Читать книгу Lihtsalt inimesed - Marje Ernits - Страница 4

Ira ei imestanud, kui sai bossilt sõnumi hommikul viis minutit enne äratuskellahelinat, küll aga üllatas teda sõnumi sisu, õigemini selle väljendusviis. Unise peaga jäi talle mõistmatuks, miks pidi eitama ja jaatama, kui piisanuks lihtsalt infost, et tal tuli sel hommikul minna tööle välivarustuses. Ja ei tule täna tööle punases pitspesus ning seelikuga, vaid meriinovillases ja kombinesooniga oli see sõnum, mida Ira unest räämas silmadega oli ekraanilt lugenud. Vannitoas hambaid pestes mõtles ta öeldu üle järele ning oletas, et teda jälgiti!

Uurija Ira Tever oli juba aru saanud, et uus boss Magnus Müür hoidis jaoskonna ainsa naisuurija töödel ja tegemistel silma peal, kuid et ka tema garderoobil, seda polnud naine seni täheldanud. Samas polnud selles ka midagi imelikku, sest uus ülemus käitus kogu personaliga palju familiaarsemalt, kui maakonna politseijaoskonnas seni tavaks oli olnud. Magnus võis vahel kellele tahes sõbrakäe ümber panna ning sõimates ta sõnu ei valinud, kuid keegi ei solvunud, sest enamasti saadi asja eest ning vastutasuks kiruti bossi avalikult – samuti asja eest.

Sel hommikul polnud uurija Tever ainus, kes välivarustuses koosolekuruumi sisenes ja tegelikult kandiski kontorikingi vaid jaoskonna sekretär Madlene. Kõik ülejäänud ruumis viibijad, keda võis ühe käe sõrmedel üles lugeda, olid välimundris. Boss ise oli mütsi kuklase lükanud ja kombinesooni luku kuni nabani lahti tõmmanud ning tegi kiirkokkuvõtte põhjustest, miks ja millisele missioonile nad kohe-kohe teele asuvad.

Kogukonna kuritegudega seotud uurijaid ei kaasatud just igale väljakutsele, kuid perifeerset jaoskonda raputanud koondamiste ja kärbete laine kõigutas ka nende tooli, kes päevast päeva pidid menetlema koduvägivallast, kaklustest ja naabrite­vahelistest tülidest tekkinud intsidente. Iral oli päratult kahju, et Saamimees oli nende jaoskonnast lahkunud, aga samas võis ta ka oma endise kolleegi üle uhkust tunda, sest peale töö­vahetuste lõppu Saksamaal oli see mees väikeste asemele ühe suurema tärni õlaku peale saanud ning Lääne ja Saare maakonda ametisse edutatud. Nii pidigi Ira mõnda aega vaid Üllar Laksi partnerlusega leppima, või siis uue bossi kapriise ja ­ekstreemseid töövõtteid taluma.

Laksil oli ümberringi toimuvatest muutustest oma versioon ning kui ta just masenduses polnud ega soovinud jaoskonna tööst loobuda ning vabakutselise loodusfotograafi väljakutset vastu võtta, siis said nad Iraga kahekesi oma tööülesannetega hästi hakkama. Ira polnud kunagi kahelnud Üllari valikus teha politseijaoskonnas uurijatööd, aga kui mees teatas, et astus ülikoolis magistriõppesse, kuna tahtis oma parameedikuoskusi lihvida, sai see vaid kinnitust. Uurinud lähemalt magistriõppe teema tagamaid, Ira isegi ei üllatunud, kui Laks teatas naljaga pooleks, et tahtis lähemalt uurida, mis vahe oli füüsilisest vägivallast tekkinud ja tavavigastuste vahel, või kas seal üldse oli mingit vahet.

