Читать книгу Lembitu - Mart Helme - Страница 5

Kui püüda leida Lembitu-aegsele olustikule Läänemere idakaldal mingit kõige iseloomulikumat ühisnimetajat, siis oleks selleks tõenäoliselt kõikide sõda kõigi vastu. Jah, loomulikult, sõda polnud just päris igapäevane seisund. Arheoloogiline leiumaterjal, kroonikad ja kirjeldused selleaegsetest ühendusteedest kinnitavad, et eri rahvaste, hõimude ja piirkondade vahel toimus ulatuslik kaubanduslik läbikäimine, ent ometi lõõmas kõige selle taustal sõda.

Miks siis, võime küsida. Kas tõesti olid inimesed sel ajal jõhkramad, barbaarsemad, sõjakamad? Raske öelda. Sõjakus või rahuarmastus pole üksnes aprioorsed psüühilised, emotsionaalsed seisundid ja kategooriad. Pigem kujundab neid ja surub inimestele peale väline keskkond. Vaid vähesed inimesed on pidevas võitlusvalmiduse seisundis. Enamik hindab palju kõrgemalt turvalisust ja rahu, mis tagavad ühiskonnale jätkusuutliku arenemise ja sotsiaalse tasakaalu püsimise võimalused palju kindlamalt kui lakkamatu sõdimine.

Ometi peame nentima, et 13. sajandi algus oli meie piirkonnas kõike muud kui rahulik. Et sellest enam selgust saada, peame heitma pilgu märksa kaugemale ajaloo hämarusse ning vaatama, missuguste pikaajaliste arengute tulemusena olid etnilis-poliitilised jõujooned varasematel sajanditel siinses piirkonnas välja kujunenud.

Teisel aastatuhandel e.m.a. algas protobalti hõimude aeglane liikumine põhja poole, aladele, mida siiani olid asustanud läänemeresoome hõimud, surudes neid järk-järgult põhja poole või siis hävitades ja assimileerides.

Alad, kuhu sel moel järgnevate sajandite jooksul välja jõutakse, asuvad praeguses Põhja-Lätis, ning hõimud, kes balti ekspansiooni tõttu kõige rohkem kannatada said ning koomale suruti, kuulusid liivlaste hulka. Järgnevalt kujuneski eesti ja läti hõimude kõige vahetumaks kokkupõrkejooneks muistse Ugandi maakonna lõunapiir Kagu-Eestis ja muistse Sakala maakonna lõunapiiri idapoolne ots.

Ühtlasi kujunes sellest piirist ka üks muistse Eesti rindejooni, sest vahekorrad latgalitega – läti hõimuga, kes seda piirkonda asustas – jäid vaenulikuks kuni 13. sajandil toimunud Baltimaade kristianiseerimisvõitluste (aga ehk oleks õigem öelda – alistamisvõitluste) lõpuni.

Ent kuigi sõbralikud polnud muistsete eestlaste^[1.] suhted ka leedulastega, mis sellest, et otsest kokkupuudet viimastega polnud. Kui eestlaste vahekorrad lätlastega olid paljuski pingelised viimastesse kui sissetungijatesse suhtumise tõttu, siis leedu–läti keeruliste suhete põhjuseks oli peale tavapärase saagiahnuse vaieldamatult ka Leedu vürstide soov allutada endale kõik balti juurtega hõimud ning luua sel moel tugev, tsentraliseeritud ning ekspansioonivõimeline kuningriik.

Selle küll alles 1253. aastal suurvürst Mindaugase juhtimisel sündinud kuningriigi üheks potentsiaalseks laienemissuunaks oli kahtlemata ka läti, liivi ja eesti hõimudega asustatud ala, mida käidi järjekindlalt rüüstamas ka veel siis, kui see oli juba pikemat aega allutatud ordu ja piiskoppide võimule.

Põhjasuund jäi leedukate ambitsioonides ida- ning kirdesuunaga võrreldes siiski tagaplaanile ning Pihkvas, Polotskis ja Novgorodis toimuv huvitas leedu vürste kaugelt enam kui Tartus, Otepääl või Valjalas aset leidev.

Sellest hoolimata kujutasid leedukad kogu 13. sajandi vältel endast tõsist ohtu mitte üksnes oma võimu Liivimaal alles kindlustavatele uutele võõrpäritolu maaisandatele, vaid ka Neitsi Maarjale pühitsetud maa elanikele tervikuna. Olgu selle näiteks kas või ordule leedulaste ja semgalite poolt osaks saanud hävitav lüüasaamine Saule lahingus 1236. aastal , kus lisaks viiekümnele langenud orduvennale tapeti ka ordumeister Volquin.

Leedulaste kaalukust ja aktiivsust kohalikus geopoliitilises kontekstis ei maksa siiski imeks panna. Kuigi jagunenud kaheks suureks hõimuks, aukštaitideks ja žemaitideks, kelle omavahelised suhted olid kohati vägagi teravad, tõukasid leedulaste ekspansiooni lisaks unistusele allutada endale ka teised balti hõimurühmad, tagant veel kaks olulist tegurit, mis seadsid nad teiste kohalike rahvastega võrreldes eelisasendisse.

