Читать книгу Tapjakaev - Marje Ernits - Страница 2

Andeksandmine oli lihtne, aga sellega ei pidanud leppima. Palju raskem oli leppida nende olukordadega, kus ei saanud enam andeks anda, sest polnud, kellele andestada. Selle elutõe mõistmiseni oli Ira Tever oma uurijatöös mitmeid kordi jõudnud, kuid iga kord, kui taoline asi kordus, üllatas see teda jälle. Uus juhtum, mille uurimistöö osakonna ülem Sulps Erik talle sedakorda poolvägisi peale oli surunud, tundus pisut teistlaadne. Mõte, et uurimistöö, mis puudutas vaid inimese vara, mitte tema enda elu kallale kippumist, laheneb ilma emotsioonideta, pani Ira bossi pakkumisega nõustuma. Lisaks oli tal raske keelduda, sest tegelikult seisis Sulpsi kenasti vormistatud töökäsu taga hoopis prefektuuri ülema Kala Sulevi enda soov, et selle tavatuna tunduva loo lahendaks maakonnauurija Ira Tever isiklikult.

Mõistagi oli pisut eemal seisval uurijal kohasem ülemuste ja nende sõprade probleemidega tegelda, nii et mingi erilise au või tähelepanuavaldusema Ira seda asja ei võtnud. Tegelikult ei võtnud ta seda kuidagi, sest pehmed ja karvased polnud tema huviorbiidis kunagi lähivaates olnud. Pigem muretses ta kiratsema jäänud toataime või pargipuu kui mõne hulkuma läinud kassi või koera pärast, aga just selle viimase isendiga tal tegelda tuligi. Nimelt oli tegu mingi koeraga, kes veterinaari ametlikul kinnitusel oli tapetud eriti julmal viisil ja kuna looma omanik oli Kala Sulevi kunagine klassiveli, hea sõber ja prefektiga samast jahisektsioonist, nõudis too mees asjale ametlikku juurdlust.

Mõrvana seda otseselt võtta ei saanud, küll aga oli koer seaduse silmis lemmiklooma peremehe eraomand, mille rikkumine või hävitamine võis omanikule sügava psüühilise trauma tekitada, võttis Sulps seda siiski kui isikuvastast kuritegu, sest koeraomaniku lapsed olid juhtunust šokis ja vajasid selle tõttu meditsiinilist abi. Pealegi polnud asi vaid sündmuse vormistamises, sest need lapsed vajasid tõesti abi, kuna olid tapetud looma oma koduaia tagant heinamaa servalt leidnud, koju kandnud, ega uskunud, et ta päriselt surnud oli. Ira jaoks tähendas see fakt lisaks ka asjaolu, et laiba leidmiskoht ehk siis sündmuskoht oli rikutud, asitõendid eemaldatud ja tal tuli oma järeldused teha loomaarsti juures tehtud fotode ja lahkamisaruande põhjal.

Veterinaari kinnitusel oli Jack Russeli tõugu terjer Dixi muidu elujõus ja terve koer, kes oli surnud erakordselt julmast peksmisest tingitud traumade tagajärjel. Nimetatud looma oli kägistatud, jalaliigesed paigast venitatud, pähe pekstud ja lõpuks selgroog murtud. Viimane vigastus sai määravaks ja kuigi see lubas loomal koduaiani roomata, jäi selgusetuks, kus ta need vigastused sai, sest sellele polnud õigel ajal tähelepanu pööratud. Vahepeal oli vihm rohult vere pesnud ja päike ning tuul oletatava roomamisjälje heinamaal silunud. Tagantjärele polnud enam võimalik isegi oletada, millises suunas loom liikus või kust ta tuli.

