Читать книгу Venemaa lühiajalugu - Mark Galeotti - Страница 5

Sissejuhatus

Venemaa vanim raamat ei kõnele ühel toonil. See möirgab ja niutsub, pomiseb ja oigab, naerab ja sosistab, palvetab ja kisendab, ning kõike seda aina vaiksemalt ja vaiksemalt. Venemaa ühes vanimas linnas Novgorodis, mida on kutsutud ka Suur-Novgorodiks, leidsid arheoloogid 2000. aasta juulis väljakaevamistel kolm vahaga kaetud puittahvlit, mis olid kunagi olnud raamatuks kokku köidetud. Raadiosüsinikmeetodil dateerimise ja muude hinnangute põhjal pärinesid need ajavahemikust 988–1030 m.a.j. Vahatahvlitele on kraabitud kaks psalmi. Tegu on aga palimpsestiga, dokumendiga, mida aastakümnete vältel on aina uuesti ja uuesti kasutatud, kuid millelt ometi on napilt näha kõige varasemaid kirjutisi. Vene keeleteadlane Andrei Zaliznjak tõi ennastsalgava tööga nähtavale hämmastava hulga vahasse graveeritud tekste, lausa tuhandeid, näiteks „Vaimsed juhised isalt ja emalt pojale“, Johannese ilmutuse raamatu, kirikuslaavi tähestiku ja isegi traktaadi „Neitsilikkusest“.

See on nagu rusikas silmaauku.

Rahvas kui palimpsest

Venemaa on maa, mil pole looduslikke piire, seal ei ela üksainus hõim või rahvas ega ole sel ka tõelist keskset identiteeti. Juba selle suurus on rabav – Venemaa hõlmab 11 ajavööndit Euroopa kindlusest Kaliningradist, mis nüüdseks on ülejäänud emamaast eraldatud, kuni Beringi väinani, kust jääb Alaskale vaid 82 kilomeetrit. Et paljud piirkonnad on ligipääsmatud ning rahvas paikneb hõredalt, on arusaadav, miks on olnud sedavõrd keeruline säilitada keskvõimu ning miks võimu käestlibisemine riigi valitsejates nõnda suurt hirmu tekitab. Kohtusin kunagi ühe (erru läinud) KGB ohvitseriga, kes tunnistas: „Me arvasime, et on kas kõik või mitte midagi: me hoiame riiki raudses rusikas või see vajub laiali.“ Kahtlustan, et tema eelkäijad tsaariohvitseridest kuni keskaegsete vürstideni muretsesid suuresti samade asjade pärast – ning hoolimata nüüdisaegsetest kommunikatsiooni võimalustest, kehtib seesama ka Putini ametnike kohta.

Asukoht Euroopa ja Aasia ristteel tähendab ka seda, et Venemaa on kõigile igavene „teine“ – eurooplased peavad seda aasiapäraseks ja vastupidi. Venemaa ajalugu on vormitud väljastpoolt. Sinna on tunginud viikingid ja mongolid, ristisõda pidavad Saksa ordud ja poolakad, prantslased Napoléoni ja sakslased Hitleri juhtimisel. Isegi kui maad pole parajasti füüsiliselt rünnatud, on seda kujundanud välised kultuurimõjurid – Venemaa on alati kiiganud piiri taha, olgu ta pilk siis kultuurilisel kapitalil või tehnoloogilistel uuendustel. Selgete piiride puudumisele on Venemaa reageerinud pideva laienemisega, tuues seeläbi enda rüppe uusi etnilisi, kultuurilisi ja religioosseid identiteete.

Seega on venelased rahvana ise kui palimpsest, elanikud kokku traageldatud riigis, kus igas eluvaldkonnas on välismõjud rohkem paista kui enamikus riikides. Ka vene keel on selle suurepärane näide. Näiteks on raudteejaam vene keeles вокзал Londoni Vauxhalli jaama järgi – juhuslik möödatõlge ajast, mil Venemaa delegatsioon ammuli sui 19. sajandi Inglismaad külastas. Tol ajal rääkis Venemaa eliit aga prantsuse keelt, mistõttu laaditakse багаж endiselt magamisvagunisse кушет. Lõuna-Ukrainas Odessas on tänavanimed itaaliakeelsed, kuna see oli Musta mere kaubanduse peamine keel. Hiina piiri ääres Birobidžanis on kohalik keel tänini jidiš, seda seetõttu, et Stalin õhutas NSV Liidu juute 1930. aastail sinna ümber asuma.1 Kaasani kremlis on olemas nii õigeusu katedraal kui ka mošee, Kaug-Põhjas aga õnnistavad šamaanid naftatorujuhtmeid.

