Читать книгу Oodatud laps - Marje Ernits - Страница 4

Iga kord, kui Ira Terveri silm peatus kabineti aknalaual õitseval valgel orhideel, meenus talle endine boss Erik Sulps, kuid samas liikus mõte siis kohe ka uue ja palju noorema ülemuse Magnus Müüri peale. See oli lausa kummaline, kuidas mälestused ajapikku kohti vahetasid, eendusid ja taandusid ning mõned neist sootuks mälust kadusid. Kui varem seostusid valged orhideeõied Ira mälus ta vanemate surma ja matustega, siis viimasel ajal kutsus nende õite nägemine esile vaid helgeid tundeid, sest Erikule mõeldes polnud Iral ühtegi halba mälestust – ainult head.

Uue ülemusega olid lood keerulisemad, sest Iral oli raske tema kui autoriteedi poole üles vaadata, lihtsalt kolleegiks pidada või endast parema inimesena aktsepteerida. Magnus Müür polnud see mees, keda ta võinuks veel pimesi usaldada, ometi oli ta Iraga samal tulejoonel, kuid mitte sama usku ja see polnud üksnes Ira meelest nii, vaid samu mõtteid jagasid nii mõnedki vanad kolleegid, kes uue tulija räigete väljaütlemiste ja isiklike ambitsioonidega nõus polnud. Ka sellel, miks Ira mõte vana ülemust meenutades justkui automaatselt uue bossi peale üle läks, oli oma põhjus, kuid see oli vaid põhjus, mis tagantjärele enam midagi ei muutnud – ülemus oli ülemus.

*

Ühel pärastlõunal, kui Ira oli just planeerinud all kohvikus ühe tunnistajaga kohtumist, pidi ta selle edasi lükkama, sest Magnus Müür astus uksele koputamata naisuurija kabinetti ning käskis tal endaga kaasa tulla.

Ira pretensioonikat pilku kohates lisas ta: „Kohe! Lükake oma muud mängud kõrvale ja lähme. Majas pole hetkel kahjuks kedagi teist võtta. Eksperdid on maakonnas väljasõidul ja asendajad samuti hetkel hõivatud. Laksi Üllar tuleb oma tehnikaga hiljem järele.“

Käsk oli vanem kui tema ja Iral polnud mõtteski vastu puigelda, lihtsalt tema tööstiil oli teistsugune ja seda isegi eriolukordades. Alati oli võimalik teha esimene samm nõnda, et ei pidanud kohe kannalt ringi pöörama, kuid just nõnda seekord läks, sest alles trepil meenus Irale, et oli end ülemale taha haakides kontorikingad jalga unustanud.

„See on vist kusagil siin lähedal. Sina ju tunned linna või kuidas? Lepa tänav, maja 17. Laps helistas,“ selgitas boss justkui iseendaga rääkides ja Iral oli tegu, et trepist alla joostes ülema sõnu kuulda.

„Tegelikult küll oli see helistaja teismeline lapsehoidja, kes läks naabrite juurde nende seitsmeaastast poissi hoidma ja leidis eest laiba,“ kõneles ülem korraks tagasi vaadates ja kiirustas siis oma alarmsõiduki suunas, olles veendunud, et naisuurija sibas endiselt tema kannul.

Iral polnud plaaniski Magnus Müüri sinise vilkuriga autosse istuda ning nende teed lahknesid juba jaoskonna maja välis­uksel. See oli esimene kord, mil Ira läks sündmuskohale koos uue ülemusega, kuid tegi seda ikka nii nagu talle kombeks – oma autoga. Magnus peatus hetkeks, kui märkas, et oli kaaslaseta jäänud ning tegi siis ootamatu pöörde. Sellise kiire reageerimisoskusega paistsid maakonna kriminalistide hulgas silma väga vähesed, kui üldse keegi. Ira ei varjanud oma muiet ja pani noore ülema arvele kirja esimese plusspunkti.

