Читать книгу Kuukerijad - Marje Ernits - Страница 5

„Mida sa vaatad?”

„Seda helesinise auraga planeeti.”

„Ah seda! See on Maa. Olen seal paar korda olnud”

„Aga mis koht see on, kus meie peatume?”

„See on Maa kaaslane, Kuu.”

„See on hea koht ootamiseks. Pean nüüd minema. Kas kuuled? Kutsutakse! Keegi vajab mind!”

„Mine siis! Saad endale nime. Maa asukatel on kombeks oma olendeile nimed panna… kuuled! Ka mind kutsutakse. Ehk kohtume Maal?”

ººº

„Mis su nimi on?” küsis Teo ja vaatas läbi sügava hämaruse tüdrukule silma.

„Ma olen Ida, aga sina?” vastas too, kuid pööras oma pilgu taevasse.

Teo tundis end tõrjutuna, sest Maa öötaevas kulgev kaaslane Kuu köitis Ida meeli rohkem kui neiu kätt hoidev noormees.

Kuu oli tõesti lummav.

„Tahad seda endale?” pakkus Teo, aga vaid selle mõttega, et tähelepanu tõmmata.

Tüdruk vaataski poisi poole.

„Mõtled sa seda tõsiselt?” küsis ta ja jäi kuuvalgusele avatud noort mehenägu silmitsema.

„Muidugi!” vastas Teo kahtlevalt ja Ida puhkes naerma.

„Muidugi? Sa ei suudaks isegi üht ainsat tükikest Kuu kullast mulle tuua!” lausus ta ja pöördus, et terrassi treppidest alla joosta.

Pidu alles algas ning Ida tundis end nagu tõeline Kartaago preestritar, kellele kõik mehed kui pühadusele järele vaatasid. Ainult mitte see mees. Teo jäi Kuud vaatama. See taevakeha paistis tõesti nagu kuldkollane tablett, mis pooleks murdmist ootas. Vilistlaste ball tunduski igav ja kuna ka talle ainsana meeldinud tüdruk minema jooksis, võttis Teo taskust oma Mimi, tillukese multifunktsionaalse taskuraali, ja asus selle abil Kuud lähemalt uurima.

Ida vaatas treppidest alla jõudes tagasi, lootes, et poiss lõpuks ta lahkumist märkas, kuid eksis. Tüdruku peomeeleolu langes, sest ka see üks mitteimetleja suutis tuju rikkuda. Polnud Ida ju tegelikult mingi rikka Hamilkari preestritarist tütar, vaid tavalise väikefirma omaniku sama tavaline tütar. Pidugi ei toimunud Kartaago terrassidel, vaid mingi kohaliku maamõisa külalistemajas. Punastest graniitblokkidest laotud trepid maja ees olid ka ainsad, mis selles perifeerias tõelist maailma meenutasid.

„Tuled siis või?” hüüdis ta üles jäänud poisile. „Teo, või mis su nimi oligi…”

Teo ei kuulnud kutset. Kui oleks kuulnud, oleks ta ehk Mimi taskusse pistnud ja tüdrukuga jalutama läinud. Kuid ei läinud, sest tema vaatas Kuud ja tegi arvutusi. Õieti tegi neid tehteid küll raal ta peos, aga see robotaju kuuletus kõigele, mida inimene tal teha käskis, mõtlema pidi mees ise. Teo mõtleski. Kas oleks võimalik murda Kuu tükkideks, kas neid kilde saaks Maale transportida, arutles ta endamisi. Tüdruk ei tulnud talle enam pähegi, vähemalt mitte enne, kui see olend taas ta pilgu ette ilmus.

Idale tundus, nagu oleks ta seda poissi juba kusagil kohanud. Ehk nad tundsidki teineteist? Olid nad ju samas linnas, kuigi erinevates koolides käinud. Ilmselt oli see isend reaalgümnaasiumist ning käis pidudel harva. Kui üldse käis.

„Tuled siis või?” kordas neiu oma küsimust ning noormees pistis pihku sulandunud raali taskusse.

„Tantsima ma ei tule. Ei oska. Ei pea vajalikuks. Aga jalutada võib… kui sa soovid?” sõnas Teo, püüdes oma häälele võimalikult mehelikku varjundit anda.