Esiteks oli võrreldes eestlaste, lätlaste või liivlastega tunduvalt kaugemale arenenud leedulaste ühiskondlik-riiklik korraldus. Leedu hõime juhtisid juba päritavad sugukondlikud aristokraatiad, kellele nii poliitika kui sõdimine olid tõeliseks elukutseks ning kes eristusid lihtrahvast oluliselt suuremal määral nii oma positsioonilt, õigustelt kui kohustustelt. Sellesuunalisi arenguid võib Leedus hauapanuste ja matmiskommete põhjal selgelt näha juba 5.–6. sajandil. Vastavalt nimetatud arengu loogikale olid leedulased oma põhjapoolsetest naabritest üle ka relvastuse ning professionaalsete sõdalaste kihi tekkimise poolest, kuigi see vahe 13. sajandi algul polnud ehk veel eriti määrav.

Määrav oli aga leedulaste arv võrreldes teiste Läänemere idakaldal asuvate rahvastega. Kui eestlaste üldarvuks hinnatakse muistse vabadusvõitluse algusajal kuni 200 000 inimest, siis leedulasi oli hinnanguliselt umbes kaks korda rohkem ehk siis 400 000.

Kui panna siia kõrvale eestlastega umbes võrdväärne arv lätlasi (latgaleid neist siiski mitte rohkem kui ehk 50 000–70 000) ja vaid 20 000 liivlast, äratab leedulaste demograafiline rusikas kohalikus mõõtmes vaieldamatult aukartust.

Muistse vabadusvõitluse perioodil kuuleme leedulastest ometi hoopis vähem kui lätlastest või liivlastest. Mis puutub viimastesse, siis olid nad kahtlemata üldises konstellatsioonis üha enam kaalu kaotav tegija. Kuigi kolme hõimu vahel jagunenud liivlaste mõned rühmad asusid majanduslikult vägagi soodsatel positsioonidel, kontrollides Väina (läti k. Daugava) jõe ülitulusat kaubandust, polnud neil tegelikkuses jõudu selle seisundi säilitamiseks. Väina keskjooksul asuvad liivlased olidki koos osa latgalitega 13. sajandi alguseks langenud Polotski vürstiriigi võimu alla ning neid valitsesid viimase osastisvürstid Jersikas ja Kokneses (Kukenois).

Väina liivlaste maksukohustus Polotski ees tähendas ühtlasi, et viimane oli poliitiliseks tegijaks kogu Väina jõe basseinis. See ilmnes kohe, kui sakslased alustasid ristisõda liivlaste vastu, keda Polotski vürstid pidasid maksumaksjatena oma kaitsealusteks. Sakslastelt nõudis tõsist diplomaatilist osavust, aga ka jõudu ja salakavalust, et Koknese vürst Vjatško (Vetseke) ja Jersika vürst Vsevolod (Vissevalde) mängust kõrvaldada ning neutraliseerida seeläbi ka Polotski vürstide ambitsioonid piirkonnas.

Väina alamjooksu, Metsepole, Koiva ja Kuramaa liivlased olid meie poolt vaadeldava perioodi alguseks oma sõltumatuse võõrastest siiski veel säilitanud ja kujutasid kohalikus kontekstis endast suhteliselt iseseisvaid tegijaid, kelle kaal killustatuse, napi rahvaarvu ja kohatise segaasustuse tõttu lätlastega polnud siiski teab kui suur.

Eestlaste suhted liivlastega polnud sakslaste saabumise eel sugugi nii vaenulikud, nagu me hilisema aja sõjakäikude põhjal võiksime järeldada. Kuigi mingist rahvustundest tänapäevases tähenduses ei saa me sel ajal veel rääkida, olid läänemeresoome hõimud lõuna poolt sisse tungivate balti hõimude suhtes ometi nii või teisiti omavahel liitlasteks. Tõsi küll, liivlaste segunemine lätlastega Idumeas (Asti järvest lõuna poole jääv ala) ja Kura poolsaare keskosas oli liivlased paratamatult muutnud omamoodi pantvangiks ning puhvriks lätlaste ja eestlaste vahel, kuid otsest vihavaenu – nagu see eksisteeris latgalite ja eestlaste, eestlaste ja leedulaste vahel – kindlasti polnud.

Igatahes on tõsiasi, et kui piiskop Albert 1208. aastal alustas oma esimest ristiretke ugalaste vastu, oli tema lippude all liivlasi ilmselt vaid käputäis ning needki eelkõige oletatavasti juba 1201. aastal ristiusu vastu võtnud Koiva liivlaste vanema Kaupo hõimust. Ülejäänud liivlasi, kes mäletasid veel hästi Väina liivlaste Ako poolt juhitud ülestõusu lüüasaamist Holmi all 1206, oli raske või lausa võimatu innustada äsjaste vaenlaste lipu all suguvendade eestlaste vastu sõjakäigule minema. Võimalik, et liivlaste sõjakäigule viimine oli raskendatud ka autoriteetsete vanemate puudumise tõttu. Viimased olid võitluste käigus sakslaste poolt lihtsalt tapetud.

