Читать книгу Vägivallatu suhtlemine - Marshall B. Rosenberg - Страница 3

Vägivallatu suhtlemise tuum

See, mida ma oma elus ihkan, on kaastunne,

südamest andmisel põhinev enese

ja teiste vaheline voog.

Marshall Rosenberg

Sissejuhatus

Uskudes, et meile on loomuomane nautida kaastundlikku andmist ja saamist, olen enamiku aja oma elust mõtisklenud kahe küsimuse üle. Mis on see, mis eraldab meid oma kaastundlikust loomusest, juhtides vägivaldse ja ekspluateeriva käitumiseni? Ja vastupidi, mis laseb mõnel inimesel isegi kõige raskemini talutavates olukordades jääda siiski kontakti oma kaastundlikkusega?

Minu huvi nende küsimuste vastu tekkis lapsepõlves, 1943. aasta suve paiku, kui meie perekond kolis Detroiti, Michigani. Teisel nädalal pärast meie saabumist puhkes kohalikus avalikus pargis ühe vahejuhtumi tõttu rassidevaheline sõda. Järgnevatel päevadel tapeti üle neljakümne inimese. Meie naabruskond asus täpselt vägivalla keskmes ning me veetsime kolm päeva kodus luku taga.

Kui rassirahutused lõppesid ja kool jälle algas, avastasin, et ka nimi võib olla sama ohtlik kui nahavärv. Kui õpetaja minu nime välja hüüdis, sisistasid kaks poissi mind põlglikult jõllitades: “Kas sa oled itske?” Ma ei olnud seda sõna kunagi varem kuulnud ega teadnud, et see on juutide kohta kasutatav halvustav väljend. Pärast kooli ootasid need kaks poissi minu väljumist, nad lükkasid mu pikali, lõid ja peksid mind.

Sellest 1943. aasta suvest alates olen nende kahe küsimuse üle pead murdnud. Mis näiteks laseb meid jääda kontakti oma kaastundliku loomusega isegi kõige jubedamates olukordades? Ma mõtlen selliseid inimesi nagu Etty Hillesum, kes suutis jääda kaastundlikuks koguni Saksamaa koonduslaagrite jaburatele korraldustele alludes. Oma tolleaegses päevikus kirjutas ta:

Mind ei ole kerge hirmutada. Mitte sellepärast, et ma olen julge, vaid sest ma tean, et tegemist on inimestega ja et mul tuleb kogu jõust püüda aru saada kõigest, mida keegi eales teeb. Ja tol hommikul oli see tõeliselt tähtis: mitte see, et torisev noor Gestapo ohvitser minu peale karjus, vaid see, et ma ei tundnud nördimust, pigem siirast kaastunnet ning soovi küsida: “Kas sul oli väga raske lapsepõlv, kas su pruut jättis sind maha?” Jah, ta paistis vaevatuna ja piinatuna, süngena ja nõrgana. Ma oleksin tahtnud teda sealsamas kohe “ravima hakata”, sest tean, et temasarnased haletsusväärsed noored mehed muutuvad ohtlikuks niipea, kui inimeste hulka lastakse.

Etty Hillesum, “Päevaraamat”

Uurides tegureid, mis mõjutavad meie võimet jääda kaastundlikuks, hämmastas mind, kui olulist tähtsust mängib selle juures meie keele- ja sõnakasutus. Sestsaadik olen sidunud suhtlemise – rääkimise ja kuulamise – ühe kindla meetodiga, mis viib meid südamest andmiseni; ühendab iseenda ja teistega viisil, mis laseb loomupärasel kaastundel õide puhkeda. Ma kutsun seda meetodit Vägivallatuks Suhtlemiseks, kasutades sõna “vägivallatu” nii nagu Gandhi – viidates meie loomulikule kaastundeseisundile, kui vägivald on südames raugenud. Kuigi me ei pruugi pidada oma kõnepruuki vägivaldseks, viivad meie sõnad kas meid ennast või teisi tihti valuni ja haigetsaamiseni. Mõnes ühiskonnas tuntakse meetodit, mida kirjeldan, Kaastundliku Suhtlemisena; lühendit VVS kasutatakse kogu selles raamatus viitamaks Vägivallatule või Kaastundlikule Suhtlemisele.