Lepiku tänav asus tõesti jaoskonna lähedal, rikkurite elamu­kvartalis, Ira enda kodust mitte kaugel teisel pool tehisjärve. Ta oli seda kanti siluetina alati silmas pidanud kui vaadet järvele, kuid asja polnud tal sinna seni olnud. Põhjus lihtne – järv oli ees. Teisalt polnud see tema tööpiirkond, kuna linnas toimuvate juhtumitega tegelesid Sulpsi ajal teised mehed. Kas oli see endise ülemuse omaalgatuslik töökorraldus või midagi muud, selle üle ei hakanud Ira juurdlema, sest tööst tal puudust polnud – pigem tundus, et need lausa kuhjusid ta lauale.

„Mida sa muigad?“ ühmas boss, kui oli end Ira kõrvale autosse istuma seadnud.

„Mida? Seda, et saan kabinetist välja ja kahjuks kellegi teise asemel sündmuskohale sõita,“ vastas Ira, sest just nii ta tol hetkel mõtleski.

„Ah et rõõmustad? Põhjuseta!“ vastas Magnus ja tõmbas turvarihma üle rinna trimmi.

„Tegelikult mitte,“ vastas Ira kiiresti, et valesti mõistetud sõnade kaalu väiksemaks muuta. „Lastega seonduvad juhtumid on alati kahetsusväärsed. Iial ei või teada, millised on tagajärjed, aga head pole need kunagi. Räägi!“

Väljakutse kohta kirja pandud infot oma telefoni kuvaril üle silmitsedes polnud bossil aga suurt muud lisada, kui vaid seda, et eks kohapeal näeb, mis või kuidas.

Ira Teveril polnud õrna aimugi, kuidas uus ülemus sündmus­kohal uurijana tegutses. Tegelikult ei teadnud osakonnas keegi, mis mees see Magnus Müür oli, kuidas ta tööd tegi või mis elu elas. Teati vaid seda, et mees üüris juba pea paar kuud kohalikus hotellis tuba, aga kui võimalus tekkis, siis sõitis ikka pealinna, kus ta perekond elas. Ira tehtud taustauuringute põhjal polnud aga bossil linnas perekonda ega kinnisvara ning elukohana oli kirjas aadress, mis viitas äärelinnas asuvale magalarajooni üürikorterile. Ilmselt veetis see mees nagu enamik tänapäeva töökatest suurema osa oma elust telefonis.

„Kohal!“ sõnas Ira, kui oli peatanud auto hekiga piiratud maja jalgvärava ees, mille avamist kammitsesid lehepungadest pakatavad metsviinapuu väädid.

„Garaaživäravat polegi!“ avaldas ülemus imestust.

„Ilmselt mitte,“ pakkus Ira.

Ta teadis oma kolleegilt Saamilt kunagi saadus info põhjal, et sel elamukvartalil oli nii oma parkla kui ka garaažikompleks, mis samuti oli kellegi eravaldus ja mida mõned selle elamurajooni autoomanikud mugavuse mõttes meelsasti kasutasid.

Maja nr 17 sisehoovis valitses kevadine korralagedus. Trepiesisel vedeles mullusuviseid lehti ja murul kasvasid mutimulla­hunnikuid. Kõik see viitas millelegi, kuid Ira ei kiirustanud järelduste tegemisega, sest kevad oli veel noor ja maja elanikud ilmselt muude tegemistega hõivatud. Kui koputamise peale keegi avama ei tulnud, katsus Ira ust ja see avaneski. Maja sisemuses tundus vaikne. Välisukselt otse eluruumi avanevas vaate­väljas polnud midagi, mis viidanuks helistaja väitele, nagu olnuks ruumis laip. Kuulnud seljataga aiavärava kiiksumist, Ira pöördus.

„Ma ei julgenud koos … noh, koos sellega majja jääda,“ selgitas nende poole kiirustanud tüdruk ning lisas: „Reio mängib üleval oma toas, aga Angela …“

„Ja sina? Kes sa oled?“ segas Magnus Müür uskumatult karmil häälel tütarlapse jutule vahele.

