Читать книгу Leidmata - Marje Ernits - Страница 5

Esimene pühapäev septembris oli ehedalt sügiskuldne, helesinine taevas pilvitu ja päeva algus tulvil kirgast valgust. Sel hommikul ärgates oli Urvel vaid üks soov – soov jalutada Toomemäel, lihtsalt olla ja sahistada jalgupidi lehtedes. Lapsed magasid vaba päeva und ja Rainer tegi igahommikust jooksutrenni. Teki all lebada oli mõnus, ent päikeselise hommiku jalutuskäik tundus lummavam ning Urve tõusis.

Ta läks vannituppa, pani õhtul valmis sorteeritud pesu masinasse, lülitas selle tööle ja astus ise duši alla. Kohvi oli Rainer presskannu tõmbama jätnud ning Urvel tuli enda tarbeks vaid väike võileib valmistada. Lastele võis putru ka hiljem keeta, nagunii magasid nad alati poole lõunani.

Annelinn tukkus veel. Urve ei jäänud bussipeatuses oodanute seltsi, teretas mõnd majatuttavat ja tõttas kesklinna poole. Kanali ääres oli veel üksikuid külmakartmatuid suplejaid vette minemas, paar koeraga jalutajat sahistas teeäärses hekis ja kõnniteel sörkisid mõned jooksjad. Rainerit nende seas igatahes polnud, sest tema jooksis enamasti linnataguse jõeluha radadel ja vaid siis, kui need vette või lumme mattusid, kasutas mees linna asfaltteid.

Rainer jooksis igal hommikul, Urve ei pidanud seda vajalikuks, sest töötas enamiku päevast jalgel seistes ja milleks siis veel hommikujooks. Tööle ruttamisest piisas täiesti. Aga jalutada samblast ja lehtedest lõhnaval Toomemäel oli Urve meelest suur luksus, mida ta võis endale lubada vaid nädalalõppudel. Need olid harvad puhkepäevad, mil ta ei pidanud tõusma enne lapsi ja meest, et ülejala tormates linna teises otsas asuvasse kliinikusse tööle jõuda.

Päris pühapäevaselt Urvel oma jalutuskäiku siiski teha ei õnnestunud, sest vana pärmivabriku juures peatunud bussist astus maha Veera, üks ta meditsiinikooliaegseid kursusekaaslasi. Veera tuli öisest vahetusest ja oli rampväsinud ning näost hall. Peale tere suurt juttu ei tehtud. Urve teadis, mida see hall nägu tähendas ja ta tänas sisimas õnne, et oli vahetanud töö traumapunktis õe koha vastu perearsti juures. Toona oli küll põhjuseks olnud Marguse ja Ingriti sünd, aga seda valikut polnud ta kunagi kahetsenud, pealegi oli doktor Teever heasüdamlik arst ning Urvel avanes tema juures võimalus palju juurde õppida.

Võidusilla all tunnelis haises nagu alati kuse järele ja see koht meenutas Urvele taas räpaseid öövalveid kiirabi osakonnas. Õnneks oli see kõik minevik. Turuhoone pruun mausoleum kinnitas Urvele taas, et oli pühapäev ja sel puhul võinuks lõunaks midagi head küpsetada. Ostaks tagasi tulles turust midagi värsket, mõtles ta.

Jõgi joondus kivikallaste vahele ja vesi oli rohekashall. Urve ei mäletanud, et oleks kunagi jões sinist taevast peegeldumas näinud, aga ega jõel polnudki aega peegliks olla. Ikka oli vaja kuhugi voolata või kui just kurvi välja ei võtnud, siis tuli keeriseid teha ja parte ning prahti paigal solgutada.

Jalakäijate kaarsild oli sel varasel tunnil inimtühi. Urve peatus silla keskkohal ja vaatas üles. Ta imestas alati ega uskunud peaaegu kunagi, et oli ka ise kunagi üle selle kaare kõndinud. See oli juhtunud lõpupeo öösel, siis kui ta veel kunstikooli poistega semmis. Viktor oli vist tolle poisi nimi, kellega nad sel ööl üle sillakaare ronisid. Pudel šampanjat auhinnaks oli toona selle saavutuse eest suur asi. Urve ohkas, sest nüüd poleks ta selle joogi eest isegi mööda treppi seda teekonda ette võtnud. Aeg oli edasi liikunud, aga sild mitte, ometi jäid nooruse meeletused magustoiduna mällu. Ehk oleks Urve veelgi süüdimatu nooruse desserte nautinud, kui Rainer poleks teda rajalt maha võtnud.

