Читать книгу Venemaa: valguses ja varjus - Marko Mihkelson - Страница 7

Kiievi kotlet on hästi tuntud kanaroog, kuid mitte ainult. Tänu New York Timesi kolumnistile William Safire’le on see sõnapaar kuulsaks saanud ka kõne kohta, mis peeti Ukraina pealinnas vaid kolm nädalat enne Nõukogude Liidu faktilist lagunemist: Ameerika Ühendriikide president George H. W. Bush hoiatas 1. augustil 1991 Kiievis ukrainlasi ja teisi Nõukogude impeeriumi rahvaid „enesetapjaliku natsionalismi” eest. Ülemnõukogu ees esinedes andis Bush kõigiti mõista, et Washington eelistab Nõukogude Liidu püsimist vabariikide iseseisvumisele.

Nende seisukohtade taga oli Brent Scowcroft, realisti ja stabiilsuse nõudlejana tuntud riikliku julgeoleku nõunik, kelle meelest võis Nõukogude impeeriumi kiire kokkukukkumine tuua kaasa tõsise julgeolekuvaakumi eeskätt tuumarelvastust silmas pidades. Ukraina territooriumil oli tollal 1900 strateegilist tuumalõhkepead.

Ometi läks kõik vastupidi Bushi hoiatustele ja Scowcrofti kartustele. 1991. aasta sügisel varises mõne nädalaga kokku impeerium, mille nimel oli sajandeid võideldud ja verd valatud. Nõukogude Liit tundus oma huku eel paljudele küll nõrgenevana, kuid KGB ja sõjakompleksi kestev mõjuvõim ei ennustanud kiiret lõppu.

See polnud siiski mitte esimene kord Vene impeeriumi ajaloos, kui väliste ja sisemiste tegurite kokkulangemine tingis tõsise tagasilöögi sajanditega vormitud ja sügavale juurutatud ekspansioonipoliitikas. Ajaloo inerts oli alati peale jäänud ning näiliselt murrangulised muutused olid lõppenud impeeriumi taastamisega viisil või teisel.

Tulen raamatu viimases peatükis selle teema juurde tagasi ning püüan siis vastata, kas seekordne murrang on tugevam kui sajandeid kaalu kogunud inerts. Mõistmaks aga 1991. aasta sündmusi ja Vene impeeriumi olemust laiemalt, ei pääse me mööda lühikesest sissevaatest kaugemasse minevikku.

Tuntud ajaloolane ja demokraat Juri Afanasjev vastas 1990. aastate keskel mu küsimusele, miks Venemaa ei suuda või ei taha poliitiliselt moderniseeruda, väga kiiresti, osutades kaardile seinal. „Kas sa tead ühtegi teist riiki maailmas, kus territoorium laiub üheteistkümnel ajavööndil Läänemerest Beringi väinani? ” küsis Afanasjev vastu.

Venemaa territoriaalsele hoomamatusele ja sajandeid kestnud ekspansioonile on tähelepanu pööranud paljud ajaloolased. Siiani üks mõjukamaid Vene ajaloolasi Vassili Kljutševski kirjutas juba 19. sajandi teisel poolel, et „Venemaa ajaloo fundamentaalseks põhiteguriks on olnud kas migratsioon või kolonisatsioon”. Samas on Kljutševski ka rõhutanud, et „Venemaa ajalugu on iseennast koloniseeriva riigi ajalugu”. Selle all võib silmas pidada asjaolu, et Vene impeeriumi kujunemisloo ja kiire kontinentaalse ekspansiooni käigus hägustusid emamaa ja kolooniate piirid.