Juhtiva kaadri vahetus tundus igas riigiasutuses loomulik, eriti veel, kui juhipositsioonile istus endisest noorem ülemus, kuid Magnus Müüri puhul venis see protsess kuidagi aeglaselt. Ilmselt polnud põhjus siiski juhis, vaid olukorras üleüldse, sest kaadrit nappis kõikjal ja Saamimehe kohal püsis endiselt tühimik. Üks uus mees oli siiski silmapiirile ilmunud ja sel hommikul oli see isik ka füüsiliselt kohale tulnud, kuigi pisut nagu proovi­esinemise kontekstis, sest kandis ainsana seljas ühe teise üksuse, nimelt kaitseväe laigulist välivormi.

„Vanemveebel Ingmar Lüüs,“ tutvustas ülem nendega liitunud uut tegelast ning avaldas lootust, et temast saab peagi nende tiimi uus liige.

Magnuse kehakeelt lugedes oletas Ira, et tegu oli ammuste sõpradega ja ta ei eksinud.

„Õppisime Inniga sisekaitseakadeemias samal kursusel, aga tema valis toona teise tee,“ lisas Magnus justkui aimates Ira mõtteid ja asi oligi paigas, sest see hüüdnimi oli kõnes olnud isikule kohe ka nagu tempel otsa ette löödud.

Üllar Laks muidugi muigas ja kaks kohale kutsutud päästeteenistuse meest vaatasid pilke vahetades teineteisele otsa, aga boss isegi ei märganud, et oli just oma vanale sõbrale teene teinud, vaid kamandas: „Kõik, läksime!“ ja see tähendas, et vastloodud üksusel tuli suusamütsid silmini pähe tõmmata ja sündmuskohale liikuda.

Politseimaja hoovi astudes selgus aga veel teinegi põhjus, miks Magnus just seda meest oma jaoskonda tahtis – maja ees seisis kaitseväe embleemi kandev varjumisvärvides maastur. Taolise sõiduki muretsemise vajadusest jaoskonnale oli Magnus Müür ammu kõnelenud ja mitmeid avaldusigi kirjutanud, kuid seni oli talle ikka ära öeldud. Seekord aga terendas horisondil teistsugune võimalus ja ilmselt tahtis noor ülemus kellelegi tõestada, kui väga üks riigi piiriäärne korrakaitseüksus just ­sellist sõiduriista vajas.

Irale isiklikult see laiguline militaarstiil ei meeldinud, aga tal polnud ka midagi selle vastu, kui pääses jalgsi lumes sumpamisest ja võis otse autost maha astudes laiba juurde kummarduda. Nii lihtne see asi muidugi polnud, sest neil tuli sõita oma pool tundi, enne kui kaitseväe maasturi GPS-seade õige metsasihi üles leidis ja hoopis hullu teekonna ette võttis. Õnneks polnud nad esimesed, kes sellise orienteerumisraja läbida võtsid, sest enne neid oli seal liikunud harvester ja oma hiigelsuurte roomikutega sõidujälje ette tallanud.

Mets kahel pool, numbritega kvartalipostid ja riigimetsa märgised ning isegi mõned riigipiiri postid eemal tüvede vahelt terendamas – autoaknast oli seda tõesti kena ja turvaline vaadata. Kui maastur lõpuks peatus ning Ira selle seest lumme pidi sukelduma, ei märganud ta valgusest pimestatuna muud kui vaid hangesid ja neist välja turritavaid vaarikavarsi.

„Harvesteri juht leidis. Tema helistaski päästeteenistusse,“ lausus Magnus Müür sissejuhatuseks ja siis nägi ka Ira sügavale lumme surutud jälgi, mis viisid trassikraavi äärsete põõsaste juurde.

„Enne teda polnud ühtegi … ühtegi jälge,“ jätkas boss nais­uurija ees lumes sumbates. „Talle tundus asi kahtlane. Harvesteri kabiin on ju kõrgel ja ta oli juba eemalt märganud lumest välja ulatuvat autokatust. Valge ka veel – eks sa tee siis vahet, aga kogenud mees. Meie õnneks ei rikkunud ta midagi ära. Mõni teine oleks võinud ju sisse sõita, aga tema nägi, pidas kinni ja läks vaatama. Kraapis vaid juhipoolse ukse aknaklaasilt jää ära ja nägi autos meest. Arvas kohe, et surnud, aga kontrollida ei saanud, sest uksed oli kas lukus või kinni külmunud. Helistas kohe. See oli varahommikul, siis kui ma sullegi helistasin …“

„Kas siis, kui su Elviira punasest pitsist pesus veel voodisse jäi?“ küsis Ira ja imestas ka ise oma banaalsuse üle, kuid midagi muud tarka tal sel hetkel öelda polnud.

