Читать книгу Holmesi müsteeriumid - Mark Twain - Страница 4

Arthur Whitaker

Kord hilissügisel üheksakümne viiendal aastal sain õnneliku juhuse tõttu osa võtta veel ühest mu sõbra Sherlock Holmesi vaimustavast juhtumist. Mu naine oli end juba mõnda aega halvasti tundnud ja viimaks õnnestus mul teda veenda, et ta veedaks puhkuse Šveitsis koos oma vana koolisõbra Kate Whitneyga, kelle nimi võib meenuda seoses kummalise juhtumiga, mille olen juba jäädvustanud nime all “Väändunud huulega mees”. Mu praksis oli palju suuremaks muutunud, olin palju ja kõvasti töötanud ning polnud kunagi tundnud suuremat vajadust puhkuse ja vahelduse järele. Õnnetuseks ei saanud ma küllalt kauaks töölt puududa, et Alpidesse minna. Lubasin siiski naisele, et võtan mingil ajal nädalaks või kümneks päevaks puhkust. Ainult sel tingimusel nõustus ta minema Šveitsi, kuhu ma nii väga tahtsin teda saata. Üks mu parimaid patsiente oli sel ajal väga kriitilises seisus ja alles siis, kui august oli möödas, hakkas ta tasapisi tervenema. Tundes siis, et võin jätta oma praksise rahuliku südamega locum tenens’i kätesse, hakkasin mõtlema, kuidas oleks kõige parem veeta puhkust ja saada vaheldust, mida nii vajasin.

Peaaegu otsekohe tuli mulle pähe, et võiksin üles otsida oma vana sõbra Sherlock Holmesi, keda ma polnud näinud juba mitu kuud. Kui tal pole käsil mingit tähtsat juurdlust, annan oma parima, et veenda teda kaasa tulema.

Juba pool tundi pärast selle otsuse tegemist seisin tuttava vana Baker Streeti toa lävel.

Holmes lamaskles sohval, selg minu poole, tuttavas hommikumantlis ja vana kanarbikujuurest piip suus nagu endiselgi ajal.

“Tule sisse, Watson,” hüüdis ta ringi vaatamata. “Tule sisse ja ütle mulle, mis head tuuled sind siia toovad?”

“On sul alles terav kõrv, Holmes,” ütlesin. “Ma ei usu, et mina oleksin nii kergesti sinu samme ära tundnud.”

“Ega mina sinu omi,” ütles ta, “kui sa poleks üles tulnud mu halvasti valgustatud trepist, kaht astet korraga võttes, vana kaasüürilise kodususega. Ka siis ei võinud ma veel kindel olla, aga kui sa komistasid uuele matile ukse ees, mis on olnud seal peaaegu kolm kuud, siis oli muidugi kõik selge.”

Holmes tõmbas kaks või kolm diivanipatja virnast, millel ta lebas, ja heitis need tugitooli. “Istu, Watson, ja tunne end mugavasti; sigarette leiad kella tagant karbi seest.”

Kui ma tegin, nagu ta ütles, vaatas Holmes kelmikalt minu poole. “Kardan, et pean sulle pettumuse valmistama, mu sõber,” lausus ta. “Sain vaid pool tundi tagasi telegrammi, mis takistab mul tulemast väikesele reisile, kuhu sa minna soovid.”

“Tõesti, Holmes,” ütlesin, “kas see ei lähe sinu arust pisut liiga kaugele? Hakkan kartma, et oled petis ja teeskled loogika kasutamist, olles tegelikult tavaline selgeltnägija!”

Holmes itsitas. “Tunnen sind nii hästi, et see on absurdselt lihtne,” ütles ta. “Su vastuvõtuaeg on viiest seitsmeni, kuid kell kuus jalutad sa naeratades minu tuppa. Seepärast peab sul olema asendaja. Sa näed hea välja, kuigi oled väsinud, nii et ilmselt oled sa puhkusel või just puhkama minemas. Kraadiklaas, mis su taskust välja piilub, näitab, et oled täna ringkäigul käinud, seepärast on üsna selge, et puhkus hakkab homme. Kui sa niisuguses olukorras kiirustad minu ruumidesse – mida sa, Watson, muide pole külastanud peaaegu kolm kuud – uus Bradshaw ja reisijuhid mantlitaskust välja ulatumas, siis on rohkem kui tõenäoline, et sa oled tulnud mõttega koos reisile minna.”