Esimene asi, mida Ira selle uurimise alustuseks tegi, oli täiesti tavapärane liigutus – ta guugeldas, sest tal polnud õrna aimugi, missugune nägi välja Jack Russeli tõugu terjer või mistahes teine viimase malli tõukoer ning milliste omaduste pärast koeraomanik oma lemmiku surmale nii suurt tähelepanu pööras ja uurimist nõuda võis. Teiseks ei saanud ta ju enne selle looma peremehega vestlustki alustada, kui ei teadnud, kelle või millega tegu. Menetluse alustamiseks polnud uurija Teveril taolist infot eriti palju vajagi. Talle piisas teadmisest, et Jack Russeli tõug oli aretatud Suurbritannias ja sellest lähtuvalt tundus loomulik, et tegu oli jahikoeraga, täpsemalt urukoeraga. Eripärana jäi naisuurijale silma fakt, et tõu aretamisel oli silmas peetud asjaolu, et koer jahil olles saaklooma ei vigastaks. Väliste tunnuste poolest meeldis Irale, et koer oli väike, kaalus vaid 5 – 6 kg, oli 20 – 30cm pikk, üldjuhul pruuni-musta- ja domineerivalt valgelaiguline ning ta karvkate oli ilmastikukindel. See viimane asjaolu oli Irale eriti meelt mööda kui tõestus, et tegu polnud mingi tavalise diivanil lebava karvakera, vaid pisikese õuekoeraga, kelle aretusse ja treenimisse oli ilmselt üsna palju panustatud. Kõik see mõjus kuidagi rahustavalt ning sisendas usku, et selle väikese asja sai ta ruttu korda aetud.

„Dixi on … oli parim sõber, kellega mul elus on olnud õnne kohtuda,” oli koera omaniku Aimar Leetsoo esimene lause, mis uurija Teveri edasises töös määravaks sai ja seda kahel põhjusel.

Esiteks ei öelnud see mees: MINU koer, vaid et oli loomal ka nimi. Teiseks järeldas Ira Tever öeldust, et tegu oli kahe tõsiselt võetava isiksusega, kellest mõlemad väärisid austust ning seetõttu pälvis ühe palve teise surma, õigemini küll selle põhjused välja selgitada, kõigest hoolimata tõesti tähelepanelikku uurimist ning Ira oli nõus seda tegema ka teiste tööde kõrvalt või oma vabast ajast.

„Dixi! Räägime siis kõigepealt temast,” sõnas Ira, kui oli mõttes oma otsuse juhtumit edasi uurida kinnitanud.

„Jah, Dixi … tema oli eriline …” kõneles Aimar Leetsoo kuivalt neelatades, oskamata algul midagi olulist öelda, kuid hakkas siis kiirustades ja mõttelt mõttele hüpeldes kõnelema. „Pagan küll … me poleks pidanud sinna Tai kuningriiki sõitma, aga Ester käis oma sõbrannade pärast nii pinda … et kõik on seal juba käinud ja miks meie siis ei lähe. Dixi oli ka varem maal minu vanemate juures hoiul olnud. Oma maja ja aed. Kes võis arvata, et midagi sellist juhtub! Kõik hooned enda ehitatud … isa abiga muidugi, aga … aga ta ise ei liikunud enam. Sai ehitusel viga, aga Dixit armastas hullupööra … kes ei armastanud. Kõigile meeldis … seepärast ma ei usu siiamaani, et keegi võis … võis nii julm olla. Aga mida te õigupoolest küsisite? Hakkasin lobisema.”

Irat huvitas juba kõik, eelkõige muidugi koeraomaniku perekonna liikumised, sest neis võis peituda põhjus, miks nende looma rünnati. Selles, et koer oli julmal moel tapetud, polnud loomarsti aruannet lugedes põhjust kahelda, kuigi ka õnnetus polnud välistud. Koera peremehe taustaandmeid uurides lähtus Ira esmalt muidugi jahisektsioonist, kuhu ka nende prefekt kuulus. Sealt edasi selgus, et Aimar Leetsoo oli suurettevõtja, kes istus paljudes nõukogudes, tegutses börsil ning omas aktsiaid mitmes mainekas firmas. Tal oli kaks väikelast ja abikaasa Ester, kes oli laste pärast veel kodune, aga töötas varem mehega samas firmas. Perekond elas Tartu linnakorteris, aga mehe vanematekodu, kus see lugu Dixiga aset leidis, oli juhtumisi just selle maakonna piiril, kus Ira Tever oma asju ajas.