VVS: suhtlemisviis, mis juhib meid südamest andma.

Viis keskendada tähelepanu

VVS baseerub keelel ja suhtlemisoskustel, mis tugevdavad meie võimet jääda isegi kõige raskemini talutavates olukordades inimeseks. See ei sisalda eneses midagi uut; kõik, mis tervikuna moodustab VVSi, on teada juba sajandeid. Eesmärgiks on meile meelde tuletada seda, mida juba niigi teame – kuidas meid, inimesi, on loodud teistega suhtlema –, ja aidata meid elada viisil, mis tegelikult avaldub selles teadmises.

VVS aitab meil muuta viisi, kuidas me ennast väljendame ja teisi kuulame. Harjumuspäraste ja masinlike reaktsioonide asemel saavad meie sõnad teadlikeks vastusteks, mis toetuvad kindlale arusaamale sellest, mida me tajume, tunneme ja tahame. Me õpime ennast ausalt ja selgelt väljendama, pöörates teistele lugupidavat ja empaatilist tähelepanu. Iga kontakti puhul kuuleme me iseenda ja teiste sügavamaid vajadusi. VVS õpetab meid tähelepanelikult jälgima ja määratlema käitumisi ning olukordi, mis meid mõjutavad. Me õpime ära tundma ja selgelt välja ütlema seda, mida konkreetsest olukorrast ootame. See on lihtne meetod, kuid toob kaasa võimsa muutuse.

Kui VVS asendab meie vanad alistuva, ründava või kaitsekäitumise mudelid, millega vastame hinnangulisusele ja kriitikale, hakkame tajuma iseennast ja teisi, samuti oma kavatsusi ja suhteid, uues valguses. Vastupanu, kaitsed ja vägivaldsed reaktsioonid on viidud miinimumini.

Me näeme suhteid uues valguses, kui kasutame VVSi, et kuulata omaenda ja teiste sügavamaid vajadusi.

Kui me keskendume sellele, mida teine inimene näeb, tunneb ja vajab, mitte diagnoosimisele ja hinnangu andmisele, siis avastame oma kaastunde sügavuse. Iseenda ja teiste põhjalikku kuulamist rõhutades kasvatab VVS austust, tähelepanelikkust ja empaatiat ning kutsub esile vastastikuse soovi südamest anda.

Kuigi ma nimetan VVSi “suhtlemismeetodiks” või “kaastunde keeleks”, on see midagi enamat kui väljendusviis. Sügavamal tasandil on see pidev meeldetuletus keskendada tähelepanu kohtadele, kust on tõenäosus leida seda, mida otsime.

Üks lugu räägib mehest, kes seisab tänavalaterna all ja otsib midagi neljakäpakil. Temast möödub politseinik ja küsib, mida ta teeb. “Otsin oma autovõtmeid,” vastab mees, kes tundub veidi purjus olevat. “Kas need kukkusid siin maha?” pärib politseinik. “Ei,” vastab mees, “ma kaotasin need kõrvaltänaval.” Nähes politseiniku hämmeldunud ilmet, kiirustab mees seletama: “Aga siin on valgustus palju parem!”

Laskem teadlikkuse valgusel paista kohtadesse, kust on lootust leida seda, mida otsime.

Mulle näib, et meie kultuuritaust aitab kaasa tähelepanu keskendamisele kohtadele, kust tõenäoliselt ei leita seda, mida tahetakse. Ma arendasin VVSi välja kui viisi treenida oma tähelepanu keskendamist – et kiirata välja teadlikkuse valgust – kohtadele, kust on lootust saada, mida otsin. See, mida ma oma elus ihkan, on kaastunne, ühisel südamest andmisel baseeruv iseenda ja teiste vaheline voog.