Kindlasti polnud liivlased eestlastevastasest sõjakäigust huvitatud aga ka puhtpraktilistel põhjustel. Polnud ju kuigi raske ette näha, et eestlasi üheainsa sõjakäiguga alistada ei ole lihtsalt võimalik ning et retkele järgneb kindlasti verine kättemaks löögi alla sattunud ugalaste, aga võimalik ka, et nendega liitu astunud teistegi eesti hõimude poolt. Seega oli eestlastega suhteliselt rahumeelselt koos eksisteerinud ja äsja sakslaste käe läbi suuri kaotusi kandnud liivlaste seisukohast igati tark ennast löögi alla mitte seada.

Murrangut eestlaste ja liivlaste suhetes võime täheldada alles aastast 1210, kui pärast eelmisel aastal kehtinud vaherahu algas sõjategevus eestlaste vastu uuesti ning sedapuhku juba liivlaste arvukamal osalusel. Siinkohal väärib märkimist, et samal aastal tegi osa liivlasi koos kuralaste ja leedulastega siiski veel katset saksa ekspansiooni peamist tugipunkti Riiat vallutada. Piiramine kestis mitu kuud, aprillist juulini, kuid lõppes siiski edutult. Nimetatud intsident veenis liivlaste viimaseid vastuhaklikke juhte ilmselt aga lõplikult selles, et mõistlikum on nüüdsest peale end uute isandate tahtele allutada, seda enam, et esimesena ristiusku astunud ja ennast sakslaste teenistusse andnud Kaupo näis olevat vallutajate juures suurde ausse tõusnud. Kindlasti oli liivlastele lisaahvatluseks ka see, et sakslaste oskuslikul juhtimisel ning osalusel olid juba esimesed edukad sõjakäigud nendest osa võtnud liivlastele ja lätlastele end ära tasunud märkimisväärselt suure saagiga, eestlaste vasturetked osutunud aga lõppkokkuvõttes suhteliselt väheedukaks.

Liivlaste regulaarne osalemine retkedes Eesti maakondade vastu ei jäänud siinpool raja muidugi märkamata ning 1211. aastal tabas lätlasi ja liivlasi äge eestlaste (sakalaste, ugalaste ja läänemaalaste) vasturetkede laine, nii et Henriku sõnul “ühed läksid ja teised tulid”. Retkedele pidi krooni panema saarlaste (kes sedapuhku esimest korda mandrihõimudega koos sakslaste vastu välja astusid), läänlaste ja revalaste suur retk Koiva liivlaste vastu eesmärgiga vallutada Kaupo tugipunkt Toreida (hiljem Turaida). Paraku lõppes see sõjakäik tänu Kaupole Riiast saadetud abiväele eestlaste kaotusega, nii et saarlased olid sunnitud koguni oma Väinal blokeeritud laevad maha jätma ja maitsi tagasi Eestisse taganema.

Siinkohal ei ole meie ülesandeks siiski kõigi nende arvukate retkede ja vasturetkede fikseerimine – seda teeme hiljem –, vaid eestlaste ja liivlaste vahekorra muutumise dünaamika esiletoomine. Mis iganes ka polnud põhjuseks, et liivlased Eesti ala vallutamisse kaasati, kaasa tõi see igal juhul tollele ajale iseloomuliku veritasulaadse vastureaktsiooni, mis viis mõne aastaga kui mitte sõbralikud, siis vähemalt teineteisesse neutraalselt suhtuvad sugulashõimud vaenujalale. Eksisteerib koguni seisukoht, mille kohaselt just eestlaste liiga tormakad ja verised tasuretked liivlaste aladele olid tõukejõuks, mis sundisid algul vähemalt südames eestlaste poole hoidnud liivlasi ülekohtu eest kättemaksu ja sakslastelt kaitset otsima ning mis seeläbi liivlased juba pöördumatult eesti hõimude vastasesse koalitsiooni surusid.

Liivlastest kaugelt leppimatumad ja ohtlikumad vaenlased olid eestlastele siiski lätlased. Viimased jagunesid mitmeks suuremaks rühmaks, kellest eestlaste – ugalaste ja sakalaste vahetuteks naabriteks olid Ida-Lätit asustavad latgalid. Ka eestlastega piirnevad latgalid jagunesid kahe muistse maakonna vahel. Neist idapoolsem oli Adsele, läänepoolsem Talava, mõlemad tugevalt Pihkva vürstiriigi mõju all. Lõunapoolsed latgalid olid omakorda Polotski vürstide maksusõltlased ning asusid Jersika ja Koknese osastisvürstiriikide territooriumil. Tänu Vene vürstiriikide mõjule olid latgalid sakslaste tuleku ajaks juba arvestataval määral ristiusustatud. Ent seda muidugi sakslastele vastuvõetamatusse “hereetilisse” kreekakatoliku usku.

Latgalite sõltlust naabruses asuvatest Vene vürstiriikidest on ühelt poolt seletatud venelaste nii demograafilise kui poliitilise ekspansiooniga lääne suunas 11.–12. sajandil. Teisalt on latgalite leplikkuses venelaste suhtes nähtud aga ka püüdu otsida poliitiliselt arenenumatelt ning sõjaliseltki võimekatelt venelastelt abi agressiivsete eestlaste vastu. Kindlasti tuleb latgalite idaorientatsiooni puhul arvestada aga ka puht majanduslike huvidega: ida ja lääne vahelises kaubanduses nägid suurepärast rikastumisallikat mitte üksnes Väina jõe ääres elavad liivlased ja seelid, vaid ka kõik teised piirkonda asustanud hõimud ja rahvad.

