Читать книгу Paarismäng - Mart Kadastik - Страница 2

Austus kahe inimese vahel on alati asümmeetriline, sest ainult ühel avaneb võimalus teisele viimast austust avaldada.

Mulle meeldib see tähelepanek. Raske öelda, kas tulin selle mõttetera peale ise või olin seda kusagilt lugenud. Mingist ajast alates ladestuvad originaalsed ja laenatud mõtted tervikuks, mida võib pidada küpseks elutarkuseks, aga ka edvistavaks sõnakõlksutamiseks.

Austuse väljendamiseks valisin valged krüsanteemid, mitte kalgilt külmad kallad või patu pärast punastavad roosid. Krüsanteemidega ei võideta armastust, nendega loobutakse armastusest. Krüsanteemid on hüvastijätulilled.

„Puhka rahulikult!” mõtlesin rahutult. Seejärel asetasin leinalilled puusärgi alusele – kergendustundega. Ma ei ole kunagi osanud lilli käes hoida. Mu abikaasa on töganud, et kord hoian lilli liiga õrnalt nagu vastsündinut, siis jälle hooletult nagu saunavihta.

Pärg poleks kirstu kõrvale mahtunudki. Ma usun, et pärjaäri on ülepea kokku kuivanud. Pärgi läheb vaja peamiselt vaid ehitusobjektide katustel. Urn lahkunu tuhaga ei vaja pärjakuhilat siledaks patsutatud hauakünkal.

„Puhutko suomea?”

See oli Karli, mu hea sõbra ja endise kolleegi tühja tünni kõminat meenutav hääl. Karl oli mulle selja tagant ligi hiilinud ja küünarnukist ootamatult kinni võtnud.

Võpatasin – mul oli piinlik, et ta mind nii valjul häälel soome keeles kõnetas – ja ma vaid noogutasin üle õla. Surnu juuresolekul ei sünni elavalt vestelda.

„Lähme teeme pärast mõned õlled. Oleks vaja rääkida,” sosistas Karl mulle kõrva sisse. „Peiepidu nagunii ei tule. Lesk ei tahtnud. Selle tseremoonia orgunnimisega oli üldse jama.”

„Mis jama?” küsisin rohkem kulmude kui huulte abil.

„Lesk arvas, et ärasaatmine võiks toimuda haigla saalist. Kabel talle ei meeldinud.”

„Tohoh?”

„Ütles, et eelmine peaarst saadeti haigla saalist ära. Tema mees ei olevat kehvem,” urises Karl.

„See ei olnud saal. See oli fuajee,” täpsustasin. Polnud mõtet tassida kirstu mööda kitsast treppi teisele korrusele, et poole tunni pärast ots ümber pöörata.

„Oli jah fuajee,” nõustus Karl.

„Kaks pidžaamas patsienti trügisid auvalvesse ja seisid seal surmtõsiste nägudega kogu leinatalituse aja,” meenutasin kurioosset seika tollelt ärasaatmiselt.

„Jajah,” kinnitas Karl. „Tõeline hullumaja.”

Mäletan, et need olid igatpidi meeletud matused. Leskproua otsustas käigupealt, et muldasängitamist ei järgne – ehkki matuserong oli juba haneritta seatud, haud kaevatud ja kuuseokstegagi vooderdatud. Viimasel hetkel otsustas lesk kremeerimise kasuks. Ent surnukeha uue käitlemisviisi tõttu ei jäetud ometi peiepidu ära. Longiti sööklasse, luristati kurvalt puljongit ja võeti pits viina peale. Isekeskis räägiti, et leskproua oli ajanud oma mehe, kel oli türanni kuulsus, pelgalt kättemaksu pärast ahju. Seal ta siis põles vihase sisinaga nagu okslik okaspuu.

Paraku ei vasta see kättemaksulegend tõele. Peaarsti abikaasa pidi oma meest ikka piiritult armastama. Ta hoidis purki abikaasa säilmetega aastaid puhvetkapis. Iga söögikorra ajaks tõstis ta mehe laua äärde, täpsemini laua peale. Ja soovis tallegi head isu. Vana naise armastus ei hõõgunud tuha all, vaid puudutas oma elukaaslast iga jumala päev. Kuni lesest endast sai urnitäide ning lapsed oma vanemate tuha suurde nõusse kokku kallasid, et see ühte hauda matta. Igavikustki kauem kestva hingelise kokkuhoiu märgiks. Aineline kokkuhoid pealekauba.

*

Nüüd lamas kirstus juba järgmine peaarst. Mitte haigla fuajees, vaid rõskes ja nagisevas leinamajas.

„Võinuks ta siiski haiglast viimsele teekonnale saata,” ütlesin peopesaga häält summutades.

„Juhataja oli vastu,” sõnas Karl.

„Miks?” imestasin.

„Sa ikka tead, kuidas vanamees suri?”

„Mis vahet sel on. Siis ei tohiks teda surnuaeda ka matta.”

„Noh, psühhiaatrina võinuks ta paremat eeskuju näidata,” arvas Karl.

„Kellele?” mühatasin.