Sellise kvaliteediga kaastundest, millele ma viitan kui “südamest andmisele”, on juttu minu sõbra Ruth Bebermeyeri loodud laulusõnades:

Kui me anname südamest, siis teeme seda rõõmust, mida tunneme iga kord, kui teise inimese elu tahtlikult rikastame. Sellisest andmisest on kasu nii andjale kui ka saajale. Saaja naudib seda kingitust ilma, et peaks muretsema tagajärgede pärast, mis käivad kaasas hirmust, süütundest, häbist või millegi saavutamise soovist ajendatud kingitustega. Andja saab kasu tõusnud enesehinnangust, mis kaasneb mõistmisega, et ta saab anda oma panuse teise inimese heaolule.

VVSi kasutamine ei eelda, et inimene, kellega me suhtleme, on kursis VVSi käsitleva kirjandusega või tunneb üleüldse huvi meiega kaastundliku suhtlemise vastu. Kui me jääme VVSi põhimõtetele truuks, ajendatuna üksnes andmisest ja kaastundlikust vastuvõtust, ning teeme kõik võimaliku, et teised aru saaksid, et see on meie ainuke motiiv, siis tulevad nad meiega kaasa ja lõpuks oleme me võimelised üksteisega kaastundlikult suhtlema. Ma ei ütle, et see juhtub alati kiiresti. Kuid siiski olen ma kindel, et kaastunne puhkeb vältimatult õide, kui me jääme truuks VVSi põhimõtetele ja meetodile.

VVSi meetod

Saavutamaks vastastikust soovi südamest anda, suuname me oma tähelepanu neljale valdkonnale, millele on viidatud kui VVSi mudeli neljale komponendile.

Esiteks jälgime me seda, mis tegelikult antud olukorras toimub: kas see, mida me näeme teisi ütlemas või tegemas, rikastab või ei rikasta meie elu. Nipp seisneb nähtu sõnastamises ilma hinnangute ja kriitikata – lihtsalt ütleme, mida inimesed teevad ja kas see meile meeldib või mitte. Järgmiseks väljendame me seda, mida seoses vaadeldavaga tunneme: kas meil on valus, kas me oleme hirmunud, rõõmsad, imestunud, ärritunud vms. Ja kolmandaks ütleme, millised meie vajadused on seotud nende tuvastatud tunnetega. Teadlikkus nendest kolmest komponendist on VVSi kasutamise puhul oluline, et selgelt ja ausalt väljendada seda, kuidas me ennast tunneme.

Neli VVSi komponenti:

1. vaatlus

2. tunne

3. vajadused

4. palve

Näiteks ema võiks oma teismelise pojaga rääkides kasutada neid kolme komponenti järgmiselt: “Felix, kui ma näen kahte paari musti sokke söögilaua all ja kolme paari televiisori kõrval, siis tunnen ma ärritust, sest vajan meie ühistes ruumides rohkem korda.”

Sellele järgneb kohe ka neljas komponent, väga konkreetne palve: “Kas sa oleksid nõus panema oma sokid enda tuppa või pesumasinasse?” See neljas komponent näitab, mida me teiselt inimeselt tahame oma elu rikastamiseks või toredamaks muutmiseks.

Niisiis on VVSi osaks nende nelja infokillu väljendamine väga selgelt kas verbaalselt või mingil muul viisil. Selle suhtlemisviisi teiseks aspektiks on samade nelja killu vastuvõtmine teistelt. Me astume nendega ühendusse, adudes esmalt, mida nad näevad, tunnevad ja vajavad, et seejärel saada neljanda komponendi, nende palve kaudu teada, mis rikastaks nende elu.

Kui meie tähelepanu on pidevalt keskendatud mainitud valdkondadele ja me aitame teistel sama teha, siis loome vastastikku toimiva sujuva suhtlusvoo, kuni kaastunne hakkab avalduma loomuldasa: mida ma vaatlen, tunnen ja vajan; mida ma palun oma elu rikastamiseks; mida sina vaatled, tunned ja vajad; mida sa palud oma elu rikastamiseks …

VVSi meetod

Konkreetsed tegevused,

mida me vaatleme ja mis meie heaolu mõjutavad

Kuidas me ennast vaadeldavaga seoses tunneme?

