Отрывок из книги
Mõnekuulistes kordusõppustes pole midagi iseäralikku, lohutas Kaspar ennast, kui oli saanud sõjakomissariaadist vastuvaidlemist välistava kutse. See polnud siiski selline fataalne kutse, millega rutiinselt kimbutatakse kutsealuseid. Kaspari kutse oli individuaalne. Tal oli vedanud, et oli üle noatera ülikooli pääsenud ja sellega lunastanud vabaduse vähemalt viieks aastaks. Tal oli ka õnne, et pärast ülikooli ei saadetud teda kohe aega teenima, kuigi siis, ohvitseri auastmes, kujutanuks Kaspar militaarkadalippu ette natuke vähem õudse unenäona. Meelakkumine poleks see siiski olnud ja tähendanuks igal juhul väärtusliku aja mahaviskamist.
Kolm kuud väljaspool mõistuspärast tsiviilelu on üleelatav, mõtles Kaspar ja juurdles rohkem selle üle, kas kordusõppused tähendavad millegi sellise kordamist, mida ta oli juba varem õppinud (paraku õnnestus tal ülikool niiviisi läbida, et sõjandusest ei jäänud midagi külge), või õppusi, mis kipuvad regulaarselt korduma. Viimane võimalus näis tõenäolisem ja ka halvem, sest stsenaariumile, et suur monstrumriik koos oma sõjamasinaga kohe-kohe kokku variseb, Kaspar väga palju lootusi ei pannud. Inimesed olid küll juba hakanud julgelt isamaalisi laule laulma ja iseseisvast riigist rääkima, ent vana süsteem toimis edasi tuima järjekindlusega.
.....
„See ei ole luksushotell,” ütles Nikolai Nikolajevitš. „Aga siiski parem kui kasarmu. Omaette.”
See oli ka Kaspari silmis oluline eelis. Talle meeldis olla omaette. Ta ei tahtnud olla üks paljudest. Seepärast meeldis talle ka kuuluda väikerahva ridadesse – parem olla üks miljonist eestlasest kui näiteks üks kümnest miljonist rootslasest või üks kaheksakümnest miljonist sakslasest.
.....
