Читать книгу Meie lapse linnuraamat - Marko Mägi - Страница 2

Marko Mägi
Meie lapse linnuraamat

Meie lapse linnuraamat

Tekst: Marko Mägi Illustratsioonid: Grete Alt

Toimetanud Mari Klein Kujundanud Rein Seppius

© Marko Mägi, Grete Alt ja Ühinenud Ajakirjad, 2020

ISBN 978-9949-696-51-2

e-ISBN 9789949696758

Trükk Print Best

MIKS ON VAJA TEADA, KES ON KES?

Mart tuli hommikul lasteaeda uudisega – ta nägi hommikul tiigil ujumas suurt lindu. Kui ta uudistama läks, tõusis lind valjusti häälitsedes lendu. Vett pritsis igale poole, ka Mardi pluusile. Mart näitas uhkusega sõpradele märga laiku pluusil, mis ei olnud veel ära kuivanud. Karl lausus, et tema nägi ka ükskord lindu. See olevat istunud puu otsas ja röökinud hästi valjusti. Nii valjusti, et hirmus hakkas ja ta ei julgenud enam õues olla. Hanna lausus aga, et tema näeb kogu aeg ja hästi palju linde, kuid need lendavad nii kiiresti, et neid ei ole võimalik vaadata – ainult vilksamisi näed silmanurgast ja läinud nad ongi. Mart ja Karl küsisid, kuidas Hanna üldse teab, et need linnud on – äkki on hoopis lennukid? Hanna aga vastas, et ega ta tita ole ja tunneb linnu iga kell ära, kasvõi silmanurgast vilksatades. Poisid ei olnud selles aga sugugi kindlad ja küsisid teistelt ka, kas Hanna ikka tunneb linde. Asi lõppes sellega, et kõik lapsed hakkasid rääkima, kes millist lindu näinud on. Olaf olevat kunagi näinud pika nokaga lindu, Katrin aga imetillukest sulekera, mille saaks tikutopsi panna, Robert aga teadis, et on olemas nii suur lind, kelle seljas väikesed lapsed lennata saaksid. Ja nii nad lobisesid terve päeva lindudest, kuid keegi ei saanud tegelikult aru, millisest linnust parasjagu jutt käib. Kui lapsed oleksid linde tundnud, siis oleksid nad võinud aimata, et Mart räägib sinikael-pardist, Karl pasknäärist ja Hanna väikestest värvulistest, keda on väga palju, nad ongi kiired ja seepärast on neid ka raske märgata.

Seepärast ongi oluline teada, milline lind on milline. Paljud linnud on esmapilgul üksteisega sarnased, kuid ometigi on nad erinevad. Näiteks on kuldnokk ja musträstas mõlemad mustad kollase nokaga linnud, kuid üks on siiski kuldnokk ja teine musträstas. Erinevuste märkamiseks tuleb linde natuke jälgida, raamatut sirvida ja peagi saab selgeks, kes on kes. Ja siis võid juba sõpradele lindude tundmist õpetada, et ka nemad targemaks saaksid.

See raamat tutvustab meie kõige tavalisemaid linde, kes on peaaegu kogu aeg inimese lähedal olemas, kuid kelle nägemiseks tuleb natuke vaeva näha. Paljud neist on lausa sellised, kes on inimese lähedusse elama kolinud ja metsas neid ei kohtagi. Mõni lind on meil ainult soojal ajal ning lahkub talve eest soojale maale. Teised jäävad aga talveks meile ja tulevad toime ka külma talveilmaga. Kindlasti kohtad linde, keda selles raamatus ei ole – siis küsi vanematelt, kas on veel linnuraamatuid, kust sa saaksid lindude kohta uurida. Kuid alustuseks katsu selles raamatus olevad liigid selgeks saada.

MIKS VAADATA LINDE?

Linnud on pidevalt meie läheduses ja nad on äärmiselt põnevad: kuuled neid valjult laulmas või näed kummaliselt käitumas. Näiteks võib vares magavat koera sabast sikutada, rasvatihane ja puukoristaja talvel aknale koputada, et sa neile süüa annaksid. Selleks, et lindudest rohkem teada, on vaja esmalt nad endale selgeks teha – milline on vares, milline on punarind, milline on sinikael-part? Mõtle, kui hea on sõbrale öelda, et nägid hallrästast ja ta saab kohe aru, millist lindu sa silmas pead. Ei ole vaja omavahel vaielda ja pikalt seletada.

Loodust ja linde jälgides saad uusi teadmisi ning ka mõnusasti puhata. Näiteks on väga hea mere ääres linde vaadelda – kellele siis ei meeldiks suvel rannas käia. Lisaks ujumisele ja liivalosside ehitamisele võid samal ajal lindudel silma peal hoida ja nii mõnegi uue linnu selgeks saada. Veekogud on selleks head kohad, sest paljud veelinnud tunnevad end vees turvaliselt ega pruugi inimest silmates kohe põgeneda.

Aga tegelikult on linnud kõikjal ja igal ajal meie ümber. Olen kindel, et ka praegu on su akna taga mõni lind, kuid tema nägemiseks pead hoolega ümbrust uurima. Ta võib olla puu otsas okste vahel peidus või hiilida rohu sees. Kuna linnud on siiski suhteliselt suured loomad, märksa suuremad kui putukad, siis meeldib paljudele lindude tegemisi jälgida. Öösel enamik linde magab, kuid mõni tegutseb ka pimeduses. Just nagu meie, inimesedki.

Kui sul on paha tuju, siis mine õue linde vaatama. Või vaata neid läbi akna ja peagi läheb sul tuju paremaks, usu mind!