“See on kõik täiesti tõsi,” ütlesin ja selgitasin talle paari sõnaga oma plaane. “Ja ma olen väga pettunud, et sa ei saa kaasa tulla.”

Holmes tõstis laualt telegrammi ja vaatas seda mõtlikult. “Kui vaid uurimine, mida see tõotab, oleks niisama huvitav kui need, mida oleme koos läbi teinud, siis ei teeks mulle miski rohkem rõõmu kui sinu kaasatulek, kuid tõesti, ma kardan sind kaasa kutsuda, sest see paistab olevat eriti tavaline lugu,” ja ta kortsutas paberi palliks ja viskas selle mulle.

Silusin seda ja lugesin: “Holmes, 221B Baker Street, London, S.W. Palun, tulge kohe Sheffieldi võltsimislugu uurima. Jervis, Briti Ühispanga juhataja.”

“Vastasin, et tulen Sheffieldi kella poole kahese ekspressiga St. Pancrasest,” ütles Holmes. “Ma ei saa varem minna, sest mul on huvitav väike kokkusaamine East Endis, mis annab mulle viimast teavet, mida vajan, et lõpetada väljakutsuv Briti Muuseumi röövimisjuhtum, mille tellija on ühe maa vanima tiitli ja ilusaima maja omanik ja lisaks on tal veel rahuldamata kirg, peaaegu maania, koguda iidseid dokumente. Enne kui me jätkame Sheffieldi loo arutamist, vaatame parem, mida õhtune ajaleht selle kohta ütleb,” sõnas Holmes, kui jooksupoiss sisenes Evening Newsi, Standardi, Globe’i ja Stariga. “Ah, see ongi see,” ütles ta, näidates artiklile, mille pealkirjaks oli: “Hulljulge võltsija märkimisväärsed vägiteod Sheffieldis.”

Ajalehe abil saime teada, et äärmiselt kavalalt võltsitud tšekkide abil peteti Sheffieldi pankadest välja rahasumma, mis oli suurem kui kuus tuhat naela. Pettuse täielik ulatus polnud veel selge ja mitmete asjaomaste pankade juhid, keda intervjueeris Sheffieldi korrespondent, olid väga sõnakehvad.

Saime ka teada, et härrasmehel nimega Mr. Jabez Booth, kes elas Broomhillis, Sheffieldis, ja kes oli töötanud alates jaanuarist 1881 Briti Ühispangas Sheffieldis, õnnestus eile saada sularaha üsna paljude kavalalt võltsitud tšekkide eest kaheteistkümnes linna suurimas pangas ja seaduse eest põgeneda. Kuritegu paistis olevat hämmastavalt hästi läbi mõeldud. Mr. Boothil oli olnud oma töötamise jooksul ühes Sheffieldi peamises pangas suurepäraseid võimalusi erinevate allkirjade järeletegemise õppimiseks ja ta laiendas oma võimalusi, avades eelmisel aastal arved kõigis kaheteistkümnes pangas, kuhu ta eile oli tšekid esitanud, ja sel viisil saades igaühes isiklikult tuttavaks. Ta hajutas ka kahtlusi, pannes osa võltsitud tšeki abil väljavõetud raha samas pangas oma arvele ja võttes sularahana kaasa vaid poole summast.

Alles täna varahommikul avastati pettus, mis tähendab, et kelmil oli olnud umbes kakskümmend tundi edumaad. Hoolimata sellest ei kaheldud eriti, et ta varsti tabatakse, sest teati, et parimad detektiivid Scotland Yardist olid juba ta jälgedel, ja sosistati ka, et Mr. Sherlock Holmes, tuntud ja peaaegu maailmakuulus kriminalistikaekspert Baker Streetilt, oli tulnud appi seda häbematut võltsijat jälitama.

„Siis järgnes mehe pikk kirjeldus, mida ma ei loe, vaid hoian alles edaspidiseks,” ütles Holmes ajalehte kokku voltides ja mulle otsa vaadates. “See paistab olevat üsna huvitav lugu. Seda Boothi pole ilmselt lihtne kinni võtta, sest ta on seda põgenemist väga kaua ette valmistanud, me ei tohi unustada, et tal oli kaksteist kuud aega oma kadumist plaanitseda. Noh! Mis sa ütled, Watson? Mõned väikesed juhtumid, mida oleme kunagi lahendanud, on meile vähemalt õpetanud, et kõige huvitavamad juhtumid ei paista alati kõige paljutõotavamad.”

