polnud mahti veel kellegi teise või kolmanda vaateväljas töllerdada, sest ka kodused tööd tahtsid tegemist.

Külmade ilmade saabudes sai Viivele lõplikult selgeks, et nõnda, kuidas ta varem oli harjunud elama, polnud enam võimalik edasi minna. Piisas igahommikusest pilgust hoovi, et tõdeda teismoodi reaalsust, sest kui varem olid hommikuti ta vaateväljas sinimustvalgete tiivasulgedega laanenäärid ja õunaaias kepslevad metskitsed, siis nüüd kõndisid seal pohmelusest närvilised mehed. Kõik teised inimesed olid tööle läinud ning alevik suuremalt jaolt autodest tühi. Kurvastamiseks polnud siiski põhjust, sest ta võis ju köögi õhuakna kinni jätta ja läbi toaakna ruume õhutada ja üldse mitte õue vaadata. Vaatamisest oli lihtne loobuda, aga mittekuulmisega tekkis probleeme, sest väljast kostvaid hääli ei saanud kuidagi vaiksemaks keerata ja neid sõnu, mis sealt lisaks nimedele hüüti, oli Viive seni vaid koolimajas poiste vetsust kuulnud. Mõistagi said poisid ropendamise eest noomida, aga täisaruga meest poleks noomimine enam aidanud ja oleks võinud ka halvemini minna.

Enne jõule pidanuks inimesed justkui rõõmsameelsemaks ja lahkemaks muutuma, kuid ilmselt kehtis see vaid nende kohta, kes muul ajal mornid ning muret tekitavate toimingutega hõivatud olid. Need vaevatud, kes hommikuti pohmelli käes kannatasid, naeratasid küll igal võimalusel, kuid mitte enne, kui said lonksu viina või õlut. Viive ise oli oma aja, mida tal nüüd vabalt käes oli, pühendanud jõulueelsele meisterdamisele, et kõigile oma kallitele, vanadele sõpradele ning ootamatutele külalistele kingitused omast käest võtta oleks. Tegelikult oli tal isegi pisut piinlik, et ei pidanud enam tööl käima ja seepärast otsis ta endale pidevalt rakendust, sest tööharjumused olid visad kaduma. Kui näputööst villand sai, vaatas ta korraks aknast hoovi, uuris ilma ja ümbrust ning tegeles siis majapidamisega. Kui ka need asjad tehtud said, võttis ta ette mõne varem lugemata jäänud raamatu või ametialase artikli, et teada saada, mida uut õpetajate maailmas vahepeal juhtunud oli.

Kuna valge päev oli enne jõule lühenenud ja pime aeg pikk, jäid Viive jalutuskäigud samuti harvemaks ja lähikondlikumaks. Hoovis majade vahel põlesid küll mõned tänavalaternad, aga valgust andsid need vähe. Kusagil pimedas hulkumiseks polnud aga õiget lusti, sest nii hästi ta ikka veel oma uue elupaiga ümbrust ei tundnud. Kui algul oli ta kartnud, et ei leia sarnaste majade ja trepikodade seast seda oma ja õiget üles, siis teine asi, mis teda uues elukohas ja pimedal ajal hirmutas, oli kodumaja välisuks ise. Kui see sügisel oli enamasti pärani lahti seisnud, siis viimasel ajal oli see suurema osa ööpäevast kinni, kuid mitte niisama lihtsalt suletud, vaid ikka lukus.

Mõte, et keegi püüdis sel moel hulguseid või joodikuid trepikojast eemal hoida, oleks Viivele mõistetav olnud, kuid tema polnud ju enam võõras, ometi kuulis ta viimasel ajal majast väljudes enda taga kellegi samme ja siis ukseluku klõpsatust. Jalutamast või poeskäigult tagasi tulles oli uks lukus, vaatamata sellele, et just enne teda oli keegi sellest väljunud ning ühel päeval oli uks nii kinni, et isegi võti selle lukku ei avanud. Viivel ei jäänud muud üle, kui toidukott käest maha panna ja juhuslikult möödunud võõralt abi paluda, aga just siis, kui see mees linki puudutas, läks uks justkui iseenesest lahti. Et toimuvas selgust saada, helistas ta ühistu esimehele, kes kinnitas, et kortermajades olid need ukse-jamad külmade saabudes tavalised ning käskis võtmed ja telefoni alati käepärast hoida, ometi ütles sisetunne Viivele, et asi polnud ainult ilmas, vaid ka inimeste trikitamises.

Meesterahvas, kellelt Viive oli abi palunud, osutus nende teisel kohtumisel väga jutukaks kohalikuks elanikuks ja temalt kuulis Viive nii mõndagi huvipakkuvat.

„See uks või? No teie trepikoda on majas ainus, kus joodikuid sallitakse,“ sõnas mees käega Viive kodumaja suunas viibates. „Sääl käib neid sisse ja välja ja kui mõnikord hakatakse hoolega uksi lukustama, siis on vanad sõbrad lihtsalt omavahel tülli pööranud. Seda juhtub tihti. Siis on kellelgi midagi pihta pandud, kaduma läinud, mõni mees kellegi ära tappa või vangi panna lubatud.“

„Kohe nii või?“ imestas Viive.

„Ja-jah, just nii! Seal allkorrusel asub üks intrigantide pesa. Seal sepitsetakse alatasa mingit tüli,“ kinnitas mees. „Olge seal ettevaatlik, sest selles trepikojas on ennegi inimesi vigaseks kukkunud. Alles eelmisel, või siis õigemini iga nädal käib seal politsei, kiirabi ja mis kõik veel kinniste uste taga tehakse, seda teab vaid kõigevägevam. Kõiksugu jutte levitatakse …“