„Olgu! Kui sa nii soovid,” vastas Ida imestunult, sest kohtas esimest korda elus poissi, kes ei soovinud oma käsi ta piha ümber põimida.

„Kas ma võin su käest hoida?” küsis Teo, valmis tüdrukuga vana pargi öiste varjude vahele astuma.

„Napakas oled või?” nähvas Ida ja ta pähe roomas mõte maniakist, kes poiss tegelikult olla võis. „Tahad mind metsa tirida või?! Hoia oma käed taskus, või muidu…” lisas ta.

„Vabandust!” sõnas Teo ja meenutas isa sõnu käte taskus hoidmise kohta. „Tahtsin vaid… vaid...” jäi tal lause lõpetamata, sest ta lihtsalt ei teadnud, mida sellistel puhkudel öelda.

„Ka sa ei näe, mis mul jalas on!” tõstis Ida häält ja viibutas noormehe ees oma ebardlikult peenikese ja kõrge kontsaga peokingas jalga. „Kuidas ma sinu arust oma ballikingadega seal võsas kõnnin?”

Teo vaatas tüdruku jalga. Ta pilk fikseeris ebapraktilise jalanõu, kuid libises pikemalt edasi neiu sihvakal säärel, mis kuuvalguses kummaliselt helendas. Neiu jalg meenutas Teole tumedas vees liuglevat graatsilist silmu. See helendus peibutas järgnema voogudes veikleja kutsele.

„Järgnen su soovile!” lausus ta, kui oli pilguga neiu seeliku alaservani kõndinud. „Jalutame siis seal, kus selliste sandaalidega astuda saab.”

Teadagi, tahtnuks Ida vastata, kuid vastas:

„Olgu. Selliste sandaalidega saab kõndida vaid Numiidia marmorist terrassidel ja eebenipuust treppidel.”

„Aga siin pole selliseid…” lausus Teo ja tõstis oma imestunud pilgu tüdruku silmadesse.

Nendest vaatas talle vastu kollaste ahhaatkivide helk, mille keskmes kiirgas kuukivi kuldtera. Teo kohkus. Sellist pilku polnud ta eal näinud.

„Tahad sa tõesti seda?” küsis poiss end kiirelt kogudes ja selle all mõtles ta muidugi ennist tehtud pakkumist. „Kuldset Kuud?”

„Kuud või? Jah! Paluks küll,” vastas Ida, sest see poiss tundus talle tõesti opakas, kui sellist soovi tõe pähe võttis,

„Ka sa siis jalutaksid minuga?” küsis Teo.

„Muidugi! Isegi sellel rõvedalt kiviklibusel ja pimedal pargiteel!” lausus Ida naerdes ja lisas: „Aga nüüd läheks treppidest alla ja sa võiksid mulle ühe joogi osta. Mis?”

Teo soostus, sest janu oli tal eneselgi. Ta järgnes Idale, kes seekord astmeid pisut ettevaatlikumalt võttis, kuid komistas ikkagi. See oli hea põhjus poisile toetuda ilma, et mees sellest järeldusi oleks tarvitsenud teha. Baari leti juures rüseles palju noori ja Ida ootas, et poiss talle teed rajaks, kuid viimane käitus nagu saamatu idioot. Ehk ta ongi, mõtles tüdruk pisut pettunult ja asus ise leti poole trügima. Teo järgnes talle rahulikult, pidades enda kohustuseks vabandamist, kui mõni teele jäänu tüdrukule vihaseid pilke heitis. Kui baarmen joogid valmis oli valanud, asusid nad tagasi trügima. Seekord juhtis Teo. Ta väljus massist kedagi tülitamata ja leidis ka vaba nurgalaua, mis tantsupõranda tolmust piisavalt eemal asus.

„Millal sa lõpetasid?” küsis Ida kõrrest malta siidrit imedes.

„Just lõpetasin!” vastas Teo ja järgis tüdruku imemisliigutusi.

„Haah! Mina samuti! Humanitaargümnaasiumi. Sa oled vist Reaalist?” rõõmustas tüdruk.

„Just!” vastas Teo taas napilt.

Poiss tundus lisaks idiootsuskahtlusele ka igavavõitu. Ometi oli temas midagi, mida Ida tuvastada ei osanud. Mees võis rikkast perest pärineda ja võis oma erialal geniaalnegi olla. Igatahes polnud ta ilus, aga ka inetu mitte ja kindlasti polnud ta tavaline Reaali kutt, sest see oleks juba ammu käe Ida seeliku alla küünitanud. Äkki oli mees koguni süütu?