Sel uuel ülemusel on ikka kohe mitu erinevat hääletooni, mõtles Ira, pilku hetkeks kolleegile suunates, sest just-just oli too temaga sootuks teisiti kõnelnud, mitte nagu hommikusel koosolekul või tol hetkel.

„Mina vä’h? Ma elan kõrvalmajas ja käin vahel Reiot hoidmas, ku’ Angela peab ära käima,“ selgitas tüdruk ja Irale näis, et politseimehe esitatud küsimus heidutas teda rohkem kui majast leitud laip.

„Nimi, vanus, aadress,“ jätkas küsimuse esitanud politseinik omamoodi jäigal toonil ning suunas telefonikaamera tüdruku poole, kes selle peale justkui automaatselt poseerima hakkas.

Ira ei jäänud seda seanssi kaasa tegema ning sisenes majja, hüüdis ennist tüdrukult kuuldud nime, Reio, ning kuulatas. Ülemiselt korruselt kostis toksimist. Ilmselt mängis laps seal millegagi, mis sellist heli tekitas. Astunud veel paar sammu, et siis nime uuesti hüüda, märkas Ira seda, mille pärast nad majja olid tulnud – ülakorrusele viiva trepi astmete vahelt paistsid kellegi jalad. Trepi varjus lamas tõesti laip ja see oli fakt, mis sundis Ira Teverit üles vaatama.

Teise korruse rõdupiirde vahelt vaatas talle vastu laps, riputas tema poole mingit karvast mängulooma ning küsis: „Kas emme tuleb nüüd üles? Mul on kõht tühi.“

Veel enne, kui naisuurija jõudis lapse küsimusele vastata, kiirustas välistrepil seisnud tüdruk tuppa, jooksis trepist üles ja haaras poisil käest, võttis tema mänguasja ning lausus õhinal.

„Las emme magab veel! Tule, viime su Lemmu tuppa voodisse. Sina oota ja ära alla tule. Ma teen sulle võileiva, võtan limpsi ja toon üles … täna ei pea sa putru sööma … ega ju?“

Mida tüdruk edasi kõneles, seda Ira enam ei kuulnud, sest ülakorrusel asuva toa, siis ilmselt lastetoa uks tõmmati kinni. Läks veel paar minutit, enne kui see uuesti avanes ning tüdruk trepist alla tuli ja avatud köögis külmkapi ukse avas. Kuni Ira trepi varjus lamava naise laipa silmitses, hoidis ta ka verinoorel lapsehoidjal silma peal. Ühest küljest püüdis see piiga oma teismelist vaprust demonstreerida, kuid samas ei saanud ta midagi teha oma värisevate käte heaks ning võileiva viilud aina pudenesid tal peost.

Kuni Ira hallis vajalikke protseduure läbi viis, seisis ­Magnus endiselt avatud ukse kõrval välistrepil. Ira ei saanud väita, nagu teinuks noor komissar seda niisama laiseldes või laibahirmust kangestunult, vaid ikkagi tööprotsessis osaledes, sest vaja oli ju helistada kolleegidele, lastekaitsesse, turvamajja ja veel mitmesse kohta, oodata meedikute saabumist, fotograafi ja teisi spetsialiste ning ka naisuurijal silma peal hoida. ­Protseduurireegleid uus boss teadis, kuid Ira ei teinud talle seda tööd sugugi lihtsamaks, vaid nii kui mees hetkeks pilgu temalt kõrvale pööras, pildistas Ira oma telefoniga sündmuskoha üles. Loota oli, et sellest uurimisest sai tema järgmine tööülesanne ja enda tehtud fotod puutumata laibast olid ikka kindlam infoallikas kui need pildid, mida Üllar Laks para­meedikute poolt ületallatud kohast tegi.

„Milline on sinu esmamulje?“ küsis boss, kui oli enesestmõistetava liigutusega Ira kõrvale autosse potsatanud, et peale spetsialistide töörühma kohale saabumist jaoskonda tagasi sõita.