Muidugi on enamik rahvaid suuremal või väiksemal määral segu eri usunditest, kultuuridest ja identiteetidest. Ajastul, mil Suurbritannia lemmiktoit on karri, Académie Française kipub kaotama lahingut võõrkeelsete sõnade vastu prantsuse keeles ning enam kui kaheksandik Ameerika Ühendriikide kodanikest on sündinud väljaspool riiki, on see muidugi selge. Venemaa puhul on aga kolm iseäranis rabavat nüanssi. Esimene on selle dünaamika sügavus ja mitmekülgsus, otsekui harakalik võõrmõjude omaksvõtt. Teine on see, kuidas järjestikused kihid on üksteisega suhestudes selle riigi ja kultuuri loonud. Kõik rahvad võivad olla mikstuurid, kuid kokku segatud eri moodi ja eri koostisosadest. Kolmas aga on Venemaa reaktsioon sellele protsessile.

Muutlikust risti-rästi identiteedist teadlikud – ja sageli eneseteadlikud – venelased reageerisid sellele, luues rea rahvusmüüte, mis seda siis eitavad või, vastupidi, ülistavad. Juba selle riigi rajamine, mida me tänapäeval Venemaaks kutsume, on mähkunud säärasesse rahvuslike udujuttude loori – millest tuleb juttu esimeses peatükis –, kus viikingite vallutused on ümber kirjutatud nii, nagu oleksid alistatud ise vallutajad end valitsema kutsunud. Sestpeale on niisuguseid legende olnud riburada, alustades sellest, kuidas Moskva võttis vastu ristiusu ja temast sai Kolmas Rooma, tõelise kristluse häll (pärast seda, kui esimene oli langenud barbarite ja teine, Bütsants, moslemite kätte), kuni Kremli tänapäevaste püüeteni näidata Venemaad traditsiooniliste ühiskondlike väärtuste kaitsjana ning ameeriklaste domineeritud maailmakorra vastase kantsina.

Tagasi tulevikku

13. sajandil vallutasid Venemaa mongolid, ning kui nende võim vähehaaval hääbus, hakkasid nende kõige tõhusamad liitlased ehk Moskva vürstid pidama end rahva suurimateks eestvõitlejateks. Parema tuleviku ehitamise lootuses on Venemaa valitsejad ikka ja jälle ajalugu redigeerinud, võttes sealt tavaliselt kasutusele vajalikke kultuurilisi ja poliitilisi müüte ning sümboleid. Tsaarid hakkasid pruukima hiilgava Bütsantsi sümboleid, kuid impeeriumi kahepealine kotkas vaatas sedapuhku lisaks lõunale ka läände. Sajandite vältel muutus Venemaa keeruline suhe läänega aina olulisemaks. Vahel on see tähendanud ideede ja väärtushinnangute üle võtmist, et läänega paremini klappida, näiteks kui tsaar Peeter I käskis venelastel eurooplaste kombel habemed maha ajada (või erilist habememaksu maksta) või kui bolševikud ehitasid üles terve ühiskonna, tuginedes oma arusaamale Karl Marxi ideoloogiast, mida too Saksamaa ja Suurbritannia puhul kehtivaks pidas. Mõnikord tähendas see lääne mõjude teadlikku tõrjumist isegi mineviku ümber kirjutamise hinnaga, näiteks ignoreerides kõiki arheoloogilisi tõendeid sellest, et riigi on rajanud viikingitest vallutajad. Ometi ei ole see kunagi tähendanud lääne ignoreerimist.