„Mis edasi plaanis?” küsis Ida, püüdes noormehe tabamatus olekus mingilegi selgusele jõuda. „Kas lähed tööle? Õppima? Teenistusse?”

„Õpitud kah juba,” vastas Teo ja see polnud hooletult ega ülbelt öeldud vastus, „kraadini veel aega küll. Ilmselt hakkan Kuuga tegelema. Nagu sa soovisid…”

Ida puhkes naerma.

Teole tundus, nagu kõlanuks tüdruku hääl üle tantsuplatsi tõmmatud õrnade öökellade helinana, mida keegi peale tema ei kuulnud ja mis ta kavatsuse heaks kiitsid.

Ta jätkas innustust saanult: „Kas sa siis veedaksid oma elusajandi koos minuga?”

Selle küsimuse peale tõmbas Ida endale siidri kurku ning hakkas läkastama. Ta kummardus lauaplaadi kohale, peksis pihkudega vastu seda ja köhis kõigest hingest. Teo mõtles murdosa sekundist ja diagnoosis tüdrukul lämbumisohu. Ta haaras läkastava olendi keha endale sülle ja surus sõrmed ta abaluude vahele, ühte teatud kindlasse punkti. Neiu köhis veel pisut, aga vaid inertsist ja tõmbas siis sügava sõõmu toitvat õhku kopsudesse. Teo hoidis tüdrukut oma süles ja ootas ikka veel vastust küsimusele. Seda ei tulnud. Tuli kõrvalesta tabav löök. See vastus üllatas noormeest.

„Ei saanud aru?” sõnas Teo, sest ei osanud lööki tõlgendada, aga oli kindel, et see oli neiu vastus.

„Kas kordan või?” vastas Ida küsimusele küsimusega.

Tüdruk oli valmis oma vastust kordama, kuid seekord leidis ta oma käe poisi peost, enne kui see kõrvani jõudis.

Eneselegi üllatuseks sõnas Ida seepeale: „Jah! Võibolla kunagi. Aga mitte veel”

„Muidugi!” mõistis Teo, sest polnudki päevapakkumist teinud.

Kui Ida oleks osanud noormehe miimikat lugeda, oleks ta näinud tolle näos naeratust, mille sarnast polnud kellelgi helesinise auraga planeedil Maa.

„Ma tänan sind. Sa ei pea kaua ootama,” tähendas naerataja.

Tavaliselt oleks Ida mõne sellise tobeda seiga järel oma kohale tagasi istunud ja jooki edasi luristanud, kuid seekord ta viivitas, sest oli tõsiselt üllatunud. Polnud ju võimalik, et tema, Ida Koit, kelle unistuseks oli ajas tagasi rännata, et elada nagu Kartaago väejuhi Hamilikar Barka tütar Salvamba, abielluks mingi tavalise mehega! See polnud ju reaalne, pealegi, nad ju alles kohtusid ning ta ei tundnudki õieti seda noormeest.

Kui Ida märkas oma kohale tagasi istuda, muutus ta nägu pisut murelikuks.

„Ära nüüd seda liiga tõsiselt ka võta. Mul on ikka endal ka plaan ülikooli õppima minna. Kuus-seitse aastat ehk ja kui mul ajaloodoktori kraad käes on, siis ehk arutame seda sajandikaaslase värki edasi!” lisas ta üsna ebakindlal häälel.

„Sobib!” rõõmustas Teo. „Mul sama plaan. Kuldsest Kuust saab siis meie ühine projekt!”

„Ei, mees! See on sinu projekt,” lausus Ida juba teesklemata tõsidusega ja enesekindlusega, mis teinuks au igast soost olendile. „Minu kirg on viies sajand enne esimese messiase tulekut.”

Teo vaikis ebalevalt. Ta polnud varem selliste soovidega tibi kohanud ega sellist jooki joonud ning see pani noormehe kuplialuse surisema. Tal oli hetkeks alakehas tunne, nagu istuks ta isa kingitud eskorttüdrukuga limo salongis ning teeks midagi siivutut, ent see viiv oli pelgalt sünnipäevamälestus. Tüdruk, kes reaalajas ta vastas istus, oli hoopis teistsugune. Temast kiirgas rohkem energiat, kui üks rahuldushetk suutnuks pakkuda. Sellest tüdrukust oleks Teole piisanud terveks eluks.