Üle Raekoja platsi oli alati mõnus kõndida, eriti veel kõrge kontsaga saabastes, sest siis tuli neid ümaraks kulunud munakive hoolega silmas pidada. Selles linnaplatsi mustris oli iga kivi saanud endale oma erilise näo, et aja möödudes seda mustrit üha enam ilmestada. Urve tundis mõnd neist nägudest juba ammu ja kui ta mõne neist tuttavaist leidis, oli taaskohtumise rõõm ja kaitsva linna turvatunne tagatud. Kivid ta jalge all naeratasid või tegid naljakaid grimasse. Hea oli nende peal sammuda, julgelt ja nende poolt kantult, pilku üles tõstma. Alles siis, kui kivitee lõppes, tuli taas hakata inimestele otsa vaatama.

Ka Toomemäel paelusid Urve pilku kivid, aga seda juba silme kõrgusel ja vana müüri seinas. Naine oli veendunud, et kui Tartu Vaim üldse veel linnas elas, siis elas ta Toomkiriku varemetes või vähemalt selle alustes käikudes. Ei saanud ju olla, mõtles Urve, et Vallimägi vaid üks tümakas mutimullahunnik oli. Kindlasti oli kaitsemüüride alune täis käike ja kodasid, mis nagu rahvale avatud Püssirohukelder välja nägid, ainult keegi polnud neid lihtsalt veel leidnud, ilmselt ka otsinud mitte.

Urve oli jalutusteekonda oma lemmikpaika just alustamas, kui helises mobiiltelefon ta õlakotis. Helistas Ingrit. Tütar oli väga ärritatud, sest ei suutnud leida oma kollast salli. Urvel olid pere talveriided veel hoiupaigas ja kui ta oleks Ingriti sinna otsima lubanud, oleks see olnud pühapäeva lõpp. Aga Ingrit ei otsinudki talve salli, vaid midagi, mille ta alles eelmisel päeval ostnud oli. Urve pakkus enda teada olevaid leidmisvõimalusi ja tütar viskaski toru hargile, ilmselt siis leidis otsitu. Sellest aga piisas, et jalutuskäik lõpetada. Õnneks oli ta ju siiski jõudnud korraks ka Toomemäele ja saanud esimestes sügislehtedes sahistada. Kui Rainer helistas, sest ei saanud oma higist särki pesumasinasse visata, kuna see töötas, seisis Urve juba turuhoone kalaletis. Miks nad ei võiks korra kuuski hommikul rahulikult magada, mõtles Urve, kui Ingrit uuesti helistas ja ema kuldkõrvarõngaid endale küsis, sest ainult need sobisid tüdruku uue salliga.

Kui Urve tuubil täis turukotiga koju tagasi jõudis, oli Margus ainus, kes ikka veel magas. Rainer istus arvuti taga ja ajas tööasju ning Ingrit oli juba sõbranna poole läinud. Oli täiesti tavaline pühapäev või ehk siiski mitte, mõtles Urve hommikuputru hauduma tõstes. Oli ta ju suutnud sellest pühast päevast murda killukese ka endale.

Esmaspäev algas enne, kui pühapäev lõppeda jõudis. Doktor Teever oli oma nädala planeerinud Soome konverentsile sõiduks ja asendusarst võttis enda hoolde vaid erakorralised juhtumid, kõige muuga pidi õde Urve üksi hakkama saama. Urve saigi, aga kui selgus, et asendusarst korraga kolme konverentsile sõitnud perearsti asendas, tuli tal mõned erakorralised esmaabisse suunata. Ees seis nädala jagu pahameelelainetusi rahulolematuilt patsientidelt. Urve pidi selleks valmistuma, ometi seadis ta pere vajadused esmajärjekorda ja püüdis kogu nädala ühe pühapäeva õhtuga ära korraldada.