„Rääkige kohast, kus see juhtus,” tahtis Ira teada, kuid ei jõudnud lausetki lõpetada, kui mees jätkas.

„Ah-jaa! Päruspä talu on see koht, kus mu vanemad elavad. Suuresae alevik asub kohe sealsamas kõrval, magistraalini on oma viissada meetrit, mets ees ja kolhoosiajast jäänud heinamaa otse aia taga. Seal see juhtus. Käime tihti maal. Lastele meeldib. Estrile ka. Seal ei pea kogu aeg passima, et lapsed tänaval auto alla ei jääks või mõni narkomaan neid süstla otsa ei võtaks. Kõik vajalik lähedal, puhas õhk, korralik aed, viljapuud ja põõsad ning noortest maarjakaskedest allee kuni majani. Palju vabadust ja toredad inimesed.”

Ira Tever kuulas, kuid mehe mõtete valgala oli liiga suur, et millestki konkreetsest kinni haarata. Nagu taolistel puhkudel ikka, liikus Ira vaist kiiresti ühelt objektilt teisele ning peatus mõttel, mis pea alati töötas – lapsed ja loomad.

„Kas ma võiksin ka teie lastega rääkida?” küsis ta. „Seda muidugi teie enda soovitusel ja abikaasa juuresolekul, siis ei peaks me kolmandaid isikuid kohale kutsuma.”

„Muidugi!” oli mees hoobilt nõus, kuid jäi siis mõttesse, võttis telefonitsi ühendust oma sekretäriga ja pakkus välja konkreetse aja.

See sobis ka uurijale, sest nii sai ta kaks kärbest kui mitte kolm ühe hoobiga maha võtta. Esiteks võis ta ilma lastekaitse töötajateta rääkida lastega, kes koera leidsid ja samal ajal viibida ka sündmuskohal ning lõpuks võis ta päeva teise poole vabaks võtta ja linnas oma asju ajada. Ent see kõik ei tähendanud, et ta oleks võinud end uuest uurimisest vabaks mõelda. Ei, seda mitte, sest nii kui auto mõne ristmiku, fooritule või ummiku taga peatus, hakkas ta mõte Aimar Leetsoolt kuuldud jutu põhjal seoseid looma.

Maakonnakeskusesse tagasi jõudes oli politseijaoskonnas tööl veel vaid valvelaua meeskond ning neilgi igav. Irat nähes nad lausa rõõmustasid ja igaühel oli kohe ka mingi oma idee välja pakkuda, kuidas kena olemisega naisuurijat pikemalt enda juures kinni hoida. Ira kuulanuks meelsasti kohalike päevasündmuste kiiraruannet, aga ta oli linnaskäimisest liialt väsinud ning soovis vaid korraks oma kabinetist läbi astuda, et hommikul sinna jäetud asjad koju kaasa võtta.

Oli maikuu keskpaik. Vaade Ira Teveri korteriaknast oli endiselt üle tänava asuva tehisjärveni ulatuv, kuid kevade kosudes kasvasid kaldaäärsetele puudele lopsakad lehed ning varjasid suurema osa järvepinnast, nii et selles peegelduv taevasina sealt vaid vilksamisi näha jäi. Iral polnud sel suvel mingeid plaane puhkusega ja kuigi boss oli selle aja juunikuuks siiski kalendrisse märkinud, ei tekitanud see temas mingeid soove. Tõsi, korra oli ta mõelnud korteris remonti teha ning seepärast isegi kõik aknalauale kogunenud ratsuritähtedest tühjaks jäänud lillepotid poodi tagasi viinud, aga veidi hiljem, vabanenud vaatest inspiratsiooni saanult otsustas ta piirduda ühe korraliku suurpuhastusega.