„Sõltub asjaoludest,“ vastas Ira sama tonaalsusega hääles.

„Mis asjaoludest siin juttu saab olla, kui laps on orvuks jäänud…“ tõstis boss lõpuks pilgu käes olevalt telefonilt, vaatas roolis istuva naisuurija poole ja lisas ausa üllatushüüde: „Millist asjaolu sa silmas pead?“

„Seda asjaolu, et esmamulje ütlemise õigus kuulub sellele, kes juhtumit uurima hakkab, mitte see, kes juhuslikult kohal käis, kuna kedagi teist polnud võtta,“ vastas Ira ausa otskohesusega, sest enam ei istunud ta kõrval vana heatahtlik komissar Sulps, vaid noor ja ambitsioonikas ülemus Müür, keda alles tuli tundma õppida.

„Ah soo! Kui nii, siis võtan ma selle töö endale ja sina aitad … pagan … oota!“ katkestas Magnus Müür järsult vestluse, sest oli kõigile asjaosalistele helistades unustanud Tartusse perfektile helistada.

See oli hetk, mil Ira Tever kuulis oma uue ülema suust veel üht kõnemaneeri, seda, millist too kasutas ülemusega rääkides. Magnus Müür kõneles Sulev Kalaga nõnda, nagu rääkinuks jumalaga, keda ta küll uskus, kuid südames salgas.

„Jah, härra perfekt. Ei, härra perfekt. Just. Jah, mõrva­kahtlus on. Vägivalla tundemärgid on … okei! Alustan ise uurimist … kes? Ja-jah … muidugi!“ rääkis ta telefoni ja tegi samas vastuolulisi näogrimasse, vaatas kõnet lõpetades oma kaaslase poole ja lausus muiates: „Mida pekki! Uurija Teveri kompetents? On sul see kompetents siis nii tasemel või kuidas?“

Ira ei vastanud. See oli taas tema võimalus muigamiseks ja selleks vastuseks piisas. Magnus Müür pomises midagi, mis viitas soovile kiiresti tagasi jaoskonda jõuda, kuid veel enne, kui Ira jõudis autol mootori käivitada, jõudis tema kõrvu küsimus, mille üle ta ka ise mõne aja eest oli juurelnud.

„Päris õudne ikka. Poisist kahju … kas sul on lapsi?“ sõnas ta äkki täiesti tavalise inimese muretseval häälel ning lisas vastust ära ootamata: „Mu elukaaslasel on. Peaaegu sama vana poiss nagu see. Ja ma ei kujuta ette, kui keegi peaks midagi sellist tegema – siis peaksin ma ju Egoni hooldusõiguse sugulastele jätma. On ju?“

„Lapsenda ta siis ära, kuni veel hilja pole,“ oli Ira vastus lihtne.

„Ma ei saa! Pean selle isa-värdja siis ära tapma, kui tema lapse enda omaks saan tunnistada – kuigi tegelikult olen mina talle kogu aeg isaks olnud,“ rääkis Magnus, samal ajal oma telefoni näppides.

See oli esimene isiklikku laadi info, mida uus boss oma kolleegidele, tegelikult küll vaid Irale jagas, ning see oli tähenduslik, kuid mitte üheselt mõistetav.

„Mul ei ole last,“ sõnas Ira, sest tegelikult ei teadnud ta, kuidas bossi avameelitsemist võtta. „Täna tuli see küll korraks mõttesse, aga siis läks jälle üle.“

„Läks üle!? Oled sina ikka frukt … lapsed lihtsalt tulevad. Kes neid ikka nii väga ootab,“ sõnas Magnus Müür.

Edasi suhtles mees juba läbi telefoni, kõneles kellegi teise ja teistsuguse tonaalsusega hääles ning Ira tundis end tema kõrval tõesti nagu mingi võõramaine puuvili. Tegelikult Ira ei kuulanudki enam, mida boss oma telefoniga rääkis, vaid mõtles endast, sest tema oli küll oodatud laps, vähemalt olid vanemad talle seda aina korranud. Ira Teveri usk oma vanematesse polnud koos nendega surnud ja seepärast lootis naine, et ükskord ootab ka tema oma last ja see aeg polnud kindlasti lihtsalt tulemine.

