Читать книгу Eluaegne - Mart Kadastik - Страница 2

Mõnekuulistes kordusõppustes pole midagi iseäralikku, lohutas Kaspar ennast, kui oli saanud sõjakomissariaadist vastuvaidlemist välistava kutse. See polnud siiski selline fataalne kutse, millega rutiinselt kimbutatakse kutsealuseid. Kaspari kutse oli individuaalne. Tal oli vedanud, et oli üle noatera ülikooli pääsenud ja sellega lunastanud vabaduse vähemalt viieks aastaks. Tal oli ka õnne, et pärast ülikooli ei saadetud teda kohe aega teenima, kuigi siis, ohvitseri auastmes, kujutanuks Kaspar militaarkadalippu ette natuke vähem õudse unenäona. Meelakkumine poleks see siiski olnud ja tähendanuks igal juhul väärtusliku aja mahaviskamist.

Kolm kuud väljaspool mõistuspärast tsiviilelu on üleelatav, mõtles Kaspar ja juurdles rohkem selle üle, kas kordusõppused tähendavad millegi sellise kordamist, mida ta oli juba varem õppinud (paraku õnnestus tal ülikool niiviisi läbida, et sõjandusest ei jäänud midagi külge), või õppusi, mis kipuvad regulaarselt korduma. Viimane võimalus näis tõenäolisem ja ka halvem, sest stsenaariumile, et suur monstrumriik koos oma sõjamasinaga kohe-kohe kokku variseb, Kaspar väga palju lootusi ei pannud. Inimesed olid küll juba hakanud julgelt isamaalisi laule laulma ja iseseisvast riigist rääkima, ent vana süsteem toimis edasi tuima järjekindlusega.

Kaspar ei käinud rahvakoosolekutel kaasa hõikamas, sest auru, mida teised välja lasid, polnud tema sisse kogunenud. Ta jäi eemale. Mitte seetõttu, et olnuks argpüks või nahahoidja, vaid seetõttu, et tundis end lausa füüsiliselt halvasti eufoorilise inimmassi keskel – kellega koos iganes ja mis tahes plakatite all. Juba kooliajal polnud teda kutsutud ja ta poleks kunagi ka läinud näitemängudes osalema, sest ta ei oleks suutnud teha ühtki teist häält peale iseenda oma. Diplomile astus ta kooliaulas järele, silmad süüdlaslikult maas, justkui oleks ta eksamil spikerdanud või hindeid võltsinud.

Ta oli piisavalt silmapaistmatu, vähenõudlik ja asjalik, et olla edukas ametnik kusagil aparaadis.

Ülikoolist suunatigi Kaspar koos diplomiga linna täitevkomitee välissuhete osakonda, kus tal tuli korda ajada juhtivate seltsimeeste komandeeringute pabereid. See töö nõudis järjekindlust ja osavust, aga mitte ühegi prantsuskeelse sõna teadmist. Kui Kaspar impulsiivselt lausus ühele tüsedale naiskolleegile, kellele ta oli WC-uksega kogemata vastu külge löönud: „Pardón!”, reageeris too kurjalt: „Paren, gde tvoi glaza!”4 Ent kõigele vaatamata (või just kõiki asjaolusid arvesse võttes) oli täitevkomitee siiski hea töökoht, sest bürokraatiavees sulpimine sisendas lootust, et millalgi võib Kaspar ajada asjad nii kaugele, et ka tema ise pääseb taas kord välismaale, näiteks mõnd sõpruslinna väisava delegatsiooni koosseisus.

Kordusõppused tähendasid muidugi sõitu hoopis teises suunas.

„Ma olen sinu ees süüdi,” tunnistas professor Igaste kohvikuvestluse ajal, mis jäi viimaseks enne Kaspari ärasõitu.

Kaspar ei olnud ka professorilt kunagi abi küsinud. Ta ei teadnud, et just tänu Igastele oli ta sattunud ülikooli sissesaanute nimekirja. Viimasel, otsustaval keeleeksamil premeeris sisseastumiskomisjon teda professori autoriteetsete näpunäidete järgi kõrgeima hindega, hoolimata suurest hulgast hääldusvigadest.