Magnus Müür vakatas, jäi seisma ja vaatas tagasi.

„Mida sa küsisid? Ei, ma ei maganud … ajasin just habet, kui see info laekus,“ selgitas ta Irale. „Aga mida sa küsisid?“

„Ma ei kuule ju seda, mida sa minu ees kõndides pobised!“ vastas Ira, kuigi oli juba ka seda kunsti õppinud, kuidas eeskõndija sõnu nii lokaliseerida, et need temani jõuaks.

„Kas räägin uuesti, ähh?“ ohkis boss vihinal hingates.

„Pole vaja. Näen juba isegi, mis pilt meid ees ootab,“ sõnas Ira ja astus temast mööda.

Läks veel oma tund, kuni päästeteenistuse mehed metsasihile jäetud ja lumme mattunud valge Audi juhiukse lahti kangutasid, masina lumest läbi kasvanud vaarikavarte seest välja kaevasid ning alles siis said uurijad oma tööga algust teha. Laks oli muidugi kogu selle ettevõtmise oma kaamerasse jäädvustanud ning uurimiseks vajalikud fotod tegi ta alati enne, kui kellelgi teisel jälgi segada lubas.

Iral vedas, vähemalt ta ise arvas nõnda, sest just sel ajal, kui tema sai lõpuks võimaluse nina masina sisemusse pista, oli Magnus koos oma sõbraga läinud harvesterijuhi jutule, kes töötas ilmselt kusagil piirkonnas, sest muidu poleks nad sinna­sõiduks ju maasturit vajanud. Lisaks Laksi tehtud ametlikele fotodele ei saanud Ira siiski ka oma nutiseadet taskus hoida ning tegi mõned klõpsud asjadest, mis talle olulised tundusid. Üllar muidugi märkas seda, kuid jättis kommentaarid ütlemata. Teades oma lemmikuurija töövõtteid, polnud tal mõtet selle naise tegemistesse sekkuda, sest sõnavahetus temaga ei lõppenud kunagi kellegi teise kasuks.

Kõndinud lugematu arv kordi ümber auto rajatud lumetunnelis, jäädvustas Ira Tever iga ringiga oma mällu mõne uue detaili, mis oli nähtav vaid tema silmale. Üllar teadis seda ja püüdis parameedikuna laipa uurides märgata samuti midagi märkamatut, kuid tulemus väljaütlemiseks oli pea sama kesine nagu sellistel juhtudel ikka: „Väliseid vägivallatunnuseid pole, aga eks lahkamine näitab, miks ta suri.“

„Noh, mis pakud!?“ oli bossi esimene küsimus, kui Ira lõpuks maasturis kohvijoojate seltsi istus. „Milline on sinu esmamulje?“

„Noh, nagu ikka sellistel puhkudel,“ vastas Ira termosest valatud kohvilonksu mekkides ning lisas siis: „Lahjavõitu. Aga mida harvesterijuht kõneles?“

„Tal tööd palju. Laipu ei oli varem ette tulnud,“ rääkis ­Magnus.

„Pidi seal ammu olema. Imelik, et piirivalve ei märganud?“ lisas vanemveebel kohvist keeldudes ja pakkus välja oma oletuse. „Seeneline ehk. Neid käib siin sügisel hulgi. Pole nii vana mees, aga ehk sai infarkti …“

Sõna ehk oli see näitaja, mis pani uurija Teveri jaoks paika viimati kõnelnu teadmised politseitööst ja uurijaametist. Samas ei saanud märkimata jätta inimese osavõtlikkust, sest lisaks infarktile oli tal veel muidki diagnoose, mis võisid ühe mehe metsa surema saata.

