Presidendi vastuvõtt
Описание книги
29-aastasele Kätlinile, kes töötab sööklas toidujagajana, tehakse pöörane ettepanek: asuda maineka raamatukirjastuse juhiks koos väljavaatega teenida kümneid, heal juhul sadu tuhandeid eurosid. Miks on välja valitud just tema, kes ta on läbi lugenud vaid ühe raamatu – muinasjutu Hansust ja Gretest? Kas kirjastuse uus salapärane omanik tahab Kätlinit naeruvääristada, ära kasutada või teda tõepoolest tiivustada? Kui palju võib noor naine uskuda ja usaldada teda ümbritsevaid mehi?Olukorra muudab eriti pikantseks see, et Kätlinisse kiindunute seas on ka kõrge aukandja – vabariigi president, kellele pole võõrad lihtsureliku tunded, mõtted ega vajadused.Mart Kadastiku kuues romaan „Presidendi vastuvõtt“ üllatab lugejat sündmustega, mis näivad võimatud, kuid siiski juhtuvad. Autori realistlik ja kohati grotesknegi kujutamisviis ühendab haaravaks looks erinevas vanuses inimesed, kellest kõigist kiirgub ometi üksinduse kurbust ja armastuse ihalust.–„Kas see on Sinu meelest naistekas?“ küsisin. Abikaasa rehmas käega ja pomises midagi eituselaadset, prillid puurimas teksti. „Kas tuleb midagi tuttavat ette?“ üritasin uuesti, sest selline süvenemine MINU raamatusse, mille olin äsja läbi lugenud, tegi uudishimulikuks, lausa tõrksaks ja kadedaks.Tegelikult olin kogu aeg kõrval piilunud, sest püüdsin ise lugemise ajal meelde jätta autori sädelevat sõnavara ja uskumatult visuaalseid kirjeldusi – aga sündmused lippasid ootamatute kurvidega eest ja ma ei tihanud tagasi vaadata.Millal ma viimati teksti nii suure isuga ahmisin?Signe Kivi, kunstnik„Presidendi vastuvõttu“ ei ole võimalik pooleli jätta. See on kergesti loetav, algusest lõpuni pinget hoidev romaan, samas pole selle sisu sugugi kerglaslik. Kõik me oleme ainult inimesed, järeldub eri põlvkondadesse kuuluvate tegelaste lugudest, mis on meisterlikult tervikuks põimitud. Just seetõttu soovitan „Presidendi vastuvõttu“ erinevas vanuses inimestele, nii naistele kui ka meestele.Peep Pree, ilukirurg
Отрывок из книги
LOSSIS TUNDIS TA ENNAST NAGU VANGLAS, kuigi pidanuks hüvedest ümbritsetuna tundma ennast nagu paradiisis või vähemalt nagu pansionaadis. Lossist väljas oli samuti vangla, aga selle müürid ei olnud nii kõrged. Silm küündis neist üle, vahetevahel. Lossist väljas ei kraapinud kõrva see õudsalt naksuv liistparkett, sajanditevanune nuhtlus, millel iga astutud samm kuuldus läbi koridoride ja trepikodade salapärase võrgustiku ning andis välja igaühe, kes liikus valel trajektooril. Tema jaoks olid kõik kohad avalikud. Ka lagedel ja seintel olid silmad ja kõrvad.
Kui hommikusöögilauas talle härjasilma serveeriv kokk-koristaja-majapidajanna Anne (mis ametinime sellele keskealisele volüümikale naisele ikka anda: kas mõisa virtin oleks parem?) küsis, kuidas härra president täna magas, püüdis ta küsimusest kinni iroonilise allteksti. Kõik teenindajad, kes lossi teises tiivas ööbisid, pidid kuulma öövaikust lõhestavat veepurset, mis oli alguse saanud presidendi privaat-WC klosetipoti loputuskastist ja mis mööda lossisiseseid torusid kulgedes muutus presidendi aktiivset ainevahetust igaühele meeldetuletavaks solinaks. Need olid piinlikud minutid, kuid ta ei saanud jätta kempsus käimata, isegi kui oli kella viieni hommikul kannatanud. Vastupidi, mida aeg edasi, seda lähemale kella neljale nihkus edasilükkamatu vajadus ennast voodist püsti ajada. Vahel isegi kaks korda öö jooksul. (Kas ta peaks pöörduma uroloogi poole, aga kuidas sa presidendina talud ambulatoorseid protseduure, mis sel puhul on paratamatud?)
.....
Esimestel kuudel pühendus ta autos istudes – kui sõit oli pikem, linnast välja – ametlike materjalide lugemisele. Tegi tööd. Viimasel ajal ei vaevunud ta sülearvutit avamagi, kui just polnud tegu kiireloomuliste ja sensitiivsete dokumentidega. Ta usaldas oma nõunikke. Ta oligi usaldav inimene. Kaks tähtsusetut seadust jõustas ta oma allkirjaga neile pilku peale viskamata. Nüüdki võttis ta kõigepealt kätte nutitelefoni, et silmad värsketest päevauudistest üle lasta.
Ametiaja algul oli ta allergiliselt võpatanud, kui oli märganud veebiuudise pealkirjas oma nime, sest üheksal juhul kümnest teda kritiseeriti, kiruti või tögati. Üleöö olid tema paljukiidetud voorused – eelkõige leplikkus, tasakaalukus ja tagasihoidlikkus – pööratud presidendi suurimateks nõrkusteks. Teisalt oli ta nii voogavalt sõbralik – seda olulist nüanssi oskasid vähesed hinnata –, et temaga ei olnud võimalik manipuleerida. Kõik, kes soovisid, et ta nende huvides midagi teeks (misjaoks me ta siis lossi organiseerisime?), pidid pettuma. Ta ei teinud mitte midagi.
.....