Paar päeva hiljem oli Iral määratud kokkusaamine Aimar Leetsooga. Mees pidi talle ise juba varahommikul jaoskonda järele sõitma ning Päruspäle viima, kus ta naine ja lapsed parasjagu viibisid. Irale oli selline lähenemine pisut üllatav, aga samas ka mugav ning ta jättis valvelaua korrapidajale vaid suusõnalise teate, et läheb tunnistajatega vestlema ning ärgu keegi teda niipea tagasi oodaku, sest ta ei tea, millal naaseb. Kuhu või kelle tunnistusi ta võtma läks, seda teadis vaid osakonna boss Erik Sulps isiklikult. Teine põhjus, mis Irat oma sõiduvahendist loobuma peibutas, seisnes samuti töös, mida ta tegi. Ta oli tähele pannud, et autoroolis istujad olid sageli sama jutukad nagu lapsed oma liivakastis ja nii tuli jutuks sedagi, mida Ira uurijana poleks küsidagi taibanud.

Aimar Leetsoo oli just seda tüüpi mees, kes jättis autoraadio sisse lülitamata ja rääkis ise, kuigi mitte just sel teemal, mis uurijat huvitas. Kui Ira oma kavalal moel püüdis talle paari sõnaga meelde tuletada, miks ja kuhu nad sõitsid, pööras mees jututeema sujuvalt poliitikast ja börsist kõrvale ning kõneles oma perekonnasaagast.

„Aimar, öelge lihtsalt Aimar,” sõnas ta pilku teelt pööramata. „Mis me ikka peenutseme. Oleme ju samast generatsioonist, aga … aga mu ema solvub küll alati, kui mõni võõras teda sinatab ja tänapäeva klienditeenindajate puhul on see üsna tavaline.”

See teema oli Iralegi tuttav ning ta pakkus välja oma kiirversiooni: „Ilmselt tuleb selline suhtlemisaps ette kõnekeele erinevusest. Olen märganud, et vanem põlvkond, kes kasvas üles ja õppis venekeelses haridussüsteemis, peavad teietamist omasemaks kui tänapäeva ingliskeelne kasutaja. Pigem lisatakse nime ette tiitleid kui teietatakse. Lastel on see asi väga käpas …”

„Jah! Lastel on see käpas nagu ka kõik muu,” haaras Aimar Ira poolt ette söödetud teemast. „Neil on kõik pagana selge. Tundub, nagu poleks neil kooliharidust enam vajagi. Ma ei kujuta ette, mis siis saama hakkab, kui minu omad kooli lähevad. Nad on kogu aeg Estri kaitse all olnud ja see on lausa uskumatu, millistes huviringides ning üritustel nad seni kõik käinud on. Suvi ongi see ainus vaba aeg, kui tantsu- ja laulupeod välja arvata, mil nad maal olla saavad. Dixi võtsimegi seepärast, et lastel oleks sõber.”

„Ma arvasin, et Dixi oli jahikoer,” küsis Ira imestunult vahele.

„Seda muidugi” rääkis Aimar edasi, „Dixi on tõuomase dressuuri läbinud ja kõigilt koolitustelt medalid koju toonud. Ma olen temaga aastaid koprajahil käinud. Ta on sellel alal parim, aga samas on ta üles kasvanud koos Editiga ja nad mõlemad saavad sel suvel kuueseks. Loora sündides hoidis ta teda nagu oma kutsikat. Edit oli siis lausa kade. Seepärast … seepärast ei kujuta keegi ette, missugune löök see lastele tegelikult oli, kui nad leidsid Dixi surnuna … nad lihtsalt ei uskunud seda ja Loora olla teda vaheldumisi kaisutamisele lausa raputanud ning karjunud, et ärka juba üles, sest see mäng sai läbi. Ma ise ei näinud … abikaasa rääkis, aga ma kujutan seda ette.”

Jah, seda pilti oskas Ira endale väga hästi ette kujutada. Oli ta ju ka ise elus lähedasi kaotanud ja see valu ei teinud vahet, kelle põrmul ta põles. Tund aega ühist autosõitu andis Irale oma vestluskaaslasest üsna positiivse pildi, hoolimata isegi sellest, et mees kogu koos veedetud aja kordagi uurija poole ei vaadanud. Põhjus lihtne, aga see leidis kinnitust vahetult enne kõrvalteele pööramist, siis kui mees pidurile vajutas ja Ira tähelepanu auto ees teed ületavale jänesepojale juhtis. Ira polnud teepeenral passinud looma märganud, aga ta polnud ka ise rooli taga.