See on üks tegur, mis on hoidnud impeeriumiinstinkti elujõulisena kuni tänapäevani. Olen selle kinnituseks toonud sageli näite, mida kogesin Moskvas Postimehe korrespondendina töötades. 1995. aastal sattusin mõneti juhuslikult tunnistama ilmekat situatsiooni, kus inertne impeeriumiinstinkt kõige eredamalt väljendus. Toonane ekspeaminister Jegor Gaidar korraldas oma erakonna peakontoris seminari liberalismi ajaloo teemal. Kohal olid tuntud professorid Moskva ülikoolist ja teistest kõrgkoolidest. Jutt käis enamasti ajaloo ja tänapäeva seoste üle, eeskätt demokraatlikku traditsiooni silmas pidades. Kuid ühtäkki võttis üks esineja, professor Viktor Šelohhajev, hüüatada: tema on veendunud, et ühel päeval hakkab Venemaa võitlema Balti sadamate pärast. „Ma olen kindel, et mitme inimpõlve järel hakkavad meie lapsed sõdima sellesama Baltikumi pärast. Selline on ajalugu, selline on reaalsus. Praegu on olukord küll märkimisväärselt muutunud. Kuid nii loogika kui ka kogemus on jäänud,” ütles professor Šelohhajev. Sama ootamatult, kui see teema tõusis, pöörduti jälle tagasi demokraatia jutu juurde.

See on juhuslik, kuid siiski kõnekas näide. Tegu polnud ju paadunud šovinisti või populistiga nagu India ookeanis Vene sõduri saabaste pesemisest unistanud Vladimir Žirinovski, vaid professoriga, kes demokraatlikke protsesse vähemalt mõista püüdis. Ometi polnud temagi vaba aastasadadega kujunenud imperiaalsetest harjumustest ja hinnangutest.

Aga mis seal rääkida ühest professorist, kui muret impeeriumi taandumise pärast avaldasid ka demokraatliku tiiva poliitikud. Nii näiteks ütles president Jeltsini lähikonda kuulunud Galina Starovoitova, et „piisab vaid ühest pilgust kaardile, mõistmaks meie geograafilisi kaotusi. Me jääme nende sadamatega, mis olid Peeter I valitsusaja alguses”. Galina Starovoitova enda saatus oli traagiline. Ta mõrvati 1998. aasta novembris Peterburis. Mõrva tellijaid pole leitud.

Veel üks näide, kolmandast vaatenurgast. Venemaa kommunistliku töölisliikumise kunagisi juhte, ajakirjaniku ja Kuuba diktaatori Fidel Castro austajana tuntust kogunud Viktor Anpilov ütles mulle 1996. aasta kevadel otse: „Tuleb taastada igipõlised Vene alad. Igipõlised Vene alad on need, mis kehtestati Peeter I valitsemise ajal.” Punkt.

* * *

Vene impeeriumi algusaegadeks loetakse sageli 16. sajandi keskpaika. Just siis tegi esimene Vene tsaar Ivan IV oma suurimad vallutused, liites Moskva võimu alla üksteise järel Kaasani ja Astrahani khaaniriigi. Need väga hästi organiseeritud ja võimukad islamiriigid olid esimesed Moskva vallutuste seas.

Õigupoolest oli Vene impeeriumiks kasvanud Moskva suurvürstiriigi laienemine alanud kohe pärast mongoli impeeriumi taandumist 14. sajandi teisel poolel ja 15. sajandi algul. Mongoli impeerium, mis oma tipphetkel oli ajaloo suurim riik, mängis algul Moskva ja hiljem kogu Venemaa autoritaarse võimumudeli kujunemisel ning ekspansioonipoliitika tähtsustamisel kahtlemata suurt rolli. Khaanid nõudsid halastamatult ja jõuliselt täielikku allumist kõikidelt alamatelt, ühtviisi nii talupoegadelt kui ka aadlikelt. Pole üleliigne lisada, et tsaar Boriss Godunov põlvnes ise Kuldhordi järeltulijatest: ta oli 14. sajandi keskpaigast Moskva vürstide teenistuses olnud tatari khaani Tšeti lapselapselapselapselaps.

Tahe saavutada vaenlasele ebamugavat strateegilist sügavust niigi rasketes looduslikes tingimustes muutus Moskva vürstidele ja hiljem Vene tsaaridele kinnisideeks, mille nimel oldi piiritult valmis kurnama riigi majandust ja pärisorjusesse surutud elanikkonda. Korduv ajalooline kogemus poolakate, prantslaste ja sakslaste sissetungide näol vaid tugevdas sellist mõtteviisi. Ka NATO laienemine viimasel kümnendil on Venemaal kõige enam kirgi kütnud just sellesama strateegilise sügavuse kaotamise pärast.