Sellest, et täitevkomitees koha leidmisel sudis kaasa ka professor Igaste, oli Kaspar teadlik. Oli selge, et eelkõige lootis Igaste hoida noormeest enda lähedal, vähemalt samas linnas, ent kuivõrd kokkusaamistel piirdus professor koomiliste, traagiliste ja tragikoomiliste seikade meenutamisega oma pikast elust (ta oli pärast sõda lühikest aega ka vangis istunud, ehkki otseselt nõukogudevaenulikuks elemendiks polnud teda tunnistatud), ühesõnaga – need vestlused olid Kaspari jaoks puhtalt hariva iseloomuga –, siis ei olnud tal midagi selle vastu, et vanale mehele oma lähedusega toniseerivaid impulsse pakkuda. Liiati püsisid Igaste põlved juba mitmendat aastat enam-vähem kombekalt paigal, mistõttu noormees ei saanud aru, mille pärast professor end tema ees süüdi tunneb.

„Kõik oleks läinud teisiti,” kahetses Igaste jälle.

„Kõik? Pole mingit põhjust vabandada,” trööstis Kaspar, pidades silmas teatud füüsilisi aspekte. „Vastupidi, olen teile ääretult tänulik.”

„Ei tea, kas peaksid, ei tea,” ohkas professor. „Soovisin sulle vaid kõige paremat. Olen alati soovinud.”

„Tean seda,” kinnitas Kaspar.

„Kui sa sellest välja ei tule, siis jääb see minu hingele.”

„Miks nii traagiliselt? Mitte midagi ju ei juhtunud. Ma mõistan teid. Inimesed on erinevad. Erinevateks loodud.”

„Ma ei räägi sellest,” turtsatas professor.

„Millest siis?”

„Sõjaväest.”

„Jätke, professor Igaste! Elan sellegi üle!” vastas Kaspar talle mitteomase optimismiga. „Mind ei oota ees nüri rividrill ega alandav kükitamine kaevikus. Kirsasid ei pea üldse jalga tõmbama. Ja minu elus on hullemaidki asju olnud. Seni olen välja tulnud.”

„Ma tean.”

„Teate? Mida te teate?” muutus Kaspar ärevaks.

„Seda, mida sa arvad olevat veel hullema kui see, mida sa veel ei tea.”

„Te teate, mis minuga keskkoolis juhtus?”

Igaste noogutas.

„Sellepärast oletegi mind algusest peale aidanud?”

„Noh… võib ka nii öelda.”

„Nüüd on minul piinlik.”

„Sinul ei peaks küll piinlik olema,” tõrjus Igaste. „Mis olnud, see olnud. Olulisem on see, mis ees. Sinu jaoks. Minule see enam oluline ei ole. Minul on ainult surm ees.”

„Mis jutt! Te näete suurepärane välja! Kas käite hommikuti ikka veel jooksmas?”

„Jalgu järel lohistamas,” parandas professor kibedalt. „Varsti rooman. Kaspar, ma ei tahaks, et sa ära lähed.”

„Kõigest mõneks kuuks.”

„Asi pole ajas.”

„Ma mõistan.”

„Ei sa mõista midagi.”

Tõde hakkas end otsapidi näitama siis, kui keskealine jässakas erariides mees Kasparit tundmatu linna perroonil tugeva käepigistusega tervitas.

„Te olete Kaspar Koppel?”

„Jah.”

„Väga meeldiv. Mina olen Nikolai Nikolajevitš. Teie instruktor.”

„Instruktor?” imestas Kaspar. Tema vene keel oli grammatiliselt korrektne, kuid kange aktsendiga.

„Jah, major Langavoi. Kas ma ei näe sõjaväelase moodi välja?” pilgutas Nikolai Nikolajevitš silma.

„Raske öelda.”

„Staabis käin mundris, väliõppustel tsiviilis,” seletas Nikolai Nikolajevitš.

„Kas me sõidame nüüd staapi?” uuris Kaspar.

„Misjaoks?”

„Misjaoks ma siin üldse olen?”

„Kaspar…” Nikolai Nikolajevitš takerdus. „Kaspar… Kuidas teie isanimi oligi?”

„Jaan.”

„Kaspar Jaanovitš, kas teile siis ei räägitud, miks te siia pidite sõitma?”

