Читать книгу Peep Patisoni elusõlmed - Marje Ernits - Страница 2

Inimesed tulevad ja lähevad, tahavad midagi ning siis jälle ei taha, mõtlevad ja mõtlevad ümber, aga üks asi on kindel – siia me ei jää! Kui mina olin läinud, arvasid mõned mu sugulased, et kõige odavam oleks mu põrmule tuli otsa pista. Tule taevas appi! Ega mina siis mõni nõid olnud, et te mu tulle heidate – inimene ikka! Tuhast ei sünni enam kedagi uut. See on üks lõplikult kasutu kraam, hall mineraal, mis ei kõdune ega idane ja seda ei laku isegi lehmad. Tolle võite visata kuhu tahes, aga sellest ei saa iial savi, millest mõnd inimest voolida. Tuhande aasta pärast ka ei kõlba. See on kindel! Aga paistab, et teie ei tea minu elust mitte tuhkagi. Las mina ise räägin teile, kuidas kõik need asjad siis käisid.

Kui mina sündisin, arvas mu ema, et tulin enneaegu. Ta oli just lauta jõudnud, kitligi selga tõmmanud, et õhtuse lüpsiga alustada, kui mina äkki pilli lahti lasin ja välja pressima hakkasin. Karjak Stepan Patison, minu isa, pomises sellest kuuldes, et ta pojal olnuks ammu aeg ilmale tulla, pani vigla käest, lõi laudatraktorile hääled sisse ning sõitis läbi tuisulume külasse viina järele. Otihansu brigadir helistas karjanaiste pealekäimisel rajooni polikliinikusse ning sealt lubati neile küll kiirabiauto saata, kuid lubaduseks see jäigi, sest talve ja tuisuste teeolude vastu ei saanud mitte üks võim, kolhoosikorrast rääkimata.

Ega ma ise sellest ajast suurt mäleta, aga juhtus see kõik ühel 1978. aasta tuisusel ööl, millalgi veebruaris, kuid täpset kuupäeva ei mäletanud pärast enam keegi. Ega siis polnudki suurt vahet, kas oli öö, päev, õhtu või hommik, sest kõik ilm oli ühtviisi lumetormi mattunud ja aeg liikus määramatult, aga kui kõik kolhoosi lüpsilauda lehmad ühekorraga inisema hakkasid, arvasid naised hommikuse lüpsi aja käes olevat.

Oi, siis oli seal seda naiste vandumist üksjagu ja neid välja öeldud roppusi ei hakka ma mitte üles lugemagi, sest see läheks pikaks. Põhjust sõimamiseks oli muidugi küllaga, sest jälle kord tuli teha käsitsilüpsi, kuna tuisk oli elektriliinid maha tõmmanud, varugeneraatoril aku lõhki külmunud ning ainus laudasoojas seisnud traktor koos karjakuga külasse sõidust saati kadunud. Kõik muud võimalused kohapeal abi saamiseks olid olematud, juurdepääsuteed umbes, laudauksed hangede sees kinni ja hoovis seisnud masinapargil hüdraulika ning akud külmast hingetud.

Eelkõige sai naiste käest võtta muidugi Otihansu brigadir Ott ise, sest tema oli käepärast ja ega siis lüpsjad saanud enne tööga alustada, kui käed olid soojaks tehtud. Isegi mu ema pani jalad kokku, surus hambad risti ning läks koos teiste naistega lehmi lüpsma. Minu mähkis ta piimast ja virtsast lõhnavate kitlite sisse ning võttis kaasa. Seda soojust ja hapu siloga segatud sõnniku haisu, mis pikast ahekäigust mulle vastu hoovas, olen ma terve elu armastanud ning keegi maailmas pole mind enne ega pärast rohkem musutanud, kui Otihansu lauda vanim lehm Ellu, kelle sõime ema mind lüpsi ajaks pani. Ellu numbrit ei teadnud keegi, sest ta oli ainuke loom laudas, kellele seda musta tökatiga külje peale polnud kirjutatud.