““Kaugel sellest, otse vastupidi, täiesti ümberpööratult,” kui tsiteerida Sam Wellerit,” vastasin. “Miski ei meeldiks mulle rohkem, kui sinuga kaasa tulla.”

“Siis on asi otsustatud,” ütles mu sõber. “Ja nüüd pean minema ja tegelema selle teise väikese äriasjaga, millest sulle rääkisin. Pea meeles,” lausus ta, kui me lahku läksime, “pool kaks St. Pancrases.”

Olin platvormil enne õiget aega, kuid alles siis, kui suure jaamakella osutid näitasid täpselt meie lahkumiseaega ja vagunisaatjad hakkasid vaguniuksi pauguga kinni lööma, märkasin Holmesi tuttavat pikka kogu.

“Ah! Siin sa oledki, Watson,” hüüdis ta lõbusalt. “Kardan, sa mõtlesid, et jään hiljaks. Mul oli väga tegevusrohke õhtu ja polnud aega kulutada; siiski õnnestus mul rakendada praktikas Phileas Foggi teooriat, et “hästi kasutatud ajast piisab kõigeks”, ja siin ma olen.

“Kõige viimane asi, mida võiks sinust oodata,” ütlesin, kui me istusime tühja esimese klassi kupee vastasnurkadesse, “oleks nii ebametoodiline käitumine kui rongile hilinemine. Ainus asi, mis mind tegelikult veel rohkem üllataks, oleks näha sind jaamas kümme minutit enne õiget aega.”

“See oleks kahest halvem,” sõnas Holmes moraliseerivalt. “Kuid nüüd peame magama, päev tuleb kindlasti raske.”

Oli üks Holmesi omadustest, et ta jäi magama, millal tahtis; õnnetuseks suutis ta sellest ka tahte korral hoiduda ja sageli pidin teda noomima, et ta teeb endale halba. Kui ta oli sügavalt hõivatud mõne oma kummalise probleemiga, võis ta paar päeva ja ööd magamata mööda saata.

Ta pani lampidele varjud peale, seadis end oma nurgas sisse ja vähem kui kahe minuti pärast ütles ta korrapärane hingamine, et ta magas sügavalt. Kuna ma ise polnud õnnistatud samasuguse andega, toetusin mõnda aega seljatoele, noogutades ekspressi rütmis, kui see kihutas läbi pimeduse. Aeg-ajalt, kui me sööstsime läbi mõne eredalt valgustatud jaama, märkasin hetkeks Holmesi kogu, mõnusalt keras kaugemas nurgas, pea rinnale vajunud.

Alles siis, kui olime läbinud Nottinghami, jäin tõesti magama, ning kui mõned rongi ägedamad tõuked mind jälle üles äratasid, oli suur valge väljas ja Holmes istus Bradshaw’d ja laevade sõidugraafikut lugedes. Kui ma liigutasin, vaatas ta minu poole.

“Minu arust oli see Dore’i ja Totley tunnel, millest me just läbi tulime, ja me jõuame Sheffieldi paari minuti pärast. Nagu näed, pole ma üldse aega kulutanud, vaid uurinud oma Bradshaw’d, mis, muide, Watson, on kõige kasulikum raamat, ainsagi erandita, kõigile mu elukutse esindajatele.”

“Kuidas võiks sellest praegu sulle abi olla?” küsisin pisut üllatunult.

“Noh, võib ja võib ka mitte,” ütles Holmes mõtlikult. “Kuid igal juhul on hea teada kõiki üksikasju, mis võiks meile kasuks tulla. On üsna tõenäoline, et see Jabez Booth soovib maalt lahkuda, ja kui see arvamus on õige, siis ajastaks ta oma väikese vägitüki selles kasulikus köites sisalduva teabe järgi. Sheffield Telegraphist, mille ma ostsin Leicesteris, sain ma, muide, sinu magamise ajal teada, et Mr. Booth kasseeris oma viimase võltsitud tšeki Põhja-Briti pangas Saville Streetil täpselt kell kaks viisteist pärast lõunat sel kolmapäeval. Ta tegi pankadele ringi peale voorimehetroskaga ning tal võis võtta vaid kolm minutit, et jõua sellest pangast G. C. jaama. Pankade järjekorrast, mida ta külastas, võib näha, et ta tegi ringi, lõpetades lähima punktiga G. C. jaamale, kuhu ta võis jõuda kell kaks kaheksateist. Ma näen, et kell kaks kakskümmend kaks lahkub laevaekspress^[1.] , mis jõuab Liverpooli kell neli kakskümmend, ja sellega ühenduses väljub White Stari liinilaev “Empress Queen” Liverpooli sadamast kell kuus kolmkümmend New Yorki. Või teine laevarong kell kaks nelikümmend viis sõidab Sheffieldist Hulli, kuhu ta jõuab kell neli kolmkümmend, et asuda Hollandi auriku “Comet” peale, mis sõidab kell kuus kolmkümmend Amsterdami.