Konstantinoopoli langemine 1453. aastal Osmani impeeriumi võimu alla andis Bütsantsi juurtega Moskva vürstidele lisaargumendi oma territoriaalset haaret kasvatada. Tähtsusetu pole seegi, et juba alates 1325. aastast oli Moskva veneõigeusu keskus.

1462. aastal oli Moskva suurvürstiriik kaks korda väiksem kui tänapäeva Eesti. Just siis tuli võimule kahekümne kahe aastane Ivan III, kes järgmise neljakümne kolme aasta jooksul pani aluse sajandeid kestma jäänud ekspansioonile. Teda on muide kutsutud ka „Vene alade kogujaks”, sest üksnes tema võimu ajal laienes Moskva suurvürstkond kolm korda.

Ivan III kõige olulisemad saavutused, mis kujundasid Moskva juhtpositsiooni hilisemas kiires maade ühendamises, olid Novgorodi ja Pihkva vabariigi okupeerimine ja annekteerimine. Mõlemal juhul oli Moskva ülevõimu kehtestamise käekiri sedavõrd sarnane sajandeid hiljem toimunud sündmustega, et sellest võrdlusest ei saa mööda minna. Nii on 1940. aastal toimunud Eesti okupeerimine ja annekteerimine suuresti sarnane Ivan III vallutustega, mis jätavad Lenini ja Stalini vaid usinate õpipoiste rolli. Sovetistamine polnud midagi muud kui impeeriumi keskvõimu tahte pealesurumine.

Rohkem kui nelisada aastat enne enamlaste riiki kasutasid Moskva vürstid võimu kindlustamiseks vallutatud aladel ja seal elavate inimeste meelsuse muutmiseks küüditamist, tapmist ja ülesostmist. Novgorodi moskvastamine kestis veel aastaid pärast ametlikku annekteerimist 1478. aastal: tapeti tuhandeid kohalikku eliiti kuulunud kaupmehi ja teisi linnakodanikke, üle miljoni hektari põllumajandusmaad konfiskeeriti ja jagati Ivan III kuulekatele, peamiselt Moskvast pärit bojaaridele.

Sama kordus Pihkvas. 1510. aastal korraldas Ivan III järeltulija, Moskva suurvürst Vassili III, Pihkva alistamise auks sealsele koorekihile suurejoonelise vastuvõtu. Pidustuste kõrghetkel lasi Vassili kõik külalised arreteerida ning nad koos pereliikmetega Venemaa keskaladele küüditada. Pihkva kesklinna elanikud sunniti kodust lahkuma ning nende asemele toodi peamiselt Novgorodist üle kolmesaja kaupmeheperekonna. Linna garnisoni moodustas samuti Novgorodist toodud ratsaväeüksus.

Eesti koges sellist käekirja esimest korda Liivi sõja ajal 16. sajandil, kui Ivan IV väed rüüstasid linnasid ja külasid, tappes ja küüditades tuhandeid inimesi. Vaatamata hirmu külvamisele jäi tsaaril tookord oma peaeesmärk siiski saavutamata.

Pihkva ühendamine andis Moskvale ühe ettenägematu tulemuse, mille mõju hilisemale Vene ajaloole on väga raske üle hinnata. Aastail 1514–1521 kirjutas Pihkva Jelizari kloostri erakmunk Filofei (Philotheus) suurvürst Vassili III-le saadetud läkitustes esimest korda üheks mõtteliseks tervikuks Kolmanda Rooma idee.

Filofei kirjutas, et „tänapäevaks on kõik kristlikud riigid uskmatute käe läbi hukkunud. Vaid Vene tsaari riik püsib Kristuse tahtel, mis tähendab, et ta on kogu maailma õige usu hoidja ja Jumala valitud riik, mis on kohustatud kuni aegade lõpuni hoidma usu puhtust Kristusesse. Kõik kristlikud riigid on nüüd ühinenud ühtseks õigeusklikuks riigiks: kaks Roomat on langenud, kolmas püsib, neljandat aga ei tule iialgi”.

