Читать книгу Eluaegne - Mart Kadastik - Страница 1

Kaspar oli hinge kinni jooksnud. Kobamisi leidis ta ühe korbatanud koorega männi ja toetas selja vastu selle tugevat tüve. Higi segunes puust hoovava niiskusega. Jalad värisesid väsimusest, keha jahedusest. Hirm soojendas.

Tasapisi harjus silm pimedusega. Tal oli õnnestunud välja murda lepavõsast, kuhu oli ennist abitult takerdunud, ja vabaneda väänlevatest pajuvitstest, mis olid valusalt plaksatanud vastu ta nägu. Ta tundis paremal põsel üsna sügavat ja kindlasti veritsevat haava. Aga vana, laasunud okstega põlismänd, mille vastu ta nüüd nõjatus, et uut jõudu ammutada, rahustas. Ta mäletas, et mänd pidavat olema energiarikas ja kogunisti nii erutava toimega puu, et südamehaigetel ei soovitata männikus liiga sageli ja liiga pikki jalutuskäike ette võtta. Ta ei olnudki siin pärastlõunasel jalutuskäigul. See ei olnud Champs-Elysées, Jardin des Plantes ega Boulogne’i mets, ja ta ei põgenenud Boulogne’i metsa röövlite eest.

Kaspar ei olnud oma kahekümne viie eluaasta jooksul kunagi ega kusagilt põgenenud. Mitte et ta oleks olnud eriliselt julge mees. Juhtumisi oli lihtsalt niimoodi läinud, et siiamaani polnud keegi teda ähvardanud, jälitanud ega taga ajanud. Isegi tänaval hulkuvad irevil hammastega hundikoerad, kes olid tigeda lõrinaga tema poole sööstnud, taltusid korrapealt, kui märkasid, et poiss ei plaganud paaniliselt minema, vaid tardus paigale ründajat ootama. Tema väärikus pani penid ebamugavalt kohmetuma ja – mis peaasi – nende lõuad kinni.

Nüüd siis lõpuks põgenes ka tema, uriinihaisune reservohvitser.

Sügisvihm lirtsus kingades. Need kingad tuleb kodus niikuinii ära visata, leidis Kaspar, kui tundis, kuidas märjad mättad tema talla all vetrusid. Kui üldse jõuan koju, jätkus mõte.

Metsasiht, millelt ta end ootamatult avastas, tõi jalge alla kuivema, kruusase teekatte. Sihitult tormata polnud enam mõtet. Tuli olukorda analüüsida. Kaspar arvas, et on majast, kuhu oli tolle naise lamama jätnud, juba piisavalt kaugel. Aga oht võis end kohe ilmutada, kui ta vaid vale suuna valib. Mets oli tema ettekujutuse sellest, kuhu poole jääb linn, lootusetult segamini paisanud. Ta oli jooksnud järjepannu peaaegu kaks tundi, kuid ei saanud välistada, et oli kogu aeg rähelnud ümber sellesama linna. Ta teadis, et igast küljest ümbritsevad linna võimsad metsamassiivid. Oivalised seenemetsad, oli major kiitnud. Ohvitseride naised, korvide ja nugadega relvastatud, kükitasid suurema osa sügishooajast metsas.

Tegelikult, kui järele mõelda, oli ju selge, et ta pidi linna tagasi minema. Kui kaua ta suudaks end metsas varjata? Mis mõtet sel oleks? Ta pidi rongi peale pääsema. Ehkki jah, just raudteejaamas võidakse teda varitseda. Kui sõjaväepatrull teda taga otsib, arvatavasti koos kohaliku miilitsaga, siis on raudteejaam esimene koht, mis võetakse jälgimise alla. Loogiline. Ent samamoodi võivad nad ta ka metsast üles leida, jäljekoerte abil. Võib-olla nad ongi juba haarangut alustanud. Koerte haukumist veel ei kuule, veel on aega. Aga mets on ilmselge lõks.

Igal juhul oleks mõistlik linna tagasi minna, ehkki peab arvestama, et plaan rahva sekka ära kaduda selles väljasurnud, igavas väikelinnas ei toimi. Pimedal ajal eriti. Kõledatel öistel tänavatel patseerivad siin üksnes pätid. Neile oleksin kerge saak, arutles Kaspar. Aga mida talt võtta oleks? Mõned kümnerublased rahatähed? Läbiligunenud kingapaar, kärisevate õmblustega jope või mõrase klaasiga käekell? Kõik isiklik ja vajalik – kaasa arvatud ihupesu ja hambahari – oli jäänud maha korterisse, mille armee oli õppuste ajaks tema käsutusse andnud ja kuhu ta arusaadavalt ei saanud enam oma jalga tõsta.

Männik oli hõredamaks muutunud ja lubas aimata linnatulede kuma. See viis Kaspari siksakmõtted kindlamale pinnasele. Vähemalt teadis ta nüüd, millises suunas liikuda. Ta oli üles leidnud linna, kust vaid paari tunni eest oli, tagasi vaatamata, teadmata kuhu põgenenud.

Raudteejaamaga ei maksa riskida, otsustas Kaspar, aga raudtee ise on mõistlik variant. Raudteed on vaja selleks, et seda mööda kõndida järgmise jaamani ja sealt rongi peale hüpata. Ei, ta ei ole James Bond, kes viskub kihutavakappava rongi, lennuki, auto või hobuse peale, et hetk hiljem, pärast kaelamurdva missiooni täitmist, objekti otsast, pealt või seljast efektselt maha karata. Kaspar ei olnud ise ainsatki Bondi-filmi näinud ja pealegi oli teda kasvatatud alalhoidliku viisakuse vaimus.

Kiirrong oleks kahtlemata parem, aga magamisvagunitega ja platskaartidega kiirrongid ei peatu igas kolkakülas, muidu ärkaksid keskusest veel suuremasse keskusse sõitvad tähtsad reisijad vahetpidamata üles, vihastaksid ja laseksid sõiduplaanide eest vastutava raudteetegelinksi lahti.

Pean olema kannatlik, arutles Kaspar, ilmselt tuleb oodata mõnd aeglast suslat, mille räpased üldvagunid kolisevad halli maanurga kõige troostitumate asulate vahel. Kaks korda päevas, heal juhul. Ilma teeveeta ja suhkruta. Aga just seesugusesse keskkonda sobitubki üks üle kere haisev väejooksik kõige paremini. Märkamatuna.