Igatahes võinuks Liivimaa saatus kujuneda hoopis teistsuguseks, kui osaliselt kristianiseerunud ja sõjaliselt võrdlemisi tugevad latgalid 13. sajandi algul poleks maale tunginud sakslastes näinud liitlasi oma võitlustes eestlaste vastu ja loobunud vastupanust uustulnukatele. Nagu teame, tuli neil seda otsust hiljem kibedasti kahetseda, ajahetke reaalpoliitika oli nende vaatevinklist aga just niisugune. Igatahes, kui Läti Henrik räägib eestlaste vastu sõtta läinud lätlastest, peab ta üldreeglina silmas just latgaleid.

Latgalitest lõuna poole, Väina jõe lõunakaldale jäi nende kaugeltki mitte nii arvukas sugulashõim seelid. Erinevalt latgalitest, kes jäävad ajaloo valgusse veel hiljemgi ning lõppkokkuvõttes annavad nime nii läti rahvale, Lätimaale kui ka selle kõige idapoolsemale suurele piirkonnale, kaovad seelid iseseisvate tegijatena ajaloo areenilt üsna pea pärast nende allutamist sakslastele 1208. aastal. Me ei pruugi aga hetkegi kahelda, et ka seelid võtsid Eestisse korraldatud sõjakäikudest suuremal või vähemal määral osa.

Seelidest läände jäi suur, tugev ja sõjakas semgalite hõim, mille tollasest asualast umbes kolmandik on praeguse Põhja-Leedu aladel. 13. sajandi algul olid semgalid tugeva leedulaste surve all ning seetõttu nägid nad nagu latgalidki maale saabunud sakslastes võimalikke liitlasi. Juba 1202. aastal sõlmis üks semgalite mõjukamaid juhte, Tērvete (L. H.: Therwetene) vanem Vesthard (Viesturs) piiskop Albertiga leedulaste vastu suunatud liidulepingu. Leping tõstis Vesthardi staatust semgalite seas sedavõrd, et lühikese ajaga sai temast sisuliselt kogu Semgallia (Zemgale) valitseja. Sakslaste järjekindel tugevnemine teiste läti (ja liivi) hõimude alistamise käigus muutis Vesthardi peagi aga murelikuks ja kui sakslased 1210. aastal Semgalliasse võimsa Mežotne linnuse rajasid, otsustas ta liidulepingu katkestada ning alustada lähenemist hoopis leedulastele, otseselt vahekorda sakslastega siiski teravdamata. Sakslaste võitlused Semgallia pärast puhkesidki seepärast alles 1219. aastal ning kestsid vaheaegade ning vahelduva eduga kuni sajandi lõpuaastateni välja. Seega olid semgalid sajandi esimesel kahel kümnendil sakslaste seisukohast võttes omamoodi puhvriks põhjapoolsete alade ja leedulaste vahel, aidates seega Riia pehmet kõhualust kindlustades vahetult kaasa vallutajate positsiooni tugevnemisele ning ühtlasi ka eesti hõimude vastu suunatud retkede teostamisele.

Eraldi tuleb Läti puhul rääkida Kuramaast, kus etniline pilt oli samuti kirju. Oleme juba maininud, et Kuramaa põhjapoolset rannikuala asustasid ribana liivlased. Neist lõuna poole jäid samuti läänemeresoome algupära kuralased ehk kurelased, kes on kogu poolsaarele andnud ka nime. Kui suur võis olla nende arv, on praegu raske öelda, kuid igatahes olid nad poliitiliselt ja sõjaliselt piisavalt tugevad, nii et nendega arvestati. Eelkõige oli tegemist siiski näoga mitte niivõrd sisemaa kui mere poole seisva rahvaga. Teadaolevalt olid kuralased sarnaselt saarlastega 12. sajandil, kui Skandinaavia viikingiaeg juba lõpule jõudis, ka peamisteks nn. idaviikingiteks, kelle arvukatest rüüsteretkedest räägivad paljud Põhjamaade allikad.

Eesti suunal olidki kuralaste peamisteks partneriteks saarlased, ent võimatu pole, et ülejäänud liivlastest kauem säilitasid siin sõbralikud suhted saarlastega ka Kuramaa liivlased. Igatahes on märk sellest jäänud liivi keelde tänase päevani, sest eestlane on liivi keeles just nimelt “saarli”. Põhja pool olid kuralased mõnevõrra segunenud liivlastega, kuralastest lõunasse jäid aga kuršid, balti hõim, kellega samuti lõunapiiril oldi segunenud.

Meid huvitaval ajajärgul võtsid kuralased küll osa mitmest sõjalisest operatsioonist sakslaste ja nende liitlaste vastu, kuid üldiselt jäid nad sündmuste tulipunktist sajandi esimestel kümnenditel siiski pigem kõrvale ja võimalik, et nägid ohtu endale mitte niivõrd sakslastes kui leedulastes. Alles 1220. aastatel hakkas sakslaste surve kuralastele ja kuršidele tugevnema. Siiski õnnestub vallutajatel Kuramaa lõplikult alla heita alles 1266. aastal.