Tegelikult polnud miski Urve elus ja töös planeeritav, aga ta planeeris ikkagi. Kui igapäevane patsient Maša Fjodorovna oli oma süstid kätte saanud, saatis õde Urve oma järgmise statsionaari röntgeni ukse taha ja kasutas koridoris kõndimise aega Rainerile helistamiseks. Mees oli mures õhtuse turniiri pärast, sest oli oma võistlussärgil varruka rebestanud ja varusärk oli Marguse seljas. Urve lubas enne võistlust läbi tulla ja embleemi uuele T-särgile peale õmmelda. Järjekord doktor Teeveri ukse taga kasvas aina, aga õde Urve jäi rahulikuks. Ta sidus, süstis ja kirjutas kordusretsepte, nagu oleks tal aega lõputult. Uued patsiendid pidid asendusarsti ootama, aga vanad leppisid arsti asemel õega. Lõunapausi ajal lubas Urve endale allkorruse sööklas topsi salatit ja rääkis seda süües telefonitsi tütrega. Ingriti mure rahvariiete pärast tegi Urve nõutuks, sest kahte kohta poleks ta samal ajal minna suutnud. Tütar vihastas seepeale ja lause, jälle on Margus sulle tähtsam, lõpetas kõne.

Kui Urve tööpäev lõppes, oli küll ootajatest saba ukse tagant kadunud, aga see ei tähendanud, et tema võis lahkuda. Ei! Vaja oli kõik andmed arvutisse kanda ja vahet polnud, kas ta täitis haiguslugude paberkaarte või klõbistas arvutiklaviatuuri – kell tiksus ikka ühtemoodi. Lisaks pidi ta veel loobuma uroloogiaõe Saima sünnipäeva kutsest, tegema kolm kõnet eri ladudes töötavatele sõbrannadele, võtma puhketoast õmblustarvete esmaabipaki ning iga kümne minuti tagant helistama Ingritile. Kui tütar lõpuks ta kõnele vastas, selgus, et muusikakooli kontsert oli õpetaja haiguse tõttu edasi lükatud ning ta ei vajanudki neid rahvariideid ja et tal on sest kandlemängust üldse kama kaks. Kell oli juba kõvasti üle kesköö tiksunud, kui Urve mehele kaissu võis pugeda, aga see oli ka kogu lembus, milleks neil mõlemal veel jaksu oli.

Uus hommik oli uus, aga mured ja kohustused vanad. Rainer töötas põhikohaga küll vaid ühes gümnaasiumis, kuid andis treeningtunde veel kolmes koolis. Urvele piisas ühest põhitöökohast, aga sageli ei suutnud ta vahet teha, kas see oli tal töö doktor Teeveri teenistuses või kodus pere juures. Aeg piiras Urve kõiki tegemisi ja kolmekümneüheksaselt oli kunagisest vormikast ja blondeeritud kaunitarist järel satääni poisipeaga nääpsuke ning tragi samariitlane, kes kõiki aitas ning igale poole jõudis. Urve ei kurtnud, aga ehk polnud tal selleks aega, pealegi, lihtne oli suunurki püsti hoida ning nukraid pilke naeratusega kostitada. Kurta polnud tal millegi üle. Õnn oli ju majas ja kui see muus ei väljendunud, siis teismelistes kaksikutes kindlasti. Ega siis igale naisele anta seda õnne, et saab ühe sünnitusvaluga kaks last kätte ja veel nii erinevat kui üldse võimalik – poisi ja tüdruku. Rohkemaks poleks Urvel jaksu olnudki ning Rainer leppis naise otsusega.

Kesknädala pärastlõunaks oli Urve planeerinud koduvisiidid. Ka see oli osa tema tööst ja kuigi tavaliselt külastas raskemaid haigeid arst, siis lepiti ka õega, kui teati, et tulijaks oli Urve Kaarep. Kommid, küpsised ja kodukootud kindapaarid olid need asjad, mida Urve siis ikka pärast visiiti taskust leidis ja ega ta pahandanud, sest alati leidus läheduses keegi, kes ka neid asju vajas. Oli see siis mõne tuttava laps või lihtsalt tänavalaps, aga kui Urve hilja õhtul oma kodu linnaossa jõudis olid ta taskud enamasti kommidest tühjad ning toidupoe retk viimane käik enne pikka tõusu viiendale korrusele. Viimane korrus koduks, see oli Raineri valik ja ajapikku harjus ka Urve sellega, et enne finišit tuli teha spurt. Lapsed olid selle kõrgusega juba enne sündi harjunud. Kui Margus alumise korruse trepikotta astus, pani ta kellal stopperi tööle ja siis loeti finišis juba sekundi murdosi. Ingriti hiilgehetked saabusid siis, kui ta sai külla tulevate sõbrannade hingeldamise üle naerda.