Järgmist jaama vaevalt et jälgitakse, leidis Kaspar veel ühe rahustava lähenemisnurga. Rööpaid, mis ühendavad kahte asustatud punkti, ei kontrolli keegi. Maantee oleks ohtlikum. Rööbaste, õigemini liiprite peal kõndida on ka mugavam kui porisel teepeenral paterdada, rääkimata räbuses metsas metssigadega võidu tunglemisest. Ja rongi eest jõuab end alati kraavi veeretada, sest sihuke koletu raudmürakas ei ilmu ometi kikivarvastel hääletult välja.

Järgmises jaamas – Kaspar oletas, et see peaks olema umbes kümne kilomeetri kaugusel – võib pisut hinge tõmmata. Võõrastemajast tuleb muidugi eemale hoida. Valvsus ennekõike. Puhata võib kas või telefoniputkas, ikkagi katus vihma kaitseks pea kohal ja uks tuultele kinni. Polnud küll teada, kas selles asustatud punktis, mida juhuslikult läbib raudtee, üldse leidub telefoniputkat, või kui leidub, kas siis sellel putkal on veel seinaklaasid terved. Võõrastemaja olemasolu oleks lausa anekdoot. Nagu portselanserviis lehmalaudas.

See oli tõeline terra incognita, kuhu Kaspar oli saatuse tahtel sattunud. Valgevene, anno 1990.

1990 oli aasta, mil arvestatav osa inimkonnast valmistus suurteks ühiskondlikeks muutusteks. Raudsed eesriided olid juba puruks rebitud, vaba maailma nägemist takistavad müürid lammutatud, Molotovi-Ribbentropi pakt avalikustatud ja kuritegelikuks kuulutatud. Suur riik mäsles ja väikesed, innustudes suure agooniast, kuulutasid üksteise järel oma suveräänsustahet. Aga tema, Kaspar, oli võtnud tõsiselt veel eksisteeriva suurriigi sõjakomissariaadi kutset!

See ei olnud kutse sõtta ega isegi mitte tegevteenistusse, lohutas ta ennast. Kui teda pärast ülikooli oleks tahetud kaheks aastaks püssi alla panna, siis oleks ta kindlasti asunud end meeleheitlikult varjama. Või lasknud ennast lolliks tunnistada. Igatahes oleks ta püüdnud võita hädavajalikku aega, sest aeg oli segane ja iga uus nädal võis eilse kohustuse tühistada. Kuid kõigest kolm kuud kestvatest reservohvitseride kordusõppustest oli kuidagi piinlik kõrvale hiilida, seda enam, et – nagu talle lubati – ei sunnita teda polügoonil põmmutama ega rivisammu harjutama, isegi mitte sinelit selga tõmbama ega kasarmus elama. Käite linnasaunas vihtlemas ja sööte linnasööklas kotletti nagu täiesti tavaline tsiviilisik, öeldi talle. Haritud inimese koht ei ole kaevikus, teatati uhkelt. Armee vajab tarku ohvitsere, kes te kahtlemata olete, lisati. Kaspar, kes oli ülikoolist tahtmatult kaasa saanud leitnandi pagunid ja suhtus neisse pigem põlgliku iroonia kui uhkusega, oli meelitatud. Aga te võite soovi korral muidugi valida ka kaheaastase teenistuse kusagil kaugel põhjas või veel kaugemal idas, võttis meelitaja talt otsemaid valikuvõimaluse.

Kaspar andis järele. Või oli see tingimusteta kapitulatsioon?

Olid veel mõningad asjaolud, mis kärpisid tema söakust armeega osavamalt kaubelda. Tema vabadus oli tinglik. Selles tundes oli omajagu reaalset alust, ent veel enam alateadvuslikku taju, et kõik, mis temaga juhtub, on saatuse poolt määratud ja vääramatu. Ja kui ta oma nappidele eluaastatele tagasi mõtles, siis pidi ta tõesti möönma, et kuigi enamik oluliseks osutunud sündmusi või episoode oli aset leidnud juhuslikult, polnud ühe juhuse väljakasvamises teisest midagi juhuslikku.

See, et professor Eduard Igaste kutsub ta juba esimesel semestril kohvikusse, oli igati ootuspärane. Igaste hoidis poistel silma peal esimesest hetkest, mil nad ülikooli sisse astusid. Kuna prantsuse filoloogia osakonda rohkem noormehi ei pääsenudki, langes kuulsa professori – Igaste valdas vabalt üheksat võõrkeelt! – kogu tähelepanu Kasparile.

Igaste ei kiusanud ega diskrimineerinud tudengineide, ta hindas kõiki üliõpilasi heatahtlikult. Kummatigi oli tõsiasi, et loengute vaheajal võttis professor endaga kohvikusse kaasa üksnes noormehi. Just nimelt võttis kaasa, sest Igaste kutsele oli võimatu ära öelda. Eakat professorit ümbritses erakordne aura, mille moodustasid ammendamatud teadmised, elukogemused ja sarm. Ta oli väljapaistev nii teadlasena kui ka inimesena, ja talle meeldis välja paista. Tema akadeemiline tõsidus kombineerus edevusega, mis andis kadedatele, andetutele ja pühakuid teesklevatele kolleegidele ettekäände pidada Igastet – küll üksnes selja taga – kergatsiks, kes kompromiteerib alma mater’it.

„Mon cher ami, quelles sont les dernières nouvelles?” päris professor.

„Rien de spécial à dire,” vastas Kaspar.

„Comment ça? Mais tu as une nouvelle cravate!”1 peaaegu hüüatas Igaste, kui oli koore kohvi peale kallanud.

„Märkasite?”

Kaspar teietas professorit ja see tundus mõlemale poolele loomulik.

„Muidugi märkasin. Laiad lipsud on praegu moes.”

Igaste murdis pehmest kohvisaiast tükikese ja mudis seda natuke aega sõrmede vahel. Tervet saia ei ampsanud ta kunagi.

„Bon appétit!”

„Bon appétit!” kordas Kaspar.

„Usud sa seda, mu poiss, et mul on suus ainult neli oma hammast?” Järsk teemavahetus oli Igaste leib.