Niisugune oli siis olukord, millega Lembitul tuli oma poliitilisi ja sõjalisi käike kavandades arvestada lõunasuunal.

Ent sõjapilved olid alalõpmata silmapiiril ka idakaares. Polotski vürstiriigist ja selle huvidest Väina jõe orus oleme põgusalt juba rääkinud. Läti aladel saavutatud edule vaatamata polnud Polotsk ometi vürstiriik, mis kogu Baltikumis (kasutame siinkohal mõnevõrra meelevaldselt seda hilisemat terminit) ennast maksma oleks suutnud panna. Selleks oli ta liialt mässitud sisemistesse võimuvõitlustesse ning kui huvi Väina jõe basseini ning sellega seotud kaubanduslike võimaluste vastu kõrvale jätta, oli ta orienteeritud pigem itta ja lõunasse.

Polotskist põhja jäi aga teine Vana-Vene vürstiriik, mille paljas olemasolugi kujutas endast eestlastele ja lätlastele pidevat ohuallikat. Selleks oli Pihkva.

Iseenesest oli Pihkva pigem tunduvalt suurema ja võimsama Novgorodi mõjualune ega oleks sellise tagamaata keeruliste suhetega piirialal kuigi hästi toime tulnud. Rahvarikka, jõuka, välja kujunenud riikluse, kaubanduslikult ja poliitiliselt aktiivse Novgorodi ripatsina sai Pihkva oma rolliga läänesuunalise eelposti ja samasuunalise ekspansiooni platsdarmina aga suurepäraselt hakkama.

Samas, kuigi 12. sajandi II poolel venelaste rüüsteretked Karjalasse, Eestisse, Lätti ja mujale kaugeltki ei lakka, kaob nendest 11. sajandile omane teravus ning sihikindel püüdlus Läänemere idakaldal kindlalt kanda kinnitada. Ühesõnaga, see, mida taotlesid Jaroslav Tark ja tema vahetud järglased: allutada endale kohalikud hõimud, asutada vallutatud aladele kindlad oma garnisonidega mehitatud tugipunktid (Tartu, Otepää), võtta kontrolli alla siinsed kaubateed ja sadamad, rajada osastisvürstiriigid ning luua niiviisi läbi Eesti ja Läti otseühendus Rjurikovitšite emamaa Rootsiga – kõik need ambitsioossed püüdlused mandusid tasapisi vaid tavapäraste saagiretkede jadaks.

Vene ekspansiooni nõrgenemist on seletatud sealsete vürstiriikide skandinaavia päritolu valitsejate venestumisega, mistõttu nad kaotasid ajapikku huvi kaugeks ja võõraks muutunud emamaa vastu, aga ka Kiievi suurvürstide ning teistegi valitsejate tähelepanu kandumisega märksa rikkamale, arenenumale ja ahvatlevamale Bütsantsile. Ning kindlasti ei saa siinkohal unustada ka vürstidevahelist võimuvõitlust, millest oli 13. sajandi alguseks saanud ilmselgelt Vana-Vene riiki killustav ja halvav faktor. Kogu oma alastuses ilmnes see mõned aastakümned hiljem, kui Venemaa mattus mongoli-tatari vallutuse alla.

Eestlaste õnneks polnud ka Novgorod, Pihkvast rääkimata, meie poolt käsitletaval perioodil kogu oma potentsiaalile vaatamata kaugeltki nii löögivõimeline, kui oleks võinud olla. Põhjusi oli siin mitu. Kõigepealt oli Novgorod siiski kaupmeeste riik, kus märkimisväärne osa mõjukast kodanikkonnast leidis, et sõda võib väljakujunenud kaubandussidemeid pigem kahjustada kui edendada. Teiseks polnud Novgorod sarnaselt teiste Vana-Vene riikidega mitte täisvürstiriik, vaid oma rahvakogunemise (veetše) ja jõukate kodanike poolt organiseeritud parteilaadsete mõjugruppidega pigem midagi vabariigitaolist. Mõnikord ongi Novgorodi nimetatud “bojaarivabariigiks”.

Vürstid Novgorodil siiski olid, kuid valitsema pidid nad ranges vastavuses kohalike seaduste ja kommetega ning novgorodlastel oli õigus vürst, kellega nad rahul ei olnud, linnast minema kihutada. Kord oli novgorodlaste viha eest sunnitud vürstitroonilt põgenema isegi hiljem vene õigeusu kirikus pühakuks kuulutatud Aleksander Nevski, Jäälahingu (1242) kangelane.

Sõja korral sai Novgorodi vürstist väejuht ning paljuski just selle pärast kaupmehed vürsti institutsiooni talusidki.

Seega meenutas Novgorod mõnevõrra Skandinaavia ühiskondi, kus konungite ja jarlide võim vabade kodanike üle oli küllaltki piiratud ja seondus samuti pigem sõjapidamisega.