Siin on meil olemas kaks tõenäolist pääseteed, viimane tõenäolisem, kuid mõlemad väärt meelde jätmist.”

Holmes oli vaevalt rääkimise lõpetanud, kui rong kohale jõudis.

“Peaaegu viis minutit neli läbi,” märkisin.

“Jah,” ütles Holmes, “me oleme täpselt poolteist minutit ajast maas. Ja nüüd ma soovitan head hommikusööki ja tassi kanget kohvi, sest meil on vähemalt paar tundi aega.”

Pärast hommikusööki külastasime kõigepealt politseid, kust saime teada, et juhtumis, mida me olime uurima tulnud, polnud edasiminekut saavutatud. Mr. Lestrade Scotland Yardist oli saabunud eelmisel õhtul ja asja ametlikult enda kätte võtnud. Saime Mr. Jervise aadressi, too oli olnud pangajuhatajaks, kus Booth oli töötanud, ja ka viimase majapidajanna aadressi Broomhillis.

Voorimees viis meid Mr. Jervise majja Fulwoodis kell pool kaheksa. Holmes nõudis, et ma kaasa tuleks, ja meid juhatati ruumikasse elutuppa ja paluti oodata, kuni pankuril on võimalik meiega kohtuda.

Mr. Jervis, paks punetava näoga umbes viiekümnene härrasmees, tuli üsna varsti puhkides tuppa.

“Vabandage, et teid ootama panin, härrased,” ütles ta, “kuid aeg on varajane.”

“Tõesti, Mr. Jervis,” ütles Holmes, “vabandama peaksime hoopis meie. Siiski on vajalik, et ma esitaksin paar küsimust seoses selle Mr. Boothi looga, enne kui saan edasi minna, mis ongi meie nii varajase visiidi põhjuseks.”

“Vastan rõõmuga teie küsimustele, kui ma oskan,” ütles pankur, paksud sõrmed mängimas pitseripundiga suure kuldketi otsas.

“Millal tuli Mr. Booth esmakordselt teie panka?” küsis Holmes.

“Jaanuaris 1881.”

“Kas te teate, kus ta Sheffieldis peatus?”

“Ta läks üürikorterisse Ashgate Roadil ja elas seal, arvan, kogu aja.”

“Kas te teate midagi tema elust enne, kui ta teie juurde tuli?”

“Kardan, et väga vähe, peale selle, et ta vanemad on mõlemad surnud ja et ta tuli meie juurde parimate soovitustega meie Leedsi harupangast.”

“Kas ta oli teie arust kiire ja usaldusväärne?”

“Ta oli üks parimaid ja targemaid mehi, kes on minu juures kunagi töötanud.”

“Kas ta rääkis ka teisi keeli peale inglise keele?”

“Olen üsna kindel, et mitte. Meil on üks ametnik, kes tegeleb väliskorrespondentsiga, ja ma tean, et Booth andis talle korduvalt kirju ja dokumente.”

“Teie pangandusekogemustega, Mr. Jervis, oskate ehk öelda, kui pika ajaga võis ta arvestada, mis läheb tšekkide esitamisest nende avastamiseni?”

“Noh, see sõltub väga suuresti asjaoludest,” ütles Mr. Jervis. “Ühe tšeki puhul võib minna ehk nädal või kaks, kui just summad pole nii suured, et see tekitaks erijuurdluse, mille puhul neid üldse sularahaks ei vahetataks, kuni juurdlustulemused on selged. Praegusel juhul, kui oli tosin võltsitud tšekki, oli väga ebatõenäoline, et mõnda neist ei märgataks kahekümne nelja tunni jooksul ja võltsingut ei avastataks. Ükski isik ei saaks oletada, et kuritegu jääks märkamata kauemaks.”