„Need on vist naljahambad,” püüdis Kaspar oma ebalust huumoriga varjata.

„Ma räägin tõsiselt. Tahad, ma näitan sulle oma koledat tühjust,” ütles professor ja vaatas vilksamisi ringi – kõrvallauas polnud kedagi. Siis ajas ta näpud suhu, et protees lõua küljest lahti kangutada. Kaspari nägu muutus lubivalgeks.

„Hea küll, mis ma sind hirmutan,” loobus professor hetk hiljem ja manitses: „Hoia oma hambaid.”

Alles nüüd täheldas Kaspar, et professor Igastel oli oma vanuse kohta tõepoolest kadestamisväärselt valge ja veatu hambarivi. Liiga ilus, et olla ehtne.

„Hambaid on vaja selleks, et keelt nende taga hoida. Mul on see viga, et ma olen liiga jutukas. Tead, Kaspar, ma tundsin sinu vanaisa.”

„Minu vanaisa?”

„Jah. Me olime samas korporatsioonis. Üliõpilastena.”

„Mis mees ta oli?”

„Elumees, ütleksin.”

„Mis mõttes?”

„Nüüd ma hoiangi keelt hammaste taga. Nii palju ütlen, et sa ei ole üldse tema moodi.”

„Mis mõttes?”

„Sa oled… väga tõsine. Natuke uje, ütleksin.”

„Kahju küll…”

„Ei, miks kahju! Just sinu ujedus ongi imponeeriv.”

Seejärel nihutas professor oma tooli üliõpilasele lähemale, hingeõhu kaugusele. Järgnevad hetked otsustasid Kaspari elu. Need olid hetked, mil ta ei teinud mitte midagi. Ta ei võtnud oma põlve eest ära, kui Igaste oma põlve selle vastu surus. Ettevaatlikult. Algul Kaspar arvas, et professor müksas tema põlve laua all kogemata, aga ta mõistis peagi, et see liigutus oli tahtlik. Väga tahtlik. Siin ei olnud midagi juhuslikku – Igaste oli neid hetki kujutledes tõenäoliselt veetnud unetuid öid.

„Mu armas,” sosistas vana mees erutunult. „Je voudrais tellement… tellement… Toi aussi tu sens quelque chose?”

„Qu’est-ce que je devrais sentir?” küsis Kaspar.

„Tu me sens?”

„Je sens qu’il y a peu d’espace sous la table.”2

Vanem põlv surus end vastu nooremat põlve.

„Elu kõige erutavamad hetked on need, mil väikemehest saab suurmees,” eelistas professor eesti keelt.

„Kõigist ei saa,” teeskles Kaspar taipamatust.

Äkitselt tõmbas professor oma põlve ära. Kaspar ei julgenud liigahtadagi. Uskumatu, et jälle kord oli ta sattunud madalate tungide katakombi. Nojah, ei ole just kõige ülevam hetk elada kaasa ligimese erutusele, ent samas ei võta see tükki küljest, kui suudad pakkuda – ainult viivuks – muidu sümpaatsele inimesele head enesetunnet. Võigas leplikkus, tõreles Kaspar iseendaga. Aga kas väärikam oleks otsemaid kohvilauast püsti tõusta, moodsa lipsu sõlme kohendada ning rektoraati või dekanaati tormata, et teavitada juhtkonda professor Igaste moraalitust palgest?

„Il n’y a pas de rose sans épines,” sõnas professor.

„S’il y en avait, ce serait un narcisse ou bien un pissenlit et non une rose,”3 arvas Kaspar.

Kui Kaspar nihutanuks oma põlve kõrvale, läinuks kõik teisiti. Siis ei oleks Igaste teda enam kutsunud kohvikusse ega ka oma koduhoovi küttepuid riita laduma või töötuppa rariteetseid raamatuid lehitsema. Ja sel juhul jäänuks Kasparil sõitmata Prantsusmaale suveülikooli, kus igal aastal süvendatakse noorte mitteprantslaste teadmisi prantsuse kultuurist ja kuhu ka Kaspari auväärne ülikool oli saanud ühe koha. Selle koha täitja valis välja professor Igaste, kelle sõnal oli kaalu ka nende ametiisikute silmis, kes pidid hindama kandidaatide poliitilist küpsust ja moraalset kõlblikkust.

See, et valituks osutus Kaspar, tekitas konkurentide seas pahameelt, sest kursuse ainsa meesterahva õpitulemused jäid alla mitme cum laude’le pürgiva neiu omadele. Ent ehkki Igaste valik näis ebaõiglane, oli see siiski ootuspärane, sest oli avalik saladus, et professorit ei kannustanud noormeestega suhtlema mitte ainult õppejõule kohane huvi. Nii juba aastakümneid. Kuid ka Kaspar langes teatud kahtlustuste alla, sest miskipärast ei käinud ta läbi ainsagi oma kursusekaaslasega. Mõnigi neiu heitis sihvakale Kasparile silma, aga noormees vastas immuunse, solvava ükskõiksusega.

„Igat poissi, kes tuleb filoloogiat õppima, tuleb hoida nagu silmatera,” selgitas Igaste oma kreedot kolleegidele, kes vaid muigasid tähendusrikkalt. „Poiste tõeline potentsiaal avaneb alles hiljem, küll näete.”

Kasparil oli põhjust arvata, et Igaste pidi tema kandidatuuri läbisurumiseks kogu oma autoriteedi mängu panema – Kaspari eluloos oli plekk, mis normaalses olukorras kujunenuks selles ebanormaalses riigis ületamatuks takistuseks üliõpilase lähetamisel välismaale, iseäranis veel läbi ja lõhki kapitalistlikku, see tähendab vaenulikku riiki. Olukorra teatud pikantsus Kasparit ei häirinud – ta ei olnud ületanud ühtegi piiri ega andnud ühtegi signaali, mida professor võinuks tõlgendada homoseksuaalsuse ilminguna. Seda taibanud, leppis ka Igaste kui igati intelligentne inimene kõigest intellektuaalse lähedusega ja – nii palju füüsilist kontakti söandas ta endale siiski ka edaspidi lubada – Kaspari põlve müksamisega kohvikulaua varjus.