„Kõigepealt tuleb isik kindlaks teha. Peab kadunud isikute nimekirja vaatama,“ arutles Magnus valget Audit silmitsedes.

„Mingeid nimega dokumente autos polnud, ainult saksakeelne hooldusraamat. Auto numbrimärgid olid samuti eemaldatud, aga VIN-koodi lugesid mehed kapoti alt välja,“ lisas Ira.

„Siis ikkagi ettekavatsetud lugu. Asi seegi, sest kellegi nimel peab see masin ju olema,“ jätkas juba boss ise ja küsis siis: „Või mida meie kogenud naisuurija välja pakub?“

Asitõendeid, mis viitasid pikemale paiksusele, oli autos üksjagu, kuid nendest polnud surma asjaolude määramisel abi ja millest oleks abi olnud, need asjad olid ilmselt ümberkaudu laiali loobitud ja paksu lumekorra all.

„See selgub kevadel, aga kui …“ tahtis Ira selgitada, kuid sai näägutava naeru osaliseks ning pani oma suu kinni.

„Kevadel! Nalja teete või … kevadeni on kolm kuud!“ hüüatas Ingmar Lüüs luksuma hakates ja see oli juba teine miinus­punkt, mille Ira Saamimehe ametikohale pürgivale vanem­veeblile andis.

„Kuula, mida ta räägib!“ lõpetas boss teise kõõksumise. „Sinul on sinnani veel pikk tee minna ja need kolm kuud, mil asitõendid lume alt välja sulavad, tuleb sul koolipinki nühkida, kui sa ikka tõsiselt mõtled meiega ühineda. Meil pole sellist tehnikat, millega sündmuskoht enne kevadet läbi vaadata ja võibolla pole selleks vajadustki. Mida sa, Ira, öelda tahtsid?“

„Tahtsin öelda, et edasise uurimise käik sõltub lahkamistulemustest,“ lõpetas Ira oma ennist pooleli jäänud selgituse ning lisas: „Infarkti puhul pole meil ilmselt põhjalikumat uurimist vaja läbi viia, aga kui ilmnevad kriminaalsed asjaolud või vägivallatunnused kehal, siis tuleb ette võtta pikk ja vaevaline menetlus, mis võib isegi sügisesse venida.“

Kuni päästemehed oma tehnikat kohvritesse pakkisid ja ala lintide valve alla seadsid, targutas boss oma vana sõbraga maasturi eeliste ja hädade üle. Ira silmitses lumest välja kaevatud autot ja püüdis tabada selle roolis istunud mehe mõtteid. Kiirabi­auto poleks ka kõige parema tahtmise juures selle kohani pääsenud või kui, siis pidi lähedal veel mõni tee olema, näiteks piiritrass, mida mööda võis autoga sõita. Samas ei saanud välistada võimalust, et just seda too mees silmas pidaski. Kuid miks, sest masinas polnud midagi sellist, mis viidanuks mõnele piiriülesele kaubandustehingule. Kõik, mida too isik oli oma autosse ladustanud, viitas küll pikemale ootamisele, kuid seda siiski koos sooviga ellu jääda.

Audi tagaistmel oli terve hunnik konserve ja kõrsikupakke, veel avamata joogipudeleid ja kiletatud leiva- ning saiapätse. Roostepruuni põhjaga sedaani pakiruum oli servast servani täis bensiinikanistreid, millest kaks olid veel täis. Mehe enda rõivastust silmas pidades oli ta valmistunud talveks. Lisaks soojale riietusele olid autos ka suusakepid ja räätsad, magamiskott ning presendist telk, mida polnud ilmselt ammu kasutatud, sest olid muu kraami all. Kuid miks ikkagi suri mees, kes oli valmistunud ellujäämiseks, sellele võis vastata tõesti vaid arstlik ekspertiis.