„Jaht pole mitte ainult küttimine, vaid see nõuab tohutult kannatlikkust ja tähelepanu,” sõnas Aimar, roolis auto vaiksel sahinal maarjakaskedest alleele ning lisas: „Seda kõike õppisin ma Dixilt, siis kui temaga koos jahil käisin, aga enne seda olin ma rabelev rügaja nagu enamus meie ettevõtjatest.”

See oli Ira Teveri elus küll esimene kord, kui keegi inimene tunnistas, et oli koeralt mõnd tarkust õppinud, ometi polnud selles midagi imelikku, sest oli ju ta isegi sarnast õppematerjali kasutanud, aga väita, et potilillede õied pead päikese järgi pöörates teda ennastki ümbrust jälgima õpetasid, seda tema küll kõval häälel ei julgenud.

Päruspä talu oli tõesti viimase malli järgi korda seatud, ometi polnud see selline kord, mida oleks suutnud järgida. Isale vastu jooksnud lapsed ilmselt nõnda ei tundnud, sest nendel oli õitsvatest lilleklumpidest savi ning nad tormasid kirevatest õitest läbi, nagu olnuks see tavaline rohumaa. Aimari ema, vähemalt nõnda oletas Ira naise vanust silmas pidades, kõndis lastel kannul ja kummardas iga mahatallatud kirikakra juures, et seda üles tõsta. Noorem naisterahvas, kes siis kõigi oletuste kohaselt oli Aimari kaasa Ester, astus neile vastu mööda murusse sillutatud kõnniteed ning kiire ei näinud tal sugugi olevat.

Ira Tever märkas iga isiku või olendi juures esmalt enamasti ikka vaid seda, mis talle professionaalset huvi pakkus, alles siis hakkas ta valima, mida selle või teise isiku juures veel vaadata või milliseid küsimusi talle esitada. Estri puhul jäi talle esmalt silma naise välimus, mis oli sekretäride puhul tüüpiline, kuid ei läinud kuidagi oludega kokku. Kui millegi üle imestada, siis selle üle, et proua Leetsoo kandis ka maakodus kontorikingi, õige pikkusega seelikut ja ontlikkuse piirini kinni nööbitud siidpluusi ja veelgi enam – ta tervitas oma meest kerge suudluse ja kiindunud pilguga. Mõnes mõttes teinuks taoline stseen iga naise kadedaks, aga uurija Tever nägi selles tseremoniaalsuses vaid idanema hakkava kahtluse algeid.

Kõige viimasena peatus Ira pilk ratastoolis istuval mehel, kes ei kavatsenudki end tulijatele vastu veeretada, vaid ootas neid maja ees. Mingil alateadliku suunise ajel tahtis Ira just temaga esimesena rääkida, sest lastel läks rahunemiseks vaja rohkem aega ja abikaasadel olid samuti omad jutud.

„Andrus Leetsoo,” lausus mees end tutvustades ja juba selles nimes peitus hulga Irale vajaminevat informatsiooni.

„Mul on Dixist nii kahju,” lisas Andrus Leetsoo veel enne, kui Ira midagi küsida jõudis. „Ma ütlesin oma naisele, et mingu ikka ise. Mina ei saa selle käruga heinamaal hästi liikuda, aga ei! Temal oli vaja oma lilledega jantida ja nii ta selle koerajalutamise ameti meie naabriplikale sokutaski.”

„Naabritega oli teil ju poja sõnul hea klapp,” jätkas juba Ira ise.

„Nõnda, jah,” sõnas mees lähima maja suunas viidates, „seal heinamaaäärses võsas on veel üks poollagunenud talukoht. Vanaproua suri paari aasta eest ära ja jättis koha oma õetütre tütrele. Too käib seal tihti, aga kas ta seal ka elab, seda ma ei tea.”