Nädalalõpuüritused planeeris enamasti abikaasa ja kui Urve ei tahtnud päev otsa staadioni serval publiku seas võitjaile kaasa karjuda, peitis ta oma vaba päeva koristamise ja pesupesemise taha. Ometi luges ta meelsasti Postimehe spordiveerust noore kergejõustikutähe ja tulevase kümnevõistluse olümpialootuse Margus Kaarepi nime. Algul oli Ingrit unistanud kisakoori tüdruku staatusest, kuid teismeliseks saades tegeles ka tema meelsamini kodutöödega, kuigi piirdus vaid paari isikliku intiimeseme pesemisega ja koristas rohkem oma õlakotti kui kogu korterit. Muusikakooliski käis tüdruk vaid sõbrannade pärast ja kui vähegi sai, hängis oma kambaga uues kaubamajas ning tegeles šoppamisega. See viimane oligi ehk Ingriti lemmiktegevus ja Urve leppis sellega, sest poodlemine ei tähendanud ju ostmist. Ingriti puhul piirdus see enamasti kõikvõimalike garderoobikaupade proovimise trikkidega. Ingrit otsis järjekindlalt vigu ja enamasti ta ka leidis neid. See aga tähendas, et rõivas jäi ostmata. Sellest oli abi sõbrannadelgi, kes rahatuna mõnd eripeent hilpu osta tahtsid. Siis kutsuti proovikabiini Ingrit ja tema oli ekspert näitama viga, mis suutis panna igaühe ostusoovist loobuma. Urve leidis, et see oli anne, ning soosis tütart igati tema valikutes. Las ta käib mööda poode, õigustas ema oma last nii sõbrannade kui ka abikaasa ees, lisades põhjendusena kõigile mõistetava tõe: „Ta ei osta ju!”

Uuel nädalal oli doktor Teever tööpostil tagasi ja Urve võis hinge tõmmata ning pisut aega ka iseendale pühendada. Kuna Rainer oli aina hõivatud olnud, andis see Urvelegi vabaduse jätta oma naiselik välimus pisut hooletusse. Aga mitte päriselt, sest igapäevane suhtlemine patsientidega ei lubanud tal olla lohakas. Juuksuri ja maniküürija külastamine ning spaaprotseduurid tuli iga kuu korra või kaks läbi teha ja viimasel ajal juba koos Ingritiga. See meeldis Urvele kohe väga, eriti veel siis, kui laps ka tema garderoobi kohta sõna võtma hakkas. Urve tundis end koos tütrega justkui uude noorusse astumas. Seda märkas ka Rainer ja asi läks koguni nii kaugele, et mees aeg-ajalt ammu unustatud kähkukaid ette võttis, kui naine talle selleks võimalust pakkus. Urvele tegi see taasnoorus lausa nalja ja nii juhtus, et nad käisid koos maja keldrist mõnd asja toomas või sulgesid end laste pilkude vältimiseks mõneks minutiks magamistuppa ehitatud riideruumi. Igatahes ilmusid mehe näkku tagasi naist märkavad silmad ning naisel oli taas põhjust peeglisse vaadata.

Ühel sombusel hommikul ei jõudnud Rainer õhtut ära oodata ja lipsas koos Urvega dušikabiini. Sellest piisas, et hämarat novembripäeva Mona Lisa naeratusega alustada. Vihmaudune ja külm bussiootepaviljoni ümbrus tundus Urve meelest olevat täis tänavatulede päikesepaistet. Kõik pahurad inimesed näisid talle nagu tööle ruttavad klounid, kes tegelikult naeratada tahtsid, kuid pidid kurvastama. Tema naeratas stsenaariumist hoolimata, sest oli õnnelik.

Kõik Urve elus tundus korda minevat, isegi pisiasjad. Polnud unistusi, mis oleksid osutunud teostumatuiks. Urve oli suutnud ka tütart veenda, et too jätkaks muusikakoolis kandleõpinguid. Ta oli leidnud teatri laos töötava sõbranna abiga Ingritile kontsertesinemiseks ilusad rahvariided ning nautis oma laste edu. Pojaga oli kõik niikuinii hästi, abikaasast rääkimata, ja aina paremaks läks. Urve tundis end lausa tiibadest kantuna ja enamat ei osanud ta elult soovidagi.