Lahkunu ei olnud tegelikult juba aastaid enam peaarst. 1990ndatel võeti tervishoiu ümberkorralduste raames „pea” eest ära ja asendati see bürokraatia järele lõhnava tiitliga „ülem”. Ülemarst ei ole päris sama masti tegelane, nagu oli peaarst. Kui peaarst oli haigla suveräänne peremees, siis ülemarst meenutab rohkem kooli õppealajuhatajat, kes peab kuuletuma direktorile. Ülemarst allub haigla juhatajale.

Meie ülemarst oli kehv alluja. Iseteadev mees. Imelik, kuidas need, kes on seatud inimesi edutama ja tagandama, teda nii kaua paigal pidasid. Teda ei nihutatud ülespoole ega lükatud ka kõrvale. Mõlemad liigutamised olnuksid ilmselt liiga paljudele ohtlikud, sest eluaegne psühhiaater teab liigutajatest liiga palju. Tal oli avar patsientuur koos delikaatsete diagnoosidega. Diagnoosist vabaneda on teadagi raskem kui lahkuda luureteenistusest. Aga ülemarst oskas saladusi hoida. Ta oli korralik inimene. Kui ta millegagi liialdas, siis pigem korraarmastusega. Leidis haigemaja aknalaualt tolmukihi, tõmbas näpuotsa sellest mõnuga läbi ning otsis üles vanemõe nina, millele jättis lohakust häbimärgistava jälje. Uue sajandi algul pidas siis juba ülemõeks ülendatud naine oma ninaotsa muljumist tolmuse sõrmega seksuaalseks ahistamiseks. Komisjon kuulas asjaosalised üle ja hoiatas hallipäist ülemarsti.

Peagi tabas teda skandaal skisofreeniat põdeva mehe haiglast väljalubamise pärast. Haigel oli haruldane sundmõte – ta pidi päevad läbi puid lõhkuma. Ülemarst mõtles, et las see krooniline, kuid rahumeelne haige lõhub ära ka tema isiklikud küttepuud Nõmme maja hoovis. Patsient sai tööga ladusalt valmis, ronis üle aia ja tükeldas ühe hooga kõik ettejuhtuvad puuriidad pilbasteks, peaaaegu peergudeks. Kui ülemarst haigele järele tuli, oli too juba politseijaoskonda viidud. Naabrite närv ei olnud vastu pidanud. Õnneks jäid asjaga tegelema asunud instantsid uskuma ülemarsti selgitust, mille järgi kirvega skisofreeniku linna peal uitamine on oluline osa haigete rehabilitatsiooniprogrammist.

Kui hoolikalt järele mõelda, siis ei kannatanud ülemarst mitte ainult tolmufoobia all. Teda häirisid ka lahtised uksed. Ta ei pidanud paljuks vantsida pika haiglakoridori ühest otsast teise, et sulgeda irvakil uks. Alles siis ta rahunes. Aga ta oli meist kõigist kõige normaalsem. (Isiksuse normaalsus seisab ülepea kaunis võbisevatel jalgadel.) Igatahes teistel on veel rohkem kiikse, tuvastas mu professionaalne pilk, mis jälgis leinamajja kogunenud vaimuarste. Ma ju tunnen neid kõiki. Ühte muserdab ülekaalukas idee ülekaalulisusest; teist piinab generaliseerunud ärevushäire – lakkamatu muretsemine pisiasjade pärast; kolmas kardab paaniliselt avalikke esinemisi – ilmne viide sotsiaalfoobiale; neljas, hüsteeriline hüpohondrik, mõõdab kolm korda päevas oma vererõhku ja kui see ei ole hüpertoonilisel kõrgusel, kütab end üles mõttest, et sureb peagi madala vererõhu kätte. Haigus, mida veel ei ole, tekitab tervetes inimestes alalõpmata ebatervet ootusärevust. Viies, küllap kõige haigem kolleeg viibib pahatihti maniakaal-depressiivses psühhoosis, kui kasutada vanamoodsat terminit. Bipolaarsed häired, öeldakse nüüd. Sisu on sama – eufooria ja meeleheite vaheldumine. Alus vankumatule diagnoosile.

Psühhiaatri jaoks ei ole hullemat patsienti kui teine psühhiaater, kes teab oma haigusest kõike ja veel enamgi. Kuigi vaimuhaigused ei tohiks olla nakkavad, tundub mulle vahel, et psühhiaatreid seob omavahel folie à deux, ülekanduv hullumeelsus. Oleme isemoodi inimesed. Suitsidaalsed meeleolud pole paljudele meist võõrad. Miks peaksidki? Endalt elu võtmine, mida konventsionaalselt põlatakse, kinnitab inimeseks olemist ja tõstab meid kõrgemale loomadest. Ainult inimene on võimeline oma keha tapma, et pääseda piinadest, mis teda ähvardavad siis, kui keha hakkab inimest tapma. See, mida lihtsustatult peetakse meeltesegaduseks või vastutustundetuseks, võib väljendada hoopis harukordset kontrolli enda üle.

Tunnistan ausalt, ka mina olen mõnikord mõlgutanud elust lahkumise mõtteid. Empaatiline arst peab ju suutma mõelda ja tunda oma haigete kombel. Olen tunnetanud, milline päästev toime on mõttel enesetapu võimalikkusest. Lootusetuna näivas olukorras lisab see väljavaade uut lootust. Ja seeläbi rahustab. Mugavaim oleks muidugi psühhogeenne surm, enda mõtlemine surnuks, emotsionaalsete faktorite abil kehaliste funktsioonide halvamine ja äkksurma põhjustamine. Kui oleksin kodus Nigeeria suguharu rituaalides, võiks mõelda ka voodoo-surma esilekutsumisele.