Novgorod ei kujutanud endast Vana-Vene vürstiriikide konstellatsioonis siiski midagi täiesti eraldiseisvat. Allus ju Novgorodki formaalselt Kiievile, kuigi nautis tegelikkuses pigem iseseisvust. Sestap, vaatamata sellele, et novgorodlased kutsusid endale vürste, mitte ei saanud neid üldise võimupäriluse korras, tegid nad seda eranditult Vana-Vene vürstikodadest ehk Rjurikovitšite hulgast. Meie poolt vaadeldaval ajajärgul oli Novgorodis kujunenud traditsiooniks, et vürste kutsuti järjekindlalt Vladimir-Suzdalist, kust saadi alati vajaduse korral ka sõjalist abi. Novgorodi enda sõjajõud koosnesid maakaitseväelastest, keda juhtis vürst oma isikliku sõjasalga ehk družiinaga. Kokkuleppe kohaselt pidi Novgorodi kutsutud vürsti družiina koosnema vähemalt kolmesajast elukutselisest sõjamehest.

Tänu oma erilisele asendile Vana-Vene vürstiriikide hulgas – ja seda nii poliitiliselt kui geograafiliselt – jäi Novgorod Kiievi-Venet nõrgestavas vürstidevahelises võimuvõitluses mõnevõrra kõrvaltvaatajaks. Ometi ei andnud see talle teiste arvelt esilekerkimiseks mingeid eeliseid. Sest esiteks kees Novgorodis sisemiselt oma lakkamatu võimuvõitlus – küll bojaaride ja vürstide vahel, küll erinevate bojaarlike fraktsioonide vahel, küll rikaste ja lihtrahva, küll erinevaid välispoliitilisi suundumusi pooldavate rühmituste vahel – ja teiseks oli Novgorod etniliselt liiga heterogeenne, et kogu oma potentsiaal tõrgeteta mis tahes suure poliitilise eesmärgi teenistusse rakendada.

Eesti seisukohast oli oluline, et suurt osa “bojaarivabariigi” Eestiga piirnevast territooriumist asustasid läänemeresoome hõimud. Neist olid eestlastele kõige lähemad vadjalased, kes Narva jõe tagustel aladel elasid osaliselt küll segamini juba Karjala kannaselt alla valgunud ingerlastega.

1200. aasta paiku olid Novgorodi vabariigi loodepoolsetel aladel vadjalased siiski kõige märkimisväärsemaks etniliseks rühmaks, kelle mõju pidi olema tugev ka Novgorodis endas. Nimelt oli seal Tšuudi tänav (läänemeresoomlaste, eriti vadjalaste vana venekeelse nimetuse “tšuud” järgi) ja Vadja maantee, veetšel kasutatavaks keeleks polnud aga veel mitte vene, vaid “tšuudi” ehk tõenäoliselt siis vadja keel. Ka kutsuti Novgorodimaa vadjalastega asustatud piirkonda, mis ulatus Narva jõest läänes kunagise Ingeri jõeni idas ja Soome lahest põhjas tänapäeva Oudovani (vn. k. Gdov) lõunas, vadja viiendikuks. Vadja viiendik säilis omaette administratiivse üksusena ka pärast Novgorodi allutamist Moskvale 15. sajandi lõpul.

13. sajandi alguseks olid vadjalased oma otsese poliitilise mõju Novgorodimaal siiski juba kaotanud. Pärast 1069. aastal koos Polotski vürsti Vseslaviga tehtud ebaõnnestunud katset vallutada nende maadele 859. aastal rajatud Novgorod algas vadja eliidi – ja seejärel pikkamööda ka lihtrahva venestumine.

Vadjalaste venestumisele aitas tugevasti kaasa see, et nad ka tollal vaatamata ulatuslikule asualale polnud eriti arvukad, mistõttu idaslaavlaste kolonisatsioon ning sellega kaasnenud poliitilise võimu kindlustumine nende aladel leidis vadjalaste poolt võrdlemisi nõrka vastupanu. Ometi polnud nad sõjaliselt sugugi tähtsusetu tegur, sest vadjalaste sõjasalgad jäid Novgorodi maakaitseväes tavapärasteks tegijateks “bojaarivabariigi” vallutamiseni Moskva poolt.

Kui suur võis vadjalaste arv aastal 1200 ligilähedaseltki olla, on paraku võimatu öelda, sest lähteandmeid hinnangu andmiseks on liiga vähe.

Vadjalaste allutamise tõttu Novgorodile ning nende integreerituse tõttu sealsesse riiki ja ühiskonda on meil juba keerukas rääkida otseselt eestlaste ja vadjalaste vahelistest suhetest 13. sajandi algul, ehkki mingil määral need kindlasti eksisteerisid. Poliitilisel ja sõjalisel tasandil langesid need aga paratamatult eesti hõimude ning naabruses asuvate Vene vürstiriikide vaheliste suhete üldisesse konteksti. See kontekst oli aga pingeline vaatamata ulatuslikule kaubavahetusele, mõningasele hõimulähedusele osaga Pihkva ja Novgorodi vürstiriikide elanikest ning ilmselt ka märkimisväärsetele kultuurilistele mõjutustele idast.