Tööpäev perearsti kabinetis möödus hoogsalt ja Urve mõtles juba lõunatunnil õhtust. Tal oli plaan peret õhtusöögiga üllatada. Eriti läks see korda Margusele, sest sellest mehehakatisest oli vaatamata tippsportlikule tulevikule kasvamas gurmaan. Ingritil seevastu oli täiesti ükskõik, mida ta sõi. Kui Urve oli kaksikute nii suurt erinevust algul imeks pannud, siis viimasel ajal vaatas ta asjale teistmoodi. Marguses polnud midagi, mis oli Ingritis ja vastupidi. Pikemalt lahus olles muutusid mõlemad närviliseks, kuid koos olles samuti. See oli seos, mida keegi Urvele seletada ei osanud, isegi doktor Teever mitte. Nii tegi Urve ise järelduse, et kaksikud olid teineteisest informatiivses sõltuvuses. See oli omamoodi purunematu seos – paralleelsuse tunnetus.

Sombust ja külma päeva jätkus kõigile, Urvele mitte, sest tema säras ka õhtuses selveri kassasabas hommikuvärskelt. Toidukauplusest väljudes aitas ta jalutuskepiga ukseresti kinni jäänud vanatädil edasi liikuda ja poetas päevaga taskusse kogunenud kommid kodutu kerjuse plekkpurki. Urve oli valmis peatusse sõitnud bussi astuma, kuid loobus, sest vanatädi, keda ta ennist aidanud oli, komistas ning ta kilekotist pudenesid kõnniteele kartulid. Urve pöördus, et vanainimesele appi minna. Ta pani oma toidukoti käest ja aitas laiali veerenud mugulad maast kokku korjata.

„Kas ma saan teid aidata?” küsis ta kaastundlikult.

Vana naine pomises midagi tänulaadset ja Urve aitas tal tõusta. Selliseid vanu ja abituid mammisid ning papisid istus perearsti kabineti ukse taga igal hommikul. Urve kuulas nende hädaldamisi, noogutas ja naeratas ning laskis samal ajal kätel tööd teha. Kõik see jutt sai ära kuulatud ja teisest kõrvast lendu lastud, sest igal mahul oli mõõt ja Urvel oleks see ammu üle ajanud, kui ta kõrvade vahel poleks kahe otsaga tunnelit olnud.

„Mis sa nüüd, kullake! Küll ma saan,” lalises tädike ja püüdis keppi hoidva käega ka katki läinud kartulikotikest haarata.

„Las ma aitan,” sõnas Urve otsustavalt ja päris, et kas mammi tahtis liinibussi peale minna.

„Ei, ei! Ma siinsamas… paar maja edasi,” kogeles vana naine ja vaatas tänulikul pilgul talle käe ulatanu poole. „Mine enne! Küll ma saan.”

„Aga ei saa ju,” lausus Urve naljatlevalt ja haaras mutikesel käevangust. „Kui paar maja, siis ma võin ju aidata. Teil said vist kukkudes põlved haiget, mis? Äkki peaks vaatama?”

„Ei, ei! Aga ega te arst ole,” tundis vana naine siiski huvi ja tema ei-ei kostis juba rohkem jaa-jaana.

„Oh, ei! Ainult õde. Aga ma võin aidata,” lausus Urve rõõmsalt.

„See on küll kuldaväärt ime, kui keegi veel vanadest hoolib, muidu ikka...,” sõnas mutike lauset lõpetamata ja nihutas pähe seotud rätti silmilt, et oma abistajat terasemalt silmitseda.

Urve aitas vana naist paari maja jagu edasi kõndida. Siis pöörasid nad paneelmajade vahelt hoovi ja jalutasid veel pisut. Kui nad kõnniteega piirneva silikaattellistest eramaja õue pöörasid, pahandas eideke linnapättide üle, kes aina nende aialaternas pirnid katki loopisid. Maja hoovis kasvasid kaks elupuud. Nende vahelt läbi minnes tundis Urve sõõrmeis kummalist lõhna. See meenutas talle vana anatoomikumi kloroformivannide hõngu ja morgi kuiva jahedust.

„On ikka pime, et... Et ei näe lukuaukugi,” torises eit võtmetega kõbistades.

Urve võttis taskust mobiiltelefoni ja näitas talle valgust.

„Te olete ikka hää inime,” kiitis eideke ja sai ukse lukust lahti.

Sisemusest hoovas vastu kampri ja kopituse hõngu, aga sarnaselt olid lõhnanud pea kõigi vanainimeste kojad, mida Urve oma õe karjääri ajal külastanud oli.