“Tänan,” ütles Holmes tõustes. “Need olid põhiasjad, millest tahtsin teiega rääkida. Võtan teiega ühendust niipea, kui mul on tähtsaid uudiseid.”

“Olen teile väga tänulik, Mr. Holmes. See juhtum teeb meile loomulikult suurt muret. Jätame teie otsustada, milliseid samme te parimaks peate. Oh, muide, ma käskisin Boothi majapidajannal tema ruumides mitte midagi puudutada, kuni teil on võimalik neid uurida.”

“See oli väga tark tegu,” sõnas Holmes, “ja sellest võib meile palju kasu olla.”

“Olen ka käskinud oma töötajatel,” ütles pankur viisakalt kummardades, “paluda teil kõik juhtumiga seotud kulutused kirja panna, mille nad muidugi otsekohe katavad.”

Mõne aja pärast helistasime uksekella Ashgate Roadil, Broomhillis, kus Mr. Booth oli üüriline olnud üle seitsme aasta. Avas teenija, kes teatas, et Mrs. Purnell oli ülemisel korrusel ühe härrasmehega hõivatud. Kui me selgitasime oma tuleku põhjust, näitas ta meile otsekohe teed Mr. Boothi tubadesse teisel korrusel, kust leidsime Mrs. Purnelli, väikese paksu ja jutuka umbes neljakümneaastase leedi vestlemas Mr. Lestrade’iga, kes paistis just lõpetavat tubade ülevaatust.

“Tere hommikust, Holmes,” ütles detektiiv väga rahuloleval ilmel. “Te jõuate kohale pisut liiga hilja; arvan, et mul on juba teada kõik, mida selle mehe kinnivõtmiseks vajan!”

“Mul on hea meel seda kuulda,” ütles Holmes kuivalt, “ja ma pean teid tõesti õnnitlema, kui see nii on. Ehk võiksime märkmeid võrrelda, kui ka mina olen ülevaatuse lõpetanud.”

“Nagu soovite,” vastas Lestrade mehe ilmel, kes võib endale lubada veidi lahke olla. “Arvan tõesti, et see on aja raiskamine, ja teie arvaksite niisamuti, kui teaksite, mida ma olen avastanud.”

“Siiski pean paluma, et lubaksite mul rahuldada mu väikest tuju,” ütles Holmes, nõjatudes kaminasimsile ja vaikselt vilistades, kui ta toas ringi vaatas.

Hetke pärast pöördus ta Mrs. Purnelli poole. “Selle toa mööbel kuulub mõistagi teile?”

Mrs. Purnell kinnitas seda.

“See pilt, mis võeti kaminasimsi kohalt maha selle kolmapäeva hommikul,” jätkas Holmes, “kuulus Mr. Boothile, arvan ma?”

Järgisin Holmesi pilku sinna, kus pleekimata laik tapeedil näitas selgesti, et seal oli hiljuti rippunud pilt. Kuigi ma tundsin oma sõbra mõttekäiku hästi, siiski ei taibanud ma kohe, et väikesed ämblikuvõrgu tükid, mis olid olnud pildi taga ja ikka veel seina küljes rippusid, olid talle öelnud, et pilt oli maha võetud vahetult enne seda, kui Mrs. Purnell oli saanud oma käsu toas mitte midagi puutuda, muidu oleks ta hari, mis ilmselt mujal küllalt kiiresti liikus, need otsekohe koristanud.

Hea leedi vahtis teda üllatusest ammulisui. “Mr. Booth võttis selle kolmapäeva hommikul endaga kaasa,” ütles ta. “Ta maalis selle pildi ise ja armastas seda väga. Ta mähkis selle sisse ja võttis endaga kaasa, öeldes, et kavatseb selle sõbrale anda. Olin siis väga üllatunud, sest ma teadsin, et ta hindas seda väga; tegelikult ta ütles mulle kord, et ei lahku sellest mitte kunagi. Nüüd on muidugi kerge mõista, miks ta tahtis seda kaasa võtta.”

“Jah,” sõnas Holmes. “See polnud suur pilt, ma mõistan. Oli see akvarell?”

“Jah, maal nõmmest, kolme või nelja kiviga, mis on seatud suure laua kujuliselt paljale mäetipule. Mr. Booth nimetas seda druiidlikuks või millekski sellesarnaseks.”