Vägivallale ei viidanud miski ja ka Audi kerel polnud peale rooste mingeid muid märke vigastustest ja sel läks isegi mootor tööle, kui päästeteenistuse mehed käivitamisel oma varuakut kasutasid. Seega ei saanud roolis istunud mehe surma seostada ühegi välise või kõrvalise teguriga ning jäi vaid üks oletus: tervise­rike, millega mees ise polnud arvestanud.

„Ma välistaks enesetapu võimaluse,“ lausus Ira tühjaks joodud kohvitopsi Magnusele tagasi ulatades, kuid selle haaras enda kätte hoopis maasturi juht.

„Mida?“ ühmas boss, kelle vestlusse uurija oli tahtmatult sekkunud. „Miks sa nii arvad?“ parandas ta kohe ka oma välja­ütlemist.

See polnud küsimus, millele saanuks ühe sõnaga vastata, nii et Ira vastas kolmega.

„Ma tean seda!“

Võtnud Ira käest topsi, viskas juht selle autoaknast välja lumele, kus asjake kohe ka krõbisedes edasi liuglema hakkas.

„See oli juba kolmas miinuspunkt!“ ühmas naisuurija morniks muutudes ja boss isegi taipas, millest jutt ning noomis vanemveeblit: „Meil tuleb, võibolla tuleb, siit veel asitõendeid koguda ja üldse: pole ilus metsa alla prahti loopida.“

Erinevalt Magnusest üllatas järgnev nii Irat kui ka tema kõrval istunud Üllarit, kes muidugi kohe oma fotoaparaadi järele haaras, sest korraga oli uimase ning abituna tundunud vanemveebel maasturist väljas ja liikus pikkade hüpetega kohvi­topsile järele. Kergelt jäätunud lumekoorikut purustades hüples mees siksakke tehes nagu jänes, sest krõbinal edasi veereva papptopsi liikumissuund ja kiirus olid ettearvamatud ja nii nad puude vahele kadusidki. Läks veel veerand tundi, enne kui mees, tops käes, tagasi auto juurde jõudis, kusjuures – ta ei hingeldanudki ja tundus õnnelik, nagu oleks mingi auhinna võitnud.

„Sada viiskümmend meetrit piiritrassini. Sealt oleks olnud lihtsam tulla. Isegi tavalise autoga saaks läbi, aga piirivalve ei lubaks seda,“ sõnas ta.

„Aga … aga seda luba saab ju taotleda,“ märkis Magnus mõtlikuks muutudes ja vaatas tagaistuja poole.

„Sina võibolla tõesti, aga see Audiga mees kindlasti mitte,“ ei saanud vanemveebel jätta lisamata.

Ira muigas ning vastas, enne kui boss jõudis midagi küsida.

„See mees sõitis siia metsa alla mööda külmunud pinnast, kuid ilma lumeta, aga juba siis, kui põõsad ja puud veel lehes olid ning kindlasti ei kasutanud ta selleks piiritrassi, aga …“ lõpetas Ira lause teatraalselt.

„Noh? Mis aga?“ nõudis boss vihaseks muutudes. „Mida sa targutad, ütle välja!“

„Peaks siiski paari kuu taguseid kiirabi väljakutseid kontrollima,“ oletas Ira, lisades: „Sest meie parameediku Laksi andmetel on Audi juht surnud umbes kuu aja eest, kusagil jõulude ja aastalõpu vahel. Ta võis helistada, kuigi tema telefonist on aku ja kaart välja võetud ja selle leidmiseks tuleb veel vaeva näha. Ta võis kaardi metsa visata, aga võis ka autosse peita. Kiirem tee on väljakutsete kontrollimine.“

„Kiirabi suhtes võib sellel õigus olla, aga mis lehis puudesse puutub, siis auto on ju valge – piirivalve oleks seda lumeta maastikul märganud,“ sõnas militaarvormi kandja ja vihastas omakorda Magnust.