„Elate üksi?” tundis ta huvi.

„Praegu jah. Kui minia ära suri, läks poeg kodunt minema,” vastas eit ja uks nende selja taga kukkus kolksuga kinni justkui tõmbetuulest tõmmatult.

Urve võpatas ja pöördus tagasi vaatama. Kui ta taas pilgu vanamammi poole pööras, valmis tolle põlvi tohterdama asuma, seisis too tast vaid paar sammu kaugusel. Urve ainult imestas, suutmata ühtki otsust või kaitsvat liigutust teha. Vanal naisel oli üles tõstetud kätes löögivalmis jalutuskepp ning samal hetkel lajatas see Urvele vastu otsmikku. Saabus pilkane pimedus.

ººº

„Kuhu siis lubatud õhtusöök jääb?” küsis Margus imestunult.

Ingrit kehitas õlgu.

„Kust mina tean!” lausus ta pahaselt, sest tüdrukut huvitas märksa rohkem see, kas ema oli tema roosad tossud puhastusse viinud või ise ära pesnud.

„Mida ta jälle nääklete,” sekkus pereisa ja viskas oma märjad trenniriided pesumasinasse, lisades: „Küll ta tuleb. Tehke ise ka midagi!”

Hetk hiljem küsis ta ka ise imestades, kas ema polegi veel kodus.

„Savi!” ühmas Margus ja avas külmkapi ukse. „Ma ju ütlesin! Nälg on. Siin pole ju midagi,” lausus ta ahastavalt ja haaras piimakannu järele.

„No… no ju tal siis mõni kiire asi tuli,” lausus Rainer ja hakkas teksade taskust telefoni otsima.

„Ma juba helistasin,” venitas Ingrit ja vaatas, kuidas ta vend külma piima kõrvale eilset saia õgis. „Praeks siis muna vä,” lausus ta ja lülitas elektripliidi sisse.

„Mulle vähemalt viis,” hüüdis Margus täis suuga.

„Mulle ka,” lisas isa ja imestas: „Huvitav. Levist väljas või välja lülitatud. Urve pole seda kunagi teinud. Tal on ikka kas hääletu peal või…”

„Võib-olla mõni sünnipäev? Või läks juuksurisse,” oletas Ingrit ja lõi mune vastu panni serva katki.

„Ei usu! Ta oleks mulle helistanud,” kahtles Rainer ja liitus Margusega laua ääres.

„Ju siis jäi auto alla,” lausus tüdruk külma ükskõiksusega, sest ei uskunud ise ka seda, mida ütles.

„Ingrid!” tõstis Rainer etteheitvalt häält.

„Ing-rit!!” parandas tütar ta hääldust ja lisas: „Nali!”

„Selliste asjadega ei naljatata,” asus isa moraali lugema, aga tütar oli väledam väitleja ja seadis vestluse teemaks oma nime harukordsuse, sest pidi sellega päevast päeva tegelema. „Miks te siis panite mulle sellise nime, kui ei suuda seda isegi välja hääldada?”

„Ema pani!” teatas isa ja vali mobiiltelefonis uuesti Urve numbri.

Vastust ei tulnud. Rainer uuris tütre praetud mune ja leidis need söögivalmid olevat. Ingrit puistas enda kaussi helbeid, valas jogurti peale ja sõi tujutult, meespere seevastu neelas toitu väga isukal kombel. Pärast õhtusööki venis igaüks oma tuppa. Rainer istus televiisorit vaatama ja seadis mobiiltelefoni enda ette kohvilauale. Kui naine ka pärast viimaseid uudiseid polnud talle helistanud, muutus mees murelikuks. Urve polnud kunagi jätnud erakorralistest asjaoludest teatamata, pigem helistas ta rohkem, kui vaja oleks olnud – nüüd oli vaja, aga ta ei helistanud.

Rainer oli ülikooli ajal kehakultuuri teaduskonnas õppides üsna sageli kõikvõimalike traumadega kokku puutunud ja ka liiklusõnnetused polnud talle võõrad, kuid et tema perega midagi sellist võis juhtuda, see polnud võimalik. Pealegi, ka Urve oli oma elus palju verd näinud ja seetõttu ise väga ettevaatlik. Rainer klõpsis sõrmega vastu diivanilauda ja mõtles, kellele küll helistada.