Filofei ja tema kaasaegsete tekstid panid aluse messianistlikule ideoloogiale, mis on tänini ennast pidevalt taastootnud. Kõige ilmekamalt väljendus see 19. sajandi slavofiilide arutlustes, kus rõhutati Venemaa eripära, tema juhtivat mõju Euroopa tulevikule ning kõrgemate eetilis-kultuuriliste vormide kujundamisele. Ka rahva mälus on selline messianistlik väljavalituse ideoloogia väga sügavale juurdunud. Näiteks eelmise sajandi teisel poolel kuulsid paljud eestlased juttu sellest, kuidas alles Nõukogude Liidu viljastavates tingimustes muutusid siinsed elanikud tsiviliseeritud kirjaoskajaks rahvaks.

Messianistlik Kolmanda Rooma idee hakkas 16. sajandil kiiresti levima ning muutus hiljem Vene impeeriumi ekspansiooni lipukirjaks ja ainuvalitsejate erilise väljavalituse rõhutajaks. Viimasel oli ka väga ilmekas veresidemeline seletus. Pole teada, kas see oli kristlike kirikute unioonist mõtleva paavst Pius II või Moskva õukonna idee, kuid 1472. aastal sõlmiti Ivan III ja Sofia (Zoja) Palaiologose abielu. Enne Moskvasse siirdumist Roomas elanud Sofia oli Bütsantsi viimase keisri, 1453. aastal linna kaitsmisel hukkunud Konstantinos XI vennatütar.

Igatahes kukkus paavsti idee läbi, sest koos Sofiaga Tallinna kaudu Moskvasse saabunud kardinal Antonio mõistis mõned kuud hiljem, et pole mingit võimalust liita Moskva suurvürstiriik kirikute uniooniga. Ka siin on ajaloost tänapäeva ulatuv seos, sest Moskva õigeusu kirik on endiselt umbusklik paavstiga tihedamaid sidemeid sõlmima.

Sofia mängis suurt rolli Moskva õukonna eneseteadlikkuse kasvatamisel. Just Sofia taaselustatud Bütsantsi vaimu ning kahesaja aastaga kuhjunud mongoli kogemuste ja traditsioonide segunemine lõi eelduse Vene impeeriumi kujunemiseks ja tugevnemiseks.

1533. aastaks, kui ametlikult sai võimule tollal kolmeaastane Ivan IV ehk Ivan Julm, oli Moskoovia juba sedavõrd tugev, et võis ette võtta kaugemaid vallutusi. Volga khaaniriikide allutamine avas Vene valitsejale tee Siberisse. Just idasuunalise ekspansiooni algus 16. sajandi teisel poolel muutis Venemaa kiiresti üheks maailma suurimaks riigiks, milleks ta on jäänud tänini.

Ekspansioonipoliitika oli tsaaride välispoliitika kese, mistap oli Venemaa oma naabritega sageli sõjajalal. Nii näiteks oli 17. sajandil Moskva peamine saavutus Poola nõrgestamine ja poliitilise kontrolli võitmine Ukraina üle. 18. sajand tähistas Venemaale kauaigatsetud strateegilisi jäävabu sadamaid nii Lääne- kui ka Mustal merel. 19. sajandil laiendas tsaaririik haaret eeskätt Kesk-Aasia arvel ning kindlustas positsioone Kaukaasias.

Kui 1462. aastal kontrollis Moskva suurvürstiriik vaid 24 000 ruutkilomeetrit, siis tsaaririigi kõrgajal 1866. aastal oli isevalitseja hallata üle 950 korra suurem maa-ala: 23,7 miljonit ruutkilomeetrit. Lihtne rehkendus näitab, et impeerium kasvas nelja sajandi vältel iga aastaga keskmiselt 58 000 ruutkilomeetri ehk umbes praeguse Läti riigi pindala võrra.