Millised vajadused, väärtused, soovid jne

tekitavad neid tundeid?

Konkreetsed tegevused,

mida me oma elu rikastamise

nimel palume teha

Seda meetodit kasutades võime alustada kas enese väljendamisest või selle neljaosalise teate empaatilisest vastuvõtust teistelt. Kuigi me õpime 3.–6. peatükis kõiki nelja komponenti kuulama ja suusõnaliselt väljendama, on oluline meeles pidada, et VVS ei toetu paika pandud valemile, vaid sõltub situatsioonist, samuti isiklikest ja kultuurilistest eripäradest. Ehkki mina viitan VVSile käepäraselt kui “meetodile” ja “keelele”, on kõik neli selle meetodi komponenti võimalikud ilma ühtegi sõna lausumata. VVSi põhiolemus peitub nende nelja komponendi leidmises oma teadvusest, mitte konkreetsetest välja öeldud sõnadest.

Kaks VVSi osa:

1. enda aus väljendamine nende nelja komponendi abil

2. kaaslase empaatiline kuulamine nende nelja komponendi abil

VVSi lisamine oma ellu ja maailma

Kui me kasutame oma suhetes – iseendaga, teiste inimestega, gruppides – VVSi, siis püsime loomulikus kaastundeseisundis. Seetõttu on võimalik seda lähenemist efektiivselt kasutada igal tasandil ja igas situatsioonis suheldes:

• lähisuhetes

• perekonnas

• koolis

• organisatsioonides ja asutustes

• teraapias ja nõustamisel

• diplomaatilistel ja äriläbirääkimistel

• igat sorti vaidluse ja konfliktide puhul

Osa inimesi kasutab VVSi suurema sügavuse ja hoolivuse saavutamiseks oma lähisuhetes:

Kui ma õppisin, kuidas võin VVSi kasutades ühtviisi hästi vastu võtta (kuulata) ja anda (ennast väljendada), vabanesin tundest, et olen “uksematt” ja rünnatu, ning jõudsin sõnade tõelise kuulmiseni ja nende taga peituvate tunnete mõistmiseni. Ma avastasin ühe väga haavunud mehe, kellega olin kakskümmend kaheksa aastat abielus olnud. Ta oli minult nädal enne [VVSi] seminarile tulekut lahutust palunud. Et pikk jutt lühemaks teha – me oleme siin täna kahekesi ja ma hindan seda [VVSi] panust meie loo õnnelikku lõppu … Ma õppisin kuulama tundeid, väljendama oma vajadusi, aktsepteerima vastuseid, mida alati kuulda polnud tahtnud. Ta ei ole siin selleks, et mind õnnelikuks teha, samuti ei ole mina siin tema õnne nimel. Me oleme õppinud arenema, aktsepteerima ja armastama, nii et see meile mõlemale rahuldust pakuks.

San Diego seminaril osalenu

Teised kasutavad seda efektiivsemate suhete loomiseks töö juures. Üks õpetaja kirjutab:

Ma olen kasutanud VVSi erivajadusega laste klassides juba terve aasta. See õnnestub isegi kõnepeetuse, õpiraskuste ja käitumisprobleemidega laste puhul. Üks poiss meie klassis sülitab, vannub ja karjub ning torgib pliiatsiga oma laua juures seisvaid õpilasi. Ma juhendan teda: “Palun ütle seda teisiti. Kasuta oma kaelkirjakukeelt.” (Mängukaelkirjakud on mõnel seminaril kasutusel VVSi demonstreerimise abivahenditena.) Seepeale tõuseb ta kohe sirgelt püsti, vaatab selle lapse poole, kellele tema viha on suunatud, ja ütleb rahulikult: “Ka sa läheksid palun minu lauast eemale? Ma tunnen viha, kui sa mulle nii lähedal seisad.” Talle vastatakse näiteks nii: “Vabandust! Ma unustasin ära, et see sind häirib!”