*

Vägivallatunnustega surnukeha leidmine rikkurite elamu­kvartali majast ei jäänud muidugi meedia poolt kajastamata, kuid kes seda infot jaoskonnast välja liigutas, polnud teada, sest tol õnnetul päeval polnud sündmuskohal küll ühtegi ajakirjanikku. Ainsad, kes juhtunu kohta tõest infot jagada võisid, olid lapsed, seitsmeaastane poiss ja teismeline tüdruk – kõik muu jutt oli oletustel põhinev spekuleerimine. See ei tähendanud muidugi, et ka taoline info oleks kasutu olnud, sest iga sõna luges ja anonüümsetest helistajatest polnud neil päevil puudust. Uus boss oli selle kohta valvelauas isegi eraldi kõneeristuse sisse seadnud ja nõudis aina info uuendamist.

Meedia surve selle juhtumi puhul oli lausa nii aktiivne, et häirekella löödi isegi peaprefektuuris ja see pani kõik vaheastme ülemused perifeerses maakonnas toimunud intsidendi kohta teavet nõudma. Magnus Müür oli risttule alla sattunud ja Iral tuli teda katta, sest just sellise nõudmisega telefonikõne oli ta lisaks ametlikult alustatud juurdlusele ka Tartu prefektilt Kala Sulevilt saanud. Mees oli talle lihtsalt ühel hilisõhtul eratelefoni numbril koju helistanud ning palunud noort kolleegi toetada. Ira tegi seda ju niigi, aga selle soovimine kellegi tähtsa poolt toimis nagu rõhuasetus, mis muutis sõna tähendust. Irale teadaoleva info kohaselt polnud Magnus Müür selline mees, kes vajanuks tuge, järelikult oli veel midagi, millest teda ei teavitatud.

„Okei! Kõigil oma ülesanded teada!“ sõnas Magnus hommikust välkkoosolekut lõpetades ning pöördus siis Ira poole: „Sina, Tever, tuled minu kabinetti!“

Oletada, et boss tahtis temaga vaid Lepa tänava era­majast leitud Angela Broomi surma asjaolusid arutada, olnuks naiivne, sest nii palju Ira oma ülemust juba tundis ja nõnda oligi.

„Võta sa need eilse juhtumi esmase ekspertiisi andmed ja viska pilk peale,“ sõnas ta. „Ma pean kohe linnavalitsusse minema. Kohalik meedia nõuab pressikonverentsi. Mul tuleb seal midagi rääkida. Sina hoia kõrvad lahti ja suu kinni – selge? Ma pean ju kelleski kindel olema – saad aru!“

Ira sai aru, kuid ei osanud midagi vastu kosta, sest juhtumite osas oli tema suu alati kinni olnud, kui asi just söömist või kõnedele vastamist ei puudutanud. Samas oli selles käsulaadses palves mingi vihje, seos vana prefekti telefonikõne ja noore komissari tegemiste vahel.

„Ja lükka kõik muud tööd kõrvale, sest hingekella helistatakse meile, mitte sellele, kelle surm võttis … läksime!“ lausus Magnus Müür, haaras laualt oma vormimütsi ja kiirustas Irat enda ees nügides oma kabinetist välja.

Sellest, et Lõuna Prefektuuri Kaitsepolitsei maakondlikke jaoskondi ootas ees koondamiste laine, oli Ira varemgi kuulnud, kuid arvanud, et see puudutas vaid Erik Sulpsi lahkumist. Nii noore ja ambitsioonika juhi suust kuulduna tundus see ütlemine aga pisut nagu naljamänguna.

Kõik see mõttetute oletuste jada katkes hetkest, kui Ira Tever uue toimiku avas ja taas kellegi teise elatud elust tolle enneaegse surma põhjustajaid otsima hakkas.