Ankeete täites oli Kaspar üsna kindel, et tema ei sõida kusagile. Ta ootas eitavat vastust. Alles mõne kuu eest oli Pariisis ära hüpanud kuulus Moskva balletitantsija, sotsialistliku töö kangelane – kuidas oleks võidud sel taustal usaldada teda, üheksateistkümneaastast Eesti noorukit, kellel polnud õiget perekonda ega ka pruuti, mis olnuks argument kodumaale tagasi pöördumiseks, ja kes oli komsomoliorganisatsiooni tühipaljas lihtliige? Arusaamatu, aga teda usaldati.

Eiffeli torni Kaspar ei näinud, sest lennuväljalt sõidutati nad otseteed läbi ohjeldamatute viinamarjaistanduste ja muinasjutuliste lossikestega pikitud maastiku ühte vaiksesse provintsilinna. Juba bussis ulatati talle ümbrik, mis sisaldas kahte tuhandet franki. Kaspar märkas, et ta oli ainus, kes sai ümbriku – abi vaesest riigist tulnule, polnud midagi häbeneda.

„Teil on helde protežeerija,” selgitas korraldajate esindaja.

Raha oli tõesti vaja, sest ametlik vahetusraha, mis kodumaalt kaasa anti, oli napp ja sellest poleks piisanud isegi mitte toidu ostmiseks – sööma pidi igaüks omal käel. Kaspar oli veendunud, et hinnalise valuuta oli talle toimetanud oma Prantsuse sõprade vahendusel professor Eduard Igaste.

Kaspari ettekujutuses tähendas suveülikool midagi laagritaolist: kogunemist lõkkeplatsi ümber ja ööbimist telkides. Ei midagi säärast. Laagri keskuseks oli kohalik koolimaja, mis oli suveks lastest tühjaks jäänud. Lektorid ei olnud viirukit popsivad šamaanid, vaid ümberkaudsete ülikoolide asjalikud õppejõud. Laager osutus kursuseks, mille ligi sada osavõtjat jagati kodudesse laiali põhimõttel, et ühest riigist tulijad ei satuks ühte majja – see nulliks ära prantsuse keele praktika, sest koos olles hakkaksid sama riigi inimesed omavahel lobisema emakeeles.

Kasparile anti tuba nägusas kahekorruselises majas, mille omanikpere oli suvepuhkuse ajaks Vahemere äärde sõitnud ning rentinud eluruumid kursusi korraldavale sõprusühingule. Samasse majja paigutati veel lüheldane ja klantsitud moega sakslane Axel, taanlane Bjarne – kolask ja puhmas nagu Karl Marx –, kellega ühte tuppa smuugeldas end ka Hege, Bjarne blond pruut, kes ei rääkinud prantsuse keelt ega kuulunudki kursuslaste nimekirja. Kõik nad olid üliõpilased: Axel õppis arstiteadust, Bjarne ajalugu, Hege juurat. Kaspar oli majas ainus filoloog, paar aastat teistest noorem.

Axel kihutas loengutest ja seminaridest vabal ajal ümbruskonnas ringi oma põrnikaga (ta oli saabunud Hamburgist pururoostes Volkswageniga), Bjarne ja Hege rippusid teineteise küljes hommikust õhtuni ja öösel ka. Kasparit häiris, et taanlased ei suvatsenud isegi oma toa ust korralikult sulgeda. Jalustrabava hommikupooliku elas ta aga üle köögis, kuhu unine Hege – nagu diivanilt maha tõugatud vidukil silmadega kass – ilmus aluspükste väel, ilma rinnahoidjata.

„Sa oled vist midagi unustanud?” punastas Kaspar. Tal endal olid jalas lotakad šortsid ja seljas tumesinine T-särk. Pidžaamas ei tulnud ta oma toast kunagi välja ja ilmselt poleks keegi imestanud, kui ta vahetanuks ööriideid päevaste vastu juba teki all.

„Oi jah,” märkas Hege alles nüüd oma nappi rõivastust, aga ta ei teinud ühtki liigutust, et alastust varjata. Käe pani ta ette oma haigutavale suule. Kaspar oli lugenud hipidest ja nende seksikommuunidest Läänes, aga tema meelest pidanuks lillelaste mässuaeg ammu juba minevik olema.

„Vabandust, sa pole vist harjunud,” sõnas Hege siiski.

Kaspar ei mõistnud midagi öelda.

„Kaspar, ma mõtlesin, et sa oled siin kuidagi nii üksik ja kurb,” lausus noor naine, nüüd juba üsna virgelt. Tema inglise keel oli veatu.

„Üksik ja kurb? Mis… mõttes?” kokutas Kaspar, aga mitte oma inglise keele keskpärase oskuse pärast.

„Igas mõttes. Kas sa ei tahaks natuke lõbutseda?”

„Lõbutseda?”

„Jah, näiteks seksida.”

Kasparil vajus suu ammuli.

„Seksida?”

Kaspar lõi silmad maha.

„Jah, seksida.”

„Praegu kohe?”

Kaspar silmitses areldi noort naist, tema pehmet keha ja suurte pruunide nibudega ümmargusi rindu. Päevitusest puutumata kolmnurgad reetsid, et Hege ei tilbenda mitte kõikjal palja ülakehaga ringi.

„Siis, kui sa tahad,” kõhistas Hege naerda. „Me võiksime seda kolmekesi ka teha.”

„Mis mõttes?”

„Mis asja sa kordad kogu aeg „mis mõttes”,” pahandas taanlanna.

„Ma ei tea,” oli Kaspar segaduses. „Kas see on vajalik?”

„Vajalik? See võib olla väga põnev,” õrritas Hege ja puudutas sõrmeotsaga oma kikkis rinnanibu.

„Ma ei tea.”

„Muidugi sa ei tea, kui ei ole proovinud.”

„Omamoodi olen.”

„Mismoodi? Kahe naisega? Oled teinud grupikat?”

„Ei, mitte nii… Jätame selle! Mida üldse Bjarne arvab?”

„Tema arvab sedasama.”

„Mida?”

„Et me võiksime kolmekesi seksida.”

„Uskumatu! Te olete ikka hullud,” hindas Kaspar. See peab olema mingisugune provokatsioon, tagus tema peas. Niisama lihtsalt need asjad ei käi.

„Küll sa oled tagasihoidlik!” noomis Hege. „Aga sellepärast sa mulle meeldidki.”

„Meeldin?”

„Jah. Sa oled teistsugune. Eksootiline.”