„Noh-jah. Viiendal sajandil enne messiase tulekut oli Maa veel igasugu elementidest küllastunud. Nüüd on igal peotäiel pinnakattest kulla hind. Aga sa ei saa ajas tagasi minna,” lausus mees peale pisukest kokutamispausi, kuid oma targutusmõtet ta lõpetada ei saanud, sest piigal oli oma vastukaalu arvamus öelda:

„Ja sina ei saa Kuud maale tassida. Fakt!”

Teo ei hakanud vaidlema, sest enese arvamuse tõestamine oli nii või teisiti pikalt arvaja enda argumenteerida, aga momendil oli poisi filosofeerimismõtte objekt lähemal. See peatus seal, kus ta pilkki, nimelt neoonkullast naastudel tüdruku miniseeliku alumises servas. Kindlasti oli nende varjus veel midagi huvitavat ning mehepoeg sirutas käe, et rohkem näha.

Löök, mis ennist tabas Teo kõrva, langest seekord ta käele ja taas ootamatult. Noormees mõistis, et tal oli tegemist väga sõjaka olendiga, ometi ei kahandanud see tema huvi värvilistest teemantidest tätoveeringu vastu, mida seeliku serv varjas.

„Igaüks ei käpi neid!” põhjendas neiu oma raevukat käitumist.

„Mul polnud plaaniski! Tahtsin vaid teemante vaadata,” sõnas Teo selgituseks ja hõõrus oma kätt, kuigi oli soovinud seda liigutust teha neiu jalal.

„Need pole ehtsad. Mu isa väikefirma toodab vääriskive. Tal on paar tuhaallikat ja muud rämpsu, millest neid kalliskive pressida. Mulle piisab,” ühmas Ida pahuraks muutudes, „sul muud ka peas on? Või oledki selline hall rariteet, ah? Ei tantsi, ei seda, ei teist. Mida sa üldse teed või tahad? Mis kutse su elul on?”

„Minu elul?” imestas poiss, aga mitte seepärast, et ta oma kutset poleks teadnud, vaid seepärast, et ükski tüdruk talt seda varem küsinud polnud.

„Ülikoolist jääks nagu väheseks. Tundub selline igav, aga kohustuslik, nagu minu isa väidab. Mul on tõesti plaan, kui sind ajalooliselt ehtsad vääriskivid huvitavad, pisut Kuud puistata. Olen seda polügooni ammu uurida tahtnud. Seal on Maaga sarnane elemendi süsteem, aga madalama rõhu all, ebapüsivama struktuuri ja aine sidususega. Seda annaks lõhustada ja Maale transportida küll. Ja kasu oleks mitmetine...”

„Jah?” imestas Ida. „Ja sa ei teegi siis nalja. Aga kas sa tead, mees, et sel juhul peaksid sa veel oma viis sajandit elama, et Kuud Maale tassida, sest ega selle materjali vedu pole mingi tavaline teleportatsioon, vaid midagi märksa aeganõudvamat ja keerulisemat?”

„Koos sinuga mitte!” vastas Teo ja kuulis ka ise esimest korda end midagi nii tõeliselt võetavat ütlemas.

Ida vaikis üllatunult. Selles poisis oli siiski midagi kõva, sisulist fluidumit, mida igas viljas polnud. Ehk oli temas ka Kartaago sõjapealike verd, jõudu ja iha? Ehk oli ta hoopis toonaste vabameeste ja mässajate soost nagu Matho? Igatahes hakkas Ida poisi vastu sügavamat huvi tundma, kuid see polnud märgatav neiu tundeskaalal, sest selle seadme andurid polnud veel nii tundlikud.

„Okei. Vaatame. Mõtleme. Suht igav on sinuga,” ohkas Ida ja pööras pilgu tantsuplatsil hüplevale rahvamassile.

Ka Teo vaatas sinna. Korraga taipas poiss oma viga.

„Kas sa... sa äkki õpetaksid mind?” küsis ta.

Ida pööras oma näo tagasi, et veenduda poisi soovi eheduses. Teo pilk oli veenev.