Angela Broomi elu kohta polnud selles toimikus veel sõnagi, küll aga oli seal kirjas see, mis puudutas noore naise surma asjaolusid. Ekspertrühma vaatlused kinnitasid sama, mis Ira ise oli kohal käies tähele pannud. Oma kodu sisetrepi alt leitud naise keha oli kõvasti kloppida saanud. Näis, nagu oleks teda juba kuid enne surma iga päev pekstud ning lõpuks trepist alla lükatud, lohistatud ja peale surma edasi taotud. Samas polnud mingeid viiteid enesekaitsele ning see andis alust arvata, et vägivallatseja oli naisele lähedane inimene või isik, kellele ta lihtsalt ei julgenud vastu hakata. Suhtesõltuvus ja hirm seda kaotada olid ennegi naistele saatuslikuks saanud.

Lugenud esmase ekspertiisiakti läbi, võrdles Ira enda tehtud fotosid nendega, mida oli kohapeal teinud jaoskonna fotograaf Üllar Laks. Ira pildistas vaid seda, mis uurija enda seisukokalt oli huvipakkuv, aga Üllar oskas olla objektiivne ning tema professionaalsus laibafotograafina oli vääramatu. Kui pisut norida, siis ehk vaid sellega, et vahetevahel jäi tema kaamerasilma ette ka mõni kohapeal töötanud ekspert, eriti veel siis, kui ta oli veidi ohmu näoga, väga oma töösse süvenenud või lihtsalt ilus naine. Neist fotodest said enamasti jaoskonnasisese kodulehe magnetid, kuid viimases väljaandes olid need fotod juba suhteliselt igavad. Jäi vaid oletada, et mõnele tsenseerimis­õigusega isikule need emotsionaalsema väljanägemisega klipid lihtsalt ei meeldinud.

Kuna ülemus oli pressikonverentsile läinud, jättis Ira info oma liikumiste kohta allkorrusel istuva korrapidaja teada, ning läks linna, et Angela Broomi naabritega kõnelda. Ta teadis juba oma kogemusest, et kui keegi ei näinud, siis mõni pensionär märkas läbi kardinate ikka midagi. Ira Tever pidas inimeselt inimesele öeldud sõna kõnekamaks, sest virtuaalne kuvand polnud kehakeele sõber ja pigem eksitas, kui reetis emotsioone. Taustauuringuga olid lood lihtsamad ja seda eeltööd ei jätnud Ira kunagi tegemata, sest kes siis ikka tahtis kaasinimestega vesteldes rumalaks jääda. Internetitarkus tuli suhtlemisel kasuks ja viimasel ajal oli see nii mobiilseks muutunud, et oli nii kodus redutaval töötul kui ka kodutul hulgusel vajadusel kohe omast taskust võtta.

„Tere! Olen uurija Tever. Kas … “ nii alustas Ira, kui Angela Broomi lähim naaber talle oma maja välisukse avas.

„Ei-ei! Meie ei näinud midagi!“ vastas naine tõrjuvalt veel enne, kui Ira jõudis sisenemiseks luba küsida.

„Ema! Mina ju nägin. Ma ju rääkisin sulle,“ kuuldus lävel seisja seljatagant Irale kõrva juba tuttava teismelise ärritatud hääl.

Sellel tüdrukul oli samuti see eriline oskus, kuidas oma häält ära kasutada – ei midagi lavalikku, pigem elust õpitud võte, kuidas pelgalt intonatsiooni kasutades oma tahtmist saada ja end kehtestada.

„Ma ju rääkisin sulle! Alles eile. Seesama uurija käis Angela juures ka … ikka nii äge! Ma tahaks ka politseinikuks hakata,“ sõnas piiga ja taipas lõpuks, et tal tuleb edasiseks vestluseks see huvitav külaline majja sisse kutsuda.