„Kuidas tema asjaga seotud on?” päris Ira asjalikult edasi, aga samas valdas teda mingi eriline rahutus, sest Erik Sulpsilt saadud andmetes oli samuti juttu tudengineiust, kes vahetevahel Dixiga jalutamas käis.

„Äh, naised! Temal oli tüdrukust hale meel, et vaene tudeng ja õppimiseks raha vaja, aga minul oli jälle koerast kahju,” lausus mees käega läbi õhu rahmates, „jahipeni peab ju vahel metsas ka joosta saama. Seni, kuni nemad seal Taimaal kuningat kummardavad, lähevad koera oskused raisku. Anna jälle kartis metsa minna ja mina ei saanud. Pidin leppima, et see plika Dixiga hulkumas käis. Vahel olid nad mitu tundi ära. Annale oli tüdruk öelnud, et käib ka linnas teiste inimeste koeri jalutamas ja saab selle eest raha. Ma küll kahtlustasin, et kas ikka käib? Ehk seob looma ühikas lauajala külge kinni ja istub ise arvutis või näpib oma telefoni. Seda nad ju praegu kõik teevadki, aga kui mina noor olin, ehitasin oma kätega maju … nüüd enam ei ehitata, vaid prinditakse neid. No ma ei tea, mida nende papist asjadega tehakse …”

„Mis selle tudengi nimi on?” küsis Ira, sest ilmselgelt tuli tal nüüd ka see neiu üles otsida ja temaga vestelda.

„Mis sest nimest!” sai Andrus Leetsoo lausa kurjaks. „Aimar on teda Dixi surmapäevast peale otsinud, aga plikast pole kippu ega kõppu. Ühiselamu toakaaslane ütles, et olla maale sõitnud, aga talus pole küll kedagi. Anna ütles, et taba oli ukse ees ja õues jumala vaikus. Aimar käis teda isegi ülikoolis otsimas, aga sealt öeldi, et see Lepatriinu pole nädalapäevad ühelgi loengul käinud. Küllap lõi vedelaks, sest tema ju seepäev Dixi jalutama viiski, aga … aga tagasi ei tulnud. Dixi roomamisrada tuli otse Metsa talu poolt ja plika laskis ilmselt hirmu pärast jalga. No ma ei usu, et ta ise looma tappis, aga ta võis midagi või kedagi näha ja nüüd redutab.”

„Nime on mul ikka vaja teada,” kordas Ira oma küsimust.

„Ei mina neid naiste nimesid meeles pea,” rahmas mees uuesti käega ja viitas siis oma kaasa poole. „Triinu või Miinu ta oli, aga küsige Anna käest. Tema teab!”

Ira tänas oma vestluskaaslast ja võttis järgmisena ette vanaperenaise, kelle poole mees oli viidanud.

„Triinu Lepisk,” vastas too veel enne, kui Ira midagi küsida jõudis. „Tema oli Marise ainus pärija ja mina teadsin teda, kuigi ta lapsena siin harva käis, aga peale oma vanatädi surma on ta seal sageli olnud. Isegi talvepuud laskis metsameestel maja juurde vedada. Rääkis, et sõbrad tulevad talgupäeval ja saevad ning lõhuvad need siis ära.”

„Mida ta ülikoolis õppis?” päris uurija, püüdes juttu teda huvitama hakanud isikul hoida.

„Seda ma ei tea, aga ta rääkis kogu aeg telefoniga ja mitte meie keeles,” vastas Anna Leetsoo selga sirgu ajades ja vaatas esimest korda Irale otsa, lisades: „Ta on vast nagu teiegi, mingi peenemat sorti elukutse peal väljas. Õppis muudkui, aga mida, sellest mina aru ei saanud. Küll ta välja ilmub. Ehk on mõne sõbra pool. See oli Aimaril rumal mõte, et ta kohe politseile pidi avalduse tegema – milles Triinu süüdi on?”