„Muidugi!” vastas Ida siiralt rõõmustades, libistas end toolilt püsti ja sirutas Teole käe, „jah, kui ka su hing seda soovib!” lausus ta.

Teo hing soovis tantsida, aga mitte ainult, vaid üksnes koos selle tüdrukuga.

Isal oli õigus olnud. Ülikoolis oligi igav. Teol tuli vaid arvestusi elektronmatriklisse märkida ning nii sai ta enamiku oma ajast Kuu kodustamise projektile pühenduda. Üks hea asi oli siiski ka Ülikoolis hea, nimelt olid selle laborites seadmed, mida lähikonnas mujal polnud. Nii ei pidanud noormees Maal ringi hulkumisel aega raiskama, et oma unistuste projekti teostamiseks sobivat varustust tekitada. Sellest kokku hoitud aja pühendas ta aga Idale.

Ida õppis samas ülikoolis, aga koolis kohtusid nad harva. Neiu veetis enamiku oma ajast idamaises kultuuriruumis ja otsis kellegi müstilise kuninganna Dido ja Kartaago väejuhtide jälgi. Teod võttis ta neile reisidele meelsasti kaasa. Nii veetsid nad koos kauneid kehalise koosolu öid, telkides keskvööndi mägedes ja muinaspoliste varemeil. Nende ühine elusajand oli õnneliku kihluse alguses ja neil polnud teineteise ees muud kohustust, kui see, mis hetkel tekkis.

„Oota!” hüüdis Teo hingeldades. „Ma ei ole mägikits, ma ei suuda nii kiiresti nende kividega haakuda… sa vaata, missugused jalad mul on!”

Ida vaatas Teo taeva poole tõstetud taldu, mis katkistest reisikingadest välja paistsid, ja naeris. Mäetippe puutuv õhk helises ta häälele kaasa ja neiu naer kordus kümnetes helivikerkaare värvides. Sinine laotus nende kohal tumenes kaugusse ja oligi nii lõputu, kui näis. Majesteetlikud kaljueendid olid selle kõrguse kõrval võrreldavad peost pudenenud liivakristallide kuhilikuga.

„Jah! Sõraline sa pole. Ole siis tiivuline, kondor näiteks, kui sa kits olla ei suuda!” lausus neiu, tõmbas higirätist punutud võru juustepiirilt laubale ja ronis edasi.

Naine teadis, et see mees järgneb talle ka paljajalu, sest tal lihtsalt puudusid teised valikud. Selles ürgkeskkonnas oli Ida ta parim ja ainus valik ning see meeldis naisolevusele väga. Kui Ida lõpuks oma unistuste Megaara üles leidis ja paikkonnale moodsate navigatsiooniseadmetega kaardistamiseks kohalikelt võimudelt loa sai, tundis Teo end tema kõrval lausa olematuna.

Et aeg poleks kasutu, sõitis mees lõpuks kodukolkasse tagasi. Tal jäi vaid oodata, millal neiu oma töö lõpetab ja talle järgneb. Aga et Ida talle järgneb, selles oli Teo kindel, sest Maal lihtsalt polnud teist sellist meest, kes oleks talle kuldset Kuud pakkunud ja oma lubadust ka pidanud. Teo võttis pakutud lubadust üha tõsisemalt ning ei mõelnud Kuust vaid siis, kui Ida ta käte vahel oli.

Teo oli koostanud ülitäpse tabeli Kuul leiduvatest ainetest ja leidnud vaid paar koostiselementi, mida Maal polnud. Nendele elementidele polnud vasteid ka üheski teises andmebaasis. Teole ei meeldinud mõistatused, sest need pidurdasid tegutsemist ega lasknud mehe ajuimpulsse enne vabaks, kui lahendus oli leitud. Istunud öid raalteleskoobi taga ning loonud hulga võrdlevaid süsteeme, sai mees targemaks vaid selle võrra, et Kuul leiduv tundmatu element muutis aina oma algahela pikkust ja oli tuvastatav vaid valgustatud pinna poolel. Kuidas Teo ka teoorias ei pingutanud, mõistis ta, et vajab analüüsimiseks mõistatusliku elemendi olemuslikku osakest. Selleks oli vaja Kuul ära käia ning see vajadus pani Teo sügavalt ohkama. Üksinda ei saanud ta seda teha. Ta vajas meeskonda ja seda vajadust näitasid teisedki projekti edukust tagavad märgid.