Tüdruku ema ainult nohises selle peale, märkides, et läheb oma kodukontorisse ja töötab edasi, kui tütar juba ise oma külalisega tegeleb. Nii oligi, sest Styna, nii oli piiga nimi, lülitas avara halli kööginurgas ekspressomasina tööle ning viitas teise nurga suunas, kus lösutas suur nahkdiivan tugitoolidega ja söövitatud klaasplaadiga kohvilaud.

Ira istus, tajudes enda ümber luksuslikku mugavust ning oli valmis isegi kontsakingi jalast ära lükkama, et olukorda nautida, kuid see oli vaid mõte, mis fikseeris keskkonna, millest pärines laiba leidnud tüdruk.

„Miks sa koolis pole?“ küsis ta Stynalt kohvitassi vastu võttes. „Või ei käigi sa siinses gümnaasiumis? Oled ehk midagi paremat leidnud?“

„Äk-ää! Siin lähedal pole ju midagi ja ema ei luba mul kaugemale minna,“ vastas tüdruk oma kohvitassi auru nuusutades. „Ema helistas eile, kohe kui kuulis, kooli psühholoogile ja too ütles, et sellise trauma korral võin ma koolist lausa kolm päeva puududa. Ma ei pea ka arvestusi kohe järele tegema – pealegi algab kohe ka suvevaheaeg. Küll jõuab ja … ja mis kõige hullem!“ lisas ta ning vaatas siis ema kodukontori paokile jäetud ukse suunas.

Edasi rääkis ta juba madalal, summutatud häälel, mis Ira kõrvust kaugemale ei kostnudki.

„Angela lubas mind suveks enda juurde tööle võtta. Tal on kolm kohvikut ja üks neist pealinnas. Ma oleks suveks sinna ettekandjaks saanud – jube hea teenistus. Ja mis nüüd? Kõik audis. Ei jäägi üle muud, kui edasi blogida, aga Tube’is on ka kõik nii igavaks läinud. Mõtlesin, et saan linnakorterisse isa juurde ja sellest maakodust eemale – nii öelda värske r-õhu kätte, aga tühjagi!“

„Kas Angela ajas oma kohvikuäri üksi või koos mehega?“ küsis Ira, sest teda huvitas rohkem naabritevaheline info­vahetus, kui piiga lumehelbekese loomus, sest see oli talle niigi selge ja teada teema ning selles osas ei erinenud see neiu oma eakaaslastest millegi poolest.

„Mis mees?“ venitas Styna põlastava grimassi saatel.

„Ma mõtlen väikese Reio isa,“ lisas Ira kiire selgituse.

„Ah see! Ei, see luuser käib siin harva. Ta ei taha muud, kui oma last ära viia,“ rääkis tüdruk juba täiesti tavalisel tänitaval toonil. „Tol faking mehel oli mingi kinnisidee, et Angela rikub lapse ära, sest on liiga rikas ja ülearu tark. Naised ei tohtivat sellised olla. Tema meelest pidid lapsed vaesuses ja näljas elama, et tulevikuühiskonnas ellu jääda. Nii oligi. Täiesti mõttetu mees. Igavene tüütus oli.“

„Oli, kas teda enam siis pole?“ tahtis Ira teada.

„Ammu pole näha olnud. Hulgub vist kusagil Soomes või Hispaanias,“ pakkus piiga välja ümberkaudselt rahvalt ­kuuldud arvamuse ja jäi siis apaatsel pilgul ühes suunas vahtima.

„Aga meessõber? Mõni külaline Angelal ikka käis,“ päris Ira edasi.

„Mina küll ei näinud. Ta ise ka ei rääkinud. Varem üks käis. Mingi ülemus. Aga siis nad läksid tülli ja Angela tegi oma firma. Keegi ei usu, et naised on sama võimekad kui mehed, aga on. Vähemalt tema sai kõigega hakkama. Isegi Reio vorpis ise valmis ja kasvatas töö kõrvalt. Üksi!“

„Mismoodi ise?“ imestas uurija Tever, sest sellist asja polnud ta varem ühegi naise suust kuulnud, kuigi – võimatu see muidugi polnud.