Sest kuigi lätlased eestlastele enne sakslaste tulekut alailma tüli tekitasid, polnud nad kogu oma vaenulikkusele vaatamata mingil juhul piisavalt tugevad, et eesti hõime endale allutada, maksukohuslasteks muuta või neid oma asualadelt ulatuslikumalt välja tõrjuda. Pigem võiksime ette kujutada vastupidist. Vene vürstiriikide poolt oli selline oht aga alaliselt olemas.

Olgu siinkohal selle väite kinnituseks üksnes loetletud neid aastaid, mil 12. sajandil leidsid aset venelaste sõjaretked Eestisse või eestlaste sõjaretked Venemaale: 1111, 1113, 1116, 1130, 1131, 1132, 1133, 1134, 1176, 1177, 1179, 1180, 1190, 1191, 1192.

Nagu näeme, on vaen sõjaretkede pikematele või lühematele vaheaegadele vaatamata pidev ning mingist sõbralikust kooseksisteerimisest pole juttugi, kuigi toimusid kaubavahetus ja kultuuriline läbikäimine. Samas pole selles vastasseisus ka midagi lausa erakorralist. Pigem mahub see täpselt peatüki algul toodud määratluse “kõikide sõda kõigi vastu” raamidesse.

Ent pöörakem nüüd pilgud idast läände ja vaadakem, missugused suhted ja taust valitsesid Lembitu ajaloo areenile astumise kümnenditel selles ilmakaares.

Teatavasti on Skandinaavia saagades ning teistes allikates Eestist ja muudest Läänemere idakaldal asuvatest piirkondadest ning neid asustanud hõimudest küllaltki palju juttu. 13. sajandi alguseks oli Skandinaavia viikingite ekspansioon itta, mis eesti hõimudele mingit märkimisväärset poliitilist mõju ei omanud kõigile saagades esinevatele värvikatele kirjeldustele vaatamata, vaibunud ja asendunud pigem vastupidise aktiivsusega, mistõttu 12. sajandit on mõnikord nimetatud ka eestlaste viikingiajaks.

Tõepoolest, jättes siinkohal kõrvale spekulatsioonid Sigtuna vallutajate täpse identiteedi üle, on ometi fakt, et Taani, aga mõni aeg hiljem ka Rootsi oli sunnitud kaitseks idaviikingite eest rajama spetsiaalse rannavalveteenistuse, et hoiatada elanikkonda randa saabuvate röövretklaste eest ning mobiliseerida vastupanu.

Skandinaavlaste tagasitõmbumine pole siiski mitte niivõrd eestlaste ja teiste Läänemere idakalda rahvaste vastupanu tugevnemise tulemus (kuigi ka see mängis ilmselt oma osa), vaid selle põhjustas takerdumine omavahelistesse ja siseprobleemidesse, samuti sealsete riikide välispoliitiliste huvide suundumine mujale. Kuningas Knut Suure surm 1035. aastal ning tema Norrat ja Inglismaad hõlmanud suurriigi lagunemine viis Taani kuni 12. sajandi II pooleni kestnud turbulentsi. Kui riik Valdemar I juhtimisel aga taas jalule tõusma hakkas, keskendusid selle huvid paratamatult akuutsematele lähiprobleemidele – Holsteini, Norrasse, Rootsi lõunaossa ja lääneslaavlaste vendide vastasesse sõjategevusse.

Ka Rootsi elas samaaegselt läbi segaduste perioodi, kui 1066. aastal lõppes kuningas Stenkildi surmaga Uppsala dünastia ning algas 200 aastat kestnud võitlus götalaste (lõunas) ja svealaste (põhjas) vahel.

Oluliseks faktoriks oli ka Skandinaavia riikides toimunud sotsiaalsuhete teisenemine, mille käigus võim üha enam tsentraliseerus ning senised väikevürstid ja -kuningad – aga samuti jõukad ning vabad talupojad – otsustamise juurest üha eemale tõrjuti. Taanis kindlustus kuningavõim juba 9. sajandil, Rootsis nõudis see tunduvalt rohkem aega ning päriselt polnud võimuvõitlus seal lõpule jõudnud veel 13. sajandi hakulgi.

Eestlaste ja teiste idaviikingite rüüsteretked ei ohustanud muidugi mingilgi määral ei Taani ega ka Rootsi riiklust. Ometi tõmbasid need sealsete valitsejate tähelepanu paratamatult endale ja nõudsid vastumeetmeid. Üheks seesuguseks oli juba mainitud rannakaitsevõrgustike loomine, teisalt otsiti aga võimalusi ka rüüsteretkede kui alalise nuhtluse täielikuks likvideerimiseks.

Siin leidsid Skandinaavia valitsejad endale liitlase kiriku näol. Taanis oli ristiusk vastu võetud juba 10. sajandil, Rootsis ja Norras 11. sajandil. Ristiusu vastuvõtmine oli üsna vahetult seotud võimuvõitlusega. Saamaks tuge oma ainuvõimupüüdlustele, asusid kuningad – eriti Rootsis – igati toetama kirikut kui vaimset ja moraalset autoriteeti, jagades sellele maavaldusi ning inkorporeerides vaimulikke oma lähikonda.