Ma hakkasin mõtlema frustratsioonile, mida see laps oli minus tekitanud, ja üritasin välja selgitada, mida temalt vajan (peale korra ja harmoonia). Ma mõistsin, kui palju aega olin matnud tundide ettevalmistamisse ja kuidas minu vajadus loovuse ja kaasatöötamise järele olid “lühisesse jooksnud”, kuna pidin tegelema käitumisega. Samuti tundsin ma, et ei suuda täita teiste õpilaste vajadusi. Kui see õpilane edaspidi klassis korda rikkus, ütlesin talle: “Ma vajan sinu tähelepanu.” Ühes päevas võib tarvis minna sadat vihjet, kuid sõnum jõuab temani ja tavaliselt hakkab ta tunnis kaasa töötama.

Õpetaja Chicagost, Illinoisist

Üks arst kirjutab:

Ma kasutan oma arstipraksises järjest enam VVSi. Mõned patsiendid küsivad minu käest, kas ma olen psühholoog, sest tavaliselt arste ei huvita, kuidas patsient oma elu elab või oma haigusega hakkama saab. VVS aitab mul mõista, millised on patsiendi vajadused ja mida tal on tarvis antud olukorras kuulda. Ma leian, et see on iseäranis abistav hemofiilia- ja aidsihaigetega suhtlemisel, sest sellistel puhkudel halvendavad patsiendi viha ja valu oluliselt patsiendi ja tervishoiutöötaja vahelist suhet. Hiljuti ütles üks minu aidsihaige naispatsient, keda olen ravinud viimased viis aastat, et kõige enam on teda aidanud minu katsed leida viise, kuidas ta saaks oma igapäevast elu nautida. Selles osas aitab mind palju VVSi kasutamine. Kui ma varem sain teada, et minu patsient põeb surmaga lõppevat haigust, jäin ka ise sellesse prognoosi kinni ja tänu sellele oli mul raske teda siiralt innustada oma elu edasi elama. Koos VVSiga olen ma arendanud välja uue teadlikkuse, samuti uue keele. Ma imestan, kui hästi sobib see minu arstipraksisesse. Mida rohkem ma seda “VVSi tantsu tantsin”, seda rohkem energiat ja rõõmu oma tööst tunnen.

Arst Pariisist

Ja on neid, kes kasutavad seda poliitilisel areenil. Üks Prantsuse valitsuse liige märkas oma õde külastades, kui isesuguselt õde ja tema abikaasa omavahel suhtlesid ning teineteisele vastasid. Saanud julgustust nende VVSi kirjeldustest, mainis ta järgmisel nädalal eesootavat Prantsusmaa ja Alžeeria vahelist ülevõtmisprotseduure puudutavat läbirääkimist. Kuigi aeg oli piiratud, lähetasime ühe prantsuse keelt kõneleva VVSi treeneri Pariisi seda valitsuseliiget juhendama. Hiljem omistas ta enamiku oma edust nendel läbirääkimistel äsjaomandatud suhtlemistehnikatele.

Ühel seminaril Jeruusalemmas, millest võtsid osa erinevate poliitiliste veendumustega iisraellased, kasutasid osalejad VVSi, et väljendada ennast seoses äärmiselt vaidlusaluse Läänekalda teemaga. Paljud iisraellased, kes on end sisse seadnud Läänekaldal, usuvad, et täidavad niimoodi oma usulist kohustust. Tänu sellele pole nad konfliktis mitte ainult palestiinlastega, vaid ka teiste iisraellastega, kelle arvates on palestiinlastel sellel alal õigus iseseisvusele. Ühel istungil tutvustasime kolleegiga osavõtjatele empaatilist kuulamist VVSi abil ja seejärel õhutasime kursuslasi kordamööda asetama ennast rollimängus vastase seisukorda. Kahekümne minuti pärast teatas üks uusasunik oma valmisolekust kaaluda Läänekaldal maa taotlemisest loobumist ja kolida Iisraeli rahvusvaheliselt tunnustatud territooriumile, kui tema poliitilised oponendid suudavad teda ära kuulata samamoodi, nagu teda praegu oli kuulatud.