„Sellel on nimi! Ma ju ütlesin sulle, et meil need sinu regulatsioonid ei kehti – naistöötajaid tuleb meestega võrdselt hinnata, sest nende aju on palju peenekoelisem kui sinu füüsilised võimed,“ sõnas boss ja pöördus seejärel Laksi poole, öeldes äsja sepistatud lausega võrreldes midagi täiesti mõttetut: „Arvad sa tõesti … aga olgu! Praegu kõik! Läksime siis, enne kui puksiirauto tagasitee kinni paneb. Nad juba ootavadki meie järele,“ lisas ta, kui oli hetk hiljem keskusest kõne saanud.

„Me ei pea ju tagasi sõitma. Võime edasi liikuda …“ pakkus maasturi juht, kes ilmselt ümbruskonda tundis ja oma masina võimetes väga kindel oli.

„Peame küll,“ kinnitas boss talt sõnajärge üle võttes, „sest laibaauto juht ei pääse oma mikrobussiga kohe kindlasti siia ligi ja võimalik, et just sul tuleb neid aidata. Meie tellime endale jaoskonnast auto järele,“ sõnas Magnus ja võttis sõbra vastuväidetest hoolimata jaoskonna dispetšeriga ühendust.

Hilisõhtul oma koduarvuti taga istudes otsis Ira uudistest midagi meelelahutuslikku, kuid päevased töömõtted ei tahtnud oma kohta loovutada ning painasid aina edasi. Visioon taolisest uuest kaastöötajast, nagu Ingmar Lüüs seda oli, ei sobinud kuidagi Anti Saamist vabaks jäänud toolile. Koostöö Antiga oli olnud alati hästi haakuv ja lahenduste otsimine lihtne, aga selle Ingmariga tekkisid probleemid juba esimesel suhtlemisel ning see oli väga häiriv. Ainus viis neist painavatest mõtetest vabanemiseks oli sukeldumine päeva teise ja olulisemasse poolde – valges Audis surnud mehe identiteedi otsingutesse.

Sama oli ilmselt mõelnud ka Üllar, sest helistas just siis, kui Ira oli metsast leitud auto VIN-koodi kohta päringu teele saatnud. Tegelikult polnud boss uurimise alustamiseks veel korraldust andnudki, aga miski ei saanud seda ju ka keelata, kui uurija oma kahtlusi hajutada soovis.

„Õhtust! Loodan, et sa ei maganud,“ sõnas Üllar häält tasandades ja asus kohe asja kallale. „Uurisin VIN-koodi. See on ühe mahakantud auto oma. Fotosid silmitsedes on päris selgelt näha isegi keevitusjäljed. See päss on ilmselt Audil koodi vahetanud, õige välja lõiganud ja teise asemele keevitanud – ma tean küll neid vana põlvkonna autoremondilukkseppi.“

„Ei, ma ei maganud“ vastas Ira, et kuuldud info mällu salvestamiseks aega võita, kuid vabas vormis järeldus tuli nagu iseenesest.

„Siis oligi see auto vaid metsas sõitmiseks mõeldud,“ lisas ta.

„Lõhnab salakaubaveo järele, või siis tegeles salaküttidega. Äkki smugeldas sisserändajaid?“ pakkus Üllar justkui puusalt tulistades.

Ira ei uskunud ühtegi neist kolleegi pakutud teooriaist, kuid samas ei näinud ta ka ainsatki põhjust, miks pidi üks viie­kümnendates eluaastates, heas füüsilises vormis ning korraliku väljanägemisega meesterahvas mingi vale autoga metsas konutama ja tagatipuks veel ära surema.

„Ootas ta kindlasti midagi või kedagi, aga mida või keda? Ja miks just seal? See võib olla ju ka midagi väga isiklikku,“ pakkus Ira oma versiooni inimsmugeldamisest lähtudes.