Vulgaarsustest püüaksin küll hoiduda. Ma ei suudaks eales endale nööri kaela ümber siduda (võllanali – et seejärel lae all kõlkudes püksid täis lasta) või püstoliga oimukohta sihtida (kardan kohutavalt pauku, mis võib võtta kõrvakuulmise). Veel nadim oleks katuselt alla hüpata (et ülejäänud elu ratastoolis veeta) või tablette sisse kugistada (loomulikult mittepiisavas koguses, et pärast haletsemisväärselt öökida).

Minu unistuste surm kannab mind tagasi Soome. Lendaksin Finnairiga, kui see parasjagu ei streigi, kõige põhjapoolsemale lennuväljale, kust edasi viivad vaid teerajad, siis üksikud jalajäljed, kuni kaovad needki ja ma viskun valge tühjuse keskele. Imekombel ellu ärganud on rääkinud, milline soe ja kerge tunne haarab inimest enne külmumist. Isegi praktilist laadi kaalutlused – mis saab surnukehast, kui see kevadel lume alt välja sulab – ei vaeva. Keha saatus ei ole enam minu asi. Keha on kõigest kest, kasutusrendi objekt, millel on pärast rendilepingu lõppemist ainult anatoomiline väärtus. Inimesed heidavad enne tähtaega hinge, et vabaneda sellest liiga pikast või liiga lühikesest, liiga paksust või liiga kitsast, liiga noorest või liiga vanast pakendist. Vabasurm ei olegi midagi muud kui kurnatud hinge protest keha omavoli ja terrori vastu.

„Oled sa oma eluga Soomes rahul?” küsis Karl.

„Harjub ära,” ütlesin.

„Millest kõige enam puudust tunned?” uuris ta asjalikul toonil.

„Toonekurepesadest.”

„Tunnen kaasa,” osatas Karl. „Kas ravitöös on ka midagi teisiti kui meil?”

„Soomes kirjutatakse rahusteid suuremates kogustes välja.”

„Jah?” imestas Karl. „Ja meid siin kritiseeritakse, et jagame antidepressante liiga kergel käel.”

„Heaoluühiskonnas on kõike rohkem,” ütlesin. „Ka depressioone. Aga küll me neile järele jõuame.”

„Sa ka ei muutu,” hindas Karl. „Endist viisi pessimist.”

„Vastupidi, see on optimistlik vaatenurk,” vaidlesin vastu.

„Kas me siis läheme pärast kusagile?” ei olnud mu kolleeg õlleideed maha matnud. „Ilm on ilus. Võime mõnes vanalinna tänavakohvikus istuda.”

„Ei saa,” ajasin vastu. „Pean kohe tagasi lendama.”

Ehkki seisime seina ääres, teistest eemal, hakkasid leinajad – eriti kolleegid, keda ilmselt vaevavad ärevushäired – meie poole pahaseid pilke heitma. Keegi pani juba manitsevaks märguandeks sõrme suule: psst! Silmakirjatsejad! Ma ei usu, et nututalgud olnuks lahkunu soov. Pigem oli ülemarstis samavõrra reipust ja krutskeid nagu tolles kurikuulsas Padua juuraprofessoris, kelle testament nägi ette, et tema varanduse pärib sugulane, kes matustel kõige rohkem naerab. Ha-ha-hah.

Istusin kägiseva pingirea otsa. Olen alati tahtnud otsas istuda. On julgustav teada, et sealt pääseb teisi nügimata kiiresti välja. Kardan, et kuiv köha võib peale tulla. Kui köhköh kraabib kurku, aga hetk kõri puhtaks köhimiseks on ebasoodus, siis võin hakata üle kere higistama.

Olen patsientidele ühtepuhku õpetanud positiivse keskendumise võtteid. Näiteks kõhuga hingamist. Või soovitan mõelda välja üks lihtne sõna – olgu selleks „üks”, ja siis tuleb korrata seda sõna sada korda. Endamisi. Aga kust ma tean, kunas sada saab täis, küsis üks patsient. Ütlesin, et polegi oluline, et just sada. Sada on rohkem nagu orientiiriks. Korrake seni, kuni suudate.

Proovisin nüüd ise. Üks, üks, üks, üks, kaks… Väga veider – ma ei suuda ise üle nelja korra mõttes sõna „üks” öelda. „Kaks” pressib peale. See „kaks” ajabki närvi. Miks ma küll olen inimestele säärast lollust soovitanud? Miks olen ma ise, eluaegne kannatlikkuse etalon, muutunud narmendava hingega neurootikuks?

Mehepikkuse küünlajala seitsme haru otsas värelesid seitse leeki. Vanaldane meesviiuldaja ja noorepoolne naistšellist, kes tundus tuttav hiljutiselt sümfooniakontserdilt, olid istet võtnud. Lahkunu oli kohal. Aegsasti poodiumile asetatud. Puhkas rahulikult.