Nüüdseks on VVS saanud kogu maailmas väga väärtuslikuks abivahendiks ühiskondadele, kes seisavad silmitsi vägivaldsete konfliktide ja tõsiste etniliste, usuliste ja poliitiliste pingetega. VVSi koolituse levik ja selle kasutamine inimeste lepitamiseks Iisraeli konfliktis Palestiina võimudega, samuti Nigeerias, Ruandas, Sierra Leones ja mitmel pool mujal valmistab mulle erilist heameelt. Hiljuti veetsin koos oma kolleegidega kolm pingelist päeva Belgradis, treenides rahu nimel töötavaid inimesi. Kui kohale jõudsime, võisime treeningul osalejate nägudel näha sinna sööbinud meeleheidet, sest nende maa oli haaratud julma Bosnias ja Horvaatias peetavasse sõtta. Treeningu edenedes hakkasin kuulma osalejate häälde sugenenud naeru, kui nad väljendasid oma tänulikkust ja rõõmu selle üle, et olid leidnud otsitud kindlustunnet. Kahe nädala jooksul Horvaatias, Iisraelis ja Palestiinas toimunud koolitustel nägime taas sõjakeerisesse paisatud meeleheitel linnakodanikke, kes said tänu VVSi treeningutele tagasi oma elavuse ja kindluse.

Ma tunnen end õnnistatuna, et mul on võimalik maailmas ringi rännata, õpetades inimestele suhtlemisviisi, mis annab neile jõudu ja rõõmu. Ma olen rahul ja elevil, et saan nüüd selles raamatus jagada Vägivallatu Suhtlemise rikkusi ka teiega.

Kokkuvõte

VVS aitab meil saada kontakti enda ja teistega viisil, mis laseb meie loomuomasel kaastundel õide puhkeda. See juhendab meid, kuidas muuta oma väljendumis- ja kuulamisharjumusi ning teadvustada endale nelja valdkonda: mida me vaatleme, tunneme ja vajame ning mida palume oma elu rikastamiseks. VVS soodustab süüvivat kuulamist, austust ja empaatiat ning kutsub esile soovi südamest anda. On inimesi, kes kasutavad VVSi selleks, et iseendaga kaastundlikult suhelda, ja neid, kes saavutavad selle abil sügavamad suhted, efektiivsemad tööalased sidemed või edu poliitilisel areenil. Kogu maailmas kasutatakse VVSi, et lepitada kõikvõimalikke vaidlusi ja konflikte.

VVS praktikas

“Mõrtsukas, kõrilõikaja, lapsetapja!”

Kogu raamatut läbivad dialoogid, mis on pealkirjastatud “VVS praktikas”. Nende eesmärgiks on anda tegelikku maiku vestlustest, kus kõneleja kasutab Vägivallatu Suhtlemise põhimõtteid. Siiski pole VVS lihtsalt mingi keel või sõnakasutusmeetodite kogum; teadlikkust ja selles sisalduvat kavatsust võib väljendada ka vaikimise ja kohaloleku kvaliteedi, samuti näoilmete ja kehakeele kaudu. Praktilise VVSi dialoogid, mida te loete, on paratamatult tegelike olukordade nõrutatud ja lihtsustatud versioonid; vaikse empaatia hetked, pajatused, huumor, žestid jne loovad kõnelejate vahele märksa loomulikuma vastastikuse sideme, kui on võimalik edasi anda trükitud dialoogides.