„Oi! Tere, pojake!” rõõmustas Ed oma poega üle pika aja kuvaril silmates. „Mis mureks? Ega sa ju niisama Vanale signaliseeri, teadagi!”

„No-ohh jah!” ohkas Teo, sest polnud isalt teistsugust reaktsiooni oodanudki.

„Räägi! Panin just pausi…” sõnas Ed ja lükkas oma hõrehallid juuksed kätega kukklasse ning tõukas keha end sirutades lauast eemale.

„Päikesepurjest tead midagi?” alustas Teo kompavalt.

„Ja-ah! On proovitud. Pole seni suudetud kontrollida,” vastas isa ja tundis huvi, „ milleks sulle? See ju meeskonnatöö projekt. Sina oled meil ju Suur Üksiseisja!”

„Enam mitte!” teatas Teo pisukese uhkushelinaga hääles.

„Ei ole! On ka?” süttis isa huvileek poja tegemiste vastu särinal põlema. „Murdsid mõne naise maha või? Mis ta nimi on? Kahju, et meie ema seda ei kuule!”

„Ida!” vastas Teo justkui hooletult, aga kindlalt.

„Ida? Siis päeva tõus ju. See on alati väga ilus,” lausus Ed hetke uneledes ning küsis siis ärksalt: „Mis sa talle lubasid?”

„Kuud,” vastas poeg.

„Kas tähtedega või ilma tähtedeta? Ja läks õnge? Tubli poiss!” naeris isa ja jätkas juba asjalikumas toonis. „Siis sa ilma meeskonnata ei saa. Siis on sul tõesti head kampa vaja! Sul on kogenud logistikut vaja. On üks selline mees. Mäletad, kuuendast sektsioonist. Ars! Tema joonistab purjele teekonna valmis küll. Mina võin energia koondamisega tegelda. Ja Aua! See kutt sobiks ka. Ta on hea piloot ja Maal koordineeriks …”

„… mina ise!” hüüdis Teo vahele, „aga kuidas ma nad nõusse saan?”

„Ilmselt sa siis palka ei maksa,” oletas Ed, „aga ärata neis huvi. Alati on midagi, mis loeb! Kõigil on...”

„Huvi? No näiteks!” takerdus Teo, sest suhtlemine ja emotsioonide eksponeerimine olid talle müstika. „Aga... aga alustame sinust. Miks sina nõustuksid. Ja ära ütle, et vaid selle pärast, et oled mu isa.”

„Seda kõigepealt. Aga...” vastas Ed, „aga energia purki ajamine on mulle alati probleemiks olnud. Tahaksin selle probleemi enne lahendada, kui su ema juurde Toonela sügavikku sukeldun.”

„Okei,” nõustus Teo, „aga Ars? Millest temaga rääkida?”

„Ars kaotas juba lapsena oma jalad, mäletad?” meenutas Ed pojale.

„Mäletan. Aga ta läheks kuhu tahes…” meenutas Teo.„Just!Läheksmaailma!Kuivaidteeoleks,sestratastoolis igale poole ei sõida. Ja seda teed ei tee talle keegi, kui ta ise ei tee. Paku võimalust! Ehk nõustub. Raha tal on!” oletas isa, andes samas aimu materiaalsuse tajust, sest raha probleemi polnud poeg veel üles tõstnudki.

„Ja Aua… no tema on hull! Tema lendaks igale poole, kui vaid tiivad oleks,” arutles Teo juba ise edasi.

„Jah,” arvas ka isa, „ehk ta siis lepib ka purjedega, kui tiibu ei pakuta. Tasu luba tulemuse pealt, ära seda unusta, poeg! Motivatsioon peab olema, muidu ei võta naine sult lilligi vastu!” lisas ta ja kadus kuvarilt.

Teo istus veel viivu, tõstis siis käed, et juuksed kuklasse lükata. End lauast eemale tõugates lendas ta pilk kaugusesse ja mõte Megaara varemetele.

„Huvitav, kas Ida tunneb, kui ma temast mõtlen?” küsis ta endalt.