„Eksootiline!” hüüatas Kaspar.

„Jah. Aga sa ei peaks mind kartma. Sa ju kardad mind? Ilmaaegu.”

Hege astus lähemale. Paljajalu oli ta Kasparist peajagu lühem.

„Ebamugav on… kolmekesi,” ütles Kaspar. Naise lõhnal oli mõju, aga ta ei kaotanud kontrolli enda üle. „Ma ei usu, et kolmekesi mulle sobiks.”

„Paha lugu. Mulle sobiks. Aga minuga kahekesi?”

„See oleks juba teine asi, aga sul on ju Bjarne,” ühmas Kaspar virilalt. „Minu meelest te armastate teineteist.”

„Püha jumal, ära ole nii igav, Eesti poiss!” lõi Hege käed plaksuga kokku. „Sa mõtled kogu aeg ette ja taha. Ära mõtle sellele, mis olnud või mis tuleb. Naudi hetke, mis on! Olevik selleks ongi, et selles olla!”

„Ma vist ei oska niimoodi,” tõrjus Kaspar oleviku otsustavalt eemale. Ta kahtles, kas olevikku on üldse olemas. Kõik mõtted, eranditult kõik mõtted, mida inimene parajasti mõtleb, tulevad minevikust ja suunduvad tulevikku. Sellegi mõtte oli keegi Kasparist targem kirja pannud.

Hetk hiljem oli jalustrabav ettepanek, mille Hege tegi, minevik, mis jättis juba ette jälje tulevikule. Kaspari hing jäi kripeldama. Taani neiul polnud ju miskit viga. Olnuks olukord teistsugune, võinuks temaga suhelda küll. Aga Kaspar ei vaaginud edasi, milliseid eeltingimusi ta vajanuks. Hege puudutaminegi näis olevat utoopia.

Uusi ettepanekuid ei tulnud, mis aga ei tähendanud, et Kaspari ja Hege suhted oleksid jahenenud. Üheskoos – Axel, Kaspar, Bjarne ja Hege – joodi avaras elutoas õhtuti õlut ja, justkui õigustuseks Prantsusmaal viibimisele, vesteldi aeg-ajalt ka prantsuse kultuurist, ehkki räägiti inglise keeles ja jutud triivisid sujuvalt erootika madalikule. Ei saa siiski eitada, et erootika kuulub kultuuri valdkonda samamoodi nagu eugeenika või allotroopia. Vähemalt arvas nii sakslane Axel, kellest pidi saama koolitatud psühhiaater.

„Prantsuse kultuur on kirest kantud,” teadis ajaloolane Bjarne. „Andke andeks – spermaga immutatud. Victor Hugo seksis oma elu viimase nelja kuu jooksul kaheksa erineva naisega. Tuletan teile meelde, et Hugo suri kaheksakümne kolme aastaselt.”

„Vitaalne vanamees,” tunnustas arstiks õppiv Axel. „Aga ikkagi suri ära.”

Kasparile ei meenunud, et ülikooli väliskirjanduse loengutel oleks pööratud tähelepanu Hugo seksuaalsusele. Mittefiloloogide rakurss tundus olevat väga värske.

„Hugo hauale tegi Rodin skulptuuri, millel kujutas harkis jalgadega naist,” läks Bjarne hoogu. „Rodinil oli ukse taga järjekord naistest, kes võitlesid õiguse eest pääseda poseerima. Pariisi kõrgseltskonna daamid ja prostituudid läbisegi. Päeval Rodin maalis, öösel magatas neid. Aga Maupassant oli muidugi omaette klass. Arvatakse, et tal oli elu jooksul üle tuhande naise.”

Muljetavaldav kompetentsus, pidi Kaspar möönma. Tema teadmistes laiutas skulptor Auguste Rodini kohal lünk ja ka Maupassant’i mitmekülgsusele polnud ta varem tähelepanu pööranud.

„Prantslased pole arvepidamises kunagi täpsed olnud,” kahtles Axel.

„Maupassant ei saanud naist nähes isegi tänaval kõndida, ilma et tema paisuv erutus välja poleks paistnud,” ajas Bjarne oma joont.

„Sina võid tänaval rahulikult kõndida,” sõnas Hege.

„Tänan,” solvus Bjarne ja jäi vait.

„Kuum prantslane on natuke primitiivne stereotüüp, niisamuti nagu külm sakslane,” kaalutles Axel. „Goethe tegi seitsmekümneselt abieluettepaneku üheksateistkümneaastasele tüdrukule. Beethovenil, Schubertil, Wagneril – kõigil olid armukesed.”

„Koos süüfilisega,” lisas Bjarne.

„Beethovenil minu teada ei olnud süüfilist,” ütles Axel. „Aga sinu Maupassant’il kindla peale oli. Tegelikult ei saa ma üldse aru, mis tähtsust sel on, kellel kui palju naisi on olnud. Kas „Jumalaema kirik Pariisis” oleks kehvem, kui Hugo olnuks impotent?”

„Selles asi ongi, et ta polnud impotent,” elavnes Bjarne. „Kirjanikku ei saa tema loomingust lahutada. Esmeralda jäänuks sündimata, kui Hugo poleks naisi armastanud. Kui Hugol poleks tõusnud, siis ei oleks ta kunagi nii jõulisi romaane kirjutanud.”

„Seda küll, aga kui ta kord juba kirjutas, siis mis vahet sel minu kui lugeja jaoks on, kui võimas täkk ta oli,” kaitses Axel oma positsiooni. „Mina loen teksti, ja kui on nii hea tekst nagu „Jumalaema kirik”, siis minu pärast olgu selle autor biseksuaal, homo või nahkhiir, vahet pole. Autori isik, tema elulugu, samuti mitte sugu ei tohiks mõjutada teksti vastuvõttu.”

„Mida meie pesamuna arvab?” pöördus Bjarne ootamatult Kaspari poole.

„Mida ma arvan?” kohkus Kaspar, aga kogus end kiiresti. „Van Gogh maalis lilli, sest tal ei olnud raha modellide palkamiseks. Tal ei jäänud muud üle kui ette kujutada, et lilled on naised.”

„Van Gogh oli haige,” ütles Axel.