Inimene, kes end varjas, oli Ira Teveri meelest alati milleski süüdi, kuid mitte alati ei pruukinud see süü seadusega karistatav olla. Enamasti süüdistati juhtunus iseennast, oma lähedasi või sõpru ja taolistel puhkudel oli peitu pugemine alateadlik. See oli esmane ja lihtsaim moodus süü veeretamiseks kellegi teise peale, aga samas ka võimalus järele mõelda. Ehk Triinu Lepisk redutas tõesti seepärast mõne sõbra või kallima pool, kuid see ei tähendanud, et ta oleks lähipäevil kusagil nähtavale ilmunud – vaba inimene vabal maal.

„Ega Aimar süüdistagi Triinut,” selgitas uurija, et kergelt ärritunud vanainimest rahustada. „Teie poeg tegi politseile avalduse, et koera tapmise asjaolusid uuritaks.”

„Jah, aga ikkagi! Vaene tüdruk on niigi õnnetu! Isa joodik, ema surnud ja pole kedagi, kes aitaks ning ega ta siis niisama koertega tegelenud. Ta ikka hoolis loomadest, vaata et rohkemgi kui mõnedest inimestest. Mitte ainult Dixi, vaid ta käis ka linna varjupaigas loomade eest hoolitsemas ja aitas neid linnainimesi, kes ise oma loomaga jalutamas käia ei saanud. Meidki aitas seepärast, et … noh, et polnud käijaid. Ester lapsi koeraga omapäi metsa ei lubanud. Mul polnud mahti ja vanamees on jalutu, aga räägi seda Aimarile! Tema meelest on kõik okei … vabandust! Aga noortel ongi kõik okei ja mitte ei saa sotti, mida see tähendab.”

Aimar, kes vahepeal oma naisega jutud ilmselt räägitud sai, tuli majast välja ja kutsus Ira tuppa ning hetk hiljem oli lausa raske uskuda, et tegu oli ühes kõrvalises maakohas asuva hoone siseruumidega, sest kõik oli kujundatud just nii nagu tipptasemel linnakorteris. Lapsed istusid diivanil, seljad sirgu, põrnitsesid puuvilju täis kuhjatud vaagnat lauakesel ja ootasid ema korraldusi. Aimar palus vabandust, et pidi telefonihelina peale kõnele vastama ning kohe nende vestluse algul korraks toast lahkuma. Ira neelatas, aga juua ei pakutud, mitte enne, kui ta oli ise klaasi vett palunud.

Jäi mulje, nagu ei riskiks pereema lapsi hetkekski valveta jätta ja nõnda see oligi, sest nii kui ema kööki läks, lasid lapsed oma seljad longu ning suurem tüdruk küsis poolsosinal: „Kas sa oled päriselt politseinik ja hakkad meie Dixi tapmist uurima?”

„Kas sa saad ta ellu äratada?” päris väiksem tüdruk takkaotsa, kuid niipea kui ema veeklaasiga tuppa naasis, ajas temagi õe eeskujul taas rühi sirgeks.

See tähendas, et Ira alustaski oma vestlust, vastates laste esitatud küsimustele ning palus siis Editil meenutada päeva, mil nad Dixi leidsid. Seda paludes vaatas Ira muidugi küsival pilgul ka tüdrukute ema poole, sest ainult temal oli see võti, mis nende suud lukust lahti keeras.

Piisas noogutusest ja Edit hakkas rääkima, minnes oma jutus üha detailsemaks kuni selleni välja, et ta mäletas isegi halli liivakihti koera pähe paakunud pruunil verekorbal. Väiksem tüdruk Loora hakkas seda kuuldes nutma ja Ester soovis ülekuulamist lõpetada.

„Ma ei kuula neid üle,” parandas uurija ema sekkumisest häirimata. „Ma vestlen lastega ja on parem, kui nad tohivad oma emotsioone välja näidata. Nii on neil endil kergem halbadest mälestustest vabaneda ja minul suurem tõenäosus juhtunu kohta tõde välja selgitada. Te ju tahate teada, mis Dixiga tegelikult juhtus. See võis vabalt õnnetus olla …”

„Aga ühes multifilmis oli nii, et paha mees lõi oma koerale kiviga pähe,” seletas Loora vahele ja Edit lisas, et see polnud päris kivi, vaid kalliskivi, mis sädemeiks pudenes.