Avatud puusärk nõuab kaasatundmist. Mu meelest on morbiidse kaastunde mangumine alandav. Ma ei ole kaastunnet kunagi vajanud. Isegi siis, kui trööst võinuks valu vaigistada, olen selle tagasi lükanud. Selline üleolevus võib olla – kes teab? – ka supermärtri poos. Loobun lohutustest, sest ootan midagi veel võimsamat – kaastunnet selle eest, et olen isegi kaastundest ilma jäetud. Olen üksilduse alal maksimalist, kahtlemata.

Ülemarsti ninasõõrmed, mida ilmaliku sodi asemel täitis tuuletõmbetu tühjus, sihtisid ebaesteetiliselt publikut. Mina ei lubaks matusetalitusel elu sees enda kohalt kirstukaant kergitada. Milleks selline julm, inimväärikust solvav ekshibitsionism? Ma ei ole ju kaunilt kaame nagu klaaskirstus magav Lumivalgeke. Surnuna olen kollane nagu elav hiinlane. Ja ma vihkan oma soomeugrilikult nugajat nina, eriti profiilis. Piisab raamitud fotost puusärgi jalutsis. Milleks provotseerida uudistajate sosinaid: „Täiesti kokku kuivanud!” – „Põsed on kah aukus!” või heal juhul: „Ära sa ütle, ta näeb täna päris kena välja, parem veel kui elusana!”. Samas vaimus jätkates peaks ürituse finaaliks kujunema ühisposeerimine naeratava laiba taustal.

Dr Karl Kompus – mu sõber Karl – tammus jalalt jalale. Ta valmistus järelehüüdeks. Karlile on alati meeldinud kõnesid pidada. Jah, ta on kergelt nartsissist. Aga just sellisena imponeeriv. Ta kasutab valehäbita inimese unikaalset võimet vaadelda ennast nii seest kui ka väljast. Tema juba ei lepiks suletud kaane all lamamisega. Tal on meelalt kumer Rooma nina, hea rüht hoolimata õllekõhust ja Apollo büst, mida tasub teistelegi näidata.

Ma teadsin, et Karl määratakse peagi uueks ülemarstiks. Siit ilmast lahkunud eelkäija oli küll tema kandidatuuri vastu, öeldes koguni, et „populaararst” Karl Kompus tõuseb pukki ainult üle tema laiba. Nüüd oli see tingimus täidetud.

„Igal teadusartiklil on keskmiselt null koma kuus lugejat. Minu telesaate auditoorium on kakssada tuhat inimest,” kaitses Karl oma positsiooni. Selle argumendi vastu oli raske vaielda.

*

Äraütlemata piinlik, et leinatalitaja hilineb. Niimoodi võime järgmisele ärasaatmisele jalgu jääda. Kabelis kehtib elav järjekord.

Viiuldaja näppis igavusest pillikeeli. Surmaga ei mängita.

Aeg venis. Matustel ei ole millegagi aega surnuks lüüa.

Mõtlesin oma esimesele kohtumisele surmaga. Olin siis tsipa alla kümnene. Puhkasin vanematega – nad mõlemad olid arstid – Pärnu lahe ääres Kablis. Tollal oli see peaaegu metsik mererand. Inimesed panid mändide vahele telgid üles ja suvitasid – õhtul võtsid lõkke ümber seltskonniti viina ja päeval rannaliival päikest.

Meie telgi naabruses suvitas armunud paarike. Nende telgi nöörid vibreerisid isegi keskpäeval. Aga ühel hommikul keerasid nad tülli. „Sa veel kahetsed!” sajatas mees ägedalt, haaras täispuhutud kummimadratsi ja kadus sõrmedega sõudes merele. Sinna ta jäigi, mitmeks päevaks. Kuni lained uhtusid mehe kaldale tagasi. Armastus ja surm olid kohtunud.

Suvitajate seas leidus julgeid, kes sidusid uppunu kaluripaadi külge köitega kinni – et meri ei heidaks teda rannaliival lesijate peale. Mees oli tohutult suureks paisunud. Nagu tsepeliin või sinine allveelaev. Või nagu valaskala, kelle selg oli libedate adrudega kokku mähkunud. Tema tursunud turi loksus lainete vahel üles-alla, veretavad puusad vastu paadiserva pekslemas.

Jõime poistega sealsamas „Kellukest”, ehitasime liivalosse ja mängisime vutti. Kui pall vette lendas ja mina sellele uljalt järele sumpasin, avastasin end ühtäkki loksuva mammutmehe kõrvalt. Kangestusin. Mõnes mõttes kogu eluks.

Anonüümne inimkeha kümbles madalas merevees pool päeva. Noort naist, keda uppunu oli veel hiljaaegu kudistanud, ei olnud kusagil näha. Miilitsal oli tähtsamatki teha, kui välja uurida, kas tegu oli õnnetuse, enesetapu või mõrvaga. Või kes too mees üldse oli. Keegi ei võtnud teda isiklikult. Inimene ja koolnu on kaks ise asja, isegi kui tänane koolnu on eilne inimene, teadvustus mulle.