Kui päike pärastlõunal korraks tuisu vahelt läbi piilus, olid lüpsta veel vaid mõned vähema või suurema tiinusega lehmad, kelle udarad suurest piimaannist enam ei pakitsenud või olid sootuks kinni jäämas. Tõeline päiksesära saabus lauta aga siis, kui Stepan end kinni tuisanud uste vahelt sisse pressis. Tal oli kaasas kaks kolmeliitrilist purki värske praskaga, mille ta eelmisel nädalal oli laudavarust laenatud loomapeedist ajanud. See oli küll üks vilets naps, aga midagi paremat polnud tol hetkel kusagilt võtta. Poe Eevil oli tuisu tõttu kaup tulemata ja letid tühjad ning muud parema kraami kohad sedavõrd kaugel, et sinna poleks keegi järele kõndinud. Stepani traktor oli kõvaks tuisanud hangede vahel teed otsides külili vajunud ning sellest polnud enam lauda sees ega väljas vähimatki abi.

Lüpsifarmi juurde tagasi jõudmisega läks Stepanil aega rohkem kui tavaliselt. Poolel teel kohatud Niine Peetril oli ometi taskus üks pudel poeviina ja see kulus neile mõlemale ära, muidu poleks kumbki mees kuhugi jõudnud. Tegelikult oli Peetril, või õigemini ta naisel Annil kodus veel üks pudel varuks ja siis nad arvasidki, et ega enam kiiret ole. Seltsis oodates läks aeg palju kiiremini ja küllap see tuisk ka ükskord järele andis. Stepan juba teadis, et siis saadeti Otihansu suurfarmi juurde ikka mõni elektrik või mehhaanik. Kolhoosikeskuses oli lausa päris mitu uut imemasinat, millega hangedest läbi murda, ja kui need poleks tihkest lumest läbi tulnud, siis sahaga varustatud vana linttraktor oleks ikka sõitnud.

Kui Stepan oli lauta jõudnud, oli minu ema Minni Patison muidugi esimene, kes toodud kraami üle purgiserva lausa januks jõi, sest tema oli ikka ema-kangelane, mitte ainut Punarinde kolhoosi esilüpsja ja Eesti NSV teeneline. Minnil oli see juba neljas sünnitus, aga esimene poeglaps, sest kõik eelmised olid tüdrukutirtsud. Stepanil oli see titt teadaolevalt esimene päris oma poeg, kelle sündi ei võinud ju kuidagi tähistamata jätta ning ega siis taolist suursündmust mõõdetudki aja, vaid hulgaga. Vahe oli vaid selles, et aega oli palju käes, aga hulgaga tekkis probleem, sest selle mõõt kahanes iga lonksuga, kuna naised olid pikale veninud lüpsi järel väga näljas ja janus. Polnud siis ka midagi imestada, et see veidi toorevõitu puskar neil kõhtu valla ei teinud, vaid maost otsejoones lihastesse tormas ja kätesse jõudu lisas. Stepan ise ei tahtnud küll enam muud, kui soojas laudas põhupakkide vahel keha rammestada, sest tuisus sumbates oli ta ikka väga ära väsinud. Naised ei nurisenudki seekord karjaku laiskuse üle, aga ega neil olnudki selleks mahti, sest tööd tahtsid tegemist.

Läks veel hulga aega, enne kui Otihansu brigaadi lüpsilauda esisele platsile roomas vana roostes kerega linttraktor, läikima lihvitud sahk nagu prees rinna ees säramas. Lüpsinaised, kes pärast tööd igaüks oma koju magama olid läinud, jätsid selleks ajaks kogu vastutuse loomade ja piima edasise saatuse eest Stepani peale. See oli muidugi sedavõrd suur koorem, et püstijalu poleks mees seda kuidagi välja kannatanud. Nii ei võtnudki ta jalgu enne alla, kui keskusest tulnud mehaanik generaatori kallal kolistama hakkas ja vahepeal lauta naasnud brigadir talle tuule alla tegi.

Kiirabiauto, mis pidanuks mu ema rajoonikeskuse sünnitusosakonda transportima, saabus suurfarmi juurde alles teehöövli kannul. Sealt edasi sõitsid nad tasa ja targu lüpsinaiste kortermaja juurde, sest Minni oli oma titega juba koju läinud. Kui arst kahe sanitari saatel maja trepikojas kella laskis, polnud kedagi avamas. Lõpuks leidus siiski üks helesinise maika ja tumedate trussikute väel ning paljajalu ringi tatsav punapõskne poisike, kes nad õige ukse taha juhatas.

Minnit oli raske ära rääkida, aga kui jutt läks eeskirjade täitmise peale, pidi ta siiski koos kiirabibrigaadiga rajoonikeskusesse sõitma, et lasta polikliiniku sünnitusosakonnas oma titt üle mõõta ja kaaluda. Enda pärast ta ei muretsenud, sest sünnitamine oli tema jaoks sama kergendus nagu hädal käimine – lups ja valmis.