„Ülemusele muidugi,” tegi mees lõpuks hääleka otsuse ja helistas doktor Teeverile.

Paraku oli ka kogenud perearst ööseks oma mobiiltelefoni välja lülitanud. See ei jätnud Rainerile muud võimalust, kui helistada kiirabisse, uurimaks, kas neile oli toodud mõnd Urve Kaarepi nimelist naist. Vastus oli eitav. Urvel polnud juhiluba, nii et kui ta õnnetusse sattus, siis jalakäijana.

„Võõrasse autosse poleks ta ikka istunud,” rääkis mees juba iseendaga ja helistas politsei numbril.

„Ei!” oli vastus sealtki selge ja soovitus tulla jaoskonda avaldust tegema, kui naine ikka välja ei ilmu.

Rainer mõtles küll korraks voodisse heita, sest lapsed olid ju magama läinud, kuid mees ei suutnud. Ta helistas läbi kõik talle teada olevad sõbrannad, saatis sõnumi perearsti numbrile ja kui ta vastu hommikut hetkelisest unest ärkas, oligi see telefonihelin, mis mehelt viimase uneraasu viis. Helistas Doktor Teever ja Raineri pärimine Urve järele oli tohtrile tõsine üllatus.

„Ma uurin asja,” sõnas ta ja lubas tagasi helistada.

Vastu hommikut loivas ka Ingrit kööki ja imestas väga, kui isa juba ärganuna nägi. „Sa ei magagi?” küsis tüdruk unesegaselt ja samas meenus talle õhtune müsteerium. „Mis? Kas ema pole ikka veel kodus?”

„Ei,” tuli napp vastus ja korraldus: „Ärata poiss ka üles. Varsti läheb valgeks. Hakkame otsima.”

Ingrit oli jahmunud. Margus ei suutnud ärgata ja õde pidi ta peale karjuma. Kui tüdruk lõpuks venna voodi servale istuma sai, sai ka too aru õhtuse asja tõsidusest.

„Mis? Mutti ikka pole või? Kus kurat too siis ringi kolistab?”

„Ei ole jah! Ööklubisse ta igatahes ei läinud. Pane riidesse. Isa tahab otsima minna,” lausus Ingrit ja oli hetkega erk riietuma. Margus vaagis pisut öeldut ja rahmas samuti teksade järele.

Kui mehed end väljaminekuks valmis seadsid, telefone laadisid ja õhtul kuivama panemata jäänud jalanõusid kirusid, suutis Ingrit kohvi keeta, võileibu teha ja perealbumi köögilauale tuua.

„Lollakas oled vä?” küsis Margus ja vaatas õele küsivalt otsa.

„Ei ole,” vastas tüdruk ilma naljata, „sa ei oskaks isegi peeglisse vaadates oma nägu kirjeldada. Mis siis veel ema omast rääkida.”

„Jah! Ja miks sa arvad, et ma hakkan, ema pilt näpu vahel, mööda tänavat jõlkuma?” küsis Margus võileiba haarates.

„Mina igatahes hakkan!” vastas Ingrit ja vajutas presskannu sõela alla.

„Jätke!” käratas isa väsinult ja lapsed vakatasid, „loodame, et ei pea, aga…, aga kui vaja, tuleb ka seda teha. Siin pole midagi häbeneda.”

„Et käid ja otsid, nagu otsitakse kadunud koeri, nii või? Mina ei lähe,” sõnas Margus ja viskas näritud võileiva taldrikule tagasi.

„Kas sa, mees, saad aru? Su ema võib... Võib...,” tõstis isa häält, kuid ei suutnud lauset mõistlikult lõpule viia.

Ingrit suutis: „Võib leidmata jäädagi. Siis elad ilma emata. On ju tore, mis?”

„Ole vait!” vihastas Margus ja haaras uuesti ennist hammustatud võileiva, resümeerides oma tarkuse: „Politseisse tuleb minna, avaldus teha ja nemad otsivad.”

„Seda kindlasti. Aga sellest ei piisa,” lõpetas Rainer treeneri valju häälega vaidluse, lisades: „Kakskolm – läksime!”

Vaikides väljusid nad majast. „Nii! Sina, Margus, jooksed piki jõe kallas üles ja küsid kõigilt, keda kohtad, olgu siis jott või kodutu, et kas keegi on näinud. Pilt oli Ingritil hea mõte. See lihtsustab,” sõnas Rainer. „Mina lähen jaoskonda. Sina, Ingrit...”