Ida tundis. Ta istus hetkeks tamrapani puu alla pingile, võttis puusakotist joogipudeli ja püüdis Marsa linna ajas tagasi Megaaraks mõelda. Tal oli kahju, et Teol puudus kujutlusvõime minevikku suhtes. Ida ise vaatas aina tagasi ja tegi seda sama ahnelt kui janu kustutades. Vesi nirises ta suunurkadest mööda põski kaelale ja kõditas rindu. Sama tunnet tundis noor naine ka siis, kui nägi vaimusilmas Erüksi tapluses võidu saavutanud sõdureid Kartaago agulis Hamilkari aedades pidutsemas. Ida silmas ajaudus isegi telkide kuldnarmalisi purpursõbasid meeste peade kohal lehvimas, haistis leivaküpsetamise ahjude lõhna ja tundis, kuidas maapind trampivate sõjaelevantide jalalöökidest vappus.

„See on rohkem kui viiedimensiooniline panoraamvaade,” lausus Ida, „seda peaks üks mees ju ometi näha suutma!” lausus ta Teole mõeldes, aga seda lauset mõistis vaid tuul küpressidest puiestee lõpus.

„Sa arvad, et see peab siin olema!” lausus Ida kõrvale istunud sõbranna Sue. „Ma tunnen ka! Aga see on kindlasti väga sügaval. Sa ei saa selleks kaevamisluba…”

„Pole vajagi!” katkesta Ida. „Vaja on vaid kannatust. Ootame, Teo lubas mulle, et aitab! Me saame vahendid, et uurida ilma kaevamata. Algul piisab sonduuringust ja kui me oleme tõestanud, et just siin, Marsa linna all asuvad kollasetähnilisest Numiidia marmorist Hamilkari lossi terrassid, siis… siis kaevatakse siin nii, et kogu maailm hoiab hinge kinni… seni peab ootama, tõestama. Peab kannatlik olema...!” rääkis Ida näilise rahuga, ent ta süda juubeldas joovastuse piiril, sest sisimas oli ta kindel, et oli leidnud õige paiga.

„Ootame siis!” nõustus Sue, aga tema silmis põles teistsuguse kire leek ja tema kahtles sõbranna võimalustes. „Ehk peaks ikka Lioni käest raha küsima?” lisas ta, sest Lionis ta ei kahelnud

„Lion? Tema on sinu mees. Rikkur pealegi. Kes talle tagasi maksta jõuaks?” tõrkus Ida sõbranna mõtet. „Sina maksad või? Tollele mehele ei piisaks ka haaremist sinunäolistest!”

„Vale! Talle piisaks ühest arstist, kes ta terveks lubaks teha,” vastas Sue mõtlikult.

„Ah sellepärast sa siis arstiks õpidki!” tegi Ida avalduse, kuid taipas siis, et see põhimõte puudutas ka teda ennast.

„Armastada võib teda ju ikkagi. Vahet pole, kui valid…” jätkas Sue ning Ida lõpetas ta lause kokkuvõttega, mis mõlemal noorikul ühine tundus olevat, „… valid selle, kes sinu valis, sest siis võid kindal olla!”

„Just!” laususid sõbrannad kui ühest suust.

Edu korraldatud ümarlaua äärde ilmusid kõik, keda ta kutsunud oli. Lobisev seltskond pruukis ohtralt jooke ja ootas, et lõpuks ilmuks ka keegi, kes selle kummalise kutse algatajaks oli. Teo viivitas, sest Ida oli ta kõne ootele pannud, kuid ise ekraanile ei ilmunud. Lõpuks pidi mees valima, kas oodata kõnet naiselt, kellega ta sajandiks oma saatuse sidunud oli, või alustada koosolekut, mille ta selle kooselu tagamiseks kokku kutsunud oli.„Mehed!” kostis Edu karm bassihääl kutsuvalt ja joogid pandi käest. „Mulle antud sajand hakkab läbi saama. Teie õpingud lõppevad pea ja te seisate reaalsete tegude alguses. Mul on veel üks asi teha jäänud – pisku Päikest purki ajada!”

Kostis üksmeelne naer. Teo lülitas Ida kõneposti välja ja ühines laudkonnaga. Ta oli isale alati alt üles vaadanud, nüüd vaatas ta teda kõrvalt kui võrdset, küll palju kogenumat ja tarka meest, aga meest kes istus temaga sama laua taga. Kui isa oli pateetilise kihutuskõne lõpetanud, andis ta sõna Teole, mitte pojale, nii ta ütleski: Teo räägib projektist! Maa päästmine elementaarosade ikaldusest oli teema, mis painas paljusid, kuid Teo oli esimene, kes teema Kuud anastades lahendada kavatses.