Mis eeskirjadesse puutus, siis nende järgi oleks Minni pidanud vähemalt kuu-poolteist enne sünnitamist koju dekreedi peale jääma ja pärast nädala jagu päevi sünnitusosakonnas lamama, kuid tema pidas esilüpsaja tööd ülemaks ning ega siis laps tulemata jäänud – tema tuli ikka, kui õige aeg käes oli, aga lüpsi ei saanud ometi tegemata jätta. Selline tegu oleks olnud katastroof kogu Otihansu brigaadi piimakarjale.

Neid eriolukordi, mil lehma udar tuli põletiku vältimiseks käsitsi tühjaks lüpsta ja piim betoonpõrandale voolata lasta, tuli suurfarmis ikka ette. Polnud vahet, kas oli talvetuisk või suvetorm, sest kui ikka farmi elektrijuhtmetes voolu polnud, siis kogu karja käsitsi ära lüpsta ei suudetud. Mõistagi polnud need piimpäevad, mis esilüpsjast laudabrigadirile au oleks teinud, aga üle võimete ei suutnud temagi. Tegelikult rippus Minni pilt nii või teisiti kolhoosi autahvlil, aga mitte ainult moepärast, vaid asja eest, sest kui ikka lüpsilaudas õiget korda polnud, läksid tema tegemised füüsiliseks ning siis said juba kõik vastu päid ja jalgu.

See tähendas aga seda, et Minni Patison oli õhtuse lüpsi ajaks oma postil tagasi ja juhtis vägesid. Pahma Milla jäi õhtusest vahetusest puudumise tõttu poolest normipäevast ilma ja Landisoo Leilile tuli käskkirjaga noomitus piima riknemise pärast, sest lüpsitorude pesu oli tema rida ja need olid ikka veel korralikult läbi puhastamata. Piisas ühest vahele jäetud pesukorrast ja mõrubakter oli taas piimatorude uuretest väljas ning siis võis kogu päevase lüpsi virtsahoidlasse lasta.

Sellistel puhkudel polnud abi ka tervest kastist viinast, sest laborant poleks seda lüpsi mitte mingil juhul vastu võtnud. Ainus lojus, kes selle bakteriga riknenud piimast tehtud mõrumaitselist putru oleks suu sisse võtnud, oli siga, aga Otihansu brigaadil oli lisaks suurele lüpsilaudale ja tohututele karjamaadele vaid pullilaut, kus nuumati vasikaid. Lüpsinaistel endil polnud enamasti koduloomi või kui, siis vaid mõned kanad, keda sai puukuuris pidada. Oma majapidamisega tegelemiseks poleks neil aegagi jagunud, sest suurfarmis algas hommikune lüps kella nelja paiku ning lõppes alles siis, kui piimautod olid läinud. Ülejäänud aeg hommikust kulus laste koolisaatmisele ja päev tähendas magamist. Pärastlõunal algas kõik otsast peale ja ööd kui sellist nende elus polnudki.

Mehhaanik, kes tolle veebruarituisu järel lauda generaatori töökorda oli seadnud, sai mõistagi Minnilt kiituskirja ja see tähendas rohkem ega vähem kui ühte pooleliitrilist viinapudelit, aga kuna Poe Eevi lett oli ikka veel joogist tühi, tuli leppida viletsama kraamiga. Minni teada oli tal kodus veel peedipuskarit ja nii saatis ta Stepani uuesti varusid täiendama. Mõistagi oli see riskantne samm, aga ega siis Minni ise ka igale poole jõudnud ning oma meest pidi ta ju ometi usaldama, kuigi selleks oli ikka väga suurt kannatust ja palju aega vaja.

Stepan Patison oli Minni teine mees ja temaga oli naine isegi rohkem rahul kui esimese mehe Lembiga. Stepan oli vaikne ja tagasihoidlik ning ei tõstnud kunagi kätt. Tõsi, ta oli natuke liiga hea ja vastutulelik, nii et mõnikord ei saanud Minni päris hästi aru, kas see lahkus tuli pidevast napsitamisest või kas mees üldse kunagi kaine peaga oli.