Lootuses leida narratiivi, mis võimaldab neil valida läänelikust elust üksnes meeldivaid tahke – iPhone’id ja katusekorterid Londonis, kuid ilma astmelise tulumaksu ja seaduste järgimiseta –, on tänapäevane uus eliit taas hakanud püüdma iseend ja oma riiki ümber defineerida nii, nagu neile mugavam tundub. Seda küll mitte alati edukalt ning mitte tingimata nii, nagu see kõigile teistele mugavam on: ajapikku on nad hakanud kahtlema mitte niivõrd oma kohas päikese all, kuivõrd selles, kuidas maailm neid kohtleb. Sellel põhinebki protsess, mis on tinginud Vladimir Putini esiletõusu ning tema muundumise sisuliselt avatud mõtlemisega pragmaatikust natsionalistlikuks sõjapealikuks, kes 2014. aastal vallutas Krimmi ning alustas Kagu-Ukrainas väljakuulutamata sõda. Venemaast on saanud riik, kus ajaloo ümber kirjutamine pole enam rahvuslik meelelahutus, vaid sellest on saanud terve tööstusharu. Nüüdisaegset poliitikat näidatakse nii, nagu põlvneks see otse keskajast ning oleks välja kujunenud katkematu arengu käigus. Raamatupoodide riiulid ägavad revisionistlike ajalooraamatute all ning kooliõpikuid kirjutatakse ümber vastavalt uuele ortodoksiale. Lenini kujud seisavad õlg õla kõrval tsaaride ja pühakute kujudega, otsekui poleks mingit vastuolu selles, millist arusaama Venemaast need kehastavad.

Niisiis on selle raamatu põhieesmärk uurida selle põneva, kummalise, hiilgava, meeleheitliku, kurnava, verise ja kangelasliku maa ajalugu ning seda eriti kahe omavahel põimunud teema kaudu: kuidas pidevad piiritagused mõjutused on vorminud Venemaad, seda palimpsest-riiki, ning kuidas venelased on seda enda jaoks rea mugavate kultuuriliste konstruktsioonide abil lahti mõtestanud, pannes kirja ja kirjutades ümber minevikku, et mõista olevikku ning püüda mõjutada tulevikku. Ning ühtlasi uurida seda, kuidas see ei mõjutanud lõpuks mitte üksnes nende pidevat riigiehitusprojekti, vaid ka suhteid ülejäänud maailmaga. Ma ei teesklegi, et see raamat on kirjutatud spetsialistile, see on kõigile neile, kes tunnevad huvi selle riigi tausta vastu, mida on ühtaegu võimalik kõrvale heita kui kaootilist jäänukit vanast impeeriumist ning pidada samal ajal eksistentsiaalseks ohuks läänemaailmale.

Et olen lühikesse raamatusse kokku surunud tuhat aastat sündmusterohket ja sageli verist ajalugu, olen ma seeläbi vältimatult pidanud maalima laiade pintslitõmmetega. Iga peatüki lõpus soovitan ma lisalugemist, mis on märksa teaduslikum ning aitab tasakaalu taastada. Siiski pole raamatu eesmärk kujutada endast iga viimase kui üksikasja põhjalikku uurimust, vaid see käsitleb pigem selle erakordse maa tõusu- ja langusperioode ning seda, kuidas venelased ise on seda lugu mõistnud, seda seletanud, mütologiseerinud ja ümber kirjutanud.

Lisalugemist:

Venemaa tuhandeaastasest ajaloost annavad ülevaate paljud head raamatud, mida ma nende iseäranis elegantse käsitlusviisi või iseäraliku stiili poolest soovitada võiksin, kuid mainin vaid mõnda neist. Geoffrey Hoskingi „Russian History: A Very Short Introduction“2 (Oxford University Press, 2012) on täpselt see, mida ta väidab end olevat. Pigem ajakirjaniku kui õpetlase kirjutatud Martin Sixsmithi „Russia: A 1,000-Year Chronicle of the Wild East“3 (BBC, 2012) on elav ja hõlpsasti loetav ülevaade. Orlando Figesi „Nataša tants: Venemaa kultuurilugu“ (Varrak, 2003) keskendub pigem kahele viimasele sajandile, kuid on sellegipoolest oivaline. Kui pilt on väärt tuhandet sõna, siis on kaart väärt vähemalt samapalju, ning Martin Gilberti „Routledge Atlas of Russian History“4 (Routledge, 2007) on väga kasulik kogu. Ajalugu kirjutatakse aga ka tellistest ja kivist ning Catherine Merridale’i suurepärane „Punane kindlus: Venemaa ajaloo salasüda“ (Tänapäev, 2014) käsitleb Moskva Kremlit ennast kui tegelast Venemaa ajaloos.

1 Tänapäeval moodustavad juudid Birobidžani elanikkonnast napilt viis protsenti. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

2 „Ülilühike sissejuhatus Venemaa ajalukku“

3 „Venemaa – metsiku ida tuhandeaastane kroonika“

4 „Routledge’i Venemaa ajaloo atlas“