„Mis sellest? Kaspari jutus on iva sees,” tunnustas Hege. „Me näeme kunsti teistmoodi ja mõistame seda paremini, kui teame, mida kunstnik tundis või millest mõtles. Lill ei ole alati lill, kõik ei ole alati nii, nagu paistab – seda vist tahtis Kaspar öelda?”

Kaspar noogutas tänulikult.

„Minu meelest ei lähe ükski teos seletamisest või üle rääkimisest paremaks,” jäi Axel endale kindlaks. „Punane värv jääb punaseks ja sinine siniseks, isegi kui võtame kuulda kunstniku või, veelgi nõmedam, mõne kunstiuurija targutust, et tema näeb kõike rohelisena. Ja mis tähtsust sel on, kas van Gogh oli vaimuhaige või terve, kas ta lõikas oma hulluses noaga ära kogu kõrvalesta või ainult tükikese sellest? Ega tema elu ole kunstiteos, mille iga detail peab kõnelema.”

„Miks mitte?” küsis Hege.

„Mis miks mitte?” küsis sakslane vastu.

„Miks van Goghi elu ei või olla kunstiteos?”

„No kuule! Ühegi inimese elu ei ole kunstiteos,” vaidles Axel vastu. „Või kui on, siis vaid ülekantud tähenduses. Metafoorina. Kunst ja elu on kaks ise asja.”

„Kunst aitab mõista tema looja elu,” selgitas Hege.

„Vaevalt,” lausus Axel. „Kunst ei ole tõde. Kunstis kunstnikud enamasti valetavad, et varjata asjade tegelikku seisu.”

„Ka varjamises on sõnum,” ütles Hege.

„Mida see sõnum annab?” imestas Axel. „Kui mina kui psühhiaater hakkaksin ilukirjanduse põhjal diagnoose panema, peaksin kõik kirjanikud ravile saatma.”

„Äkki peakski?” küsis Bjarne.

„Ei pea!” ajas Axel vastu. „Ühegi teose põhjal ei saa teha järeldusi kunstniku isikliku elu kohta. Parimad lasteraamatud on kirjutanud lastetud kirjanikud – teie Hans Christian Andersen näiteks, parimad armastusromaanid need, kes pole õiget armastust kogenudki, parimad sõjaromaanid need, kes pole eales lahingusse sattunud.”

„Mina pean parimaks sõjakirjanikuks Hemingway’d. Tema sai lahingus haavata,” ütles Kaspar sõna sekka.

„Südantlõhestavate sentimentaalsete romaanide autorid võivad olla kõige väiklasemad, pahelisemad inimesed,” ei lasknud Axel end häirida. „Isegi suur Tolstoi võrgutas „Sõja ja rahu” kirjutamise ajal vahelduseks ära oma kuueteistkümneaastase teenijatüdruku.”

„Tõsi? Ma ei teadnudki. Aga kas see näitab tingimata Tolstoi pahelisust?” küsis Hege. „Me ju ei tea, kumb kumma ära võrgutas. Võib-olla hoopis teenijatüdruk kirjaniku?”

„Täiesti võimalik. Selles punktis ei vaidle vastu,” nõustus Axel.

„Igatahes annavad Tolstoi eraelulised seigad seletuse, miks tema romaanide meestegelased jahivad noori tüdrukuid. Nataša Rostova oli ju neljateistkümnene,” demonstreeris Bjarne oma erudeeritust.

„Nabokovi tasemele Tolstoi ei küüni,” ei jäänud Axel alla. „Pean silmas ka kirjanduslikku taset.”

Alles nüüd vaatas sakslane Kaspari poole, justkui peaks vene kirjanike nimetamine eelkõige filoloogist eestlasele korda minema.

„Kirjanikke ei saa võrrelda,” otsustas Kaspar.

„Kõike annab võrrelda,” ütles Axel.

„Aga kas on vaja?” küsis Hege.

Kaspar mõtles murelikult, et Hege võib ka põrnika peremeest ahvatleda. Aga ta ei kujutanud siiski ette, et ratsionaalne sakslane – jälle see stereotüüp, puudub veel suupill! – liimile läheks.

„Van Goghi näide, mille Kaspar tõi, oli väga ilus,” püüdis Hege kaootiliseks kiskuvale diskussioonile üldistavamat haaret anda. „Alati ei ole see nii selge, mis on punane ja mis sinine ja kus lõpeb naine ja algab lill. Elu ongi piiride ja tõe igavene otsimine. Igaüks otsib tõde eelkõige iseendas ja iseendale.”

Hege mõte liikus romantilisemalt, kui Kaspar osanuks arvata.

„Kaspar, kas võiksid meile esitada mõne eleegilise värsi, et püsiksime Hegega samal lainel?” tögas Bjarne.

„Ma tean peast ainult Puškinit,” ütles Kaspar, püüdes omakorda nöögata sakslast, kelle kultuuripoliitilises nägemuses ei olnud Eestil ja Venemaal vahet – üks Nõukogude Liit kõik.

„Naine ja lill võivad ühtemoodi lõhnata, aga segamini ei aja neid keegi. Piirid on selged,” teatas sakslane ja loputas Kronenbourg’i õllega oma kurku.

„Tõesti?” ironiseeris nüüd Hege.

Kaspar piidles salamisi taanlannat, kes heitis oma pikki heledaid juukseid ühtepuhku üle õla. Väljakutsuvalt. Kaspar tajus tema poolehoidu. Ja mõnest vaevu aimatavast signaalist piisas Kaspari aheldamiseks – juba oligi ta Hegest sisse võetud. Hege oli hurmav. Kuidas ta seda kohe ei märganud? Kas on võimalik, et jalutad naisest mitu päeva tuimalt mööda, aga otsemaid, kui tema sulle tähelepanu pöörab, aktiveeruvad mehe retseptorid ja avastavad naises vastupandamatu ilu? Naine on ikka seesama, aga mees, põlved erutusest nõrgad, oleks nagu ümber sündinud.

Mis minu sees toimub, küsis Kaspar endalt. Justnagu oleks mustvalge tummfilm ühtäkki muutunud värviliseks, laiekraaniliseks ja helisevaks muusikafilmiks, mille mõistmiseks ei ole vaja subtiitreid. Kas selline ongi tõeline armastus, mis lajatab pähe nii, et seda on võimatu seletada, või on see kõigest edeva enesearmastuse esiletõus – Kaspari huvi Hege vastu ei tekkinud ju iseenesest, vaid alles siis, kui naine oli enese näitamisega näidanud, et see noor mees on tema silmis midagi väärt?