Lembi oli olnud hoopis teistsugune mees, lausa äkiline, aga see-eest ilus nagu noor Doni kasakas. Temal oli kogu aeg rusikas püsti ja suu naerul, isegi kirstus lamades. Ehk oli ta midagi sellest ilust ka oma tütardele pärandanud, vähemalt polnud need tirtsud suu peale kukkunud ja mõistsid üksteise eest seista, kui laudanaiste korterelamus mässuks läks. Seda juhtus ja mitte harva, sest emade tööl olles moodustasid valveta jäetud lapsed seal oma ühiskonnakorralduse – Otihansu Lüpsinaiste Laste Nõukogude Sotsialistliku Vabariikide Liidu, kus igal liitriigil ehk siis perekonnal oli küll oma partorg ja esimees nagu kolhoosiski, aga võim kuulus ikka nendele, kelle ema suutis lehmadelt kõige rohkem piima välja lüpsta – Minni Patisoni lastele.

Minu sünd ei muutnud Minni pere ja laudarahva elus suurt midagi või kui, siis vaid lapsehoidmise järjekorda pikemaks. Mina ise ei teaks sellest ajast midagi meenutada, kui mu vanemad õed poleks toda aega mulle aina nina alla hõõrunud ning rääkinud, kuidas nemad mind suureks kasvatasid. Esimesed paar kuud lubasid tüdrukud oma väikevenda Peep Patisoni teistel lastel vaid eemalt vaadata ja ukse taga seisis näha tahtjatest pikk järjekord. Mõnikord oleks nad küll oma vennakesega pisut rohkem eputada soovinud, aga Minni ei lubanud titte väntsutada, kuna too oli veel liiga väike. Vastutus väikevenna hoidmisel oli muidugi suur ning sellest said need elutargad ja tragid tüdrukud ka ise aru, nii et Minnal polnud põhjust muretsemiseks.

Kui meie ema varahommikuselt lüpsilt koju naases ja kaks vanemat tütart Leie ning Loo kooli saatis, vajus ta ise väsimusunne ja kogu hool majapidamise ning minu eest jäi Laine kanda, sest tema veel koolis ei käinud. Mõnikord ei tahtnud mina, kõikide lemmik Peebuke, sugugi vakka olla ja tegin hirmsat kisa, seepärast oli Leie õpetanud oma nooremale õele nii mõnegi kavaluse, kuidas poissi rahustada.

Üks ja kõige kindlam nipp, mis kõiki majaelanikke ühtviisi suigutas, oli muidugi televiisorist kostev hääl, mis rääkis kõigis kaheteistkümnes korteris kakskümmend neli tundi täpselt sedasama juttu või siis mängis muusikat. Mõnikord kuulasid seda lapsed, vahel ka lüpsinaised, aga magamist ei seganud need telehääled küll kellelgi. Vahel, kui Peebuke enam pilti vaadata ei tahtnud ja süüa või mähkmete vahetamist nõudis, ajas ta oma nõudliku röökimisega Minni üles. Kui see juhtus enne õiget aega, sai Laine tutaka, aga kui Minni oli välja puhanud, võttis ta mõlemad lapsed endale kaissu ja oli hell ema. Ta kasis, keetis ja küpsetas ning aitas kojuantud ülesandeid lahendada, kui tüdrukud milleski jänni jäid, sest ta ise oli ikka kõrgema haridusega naisterahvas. Oma mehe Stepani eest hoolitses Minni justkui jooksu pealt ning lüpsinaiste elamistel pidas samuti vajadusel silma peal. Minni käest said abi ja tarkust kõik, kel seda endal nappis.

Pärastlõunal läks Minni tagasi laudatööle ning siis oli Peebuke taas oma õdede laps. Leie teine ja veelgi tõhusam nipp Peebukese vaigistamiseks oli viinaga immutatud marlilapp, sest kui poisike ikka kuidagi vait ei tahtnud jääda, siis sellest nutsakust oli alati abi. Nii said tüdrukud minu kõrvalt ka oma plikaasju ajada, sest ega see pidev emme mängimine polnudki nii põnev, kui esimestel kuudel paistis. Lämbe õhk, roojase pissi ning piima hais, mis vannitoa nööridel kuivavatest riidemähkmetest õhkus, oli kogu majas nii tavaline, et seda märgati vaid siis, kui seda parasjagu polnud või õuest tuppa tuldi.