Inimestel on kombeks külmade ilmade saabudes lindudele süüa anda. Talvisel ajal ongi hoovi või akna taha riputatud toidumaja ümbrus parim lindudega tutvumiseks, sest siis näed korraga mitut liiki ja õpid neid eristama. Suvisel ajal ei ole vaja linde toita, sest siis leiavad linnud endale ise süüa. Pealegi ei tea inimesed, mida lindudele suvel süüa anda ja nii võib linde suvel toites neile rohkem kahju kui kasu teha.

Suvel ei pruugi linnud end nii kergesti näidata, sest poegade eest hoolitsedes üritavad nad end varjata. Pealegi on siis puudel-põõsatel lehed suured, rohi lopsakas ja linnud ei paista sellest rohelusest välja, pigem on neid kuulda. Laulu järgi on samuti võimalik linde tundma õppida, kuid esmalt tuleks linnud ikkagi välimuse järgi selgeks saada.

Lindude jälgimiseks pead olema rahulik – tuleb end mõnusalt metsa serva, hoovi, randa, heinamaale, põllule, rõdule või aknale sättida ning laiselda. Võid lausa tooli võtta, vaikselt istuda ja ümbrust jälgida. Varem või hiljem märkad linde.

Lindude vaatlemisel on abi binoklist, millega saad ka väikeseid linde lähedalt uurida. Kui sul binoklit ei ole, siis küsi naabrilt või sõbralt – äkki tal on. Või siis kirjuta jõuluvanale, et ta sulle binokli tooks! Võid ka vanematele öelda, et hea oleks, kui peres oleks vähemalt üks binokkel, parem veel kui mitu. Hoia alati käepärast pliiats ja paber, sest kui linnuraamatut lähedal ei ole, siis saad linnu kohta märkmeid teha või ta kiiresti üles joonistada.

Lindude õppimine sujubki kiiremini neid joonistades, sest nii õpid pöörama tähelepanu olulistele tunnustele. Kui oled vähemalt ühe rasvatihase joonistanud, siis tead elu lõpuni, et rasvatihane on sarnane sinitihasega, kuid sinitihase pealagi on sinine, rasvatihasel aga must; põldvarblasel on pealagi pruun, koduvarblasel aga hall.

Kui oled selles raamatus olevad linnuliigid selgeks saanud, siis võid uhkusega öelda, et tunned rohkem linnuliike kui keskmine eestlane. Kuid see ei tähenda, et sa ei võiks neid veelgi rohkem selgeks saada – Eestis on kokku umbes kümme korda rohkem linnuliike kui selles raamatus, maailmas on aga linnuliike kokku üle kümne tuhande.

Igatahes – linnud on vahvad! Saa nendega tuttavaks!

RASVATIHANE

Rasvatihane on kergesti äratuntav: kollane kõht, kõhul must triip, pea must, põsel suur valge laik. Kui oled terase silmaga, siis märkad ka seljal rohekaid sulgi. Rasvatihane on vilgas, nii et vaevalt see sul õnnestub, kuid proovi siiski. Ainult sinitihane on sarnase sulestikuga, kuid sinitihase pealagi on sinine.

Rasvatihast kohtab nii suvel kui ka talvel, nii metsas kui ka koduaias. Rasvatihane on kõige sagedasem talvise toidumaja külaline. Neid on nii palju, et igale eestlasele jaguks isiklik rasvatihane ja mõni jääks veel üle ka. Toidumajas maiustab rasvatihane seemnete ja rasvaga. Seal võivad nad üsna riiakad olla – peletavad üksteist minema, ajavad tiibu laiali, väristavad neid, õõtsutavad end oksal ja võtavad kummalisi poose. Jääb mulje, et lindude vahel käib lausa kaklus, kuid päris võitluseni jõutakse harva. Arglikud ja nõrgemad linnud põgenevad toidumaja juurest ja tulevad sööma hiljem, kui tugevamad linnud on kõhu täis saanud.

Rasvatihased õpivad toidumaja asukoha kiiresti selgeks ja loodavad vähemasti hommikusöögi sealt saada. Seepärast ära imesta, kui nad tulevad su aknale koputama ja ajavad su üles, kui sina alles mõnusalt teki all nohised. Ilmselt unustasid õhtul toidumajja värsket sööki panna ja rasvatihased ütlevad sulle: „Kõht on tühi, anna süüa!”.

Esimesi märke tihaste pesitsemisest võid täheldada juba jaanuaris. Päikeselisel talvepäeval hakkavad isased rasvatihased laulma – nii annavad nad märku, et see koht on nende oma ja teistel rasvatihastel ei maksa sinna trügida. Isased tihased loodavad, et nende laul meeldib emasele rasvatihasele, kellega koos pesitsema asuda ja pojad üles kasvatada.

Pesa teeb rasvatihane puuõõnde, kuid ta pesitseb ka inimeste naabruses: pesi on leitud postkastist, elektrikilbist, metallist aiapostist, isegi seisma jäänud muruniidutraktorist. Oluline on, et pesakoht oleks kiskjate eest kaitstud. Meelsasti teeb ta pesa pesakasti, seega võid rasvatihase kerge vaevaga oma aeda pesitsema meelitada.

Tihasepojad hoiavad vanemate lähedusse ka pärast pesast lahkumist. Nad liiguvad ringi perekonnana, pojad teevad valju häält ja nõuavad vanematelt süüa. Kuid juba mõne nädalaga peavad nad iseseisvaks saama ja õppima ise toitu otsima. Linnuvanemad saavad siis asuda järgmist pesakonda poegi kasvatama, sest ühe suve jooksul võib rasvatihane mitu korda pesitseda.