Aga kui ma olen tõesti armunud, siis on see ütlemata ebapraktiline armumine, kaebles Kaspar. Armuda välismaalasesse, keda uuesti (ja uuesti ja uuesti) kohata on peaaegu lootusetu. Kaspar oli suletud, igas mõttes, ja Hege nii avatud, jälle igas mõttes, et oli võimatu isegi unistada, et ta võiks kunagi kuuluda Kasparile nii, nagu tema kujutab ette mehe ja naise kuulumist teineteisele – kõik või mitte midagi. Kas ta suudab olla piisavalt hea, et vastata Hege ootustele? Kas ta suudab Heget muuta? Ja mida peale hakata Hugost vaimustunud rivaaliga? Loota, et Hege ja Bjarne vahekord pole kuigi kindel, millele mõned krõbedad repliigid tõepoolest viitasid? Või tuleks revideerida oma põhimõttelist arusaama sellest, et armastus eeldab kahe inimese reglementeeritud kuulumist teineteisele? Armastuse aluseks on naudingut õigustav vabadus, näikse olevat Hege elufilosoofia. See ei sobinud kokku Kaspari tunnetega, mille kaunimat külge hakkas armukadedus mürgitama veel enne, kui lootusetu armastus jõudis endast teada anda. Armukadedus esimesest pilgust. Absoluutselt arutu ja õnnetu tundepuhang, nentis Kaspar piinava eneseanalüüsi kokkuvõtteks.

Mõne päeva pärast oli Hege kadunud. Sellal, kui teised kuulasid loengut Prantsuse revolutsiooni tähtsusest maailma ajaloo kontekstis, oli ta ära sõitnud. Kaspar ei tihanud Bjarnelt uurida, miks ja kuhu. Polnud tarviski, sest Hege oli jätnud Kaspari padjale ümbriku kirjaga.

„Armas Kaspar!

Ma ei tea, kas me teineteist veel kunagi näeme ja lähemalt tundma õpime. Seepärast tahtsin sulle kirjutada, et ma ei ole sugugi selline, millise mulje endast jätsin. Sa ei tea minust midagi. Ma ei ole Taanis sündinud, muide. Minu ema on poolatar. Minu veres voolab segadus. Ma õpin õigusteaduskonnas, aga ma vihkan seadusi ja paragrahve. Ja ma ei tunne üldse sind. Oled armsa näoga, sul on karvased jalad, prink pepu ja pikad sõrmed – nii palju nägin. Oleme väga erinevad. Mitte ainult pepu poolest. Oleme sellised, nagu meid on loodud. Keegi pole oma välimuse või temperamendi tõttu teisest parem ega halvem.

Jah, mulle meeldib seks (nagu igale normaalsele naisele), aga ma ei talu, kui inimesed mõtlevad ja käituvad sajandeid kultiveeritud maskuliinsete šabloonide sunnil. Mind ajab iiveldama, kui mehed uhkeldavad sellega, mitu korda päevas nad seksivad, justnagu oleks see mehelikkuse peamine tunnus. Milline häbiväärne arutelu Hugost ja Maupassant’ist nagu ahvidest! Vabameelsus tähendab vaimu vabadust, mitte oma keha loomalikku orjamist. Sina ei ole oma keha vang ja sellepärast oled sa tõeliselt vaba.

Sa peaksid vist teadma, et me ei ole Bjarnega paar. Pole kunagi olnud. Kohtusin temaga vahetult enne sõitu Prantsusmaale, kuhu ma oleksin nagunii tulnud.

See võib sind üllatada, aga eelkõige vajan ma tundeid. Ja sina, Kaspar, tekitasid minus uue tunde. Usud sa seda? Võibolla mitte pikaks ajaks, aga siiski. Kui ka sina midagi tunned ja minu peale vahel mõtled, siis kirjuta mulle.

Olen sinuga, mu häbelik Eesti poiss!

Hege”

Kaspar polnud oma elus ühtegi ingliskeelset armastuskirja lugenud. Kas ta ikka mõistis Hege mõtteid õigesti tõlkida ja tõlgendada? Ta olevat tõeliselt vaba – kas sellest võib välja lugeda irooniat? Et Kasparit naised justkui ei huvitakski? Ta polnud seniajani saanud ühtegi kirja, milles tüdrukud oleksid väljendanud oma tundeid tema vastu. Kas see ülepea on armastuskiri, kahtles Kaspar. Hege kirjutab siin mingitest uutest tunnetest, aga nendel tunnetel ei pruugi olla pistmist armastusega ja nendel ei ole nähtavasti pikka iga, nagu kirjutaja ise ennustab. Nii et selle segase kirja pärast ei tohi veel pead kaotada, rahustas Kaspar ennast.

Ometi oli Hege otsekoheseid mõtteid meeldivalt erutav lugeda. Kaspar oli tähelepanust meelitatud. Loomulikult kirjutab ta talle vastu, annab ettevaatlikult märku, et temagi pole ükskõikne, aga – kuhu ta kirja saadab, kui Hege ei jätnud oma aadressi? Unustas ta selle lisada kogemata või meelega, et asetada Kaspar olukorda, kus ta peab naise leidmiseks vaeva nägema?

Ja kuidas nad ei ole Bjarnega paar? Mees ja naine, kes kuu aega ühte voodit jagavad, oli Kaspari arusaamist mööda raudselt paar. Tõsi, Hege pakkus ju ka talle võimalust nende voodiservale istuda, isegi teki alla piiluda. Hästi, kui ta tõesti ei taha Bjarnega olla paar, siis arvatavasti ei taha ta kellegagi seotud olla. Ta nopib tundeid igaühelt, kes teele ette jääb. Igaühele lubab midagi, aga veel rohkem võtab ise. Väga ohtlik naine. On taanlane ja ei ole ka. Kas sellisega tasub jännata? Aga kui ma teda armastan, muutus Kaspar nõutuks, mida siis teha? Armastan või ei armasta, esitas ta endale karikakraõielise küsimuse. Ja jättis vastuse aja anda.