„Jah, aga ta ei surnud siis päriselt ära, vaid ärkas uuesti ellu ja muutus võlurkoeraks, mitte nii nagu Dixi, kelle isa maa sisse kaevatud auku pani.”

„See on liig. Lõpetame selle vestluse kohe ära,” nõudis Ester Leetsoo ja käskis tüdrukutel oma tubadesse minna.

Ira Teveri meelest oli selline käitumine vale, aga sama vale oli ka lapsevanema poolt tehtud otsust kõigutama hakata, nii laskis ta asjaoludel omasoodu kulgeda ning jätkas vestlust laste emaga.

„Teie nägite looma laipa koos oma lastega. Ka märkasite samu asju, või nägite midagi teistmoodi?” küsis ta hoolega sõnu valides, et hapraks kiskunud vestlus lõplikult ei katkeks.

„Jaa!” venitas tütarlaste ema mõtlikuks jäädes ja lisas siis: „Kui ma nüüd Editi sõnu kuulsin, siis meenub ka mulle, et ta peahaavas oli tõesti liiva. See oli selline hallikas ja tükiline, mitte nagu tavaline liiv, vaid mingi ehitusmaterjal.”

„Noh? Kuidas läks?” päris Aimar hoogsalt tuppa naastes. „Kas Loore rääkis seda, mida ta sel hommikul nägi?”

„Ei! Selleni me veel ei jõudnud!” vastas Ira äraootavalt, sest karta oli, et abikaasad olid lastega vestluse osas eelnevalt milleski kokku leppinud.

„Kas ma võin ise Loora eest kõnelda?” päris Aimar uurija pilku püüdes, kuid Ira jättis selle varju, ent noogutas nõusolevalt, vaatas korraks oma nutitelefoni ja poetas selle siis hooletu liigutusega tagasi õlakotti.

„Ma oleks parema meelega seda Looralt endalt kuulnud, aga rääkige siis teie,” lausus ta ja jälgis kuulamise kõrvalt ka rääkiva mehe kehakeelt.

„Jah. Loora kõneles, et Triinu oli tol hommikul heinamaal edasi-tagasi jooksnud, aga ilma Dixita, või ta siis lihtsalt ei näinud kõrge rohu sees koera. Korraks oli Triinu tulnud ka lähemale, aga siis kadunud äkki justkui mingil võluväel. Tüdrukud ronisid aia peale, et näha, kuhu ta kadus, aga siis kutsus Ester nad enda juurde. Rohkem nad teda ei näinud, aga koer jäi tüdrukutele silma alles palju hiljem. Ester püüdis neid tagasi hoida ja ise vaatama minna, aga kus sa sellega – tüdrukud trügisid väravast välja ja jõudsid enne ema Dixi juurde …”

„Jah! See oli nii õudne vaatepilt,” sekkus abikaasa mehe jutu vahele. „Ma mõtlen Loorat, seda, kuidas ta looma kallistas ja … ja mina sain kohe aru, et koer on surnud, aga ei saanud seda tal kaisust ära kiskuda, sest siis hakkas ta veel hullemini röökima … õudne! Miks lapsed peavad seda uuesti läbi elama?”

„Kallis!” lausus mees noomivalt. „Me ju leppisime kokku, et uurime seda asja ja meil kõigil tuleb rääkida, seda mida me teame. See tegu ei tohi karistamata jääda. Said aru?”

Ester sai aru, kuid ta ei leppinud sellega ja näitas oma pahameelt mornil ilmel huuli kokku surudes. Aimar näis aga kõnelust uurijaga nautivat. Ta rääkis vahetpidamata, korrates mõne aja möödudes üle talle olulisena tundunud fakte. Õnneks oli ta nõutud mees ja peale seda, kui oli paarile telefonikõnele vastamata jätnud, pidi ta lõpuks ikkagi mobiili haarama ja vabandades õue kiirustama, et seal oma äriasju edasi ajada.