„Üht-teist räägiti, aga väliõppusest ei tea ma midagi. Pidi olema rohkem nagu keeleõppuse moodi.”

„Keeleõppuse moodi!” puhkes Nikolai Nikolajevitš naerma. Ta juhatas Kaspari presentkatusega UAZ-i või GAZ-i (Kaspar ei teinud automarkidel vahet, kõik nad olid tema jaoks villised), mis ootas mehi vaksaliesisel väljakul.

„Ajateenija Dima,” osutas Nikolai Nikolajevitš rooli taga istuvale sõdurivormis noormehele. Dima, kes täitis autot juhtiva tentsiku kohuseid, jäi sõnatuks. Kaspar märkas tagaistmelt majori kaela katvat üsna värsket haava, mille keskpunkti moodustasid hambajäljed.

Rohkem ei räägitud. Tuuleiilid sakutasid presenti. Dima teadis ilma majori käsklusetagi, kuhu sõita. Nähtavasti oli ta sama maad, raudteejaamast uuselamurajooni, korduvalt läbinud.

Kaspari käsutusse anti kahetoaline korter paneelmaja viimasel, viiendal korrusel. Ühes toas olid koltunud, nurkadest rebenenud riidega diivanvoodi ja kapp, teises kirjutuslaud ja tool. Mõlemas toas olid traadist siinid kardinate raskuse all kaardu vajunud, mistõttu valgus vahtis vabalt tuppa ka siis, kui tumedad tekstiilkardinad olid akende ette tõmmatud. Köögis pakkus terava elamuse plekist valamukauss, millele oli pruuni jälje jätnud roostene vesi ja kus rammusad prussakad mugisid ei tea mis ajast roiskuvaid toidujäänuseid. Kasparil läks süda pahaks.

„See ei ole luksushotell,” ütles Nikolai Nikolajevitš. „Aga siiski parem kui kasarmu. Omaette.”

See oli ka Kaspari silmis oluline eelis. Talle meeldis olla omaette. Ta ei tahtnud olla üks paljudest. Seepärast meeldis talle ka kuuluda väikerahva ridadesse – parem olla üks miljonist eestlasest kui näiteks üks kümnest miljonist rootslasest või üks kaheksakümnest miljonist sakslasest.

„Sööte omaette, päevaraha on meie poolt. Mitte ülearu palju, aga nälga ei jää,” jätkas Nikolai Nikolajevitš. „Õppetöö toimub teie korteris. Käin iga päev teie juures. Hiljem teeme mõned väljasõidud.”

„Kuhu kohta?”

„Hiljem näete.”

„Milles see õppetöö seisneb?”

„Ka sellest räägime hiljem,” vastas Nikolai Nikolajevitš. „Ahjaa, naabritega suhtlemist võimaluse piires vältige.”

„Kes nad on?”

„Tavalised inimesed.”

„Kes mina nende jaoks olen?”

„Samasugune tavaline inimene.”

„Mingi seletus peaks ju olema sellele, et ma korraga siia majja elama asun. Kaks kätt taskus, spordikott üle õla.”

„Täpselt!” rõõmustas Nikolai Nikolajevitš. „See on teie esimene ülesanne: mõelge välja legend, miks te siin olete. Usutav legend.”

„Ma ei tea sellest linnast midagi, kuidas ma siis saan oma sattumist siia usutavalt põhjendada?”

„See on teie teine ülesanne: lokaliseerumine,” jätkas Nikolai Nikolajevitš. „Annan teile päeva aega. Jalutage, vaadake ringi ja tehke kindlaks midagi sellist, mis võiks anda teile põhjuse siin linnas viibida. Saite aru, Kaspar Jaanovitš?”

„Kas kordusõppuste legend on siis täiesti keelatud?” päris Kaspar. „See oleks väga loogiline.”

„Jumal hoidku – see ei ole legend, mida naabritele rääkida! Te ju ei viibi väeosa territooriumil, vaid erakorteris. Kas see on loogiline?”

„Siis spordivõistlused,” pakkus Kaspar käigupealt.

„…mis kestavad kolm kuud?” muigas Nikolai Nikolajevitš. „Siin linnas ei ole ainsatki spordihalli ega ujumisbasseini.”