Ei ole välistatud, et just Kabli rannast sai alguse minu huvi meditsiini, eeskätt psühhiaatria vastu. Olen üha otsinud seletust vaimu iseseisvale jõule ega ole tahtnud leppida neurobioloogide ja biokeemikute üdini biologiseeritud seisukohtadega. Loomulikult pean tunnistama, et inimese aju on täidetud mikromateeriaga – saja miljardi rakuga, milledest sõltuvad meie mõtted ja tunded. Jah, ma tean, et geenid kujundavad meie harjumusi ja haigusi ning et meie tuju määrab kilpnäärme ja neerupealiste seisund, mitte see, kas astume hommikul voodist välja parema või vasaku jalaga. Olen lugenud, et isegi armumine on keemiliselt tõestatav (norepinifriini, dopariini, fenüüldülamiini taseme tõus organismis). Olen õppinud, et paljud psüühikaprobleemid on tingitud aju ainevahetuse häiretest. Ent samas sõltub ajukeemia ise millestki, mida ma ei mõista. Siiamaani ei mõista.

Ma ei ole idealist. Ma ei ole primitiivne materialist nagu see ogar inglise teadlane, kes asus sonkima surnud Haydni ajukägaraid, et leida üles energeetiline koht, kus peitub kuulsa helilooja muusikuanne. Samas ma ei eita, et igal andel võib olla füüsiline asukoht. Nagu on täpselt teada, kus paikneb meie ajus hirm. Hirmukeskus on inimese aju vanim osa. Hirm on inimese ürgomadus. Oleme miljoneid aastaid millegi või kellegi eest põgenenud. Hirm põhjustab adrenaliinierituse suurenemist ja paiskab segamini suguhormoonide tegevuse. Kas siit peaksingi alustama eneseanalüüsi?

Ma olen hirmule liiga vähe tähelepanu pööranud. Nähtavasti põgenen iseenda eest. Võib-olla kardan tunnistada, et alateadvuse mahitusel on kogu mu teadlikku elu pimendanud surmahirm? Selles valguses oleks enesetapp tõeline eneseületus, jagusaamine painajalikust hirmude hirmust.

Istudes Rahumäe leinamaja pikal pingil justkui piinapingil mõtlesin kahele naisele. Anule ja Kristinile. Dante arvates – kui mul on õigesti meeles – leidub iga mehe jaoks naine, kes on tema ja taeva isiklik vahendaja ning kes tagab mehele otsetee lunastusse. Tõenäoselt on iga mehe jaoks loodud ka naine, kes juhatab ta otseteed põrgusse.

Mehe ja naise vahelise sõpruse üle on tüütuseni arutletud. Ma arvan, et sellist sõprust ei ole olemas. Välja arvatud juhul, kui füüsiline tõmme on mingil põhjusel paralüseeritud ning kui suhtlust korraldab aju otsmikusagaras pesitsev mõistus. Siis jääb tõesti üle vaid sõprus, kui seegi, sest mõistus elimineerib ehedad tunded. Mõistus soosib sõprust, ja sõprus, kui seda õigesti tõlgendada, nõuab ustavust. See on puhtalt meeste mängumaa, sest mehed vajavad ustavaid mehi, et nende najal võimule tõusta ja seal püsida. Ma ei usu, et naisi võiks omavahel siduda lojaalsusele kohustav sõprus. Muidugi võib latti allapoole lasta ja tõdeda, et parem juba kehv sõber kui mitte kedagi.

Üks on selge: mees ja naine ei saa teineteisele ustavad olla, kui nad tajuvad teineteist mehena ja naisena, misjärel tekivad vastastikused tunded. Tunded ei ole kunagi ustavad. Tundeid ei ole võimalik vangistada ega kontrollida. Nad võivad tulla siis, kui neid kõige vähem ootad, ja kaduda siis, kui neid kõige rohkem vajad. Tundeid ei saa asjaolusid arvestades välja lülitada. Nad saevad inimese südant ööpäev läbi.

Kas tunded võivad tuhmuda sõpruseks ja kas sõprus võib areneda armastuseks, ülimaks tundeks, mis inimesele antud? Vesi võib ju külmuda jääks ja jää sulada veeks. Ning kõik keemilised reaktsioonid, mis on võimalikud looduses, võivad aset leida ka meie ajus. See tähendab, et kui vesi ei jäätu seni, kuni ta voolab, siis ei jahtu ka tunded seni, kuni nad ammutavad energiat naturaalsest kiremahlast. Ent kui tõesti juhtub nii, et kärestikuline jõgi või vulisev oja kohtab ees takistust ning rahuneb konnatiigiks või umbjärveks, siis ei sümboliseeri seisev veekogu mitte nõudlikku sõprust, vaid leiget sümpaatiat. Aga just leige sümpaatia on armastuse vaenlane, sest tõelisi tundeid markeerides petab ta siirast armastust. Igatahes seisab viha armastusele lähemal kui sümpaatia. Viha eostub armastuse riismetest ja mõnikord ka vastupidi.

Muidugi võib armastuse ja sõpruse, sümpaatia ja viha piiritlemist pidada mitte kuhugi viivaks skolastikaks. Asjad (ja ka tunded!) eksisteerivad sõltumata sellest, millise nime me neile anname. Ei ole vaja heietada. Aga ma siiski kardan, et tunded kaotavad suurema osa oma väärtusest, kui nad ei leia sõnades adekvaatset väljendust. Inimene ei ole ju pelgalt keemiliste reaktsioonide aparaat. Ei ole. Juurdlemine kuulub inimese juurde.