„Mina käin läbi kõik kauplused ja muud kohad, kus emagi käis,” teadis tüdruk juba oma marsruuti.

„Okei! Helistame,” lõpetas isa kohustuste lugemise ja sammus otsustavalt bussiootepaviljoni poole.

Õde ja vend vaatasid teineteisele otsa ja Ingrit nähvas: „Mine juba!”

Margus pööras talle sõnagi lausumata selja ja alustas sörki. Nii kui poiss oli kuuldekaugusest väljas, võttis Ingrit telefoni ja helistas sõbrannale.

„Kuule, Angela! Jah, jah… ei,” rääkis ta katkendlikult, „ei. Ma ei tule täna kooli. Tead, mu ema on kadunud... Ei! Päriselt ka. Jah... tuled vä? OK!”

Ingrit naeratas endamisi kõnet lõpetades, sest tal oli tegelikult hea meel, et sõbranna oli nõus tema pärast koolist poppi tegema. Ega ta polekski üksi julgenud, ema pilt näpu vahel, mööda poode hulkuda, teda tunti ju pea igas kaupluses muul põhjusel. Toidupoodides ei tundnud teda aga keegi ja see selgus juba esimese kassa juures. Kassiir vaatas tüdrukut klaasistunud silmadega ja raputas pead, pilku pildile heitmatagi. Hetk hiljem tegeles ta juba järgmise kliendiga.

Kui Margus sörki alustas, mõtles ta küll ema otsimise peale, aga viis minutit hiljem võttis ta jooksu juba kui trenni, ainult selle erinevusega, et tal polnud seljas dresse ja marsruut oli kindlaks määramata. Kui poiss jalakäijate sillani jõudis, pidi ta valima, kas jookseb edasi jõeäärsesse parki või pöördub Raekoja platsile. Siis meenus talle jooksu tegelik eesmärk, ja ta peatus. Kaldapajude all askeldasid paar jotti ja pingil ootas neid külmast tudisev seenior-tibi. Margus otsustas naise juurde minna ja talle ema pilti näidata. Võõras raputas noormehe poole vaadates pead ja poiss ei saanudki aru, kas ta ei tundnud pildil olevat inimest või ei näinud pilti. Mehed kaldal jätsid hetkeks sentide lugemise ja vaatasid fotot pisut uurivamalt, kuid ka neil polnud küsijale midagi abistavat öelda.

Rainer näppis terve bussisõidu aja taskus mobiiltelefoni, aga ei helistanud kellelegi, kuigi gümnaasiumi direktorile teatamine oli tal mõttes mõlkunud. Ma jõuan, mõtles mees, ma pean jõudma tunni alguseks kohale. Politseijaoskonna korrapidaja kuulas Raineri kiirkõnes edasi antud seletuse ära ja soovitas avalduse tegemisega oodata. See muutis hädasolija resoluutseks ja ta kirjutas hambaid kokku surudes avalduse ning korrapidaja pidi selle vastu võtma.

„Urve pole seda sorti naine, kes…,” pressis Rainer peaaegu solvunud häälel läbi hammaste ja surus oma kulturistirusikad taskusse, et mitte näida agressiivsena.

„Kui te nii ütlete,” sõnas valvekorrapidaja, avalduse esitanud mehele tundus, et osavõtmatult, „ma kutsun uurija. Oodake!”

Rainer istus kulunud kunstnahaga pingile ega teadnud, kuhu käsi panna. Ta vaatas iga natukese aja järel kella mobiiltelefoni kuvaril, millelt naeratas talle vastu Urve musiks torutatud huultega nägu.

„Rainer Kaarep?” kostis äkki kusagilt küsiv kilehääl.

„Jah!” kargas mees pingilt püsti ja võttis instinktiivselt valveseisangu.

„Kas vara ei ole otsima hakata?” küsis end uurija Rajanguks nimetanud mees, aga vastust ta ei oodanudki, vaid käskis Raineril endale järgneda.

Ingrit oli sõbranna Angela toel lõunaks läbi kamminud enamiku poodidest, mida ema oma tööpostilt tulles tavaliselt külastas, kuid keegi ei mäletanud naist fotolt.

„See pole võimalik,” imestas Angela, „me elame ju Euroopas ja mitte keegi ei saa lihtsalt niisama ära kaduda, ja täiesti mäletamatu olla! On ju?”