„Ma ei tea. Ta ise ütles nii, et peab kõike ise tegema, sest meestest pole isegi lapse tegemisel enam abi,“ sõnas Styna ja vaatas siis ootamatult siiral ilmel uurijale otsa. „Ma olen temaga täitsa päri. Poisid on jumala mõttetud, kui … kui nad tulevikus just mõned äritegelased või poliitikud pole. Aga enamasti on nad lihtsalt luuserid ja kes pole, neile on see silmadesse kirjutatud, aga siin selliseid pole. Pealinnas ehk mõne leiaks.“

Taoline hinnang ühe noore tüdruku suust oli lausa hävitav, kuid ei üllatanud Irat, sest sõber meedia tegi oma tööd hästi ja see, mis toimus ühe ambitsioonika ajakirjaniku peas, toimus varsti ka pea iga teise noore ajus.

„Räägime Angelast. Kuidas te sõbraks saite?“ sõnas Ira, noore naabri juttu teda huvitavas suunas juhtides.

„Meie vä’h? Lihtsalt! Tal olid ilusad riided ja auto. Sõbralik oli. Ja minu meelest on see suur asi, kui üks naaber on sõbralik … sa mõtle, kui siia oleks kolinud mõni selline. Ma küll ei viitsi iga päev tülitseda ja veel telefoni teel nagu mu vanemad … sorri! Seda poleks ma tohtinud öelda,“ lausus tüdruk ja vakatas.

„Auto on tal parklas või üüris Moguli garaaži?“ küsis Ira, kuigi teadis, kus Angela Broomi Mercedes seisis, kuid tahtis aimu saada, kui laiad ja tõesed olid tüdruku teadmised oma naabri elukorraldusest.

„Ma ei tea. Nii ja naa, sõltus vajadustest, aga kui ta ühel õhtul mind Reiole hoidjaks palus, sain aru, kui priima tädi ta tegelikult oli,“ rääkis tüdruk edasi. „Kakskümmend euri maksis mulle, kui ööseks ära läks ja päeval sain kümme ning riideid ei keelanud. Võtsin, mida tahtsin ja mis selga sobis. Meiki ja ehteid samuti. Mu ema ei tea sellest ja rahast me ka ei rääkinud – lapsehoidmine oli lihtsalt osa naabrivalvest. Kõik muu on saladus. Ärge te ka mu emale öelge – ega ju?“

„Ja sa ei märganud sel viimasel õhtul Angela juures midagi kahtlast? Mõnd võõrast või tuttavat, kes seal käis. Tülisid või midagi sellist ei kuulnud?“ päris Ira, liikudes aina lähemale oma põhiküsimusele.

„Tülisid vä’h? Ei! Tal ei käinud külalisi, sest Reio oli ju alles väikene. Angela ei taht’ mingeid joomalembeseid sõpru või laterdavaid sõbrannasid omale koju – nii ta mulle ütles,“ vastas Styna ja lisas asjast oma nägemuse. „Ma poleks ka taht’! Päeval koolis kõik aina karjuvad ja kommenteerivad iga su liigutust. Ja kodus ema muudkui õiendab, aga Angela juures oli vaikne ja võisid teha mida tahes. Reio on vaikne ja hea poiss. Tema istus enamasti oma toas ja mängis, kui Angela kodus oli. Asju on tal palju, aga kui mina temaga olin, siis ta oma toas olla ei tahtnud.“

„Reio on ju seitsmene ja kooliskäija, kuidas ta siis…“ tahtis Ira teada, kuid Styna ei lasknud tal lauset lõpetada, vaid jätkas kiirustama hakates: „Koolis hoidis ta omaette ja seal ma teda peaaegu ei näinud, sest väiksemad on maja tiib­hoones, kuhu gümnaasiumi omad niisama ei sattu. Aga ma pean nüüd minema, sest mul hakkab trenn ja sealt ma küll puududa ei taha. Kas räägite edasi mu emaga või saate ise välja?“