Olen selles päris kindel, et too Kabli mees kadus kummimadratsiga lainetesse valesti mõeldud või valesti vormistatud mõtete sunnil. Kas ka mina olen sattunud sõrmedega avamerele sõudma? See hirmutab.

Kui ma olingi milleski eksinud, siis mitte valede tunnete, vaid tunnete valesti mõistmise tagajärjel. Ja sellisesse olukorda olin sattunud mina, kõrge kvalifikatsiooniga psühhiaater, kes ma olin pühendanud oma elu inimeste hingesoppides orienteerumisele. Nüüd ei tundnud ma enam omigi tundeid ära.

Ma ei teadnud enam, mida mõelda. Must ülikond, mida viimati kandsin siis, kui president mu pintsakureväärile ordeni kinnitas, ahistas kohutavalt.

Õnneks ilmus tagatoast välja leinatalitaja. Talitaja oli räsitud moega. Võib-olla vabanes ta alles hommikul pulmavanema rollist. Ta võttis oma kortsunud viigipükste taskust järelehüüde. Juhtus olema õige tekst toonela teest. Jah, isegi nii tundeline üritus nagu matusetseremoonia vajab õigete sõnade tuge.

Viiulipoogen tegi esimese kääksu. Publik võpatas. Heliteraapiast oli asi kaugel. Elav muusika – olgu viiuli, oreli või meeskoori esituses – ei sobi kohtumiseks teispoolsusega. Muusikaline leinarüü võiks olla impersonaalne, mitte kohalike haltuurategijate kuube kandev.

Doktor Karl Kompus astus kirstu kõrvale, heites volksamisi pilgu kadunukese lohku vajunud põskedele. Karl on kosunud, täheldasin. Karl ei vaja kirjalikke abivahendeid. Ta on alati peast rääkinud. Ta on vaimukas improviseerija.

Ülemarst turtsuks pahaselt, kui saaks. Aga temast ei ole enam asja. Ainult unenägudes muutuvad surnud elavateks ja elavad surnuteks, nagu ütles… kes ütles?

Tunnen higi peopesades. Süda klopib, suu kuivab. Olen end matustel alati kehvasti tundnud. Need on tülgastavad liturgiad, nagu mõne tudiseva saja-aastase sünnipäevapidu – räägitakse üht, mõeldakse teist. Ei kadunuke ega juubilar kuule midagi.

Pean siit ruumist välja pääsema. Lilled on ära antud, mida veel? Tajun uudishimulikke pilke. Nad jälgivad, kuidas ma erutunult ukse poole suundun. Olen neil kirbul. Tegelikult huvitab neid ainult see, kellega ma nüüd koos elan. See on neile tohutu pettumus, et olen siin üksinda. Suur pettumus. Pole millestki lahverdada.

Vaevu suudan kabeli tinaraske ukse avada ja vajun värske õhu kätte. Päästan lipsusõlme valla. Olin tõepoolest lämbumas. Terav maipäike tungib silma. Kissitan silmi ja näen enda ees kahte noort naist isekeskis jutlemas. Karli elukaaslane Reelika ja Kristin. Reelika astub kõrvale, Kristin tuleb mulle vastu. Ta on võrratult kaunis oma sirelisinises kevadkleidis. Kaunim kui kunagi varem.

See ei saa talle olla üllatus, et mina siin olen. Aga mu närune väljanägemine võib teda ehmatada küll.

„Kristin? Sina?”

„Tere, Hannes!”

Tema tulek on ootamatu. Liigutavalt ootamatu. Tunnen, kuidas mu silmad lähevad märjaks. Pisarate varjamine on viimasel ajal mu kõige tõsisem probleem. Panen vanad päikeseprillid ette. Neil on tuhmistunud klaasid, milledest paistab läbi ainult päike.

„Miks sa nutad?” kuulen väikest printsi küsivat.

„Mul on häbi,” vastan, vana mees.

„Miks sul on häbi?” küsib väike prints.

„Sellepärast, et ma nutan.”

Siis kuulen, kuidas kägu kukub. Kuidagi kentsakas on surnuaial käolaulu kuulda.

„Hannes, kas sul on halb olla?” küsib Kristin.

„Enam mitte,” vastan.

„Läheks jalutaks natuke?” teeb ta ettepaneku.

Kägu kukub väsimatult. Ilmselt otsib partnerit, isendit üheks pärastlõunaks. Kägu ei pea püsisuhtest lugu. Suve teisel poolel – kui munad on juba võõrastesse pesadesse sokutatud – kaob tal ülepea motivatsioon sulgi väristada ja laulda. Looma- ja linnuriigis kehtib absoluutne tsüklilisus. Igaks toiminguks sobiv aeg. Midagi ei saa ette ära teha. Hilineda ka ei tohi. Kes kevade maha magab, peab ootama järgmist aastat. Või järgmist elu.