Meeste huvipuhang paisus peagi üle laua piirete ja nad hakkasid kohustusi võtma veel enne, kui Teo nad meeskonnaks oli suutnud vormistada.

„Kuus kanti puhast vesinikku kuluks mulle ära! Ja mõnd raskemetalli läheks ka vaja,” arutles Ars valjult ja Aua leidis, et ta võtaks kõigele muule lisaks paar tonni valget kulda, sest seda olla Kuul lademes.

„Meil läheb hõõrdevaba ülivedelikku vaja,” seletas Ed ja Ars väitis, et kui nad kavatsevad tõesti kuupinna kahandamiseks Päikese purje kasutada, ei saa nad tõesti üle ega ümber supervedelikust, mis gravitatsiooni pärsib ega kaota takistusvaba ülijuhina energiat.

„Mina panustaks kristallidesse! Kõik teemandid ja ka poolkristallid sobivad...” kõlas hele lapsehäälne hüüd ja lauas olijate pilgud pöördusid kutsumata külalisele. See oli Lion.

„Sue ütles mulle, et Ida oli talle öelnud, et te vajate finantsabi. Mina maksan!” teatas hingeldav pakspoiss ja potsatas Teo toolile, kes sõna võttes viisaka väitlejana seisma oli tõusnud.

„Ongi nii?” imestas Aua ja oli valmis rõõmust uluma, sest tema oli oma südames vaesushirmu kandnud ja kartnud, et teda osamaksuta kampa ei võetagi.

Ed muigas kavalalt. Ars näperdas ninaalust ja Teol oli pruudi lobisemise pärast pisut piinlik.

„Mis arvate? Ilma finantsabita võime jutlema jäädagi...” sõnas Ed soostuvalt ja keegi ei väitnud vastupidist. Siis juhtis ta meeste tähelepanu sujuvalt üle Maailma Valitsuse lepingu sellele punktile, mis välistas väikeste huvigruppide võimaluse lähiplaneetidelt või nende kaaslastelt materiaalseid väärtusi tarnida.

„Mida põrgut!” tõstis Ars häält, küsides: „Kui väike on väike?”

„Vaja on vähemalt viit meest!” teatas Teo.

„Siis teeme lepingu ära!” rahmas Lion otsustavalt kätega ja tõstis oma diplomaatraali lauale. „Anna oma nimekiri siia,” sõnas ta tarmukal pilgul Teo poole vaadates, „jagame ülesanded ära!”

Teo oli kahevahel. Ta polnud selliseks mölluks valmis. Oli ta ju meeskonnatööks planeerinud vaid paari Kuu reidi, et pinna valgusanalüüsi võtta, ent seisis korraga keset tõelust, et pidi kogu projekti meeskonnatööna võtma.

„Möhh!”osatasEd.„Ikkagimehed!Janooredmehed, aga käituvad, nagu oleks mingid parlamendikõbid.”

„Noh! Mis mõtlete veel… ise ju kutsusite?” muutus Aua kärsituks.

„Oleks see vaid nii lihtne!” tõmbas Ed noori ja äkilisi mehi ohjest, jätkates: „See Kuu oleks ammu Maale tassitud! Aga seni pole – järelikult pole võimalik olnud.”

„Ähh! Ja miks siis meid vaja oli, kui pole võimalik…” lõi Ars käega ja valmistus lahkuma.

„Mehed!” ei andnud Lion järele. „Sellepärast, et kõik on loobujad – teiegi! Ma juba arvasin, et leidsin! Aga Suel oli õigus – ei midagi erilist! Mehed nii kui taevamannapuder. Kõht täis ja minek! Kohe, kui idataevas roosatab, tõmbavad minema. Päike tõuseb jälle ning vaatab Maast läbi kui sõelapõhjast – auk augus kinni. Keegi võiks selle planeedi juba ükskord ära lappida. Milleks ma seda raha siis korjan. Ah? Olen ma siis Jumala armust oligarh või on sel asjal mõtet ka?”

„Ise tahtsid teemante!” mökitas Aua solvunult ja Ars veeretas oma ratastooli laua äärde tagasi.