„Aga kui ma kohtan naabrit nüüd kohe, kui uksest välja lähen, mida ma ütlen?”

„Olge lihtsalt vait,” soovitas major.

„Selge,” leppis Kaspar.

„Kas küsimusi on?” küsis Nikolai Nikolajevitš ja vastas ise: „Ei ole. Järelikult lähen ma tagasi staapi.”

„Kus see asub?” päris Kaspar.

Major vangutas pead ja tegi minekut.

Kui Kaspar oli mitu tundi võõras linnas kõmpinud, leidis ta linnaservast hiiglasliku haiglakompleksi ja koos sellega veenva legendi – ta oli äsja lõpetanud arstiteaduskonna ja tulnud siinsesse haiglasse täienduskursustele. Mingi üleliiduline kursus. Legend mõranenuks vaid juhul, kui naaber juhtumisi ise töötanuks haiglas. Aga naabri pärast polnud vaja ülearu muretseda, sest pimedad aknad õhtul ja vaikus hommikul tekitasid Kasparis kahtluse, kas teisel pool trepikoda keegi üldse elab.

Õppeaine avanes koos raske kotiga, millega Nikolai Nikolajevitš ülejärgmisel hommikul välja ilmus. Kotis oli raadiosaatja.

„Kaspar Jaanovitš, siin meie kallike on, mitte kõige uuem mudel, aga siiski piisavalt töökindel,” esitles Nikolai Nikolajevitš kaitsevärvi metallikolakat.

„Füüsika oli mu kõige nõrgem aine koolis,” sõnas Kaspar kohkunult.

„Füüsikaga ei ole siin tegemist. Me ei hakka ometi raadiolaineid uurima. Te olete sõnumisaatja ja sõnumitooja.”

Sõnumitoojatel on alati kehvasti läinud, meenus Kasparile.

„Te olete radist!” teatas Nikolai Nikolajevitš tähtsalt.

„Radist?” peaaegu karjatas Kaspar.

„Jah, radist.”

„Aga kui see… raadiosaatja katki läheb, mina teda parandada ei oska. Ma olen filoloog, mitte tehnikainimene.”

„Teame, teame,” rahustas Nikolai Nikolajevitš. „Te ei olegi sideväeosas.”

„Kus ma siis olen?”

„Kaspar Jaanovitš, teil on suus hinnaline keel – prantsuse keel.”

„Ma mõistan, et ma olen siin prantsuse keele pärast. Aga mulle öeldi, et ma võiksin olla näiteks tõlk. Või tõlkida teatud materjale. Nüüd äkitselt – radist!”

„Radist on ka tõlk, kes vahendab informatsiooni inimeste vahel,” selgitas major Langavoi. „Võtab vastu ja annab edasi.”

„Nojah, aga see informatsioon on keeles, mida mina ei mõista.”

„Omandate. Vaja on vaid normaalset kõrvakuulmist ja nõtket rannet, natuke keskendumisvõimet, koordinatsiooni ja rütmitaju.”

„Ma ei oska korralikult isegi valssi tantsida,” kurtis Kaspar.

„Kahe kuu pärast kuulete kõiki helisid morsena, valssi ka. Piip-piip-piip, piip-piip-piip,” muigas Nikolai Nikolajevitš. „Muidugi, tekst on šifreeritud ja teie vahendate üksnes numbreid, aga nende numbrite taga on sõnumid, millest võib sõjaolukorras sõltuda tuhandete inimeste elu. Radistil on tohutu vastutus.”

„Miks just mina?”

„Ju siis leiti, et olete vastutustundlik inimene. Et teid võib usaldada.”

„Tänan usalduse eest, aga praegusel ajal kõlab see tunnustusena, mida ma kõige vähem oleksin soovinud,” porises Kaspar.

„Meie riik püsib veel kaua,” jäi Nikolai Nikolajevitš kindlameelseks.

„Kelle meie?”

„Kaspar Jaanovitš, te saate väga hästi aru, et olete siin ohvitserina. Luureohvitserina. Luureteenistusest ei astuta niisama välja, olgu pukis Gorbatšov või keegi teine. Mind see ei huvita, ausalt öeldes, kes Kremlis võimul on. Peaasi, et see kaos riigis ükskord lõpeks. Lihtsad inimesed ju kannatavad.”