„Võib!“ kinnitas Üllar ja lisas omalt poolt veel paar versiooni: „Läbipõlemine on moes ja stress murrab mehigi. Kui see minuga juhtuks, läheksin ka metsa ja ootaks …“

„Mina samuti!“ võttis Ira oma heal kolleegil sõnad suust, lisades: „Võibolla ei peagi uurima, kui oli mingi terviserike, aga mida sa sellest uuest tegelasest arvad? Mina temaga välja ei läheks.“

„No nii! Sa andsid juba oma hinnangu ja mis mul siis üle jääb? Mina ei käigi väljas ja kui, siis ikka vaid sinu, mitte mõne mehega,“ itsitas Laks ja lõpetas kõne sositama hakates, mis oli märk sellest, et ta polnud enam üksinda.

See, et Üllar oli teda VIN-koodi lahtimurdmisel edestanud, ei tähendanud, et Ira oleks oma päringust loobunud – vastu­pidi! Teda hakkas see huvitama kui esialgu ainus reaalne juhtlõng ja juhtis see teda Rebasteküla lähedal asuvasse autode lammutustöökotta, kus keegi Rebase Rein Uunikuaeda pidas. Hilisele õhtutunnile vaatamata viibis selle romula peremees Audi fännide netifoorumis ja vastas isegi Ira küsimusele VIN-koodi vahetuse võimaluste kohta

Kuidas prouad soovivad, kuigi seadus sellist tehingut ei luba, aga kui inimene ikka tahab selle masinaga oma kapsamaad harida, siis palun väga – mida iganes tellitakse, kinnitas vastuseks saadud kiri.

Sellest infost Irale piisas ning ta lubas lähiajal oma vana Audi Quattroga kohale ilmuda ning hetk hiljem oligi mehe telefoni­number ta isiklikus postkastis. Sel, mida Ira uurijana saadud infost järeldas, oli aga sootuks teistsugune tulem: veendumus, et autos surnud mees oli kohalik või vähemalt lähikonnast pärit inimene, sest kogu see piiriäärne kant oligi üks suur kolgas ehk siis Rebasteküla, nagu võis maakonna kaardilt välja lugeda ning võõraid käis seal haruharva.

Järgmisel hommikul ei jaganud boss Rebasteküla juhtumi kohta mingit infot ja keegi ei küsinudki. Tõsi, maasturi ostmisest räägiti küll, aga see oli ka ainus seos eelmise ja selle päeva sündmuste vahel. Kui Magnus pärastlõunal palus Iral oma kabinetti tulla, oletas viimane, et saab korralduse alustada Rebastekülas ilmsiks tulnud loo uurimist, kuid pidi hoobilt pettuma.

„Sinu arvamus?“ küsis boss ja käskis naisuurijal istet võtta, mis omakorda tähendas vähemalt veerandtunnist pausi muu tegevuse osas.

„Minu arvamus? Kuidas saab mul olla arvamus, kui me pole veel alustanudki!“ avaldas Ira imestust.

„Kuidas pole – sa töötasid ju terve päeva koos temaga,“ selgitas Magnus ja vaatas siis uudishimulikul pilgul oma vestluskaaslasele otsa.

Ira taipas oma eksimust, kuid ühest tööpäevast ei piisanud talle, et kolleegiks pürgijast oma arvamus välja kujundada ja nii ta siis vastaski.

„Saan aru,“ ühmas boss samuti pettunult.

Sellest ohkest järeldas Ira, et nimetatud kaadrivalik oli tegelikult juba tehtud ning uurijapoolne heakskiit olnuks vaid toetava iseloomuga, ent selle toe vajadus oli Magnus Müürile siiski nii tähtis, et ta jätkas teemat.

„Igale jaoskonnale ei anta sellist võimalust ja kaadrist on kõigil puudu. Ingmar on tegelikult tore mees. Ta on kahel missioonil käinud ja sai teisel korral plahvatuses põrutada. Tema ise sõdiks veel, aga naine esitas talle ultimaatumi,“ jätkas boss. „Kas jääd paikseks või rohkem lapsi ei tule! Selline ultimaatum siis naiselt ja mees tegi oma valiku. Ta on elukogenud ja ümberõppeks valmis – nägid ju isegi …“

„Nägin! Jooksis ja hüppas nagu jänes ja ei hingeldanudki,“ kinnitas Ira.