Leie oli nutikas tüdruk ja ega seal suurt vahet olnudki, kas lüpsinaiste elumajas kantseldas Minni või vanim tema tütardest. Leie oskas minu eest hoolitsemise, nagu palju muidki tüütuks muutunud kohustusi enda kasuks pöörata. Vastu kevadet oli pea igal soovijal võimalik mind lapsevankriga karjalauda esisel platsil sõidutamas käia ja neil lainetaval betoonteedel võis ikka tõelist rallit sõita, kurve võtta ja kiirendusi teha. Mõistagi tuli selle eest Leiele või õdedele maksta, nende korraldustele alluda, aga ka pugemisest ja väljaantud lubadustest oli abi.

Tegelikult polnud Minni perel küll millestki puudu, sest kolhoosi esilüpsja ning ENSV teenelise loomakasvatajana teenis ta hästi ja nad lausa suplesid luksusasjades, millest teised karjalauda naised vaid unistada võisid. Ei möödunud aastatki, mil Minni Patisonile poleks sülle kukkunud paar turismireisi sõbralikesse sotsialismimaadesse ning Moskvas käis ta pea iga kvartaliaruande järel ja sealsetes poodides juba kaubast puudust polnud. Neil reisidel käies võis ta oma perele osta igasuguseid asju, sest kodumail polnud tal väljateenitud normipäevade eest saadud palgarahaga nagunii midagi teha.

Positsioon, mille Minni Patison kolhoosi suurfarmis töötades saavutas, oli kadestamisväärne, kuid ta ise polnud sugugi ihne inimene, vaid jagas reisidelt kaasa toodud suveniire kõigile, ka neile, kes teda kadestasid. Minni enda arvates seisnes tema töövõitude rida ja pidev sotsialistliku võistluse esirinnas püsimine lihtsalt tema isiklikus pühendumuses ning see pidi ka tütardele suureks eeskujuks olema.

Need vigurivändad õppisid muidugi kiiresti, aga mitte just kõike, mis nende ema arvas õige olevat, vaid ikka rohkem seda, mis neile endale kasulik tundus. Emal polnud oma pühendumuse kõrvalt mahti kõigi järel kontrollida ja kui selles osas tuli valik langetada, valis ta muidugi lüpsilauda ning tütardele langes osaks usaldus, mis oli nii jäägitu, et andis neile võimu, millist isegi Minnil endal polnud. Mis puutus minu enda esimestesse tõdemustesse, siis selles osas kindlad piirjooned puudusid ja mis vahet seal oligi, kas see juhtus minu või mu õdedega, sest mälestused olid meil ju ühised.

Sellest suvest, mil ka mina jalad maha sain, mäletan juba isegi üht-teist. Kui vanast lapsevankrist alles jäänud käruraamil rattad alt ära tulid, pidin hakkama omal jalal kõndima. Leie sõnul olin ma siis juba kahe koma viiene ja see oli piisav mõõt, et ema tissi otsas rippumine lõpetada ning kahe käega joogiklaasist haarata.

Otihansu brigaadi brigadir oli tõsine mees ja karm ülemus, aga vaid siis, kui ta kaine oli. Napsisena oli ta rõõmsameelne ja väga seltsiv nagu teisedki inimesed. Lapsi, isegi farmitöötajate järglasi brigadir lüpsilauta ei lubanud, sest seal oli igasugust tehnikat ja suuri loomi, ning tema sõnal oli jõudu. Suvel oli tal aga brigaadi põldude, heina- ja karjamaadega nõnda palju tegemist, et mõnel päeval ta lüpsifarmi kontrollima ei jõudnudki – see oli meie võimalus.

Mäletan seda päeva, mil pidin loobuma käru abil kõndimisest. Leie ja Loo võtsid mul käest kinni ja me jalutasime õhtuse lüpsi ajaks suurfarmi. Pahma Milla oli just esimese grupi lehmade lüpsi lõpetanud ning tegeles järgmistega. Leie teadis täpselt, kuidas lüps selles laudas käis, kust piim tuli ja kuhu see torudes sees voolas ning ta teadis ka seda, kus ruumis oli vahekraan, millest sai piima välja lasta, enne kui see jahutisse jõudis. Minni oli oma vanemale tütrele kõike õpetanud, sest ema arvestuste kohaselt oli just Leie see, kes kunagi tema lüpsjatööd jätkas.