Kirik omakorda nägi ainuvalitsuse saavutanud kuningates parimat vahendit nii oma vaimuliku missiooni teostamiseks, materiaalse seisundi edendamiseks kui kristliku ekspansiooni läbiviimiseks veel paganlikes idapoolsetes maades, mis ulatusid kiiluna katoliikliku lääne ja ortodoksse ida vahele ning mille puhul võis karta, et need ühel hetkel langevad pigem ida- kui läänekristluse võimu alla.

Kuningatele muidugi sobis risti viimine paganatele kui vahend idaviikingite mahasurumiseks ja moraalne õigustus võimalikeks vallutussõdadeks. Idaristiretkede mõtte sündimisele ja kristalliseerumisele aitas kahtlemata kaasa ka ristisõdade kogemus Lähis-Idas, eriti aga kristliku Euroopa kollektiivne šokk seoses Jeruusalemma langemisega moslemite kätte 1187. aastal.

Liiati ilmnes Taani ja Rootsi vahel õige pea konkurents ka usu vallas. Nimelt ei soostunud rootslased jääma taanlaste Lundi piiskopkonna alamateks, vaid rajasid oma, konkureeriva Uppsala piiskopkonna. Sellele piiskopkonnale valduste ja autoriteedi hankimiseks alustasidki 1154. aastal kuningas Erik Püha (1150–1160) ja Uppsala piiskop Henrik Soome vallutamist ja ristimist – üritus, mis venis küll mitme aastakümne pikkuseks, kuid aitas Uppsalal juba kümme aastat hiljem kujuneda Lundist täiesti sõltumatuks peapiiskopkonnaks.

Idarahvaste kristianiseerimise idee kui niisuguse küpsemisele vaatamata jõudu nimetatud vallutuste teostamiseks Skandinaavia riikidel siiski nappis. Nii lõppesid kõik juba 11. sajandil taanlaste poolt kuralaste, semgalite ja saarlaste vastu ette võetud ristiretked vaid ajutiste, peagi haihtuvate edusammudega. Olgu näiteks seegi, et kui taanlased 1206. aastal pärast põhjalikke ettevalmistusi Lundi peapiiskopi Andreas Sunonise ja võimalik, et ka kuningas Valdemar II enda juhtimisel arvuka väega Saaremaale tungisid, tundsid nad ennast seal isegi pärast linnuse rajamist sedavõrd ebamugavalt, et keegi retkel kaasas olnud sõdalastest ega kõrgematest aukandjatest polnud nõus jääma linnusesse garnisoniteenistusse ja mingitki püsivamat edu saavutamata mindi kogu väega tagasi Taani.

Tegelikult polnud ei Taanil ega Rootsil üksikult võttes eestlaste alistamiseks piisavat demograafilist ressurssigi. Läänemere ääres asuvatest maadest oli selline ressurss vaid Saksamaal, millest, nagu teame, kujuneski ristisõdijate värbamise peamine piirkond.

Hinnanguliselt elas nii Rootsis kui Taanis kummaski 13. sajandi algul vaid 200 000 inimest, mis mõnevõrra kõrgemale arengutasemele vaatamata polnud kaugeltki küllaldane, et täiesti võrreldava rahvaarvuga meretagust Eestit kogu jõudu mängu panemata vallutada. Saksamaa rahvaarvuks oli samal ajal aga juba vähemalt 7,3 miljonit.

Siinkohal väärib muidugi märkimist, et Eesti läänepoolsete suhete raskuspunkt langes vaadeldaval (aga ka varasemal) ajajärgul mitte niivõrd sisemaa maakondade kui saarlaste ja läänemaalaste õlgadele. Läänlasi on muide üldse peetud tugevasti saarlastega seotuks ning võib-olla isegi viimaste sõltlasteks. Igatahes näeme neid korduvalt koos retklemas ning kui rootslased 1220. aastal Lihula hõivasid, et omalt poolt Eesti ristimisel ja vallutamisel kaasa lüüa, olid just saarlased need, kes Lihula tagasi vallutasid.

Ent ilmselt pidi saarlastel olema tihe side ka teiste, eriti mereäärsete maakondadega, sest 1211. aastal korraldasid just saarlased, läänlased ja revalased ühissõjakäigu liivlaste Kaupo Toreida linnuse alla, 1221. aastal üritasid saarlased koos Põhja-Eesti randlaste revalaste ja virulastega, kellele tulid appi ka harjulased, vallutada aga Tallinna.

Mis puutub Lembitu maakonna Sakala sidemetesse Saaremaaga, siis näivad need olevat tihenenud just seoses sõjategevuse aktiviseerumise ja laienemisega pärast 1208. aastat. Igatahes kohtame saarlasi ja sakalasi mitmel ühisretkel, mis viitab sellele, et maakondade vahel pidi olema regulaarne teabevahetus ja ettevõtmiste koordineerimine. Samas olid vahetud kontaktid kahe naabermaakonna vahel ometi mõnevõrra piiratud, sest Sakala merepoolsem osa oli idapoolsemate piirkondadega võrreldes tunduvalt hõredamalt asustatud ning kohati lausa inimtühi, seda looduslike tingimuste – ulatuslike soode, põlismetsade ja liivikute tõttu.