„Ära ülbitse! Sina ei tea missioonidest midagi ja sul pole lapsi!“ lausus Magnus Müür äkilise tusaga ja sellega oli nende vestlusel lõpp.

Mida Ira Tever tundis, see oli vaid talle endale teada, kuid ametlikuks solvumiseks polnud tal põhjust ja nii ta kordaski ülema sõnu neid omatahtsi väänates: „Just! Mina ei tea missioonidest midagi ja mul pole lapsi, sest ma olen uurija.“

Läks veel pea nädal, enne kui hea kolleeg Üllar Laks tasahilju Ira tööruumi ust paotas ja naise enesetunde järele päris. Sellest aimas Ira, et mees teadis midagi, mida tema ei teadnud.

„Hästi tunnen, aga tööd on palju – mõttetut tööd,“ vastas Ira Üllari käes olevat mappi silmitsedes.

„Boss ütles sama ja andis Rebasteküla juhtumi uurimise mulle,“ sõnas Üllar teatraalselt küüru tõmbudes ja kiiresti, justkui lööki või vastuväiteid oodates ning kui midagi taolist ei järgnenud, astus ta sammu lähemale, et oma tagumik naiskolleegi lauanurgale toetada.

„Tore ju! Ja mis edasi?“ vastas Ira imestamata, sest aimas, miks jaoskonnaülem oli seekord sellise valiku teinud.

Peale viimati toimunud sõnavahetust bossiga oli Ira tundnud end kuidagi väsinuna ega soovinud kellegagi kolleegidest eriti pikalt suhelda, ülemuse endaga veel kõige vähem. Laks muidugi ei teadnud nende ummikusse jooksnud vestlusest ja suhtus tööjaotusse üldisest põhimõttest lähtudes.

„Meie kolmekesi käisimegi ju sel sündmuskohal ja ilmselt arvas boss, et mul on vähem tööd kui sul või tal endal. Mina üksinda seda juhtumit küll lahendada ei jõua ja kunas see uus mees veel tuleb, pole ka teada, nii et mul pole muud võimalust, kui sind paluda.“

Ira tahtis hoobilt keelduda, kuid taipas samas, et seegi võimalus oli talt ära võetud. Laks teadis ja arvestaski sellega, kuid ka tema valikuvõimalused olid üsna õhukeseks

lihvitud.

„Tegelikult sa tead, et meie kaks oleme kokku loodud ja ilma kolmanda jalata jäänud ning kui päriselt aus olla, siis … siis on mul endalgi minekumõtted peas. Kas Saamimees on ka sinuga ühendust võtnud?“ küsis Laks häält tasandades ja justkui naljaga pooleks.

Ira tõstis pilgu arvutiekraanilt, et kolleegile otsa vaadata, sest oli viimati kuuldust siiralt üllatunud.

Laks tõstis oma eksimust mõistes käed üles, lisades: „Sain aru! Aga mis ülemust puudutab, siis ta ise andis mulle võimaluse valida abiks emba-kumba kohal käinuist, kuid väitega, et tal endal on hetkel muud tähtsamat tegemist – nii et sina, Tever, oledki mu ainus valik!“

See oli tõesti muigamist väärt koht ja parandas mõlema­poolselt meeleolu.

„Näed, sa naeratasidki – nii armas!“ kiitis Üllar ja viskas käes olnud kausta Ira ette lauale, lisades: „Sirvi läbi. Saad teada, mida me juba teame ja siis aidaa, kontorikingad – lähme Rebastekülla suusatama. On ju? Jah!“

Põrnitsenud hetke lauale potsatanud toimiku musti plastkaasi, oleks Ira need parema meelega avamata jätnud, kuid siis sai uudishimu temast võitu ning ta lükkas hoopis käsil olnud töö kõrvale. Tegelikult oli ta ju loos sees ning mõned järeldused juba kirjagi pannud, aga see, mis uues toimikus tallel oli, ületas iga­sugused kahtlused, et asi võinuks kuidagi uurimisest kõrvale jääda.