Kui piim kraanist purki pahises ning Leie selle mulle ulatas, tundsin end pisut nutuselt, aga vaid seni, kuni mu käed polnud anumat puudutanud. See piimapurk oli sama soe nagu ema rindgi, kuid lõhnas justkui isa vatikuue hõlm. Jõin nii isukalt, et piimavaht mulle silma läks ja ninasõõrmeid kõditas. Leie ja Loo jõid samuti ning kui olime kaasavõetud piimamannergu ka täis tankinud, läksime lüpsinaiste puhkeruumi. Seal oli ikka midagi head-paremat lauale jäetud. Leie soris ajalehtede peale laotatud võileibade vahel, leidis kellegi poolt küpsetatud kohupiimakoogi ning ulatas poole sellest mulle. Landisoo Leili, kelle tööpäev algas alles peale lüpsi, sest tema oli torupesija, valas lastele klaasidesse morssi ning läks siis koos Leiega piimakööki pesuvett soojendama.

Kui olin morsiklaasi tühjaks joonud, oli mul ikka veel janu ning ma haarasin järgmise klaasi järele. See lõhnas uinutava marlilapi järele, aga ei maitsenud üldse nii hästi kui morss. Kõndisin laua servast kinni hoides puhkeruumile ringi peale ning jõin veel paar pooleldi täidetud klaasi tühjaks, kuni tundsin end väga uniselt. Tatsasin kätega seinale toetudes ruumist välja, mööda koridori edasi liikudes jõudsin kuhugi, kust tulvas vastu meeldivat soojust ja mulle armsaks saanud lõhnu. Rohkem ma sellest esimesest omal jalal kõnnitud päevast suurt ei mäleta, aga kui üles ärkasin, siis olin ikka veel väga väsinud ning tahtsin aina edasi pikutada, aga Leie ütles, et lapsed ei tohi põhupakkide vahel magada, sest seal võis mõni mulle viglaga külje sisse torgata ja selle kätte võis isegi ära surra. Suremisest ei teadnud ma siis midagi, aga kui see oli nagu janu, siis polnud see suurem asi olemine.

Leie oli sama raske käega nagu emagi, kuid minu röökimise vastu ei saanud temagi. Vali kisa oli ka mu ainuke relv, aga lõpuks tuli mul ikkagi õe sõna kuulata ning põhupakkide vahelt üles tõusta. Lüpsinaiste puhkeruumist kostnud lärm oli minu appikarje summutanud ja nii jäin ikkagi mina kaotajaks, kuigi mul polnudki midagi kaotada, sest vahepeal lauta ilmunud brigadir hurjutas lüpsinaisi, mitte nende lapsi. Leie ja Loo tõstsid mul kätest haarates jalad õhku ja jooksid kõigest väest. See oli tõesti väga lõbus – see lendamise tunne. Koju tagasi jõudes oli mannergus järel vaid vaht ning suurem osa piimast teele maha loksunud. Laine nurises, et koju nii vähe piima toodi. Samas andis see talle võimaluse mannergusse rohkem suhkrut valada ja sellele joogile polnud võrdset.

Kui mu õed tahtsid teiste lastega minna peitust või pimesikku mängima, pandi mind majaesisele trepile vanaema Haara kõrvale istuma ja ma pidin tema sõna kuulama. Tegelikult ma vist kuulasingi, sest tema ümisev hääl meenutas mulle laudas krõmpsutavate lehmade mälumist ja ka ta riided lõhnasid samamoodi nagu betoonpõrandale laotatud aluspanu. Kui mu õdedel teistega mängimisest villand sai, mõtlesid nad midagi muud välja, läksid näiteks kellegi poole riidekappe tuulutama, kolasid hämarates keldriboksides või jõlkusid Poe Eevi maja ümber. See viimane koht on mulle eriti sügavalt mällu sööbinud, sest seal olen ma veetnud enamuse oma elupäevadest, aga toda ühte esimest korda, mil ma sinna omal jalal sattusin, ma küll enam ei mäleta.

Leie sõnul oli see maja juba tema elu jooksul olnud pidevas muutumises, aga alati samas tähenduses. Algul asunud selle koha peal väike poeke. See oli olnud neljakandiline puumajake, mille tõrvapapist katus kuumadel suvepäevadel bituumenist lõhnas ja vihmastel päevade musta vett räästa alla lompidesse tilgutas. Treppi majal polnud, kuid selle aset täitis kahest saelauast teerada, mida mööda sai kuiva jalaga poeruumi sisse astuda. Kuna majakese seinad oli väljast roheliseks värvitud ja kummalgi poolt haljast plekist ust asus väike aknaruut, siis kutsuti seda poekest Roheliseks Konnaks.