Ma ei tea, mida teeksin, kui mul jääks elada ainult üks aasta. Kaaluksin ja kalkuleeriksin. Aga ma teadsin sel maikuu hetkel täpselt, mida teeksin, kui mul jääks elada vaid üks tund. Siis ei kardaks ma enam midagi. Ma ei peaks enam tagajärgedega arvestama, sest ma ise oleksingi tagajärg.

Eelmisel sügisel oli kõik teisiti. Ta oli veel tulemata.

Vahtisin lakke. Toas oli pime, nii et laelambist paistsid vaid ähmased kontuurid, nagu ka ülejäänud sisustusest. Henri hingamine mu kõrval oli rahulik ja korrapärane. See ärritas mind. Tema kokku keeratud jamast sai kõik alguse, aga nüüd magab nagu beebi… samal ajal kui mina vaikselt hulluks lähen.

Võtsin öökapilt telefoni. Vabastasin selle kerge näpuliigutusega klahvilukust ja puudutasin sõrmeotsaga Facebooki f-tähe kujulist ikooni. Ekraanile ilmus ühe pooltuttava vaimukapoolne sissekanne pidutsemise teemal ja kunagise töökaaslase seksikat päevitunud keha eri nurkade alt presenteerivad puhkusepildid, sellele järgnes allpool mitu reklaampostitust. Mõttetu. Miskipärast meenus infokild ülikooli kunstiajaloo loengust. Professor rääkis, kuidas keskajal, kui kunstis ja tänaval oli surm esil ja seks tabu, oli iibega kõik hästi. Tänapäeval on aga neis riikides, kui seks on kõikjal esil ja surm tabuteema, meedias pidevalt aktuaalne ka liiga suur suremus ja vajadus kasvatada sündide arvu.

Lülitasin kerge ohke saatel telefoni tagasi unerežiimile. Kahjuks ei saanud endaga sama teha.

Tõusin püsti ja kõndisin vaikselt avatud köök-elutuppa. Võtsin ilusast valgest kapist tumesinise läbipaistva Iittala klaasi, valasin endale kannust vett, jõin. Vaatasin aknast välja, seal oli rahulik vaikelu tänavalaterna, mõne puu, majade ja aedadega – täiuslik väikekodanlik idüll. Panin klaasi ära ja läksin voodisse tagasi. Und ei olnud ikka ja mu aju hakkas uuesti kogu seda viimaste kuude lugu ketrama.

Henri oli mind suvel petnud. Jäi rumalalt vahele, mille peale ta kinnitas palavikuliselt, et see oli talle endalegi arusaamatu viga ja et olen ainus naine, keda ta on eales armastanud. Esialgu aitasid üleüldine muretu suvine õhustik ja peatselt järgnenud abieluettepanek, mille ma kõhklustest hoolimata vastu olin võtnud, asjad kiiresti pealtnäha korda saada, aga sügise süvenedes sain aru, et midagi on minus väga katki. Ma ei usaldanud teda enam, ja mis veel hullem, ma ei usaldanud enam eriti kedagi. Iseennast vist ka mitte?

Eriti pärast seda, kui ühel varasügisesel reedeõhtul sõpradega ööklubis pidutsedes olin lasknud end voolul kaasa viia ja kena võõra noormehega kaasa läinud. Mööda vanalinna uidates ja aeg-ajalt kangialustes suudlemiseks peatudes oli kõik olnud romantiline ja naljakas. Olime end ühe väikese hotelli ees kirglikult suudlema unustanud, kui meie joobnud päid tabas ideevälgatus minna ja uurida, kas hotellis on vabu tube. Et anda juhusele võimalus – kui ei ole, lähme kumbki oma koju magama, kui on…

„Oota… mul on selline asi, et kui sa oled seotud, siis… mul on põhimõte, et ma ei taha kellegi kaaslasele mingeid kannatusi põhjustada!” ütlesin, teda käest kergelt pidurdada püüdes.

„Mul küll midagi sellist ei ole!” vastas ta, mulle korraks vilksamisi otsa vaadates ja mind siis edasi hotelli ukse poole tõmmates.

Vastuvõtus oli sõbralik tütarlaps, kes teatas pärast väikest arvutis klõbistamist, et neil on hotellis täpselt üks vaba tuba, laia voodiga. Olime hoos ja see tundus suurepärane nali, hind sobis ja natukese aja pärast hullasime juba linade vahel. Mul vedas, ta oli suurepärane ja me klappisime hästi, aga hiljem, viie paiku varahommikul taksoga kodu poole sõites küsisin endalt, kas see oli nüüd kättemaks ja oli see siis magus.

Ja ma ei tahtnud endale vastata. Vallalisena oleks see olnud imetore seiklus, aga niiviisi…

Pärast üheöösuhteid ei oodata Facebooki sõbrakutseid ega telefonikõnesid, ometi tulid mu eelmise öö kaaslaselt järgmisel päeval mõlemad. Ta elas teises linnas, aga sõnumid olid ühemõttelised – tore oli ja võiksime edaspidigi kohtuda. Välistasin selle otsustavalt, oleksin igasuguse edaspidise suhtlemise enda ja Henri pärast nagunii välistanud, aga lisaks oli mind tabanud kerge šokk, kui vaatasin ta profiili Facebookis. Hulganisti armsaid perepilte naeratava naise ja kahe lapsega. Mu esimene reaktsioon oli, et ta valetas mulle, ent mõttes eelmise õhtu vestlust taastades sain aru, et mind oli peenelt orki tõmmatud – tema vastus mu küsimusele tähendas, et temal ei ole sellist probleemi, et ta muretseks partneri kaaslase haavamise pärast. Mina olin seda aga tõlgendanud nii, et ta ei ole suhtes.