Piiride kiire laienemine nõudis rahva toetust. Järgmistes peatükkides räägin lähemalt, milliseid mehhanisme on Venemaa liidrid läbi aegade kasutanud oma eesmärkide, sealhulgas ka ekspansioonile keskenduva välispoliitika elluviimiseks.

Esimese maailmasõja hakul ilmunud raamatus „Martha tee ja Mary tee” kirjeldab inglane Stephen Graham kujukalt inglase, prantslase ja venelase erinevust: kui inglasega veereb jutt spordi ümber ning prantslasega ei saa mööda naistest, siis venelasega on võimatu mitte rääkida Venemaast. See on tõsine tähelepanek, sest venelastele iseloomulik isikliku huvi peaaegu absoluutne allutamine riigitruudusele on muutnud ka impeeriumiidee – mida on looritatud religioosse messianismiga – venelaste identiteedi üheks keskseks tugisambaks.

Pärast munk Filofei Kolmanda Rooma ideed sõnastas Vene impeeriumi ajakohasema ideoloogilise põhitelje Nikolai I haridusminister Sergei Uvarov 1833. aastal. Selleks oli omamoodi kolmainsus: õigeusk, isevalitsus ja rahvuslus. Uvarov seadis ideoloogilise raamistuse keskmesse eeskätt õpetajad, kes pidid uut põlvkonda kasvatama õigeusu vaimus, vankumatus keisritruuduses ning esmajoones vene rahva ülemuslikkust silmas pidades.

Tuntud kirjanikud nagu Fjodor Tjuttšev ja Nikolai Gogol aitasid Uvarovi ideedel jõuda massideni, mistõttu ideoloogiline kolmainsus juurdus sügavamale, kui selle autor loota oskaski. Uvarovi teesid said ka hilisemate venestamiste aluseks impeeriumi äärealadel. Uvarovi impeeriumiidee oli sedavõrd õnnestunud, et üksnes väikeste kohendustega on see suutnud püsida läbi kommunistliku perioodi kuni tänapäevani.

1943. aasta septembris oli Jossif Stalin sunnitud tagasi pöörduma Uvarovi juurde, et innustada venelasi võitlema sakslaste vastu. Vaatamata veerandsada aastat kestnud kiriku mahasurumisele, osalisele hävitamisele ja võitlevale ateismile pidi Stalin järele andma rahva hinges endiselt tähtsale õigeusule ning sisuliselt legaliseerima taas Moskva patriarhaadi eesotsas patriarh Sergiusega. Tõsi, kirik langes selle sammuga eriteenistuste pingsa kontrolli alla, millest ta pole suutnud tänini päriselt vabaneda.

Teise maailmasõja idarindel – või Suures Isamaasõjas, nagu seda Venemaal nimetatakse – rünnati vastast aga üha enam loosungiga „Stalini eest, kodumaa eest!”, mis kõlas kui Uvarovi „isevalitseja ja isamaa eest”. Kirik pakkus Stalini üleskutsetele moraalset tuge. Tasub tähele panna, et just nn Suure Isamaasõja võidumotiiv koos selle uvarovlike komponentidega on keskne identiteeditelg ka nüüdsel Venemaal. Viiskümmend aastat hiljem polnud pilt suuremat muutunud. „Meie oleme venelased, meiega on Jumal,” võis 2. oktoobril 1993. aastal lugeda suurelt loosungilt miitingul Venemaa välisministeeriumi akende all Smolenski väljakul. Päev hiljem ründas üleskrutitud rahvamass Ostankino telejaama, et nende arvates põhiseaduse ümber segaduse korraldanud president Jeltsin võimult tõugata.

Nõukogude ajalooteaduse mõjul on Vene impeeriumi lõpuks mõnigi kord loetud Romanovite kukutamist 1917. aastal. See on viga, sest enamlaste riigipöörde järel tsaarivõimu varemetele rajatud Nõukogude Liit polnud siiski midagi muud kui impeeriumi uuendamine. Loosungid olid küll uued ning monarhiat asendas vormiliselt põhiseadusega kaitstud parteidiktatuur, kuid aastasadadega sissetallatud ekspansioonipoliitika jätkus isegi senisest hoogsamalt. 1920. aastate algul peideti see kommunistliku maailmarevolutsiooni sildi varju. Poola ja Balti riikide tagasivallutamise ebaõnnestumine peatas veidi hoogu, ent peagi tehti Poolas, Bulgaarias, Bessaraabias ja mujal töörahva mässuõhutuste kaudu uus katse.