Suveülikooli viimastel päevadel keskendus Kaspar kokkuhoitud raha eest kingituste ostmisele. Õigupoolest oli vaid kaks inimest, kellele ta soovis heameelt valmistada. Professor Igastele ostis Kaspar läikiva paberiga pildialbumi Alpi mägedest (mägesid ta ise ei näinud), vanaemale suvekingad. Tegelikult vajas vanaema talvesaapaid, aga Prantsusmaal, nagu Kaspar oma pettumuseks avastas, müüakse vaid parasjagu käes oleva aastaaja kaupa. Talvekaup tuleb talvel, teatas müüja nipsakalt. (Kui Prantsusmaal üldse tulebki talv, mõtles Kaspar.) Isegi vihmavarjud ilmusid välja ainult vihmasel päeval. See-eest ladestusid väikelinna poelettidel hunnikutes suvesärgid, sandaletid ja ujumistrikood – mida seitsmekümne viie aastane Eesti inimene nendega peale hakkaks?

Kaspari ema oli lahkunud juba sellal, kui poiss oli viiene. Rinnavähk. Kasparile jäi suuremakski saades mõistatuseks, miks ema surnukeha ei viidud kabelisse, vaid hoiti kuni matusepäevani suure paneelmaja teise korruse kitsukeses korteris. Korterit täitvast teravast kuuselõhnast, mis kuulutas surma lähedust, ei vabanenud ta kunagi. See oli ka põhjuseks, miks ta isegi aastaid hiljem keeldus jõulukuuske tuppa toomast.

Isa, ametilt pillimees, oli lahkunud juba varem – kui Kaspar oli neljakuune. Isa läks teise naise juurde, kellega sai kaks tütart ja kellega ühisesse perekonda kutsus ta kümne aasta pärast – siis, kui tema enda tormine eluperiood oli juba seljataga – ka Kasparit. Poiss valis vanaema. See oli õige otsus – mõne aasta pärast varises ka isa manalasse. Oli sopsus peaga paadiga merele läinud ja sinna ta jäigi.

Vanaema oli haritud vanaproua, kes aastate lisandudes pühendus üha sügavamalt jumala teenimisele. Ta ei surunud oma usku Kasparile peale, kuigi kasvatas tütrepoega rangete distsipliininõuete järgi. Kaspar pidi koolipidudelt koju saabuma alati täpsel ajal – see aeg oli pigem varajane kui hiline – ega tohtinud mõeldagi alkoholile, sigarettidele või tüdrukutele. See, et Kaspar asus võõrkeelena õppima prantsuse keelt, polnud tingitud vanaema snobismist. Kooli valikul oli praktiline põhjus. Kool, kus oli prantsuse keele eriklass, paiknes nende kodule kõige lähemal. Toimetada last parematesse koolidesse, mis asusid kodust kilomeetrite kaugusel, ei olnud vanaemal lihtsalt võimalik. (Paremad koolid olid need, kus õpetati süvitsi inglise keelt.)

Väga palju muudki ei olnud tollal võimalik. Aga Kaspar ei kannatanud seeläbi. Võrdselt ilma võimalusteta olid peaaegu kõik lapsed tema klassis. Nagu mitmed klassikaaslased, nii pidi ka Kaspar kandma peamiselt kasutatud riideid. Ent kui teiste riidekappi täitsid vanemate vendade või õdede rõivad, siis Kaspar tekitas kadedust oma välismaist päritolu kingade, kampsunite ja jopedega – keegi kauge sugulane oli sõja ajal Rootsi emigreerunud ja saatis sealt aeg-ajalt pakikesi pruugitud asjadega. Ka selle poolest erines Kaspar oma eakaaslastest, et oskas isegi kasinast taskurahast, mis talle kodunt ekskursioonile oli kaasa antud, kokku hoida. Taskusse jäid igal nädalal alles ka rubla ja kakskümmend kopikat, mis olid ette nähtud söögirahaks. Seda, et Kaspar koolis üldse ei söö, kuulis vanaema alles lastevanemate koosolekul. Mõneks ajaks pidi poiss loobuma stabiilsest sissetulekust kõhu kasuks.

Prantsusmaalt toodud suvekingad liigutasid vanaema, ehkki ta ei pannud neid pärast esmast proovimist kunagi jalga. Kingad olid vanainimese tursunud jalgade jaoks liiga väikesed.

Meelespidamise eest oli tänulik ka professor Igaste, kes aga kinnitas jonnakalt, et tema ei tea kahe tuhande frangisest rahasaadetisest midagi. Vigurdab, arvas Kaspar.

Hegele ta tagasi ei kirjutanud. Ta ei küsinud Bjarne käest Hege aadressi. Kas Bjarne teadnuks seda? Vaevalt. Nad ju ei olnud paar. Kui Hege oodanuks Kasparilt vastust, oleks ta kindlasti ise ka aadressi lisanud. Ei saa olla, et unustas. Inglise keeles naisterahvale kirja kirjutada olnuks ka keeruline ülesanne – nüansid läinuksid kaduma. Üleüldse – Hege lummas siis, kui ta oli olemas. Aga kui teda enam polnud, kui hall argipäev jälle võimutses, siis kadus tasapisi ka tema sära.

Oli kuidas oli, manitses Kaspar ennast, mõelda tuleb ratsionaalselt. Ta peab naistest eemale hoidma. See, mis Prantsusmaal juhtus (ei juhtunud seal ju midagi!), oli ebaharilikus olukorras süttinud kihk, ühe hetke, ühe päeva, ühe nädala või äärmisel juhul ühe kuu kestnud kirg, aga mitte püsiv armastus, mida tuleks tõsiselt võtta. Või ilmekamaid sõnu valides: lill lõhnab hästi vaid seal, kus on tema kodumuld. Minu kodu on siin ja Hege, kui tahes kütkestav naine ta ka poleks, näib siit vaadates kauge ning kummaline. Milline normaalne neiu vestleb võõra noormehega, endal tissid paljad? Kirjutab, et põlgab maskuliinseid šabloone, aga ise pakub end korraga kahele mehele. Ei, see ei ole õige asi. Ja ma ei tea temast mitte tuhkagi. Kuidas jumaldada inimest, keda ei tunne? See on tühipaljas uudishimu. Pealegi olen ma liiga noor, mõtles üheksateistkümneaastane Kaspar, häbelik Eesti poiss.

Aasta oli siis 1984.