Sama nime kandis see hoone ka peale mitmeid ümberehitusi ja nii siniseks kui ka kollaseks värvimist. Kui enamus ümbruskonna elanikest töötas Punarinde kolhoosis, siis poelettidel oleva kauba tõi kohale rajooni tarbijate kooperatiiv, mille kohalik esinaine ja müüja kandis mingil imelikul kombel Otihansu brigaadi brigadiri Ott Hansuga sama perekonnanime, kuigi rahvasuus kutsuti teda lihtsalt Poe Eeviks.

Kui Roheline Konn lõpuks lammutati, kerkis selle asemele kolhoosi rahadega ehitatud sööklahoone, mis, tõsi küll, asus vanast poest pisut eemal ja vastvalminud suurfarmile lähemal. Läks veel pisut aega, kui söökla külge ehitati ka suure laoruumiga pood ja mõne aja möödudes polnud enam sööklat, vaid ainult pood ja selles Eevi. Nii vajuski Roheline Konn unustuse hõlma, sest Poe Eevi oli palju meeldejäävam ja ilusam nimi sellele kohale ja mitte ainult sõnana.

Ma ei mäletagi, et mulle meenuks varasest lapsepõlvest midagi ilusamat kui need suured klaasaknad poemaja seinas, aga mitte sel põhjusel, mis mu õdesid võlus. Nemad seisid seal kui peegli ees, keerutasid oma seelikuid ja juukseid ning vaatasid, kuidas õhtutaevasse loojuv päike nende nägudele värve maalis. Mulle meeldisid hoopis poe akende ette keevitatud raudtrellid, sest nende alumine osa oli justkui minu pikkuse ja peo järgi tehtud. Ma võisin seal tunde edasi-tagasi tatsata, kätega armatuurraua kaartest ja pulkadest haarates. Seal sain ma ka oma esimese aritmeetikatunni, nimelt tegid Leie ja Loo mulle selgeks, et see ümar raudrõngas, millest mulle meeldis kinni hoida, polnud midagi muud kui number null. Pisut mõelnud, võttis Loo mul käest ja viis esimese akna juurde tagasi ning pani mu käe ühest sirgest pulgast kinni hoidma, öeldes, et kui nullide ette panna üks selline asi, võib sellest saada isegi miljon, kuid mis asi oli miljon, seda ta mulle ei öelnud.

Minu teadmised elust ja asjadest tulid läbi kogemuste. Sellest, mida mu õed koolis õppides omandasid, ei saanud ma aru. Kui minuga midagi halvasti läks või ma kusagil hätta jäin, piisas karjumisest ja mu õed tulid ja võitlesid minu eest, aga üks pulk rõnga ees või taga, et kokku saaks mingi miljon, ei tähendanud mulle midagi, kuid jäi kogemusena siiski mällu. Millal iganes keegi siis või edaspidi hakkas unistavalt rääkima miljonitest, siis minu mõtetes kangastus see ikka pulkadest ning rõngastest raudtrellidena Poe Eevi maja akende ees.

Inimestele ei meeldi enda kohta tõde teada ja nii unistavad nad ikka millestki miljonisarnasest või siis praalivad roppustega, peaasi, et silma paista ja meelde jääda. Ka minu vanem õde Leie läks mööda seda teed, sest talle meeldis kohe väga teistes enda vastu tähelepanu äratada ning kadedust nautida. Temalt õppisin ma üsna palju, aga külge jäi vaid see, mis mulle sobiv tundus ja enamasti oli selleks oskus oma tahtmist mööda elamine. Kui Leie oli kuus klassi koolis ära käinud, hakkas ta vangerdama, otsides võimalust kooliskäimisest loobuda. Mu ema oleks ta juba siis õpilasena laudatööle vormistanud, aga eeskirjad ei lubanud – põhikooli läbimine oli kohustuslik. Nii pidas Leie sunniviisil ja ema mahitusel veel mõned aastad koolis vastu, aga nii kui ta kuusteist täis sai, hakkas ta emale vastu, pühkis põhuprahi põlvilt ja läks linna.