Üks viimaseid seesuguseid katseid laiendada Nõukogude impeeriumi lääne suunas tehti 1. detsembril 1924. aastal Eestis. Mäss kukkus läbi ning just see sundis Moskvat ümber hindama oma edasist ekspansioonistrateegiat.

Ülemaailmne majanduskriis 1920. aastate lõpul andis Moskva vallutusplaanidele juba uue tõuke. Kodusõja päevil enamlastevastaste mässude halastamatu mahasurujana kurikuulsust kogunud kindral Mihhail Tuhhatševski loodud välk- ja hävitussõja kontseptsioon leidis Stalini heakskiidu ning Teise maailmasõja eelõhtuks oli Nõukogude Liidul üks maailma kõige võimsamaid armeesid.

Moskva traditsioonilise ekspansioonipoliitika huve teenis suurepäraselt ka 23. augustil 1939. aastal sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakt. Kuigi Soome Talvesõda oli Moskvale suur läbikukkumine, saavutati piiride laiendamine Baltikumis, Lääne-Valgevenes, Poolas, Lääne-Ukrainas ja Bessaraabias suurema vastupanuta.

Olgugi et Teise maailmasõja vallapäästmisel oli Nõukogude Liidul varjamatu roll, väljus Moskva suurest ja ohvriterohkest sõjast ühe peamise võitjana. Vene impeerium polnud kunagi varem nautinud sellist mõjujõudu kui 20. sajandi teisel poolel, säärast võimu polnud olnud ühelgi Vene tsaaril ega keisril. Lisaks impeeriumi vahetutele piiridele oli Moskva poliitilise ja majandusliku kontrolli all pool Euroopat ning terve rida riike Aafrikas, Ladina-Ameerikas ja Aasias. Bipolaarne maailmakord tegi Nõukogude Liidust kõikide peamiste globaalsete sündmuste mõjutaja.

Seejuures sobisid eesmärkide saavutamiseks ka näiliselt rahumeelsed tegevused. Nii tunnistas Leonid Brežnev salajases kõnes 1973. aastal Prahas, et „me saavutame pingelõdvendusega selle, mida meie eelkäijad ei suutnud sõjalise jõuga ähvardades”.

NLKP keskkomitee rahvusvahelise osakonna ülem Boriss Ponomarjov pakkus 1979. aasta oktoobris välja Venemaa uue ekspansioonipoliitika. Tema käsitluses eksisteeris neli riikide ringi, milles Moskval tuli oma huvisid kaitstes tegutseda. Esimesse kuulus vaid Nõukogude Liit, teise Ida-Euroopa satelliitriigid, kolmandasse Kolmanda Maailma ning neljandasse kapitalistlikud riigid. Ponomarjovi strateegia järgi tuli eeskätt laiendada oma mõju Kolmandas Maailmas, et tõrjuda seal lääneriikide positsioone.

Nõukogude ekspansioonipoliitika Kolmandas Maailmas kätkes aktiivset riigipöörete organiseerimist ja mahitamist: Egiptuses (1952), Iraagis (1958), Peruus (1968), Süürias (1966), Somaalias (1969), Liibüas (1969), Sudaanis (1969), Beninis (1972), Etioopias (1974 ja 1977), Lõuna-Jeemenis (1978), Grenadas (1979), Suriname’is (1980). 1956. ja 1968. aastal kasutas Moskva kahel korral sõjajõudu, et vaigistada oma lähemas naabruses – Ungaris ja Tšehhoslovakkias – tekkinud vastuseisu Nõukogude ülevõimule.

Kuid siis äkki juhtus see, mida oma võimsuse tipul olnud impeerium poleks osanud oodata. Uus ekspansioon lõunasse tõi kaasa katastroofi, millest toibumine on nõudnud pikka aega.