“Kas Mr. Booth maalis palju?” küsis Holmes.

“Ei, kui ta siin oli, sir. Ta rääkis mulle, et ta tavatses seda teha poisina, kuid on sellest loobunud.”

Holmesi pilk liikus toas jälle ringi ja ta hüüatas üllatunult, nähes klaveril seisvat fotot.

“Kindlasti Mr. Boothi pilt,” ütles ta. “See meenutab väga kirjeldust, mis mul temast on.”

“Jah,” ütles Mrs. Purnell, “ja see on väga hea foto.”

“Kui kaua aega tagasi see on võetud?” küsis Holmes seda üles tõstes.

“Oh, ainult paar nädalat tagasi, sir. Olin siin, kui fotograafi õpipoiss teda pildistas. Mr. Booth avas paki, kui ma olin toas. Seal oli ainult kaks fotot, see siin ja veel üks, mille ta mulle andis.”

“Teie jutt on väga huvitav,” ütles Holmes. “See triibuline vabaajaülikond, mida ta kannab. Kas see on seesama, milles ta lahkus kolmapäeva hommikul?”

“Jah, ta oli riides just niimoodi, niipalju kui ma mäletan.”

“Kas mäletate midagi tähtsat, mida Mr. Booth teile eelmisel kolmapäeval enne väljaminekut ütles?”

“Kardan, et mitte eriti, sir. Kui ma viisin talle magamistuppa tassi šokolaadi, ütles ta, et…”

“Üks hetk,” katkestas teda Holmes. “Kas Mr. Booth jõi tavaliselt hommikuti tassi šokolaadi?”

“Oh, jah, sir, talvel ja suvel samamoodi. Ta oli selles asjas väga järjekindel ja helistas selle järele niipea, kui ta ärkas. Usun, et ta oleks pigem läinud välja hommikust söömata, kui oleks loobunud oma tassist šokolaadist. Noh, nagu ma ütlesin, sir, viisin selle kolmapäeva hommikul ise üles ja ta tegi mõne märkuse ilma kohta ja just siis, kui ma olin toast lahkumas, ütles ta: “Oh, muide, Mrs. Purnell, ma lähen täna õhtul paariks nädalaks ära. Pakkisin oma kohvri ja tulen selle järele pärastlõunal.””

“Te olite kahtlemata väga üllatunud niisuguse teate peale?” päris Holmes.

“Mitte eriti, sir. Sellest ajast peale, kui tal oli see auditeerimistöö harupankades, polnud teada, millal ta võib ära olla. Muidugi polnud ta kunagi olnud järjest ära kaht nädalat, välja arvatud puhkuse ajal, kuid ta oli nii sageli paari päeva kaupa ära olnud, et ma olin harjunud tema äkiliste lahkumistega.”

“Kui kaua oli tal olnud see lisatöö pangas – paar kuud, kas polnud?”

“Rohkem. Arvan, et ta sai selle umbes eelmiste jõulude ajal.”

“Oh, jah, muidugi,” sõnas Holmes hooletult, “ja see töö viis teda muidugi kauaks kodust ära?”

“Jah, tõesti, ja see paistis teda päris väsitavat, nii palju õhtuseid ja öiseid töid, teate, sir. Sellest oli küllalt, et teda kurnata, sest ta oli alati olnud niisugune väga vaikne, endassetõmbunud härrasmees ja käis varem harva väljas.”

“Kas Mr. Booth jättis maha palju oma vara?” küsis Holmes.

“Väga vähe ja kogu tema vara koosneb vanadest kasututest asjadest. Kuid ta oli äärmiselt aus varas, sir,” ütles Mrs. Purnell paradoksaalselt, “ja ta maksis mulle oma rendi ära, enne kui ta kolmapäeva hommikul lahkus, kuni järgmise laupäevani, sest ta ei kavatsenud varem tagasi tulla.”

“See oli temast kena,” ütles Holmes mõtlikult naeratades. “Muide, kas juhtute teadma, kas ta andis ära mõningaid oma asju, enne kui ta lahkus?”

“Noh, mitte just vahetult enne, kuid paari viimase kuu jooksul on ta ära viinud enamiku oma raamatuist ja need maha müünud, arvan ma, paar tükki korraga. Tal oli üsna suur kirg vanade raamatute vastu ja ta ütles mulle, et mõned tema väljaanded olid päris palju väärt.”