Ma tutvustasin Vägivallatut Suhtlemist Petlemis Deheisha põgenikelaagri mošees umbes saja seitsmekümnele islamiusulisele Palestiina mehele. Suhtumine ameeriklastesse polnud sel ajal kuigi hea. Kõneldes märkasin äkki kuulajaskonna hulgas summutatud ärevat kihamist. “Nad sosistavad, et te olete ameeriklane!” teavitas mu tõlk mind samal hetkel, kui üks härrasmees kuulajate seast püsti tõusis. Otse minu poole vaadates karjus ta täiest kõrist: “Mõrvar!” Kohe liitus temaga veel tosin häält kooris: “Kõrilõikaja! Lapsetapja! Mõrtsukas!”

Õnneks suutsin oma tähelepanu keskendada sellele, mida see mees tundis ja vajas. Ma olin saanud selleks puhuks ka mõned vihjed. Teel põgenikelaagrisse olin märganud mitmeid tühje pisargaasiballoone, mis eelneval ööl sinna olid visatud. Kõigil balloonidel oli selgelt näha kiri Made in U.S.A. Ma teadsin, et põgenikes oli varjul palju viha Ameerika vastu, kes varustas Iisraeli pisargaasi ja relvadega.

Ma pöördusin selle mehe poole, kes oli mind mõrvariks nimetanud:

Mina: Kas te olete vihane, sest soovite, et meie valitsus kasutaks oma varusid teistmoodi? (Ma ei teadnud, kas minu oletus on õige või mitte, oluline oli minu siiras soov saavutada kontakt tema tunnete ja vajadustega.)

Tema: Pagana õige, ma olen vihane! Arvate, et me vajame pisargaasi? Me vajame kanalisatsiooni, mitte pisargaasi! Me vajame eluasemeid! Me vajame omaenda kodumaad!

Mina: Nii et te olete maruvihane ja hindaksite mõningast toetust oma eluolu parandamiseks ja poliitilise iseseisvuse saavutamiseks?

Tema: Kas te teate, mis tunne on siin elada koos oma naise ja lastega kakskümmend seitse aastat, nagu mina olen elanud? On teil üldse ähmast ettekujutust, mismoodi me oleme elanud?

Mina: Tundub, et te olete meeleheitel ja tahate teada, kas mina – või keegi teine – suudan tegelikult mõista, mida tähendab elu sellistes tingimustes. Kas ma saan teist õigesti aru?

Tema: Te tahate seda mõista? Öelge mulle, kas teil on lapsi? Kas nad käivad koolis? Kas neil on mänguväljakud? Minu poeg on haige! Ta mängib lahtises reovees! Tema klassis pole raamatuid! Olete te näinud kooli, kus pole raamatuid?

Mina: “Ma kuulen, kui raske teil on siin oma lapsi kasvatada; te tahate mulle teada anda, et soovite oma lastele vaid seda, mida kõik teised lapsevanemad – head haridust, võimalust mängida ja kasvada tervislikus keskkonnas …”

Tema: See on põhimõtteliselt õige! Inimõigused – teie, ameeriklased, kutsute seda vist nii? Miks ei tule rohkem ameeriklasi siia vaatama, milliseid inimõigusi te meile toote!

Mina: Te tahate, et rohkem ameeriklasi oleks teadlikud siinsetest ebanormaalsetest kannatustest ja mõtleks tõsisemalt meie poliitilise tegevuse tagajärgedele?

Meie dialoog jätkus, tema väljendas peaaegu kakskümmend minutit oma valu ja mina kuulasin iga väite taga peituvaid tundeid ja vajadusi. Ma ei nõustunud ega vaielnud vastu. Ma ei võtnud tema sõnu rünnakuna, vaid kingitusena kaasinimeselt, kes tahab minuga jagada oma hinge ja äärmist haavatavust.

Kui see härrasmees lõpuks tundis, et teda on mõistetud, oli ta võimeline kuulama minu sealviibimise põhjust. Tund aega hiljem kutsus seesama mees, kes mind mõrvariks oli nimetanud, mu oma koju pidulikule ramadaani õhtusöögile.

SÕNAD ON AKNAD

(või on nad seinad)