Oma lapsepõlve viimase suve veetsin niisiis Loo ja Laine seltsis, kellest esimene oli enamuse ajast raamatute lugemisega hõivatud ning Laine kimpus viletsa tervisega ja nii polnud mul kummagi õega midagi põnevat ette võtta. Teiste lastega mängimine tundus lihtsalt igav ja nii veetsin ma enamuse päevast suurte inimeste seltsi otsides ning kus siis mujal, kui Poe Eevi maja ümbruses, sest seal toimus alati midagi huvitavat. Ema Minni keeldudest ja käskudest polnud mingit tolku, sest tal lihtsalt polnud aega kontrollida, kas tema välja antud käskkirju ka täideti või mitte. Mõnikord nägin ma poe juures isegi oma isa Stepani, aga seda juhtus harva, sest temagi veetis suurema osa oma eluajast farmis sõnnikut ja sööta kühveldades või siis magas kuskil põhupakkide vahel. See aeg päevas, mil mõni mu vanematest kodust läbi käis, jäi kas minu või siis nende uneaega.

Elu farmis, kus lisaks sajakahekümnepealisele lüpsikarjale oli veel ka kinnine laut pullvasikatele, kes pärast nuumamist tapamajja saadeti, tähendas seal töötavatele inimestele justkui perekonda, mis neelas endasse kõik väiksemad üksused. Laudatöölise elu oli töö, milles polnud pühasid ega puhkamise päevi – see oli üks lõputu sotsialistlik võistlus väljalüpsi, rasvaprotsendi ja nuumpullide lihakilogrammide eest, rikkuse nimel, mis ei kuulunud kellelegi, kuid mille eest anti elu, igapäevane inimväärne elu.

Mis minu koolitee algusesse puutus, siis see ei huvitanud mind põrmugi – ometi saabus suve järel sügis ja mul tuli minna. Rõõmu oli sellest päevast siiski rohkem mu õdedel kui minul. Mina tundsin vaid ahistust, sest pidin koolivormi selga panema ega tohtinud selgagi vastu koolimaja seina toetada, põlvi maha panna, või siis kaksiratsi kooliaias kasvavate puude peale istuda – see kõik ja palju muudki veel oli keelatud. Pisut leevendust pakkus teadmine, et alevis, kus koolimaja asus, oli samuti pood ja see maja oli lausa kahekordne ning iga leti taga oli isemoodi näoga Poe Eevi. Ema ostetud limonaad maitses küll hästi, kuid käis kõhust palju kiiremini läbi kui Otihansu külameeste pakutud Sigulda õlu ning sellega ei saanud isegi kukke purju joota.

Kooliskäimisega harjumine võttis mul aega kuid, et mitte öelda aastaid, ja kui mu õed poleks mind selle tegevuse juures aidanud ja pidevalt kontrollinud, siis oleksin ma käinud pigem kusagil mujal. Millegipärast polnud Otihansult kooliskäijate seas ühtki minuvanust poissi. Oli vaid paar suuremat poissi, kes juba keskkoolis õppisid, aga nemad hoidsid omaette ja sõitsid paremal juhul alevisse jalgratastel. See mõte tuli mullegi pähe, aga Minni keelas isegi sellele mõtlemise ära, sest kaheksa kilomeetrit tiheda liiklusega maanteed polnud koht pisikestele poistele ja pisike olin ma tõesti, aga see-eest rõõsa ja koorese piima peal kasvanud ning üsna pontsakas.

Et selles sunniviisilises tegevuses, nagu kooliskäimine minu jaoks oli, oleks midagigi nauditavat, seisin ma võimalusel ikka bussijuhi kabiini kõrval ja jälgisin hoolega, kuidas ta rooli keeras, kange liigutas ja pedaale tallas. See tundus väga mänguline tegevus ja minu kogemuste läbi tarkusi omandavale eluviisile väga palju lisav. Mõtlesin isegi, et mul võiks selline isa olla nagu Ülu, nii kutsuti koolibussi juhti, sest Stepan oskas vaid viglaga visata ja tillukese laudatraktoriga sõita ning sedagi vaid vahekäigus ja lauda ümber, sest mujale sõitmiseks polnud tal luba. Väga purjus peaga sõitis ta muidugi vahel ka külavahel, aga kui brigadirile vahele jäi, siis võttis Ott tal masina käest ning Stepanil tuli mitu päeva laudatöid käsikäruga teha. Kõige hullemini sai mu isa siis muidugi ema käest nuhelda, aga ta kannatas kõik selle välja, nii sõnarahe kui ka kuklamuhud.