Suurepärane! Mu nirule enesetundele – olin lihtlabaselt kätte maksnud inimesele, keda ma armastasin (armastasin ju?) – lisandus süütunne selle teise naise ees, kes ilmselt elas rahulikult oma roosas mullis ega teadnud millestki midagi. Võib-olla ei tahtnudki teada? Võib-olla teadis, aga ei lasknud ennast sellest häirida? Nojah, variante võis ju olla igasuguseid. Aga ikkagi. Ma olin oma võrrandi veel mitme muutuja võrra keerulisemaks teinud.

Me olime olnud Henriga algusest peale kõigi meelest hästi armas paar, kaks enam-vähem ühevanust kena vaba noort inimest, kes tutvusid, said kokku ning pärast algusaegade sõbralikke tedremänge kokku jäidki. Ma olin pidanud meie suhte tugevuseks seda, et olimegi algusest peale olnud ka sõbrad. Voodis oli ka hea, algul kahvatum, aegamööda üha parem. Ma olin enne Henrit kogenud eredamat tulevärki, aga igaühega ongi ju isemoodi? Ja temaga oli lihtsalt teistmoodi hea. Rahulikumalt.

Olime korduvalt rääkinud abiellumisest ja lastesaamisest, viimast kordamööda soovides ja siis jälle kõheldes. Nojah, mina olin rohkem see kõhklev pool olnud, kahekümnendates oli mul olnud tunne, et tahan veel noor olla ja elu nautida. Ja lastesaamine tundus nii lõpliku käiguna, see sidus rohkem kui kooselu, abielu või ühine eluasemelaen. Tundus oluline teha seda õigel ajal ja õige inimesega, olla kindel. Endas ja teises. Nüüd oli Henri laste teemat mitu korda uuesti tõstatanud, minu kahtlused aga aina süvenesid. Ta oli kena ja tark, geenide headuses polnud küsimus, aga milles siis?

„Armastusest sündinud lastest saavad õnnelikud inimesed,” oli keegi öelnud. See kummitas mind. Kas ma armastasin Henrit? Ja tema mind? Aga kuidas siis olid saanud juhtuda need asjad, mida oli teinud tema ja mida olin teinud mina?

Mulle meeldis hoida asjad lihtsad, võib-olla oli mu maailmapilt liiga must-valge, aga… ma tahtsingi, et elu oleks lihtne.

Nüüd, oktoobri algul, pidin endale tunnistama, et olin rohkem katki, kui see mulle meeldinud oleks. Ma ei osanud sellega midagi ette võtta ja piirdusin ööde kaupa lakke vahtimisega, vahepeal meie kenas äärelinnakodus ringi uidates ja akendest pimedusse vahtides. Kas see oligi minu elu? Mis selle eesmärk oli? Kuhu see viis? Tundus, et mitte kuskile, ja kõigel oli mu silmis üha vähem mõtet.

Jäin järjest kõhnemaks ja mu silmade ümber olid tekkinud tumedad ringid. Lähedased hakkasid ettevaatlikult mureliku tooniga küsima, kas kõik on hästi, see tundus banaalne ja tüütas mind. Mida see „hästi” tähendas? Standardmustri kool-ülikool-hea töökoht-abielu-lapsed järgimist? Mingis mängus osalemist, kus edukamatel õnnestus ehitada üha säravam fassaad aina suuremate majade, uhkemate autode ning glamuursemate peo- ja reisipiltidega Facebookis? Oli ju ka neid, kes olid vähem edukad, kes harrastasid standardmudeliga mittesobivaid suhteid või ei mahtunudki kasumile keskendunud maailma, aga nemad olid pigem vait ja nähtamatud.

*

Nojah, see kõik oli mäng. Mäng, mida ma olin ka ise algul üsna edukalt mänginud. Ja loomulikult tingis mu kibestumise esimene tõeline tagasilöök, mida ma kogesin. Või oli asi siiski selles, et ma olin selle mängu läbi näinud ja seetõttu kaotanud huvi? Või usu inimestesse? Eelkõige meestesse.

Tööl kiskus ka keeruliseks. AD positsioon reklaamiagentuuris, mis oli algusaegadel tore ja piisavalt loominguline paistnud, tundus nüüd samuti mõttetu mänguna. Jah, seltskonnal polnud viga, raha sai hästi ja reklaamide kujundamine on ju ka justkui natuke nagu kunst? Seda viimast juttu ei suutnud ma endale enam hästi maha müüa, peas kippusid vasardama pigem mõtted sellest, kuidas ma kulutan oma päevi selleks, et risustada üldist inforuumi ja aidata mingit saasta müüa. Ma oleksin tahtnud teha midagi, millesse ma usun, millel on mõte… aga kas midagi sellist oli üldse olemas?

Kõik tundus nii võlts.

Ja nüüd, sama päeva hommikul, oli ema mind otsustavalt ette võtnud.

„Kullake, palun räägi nüüd, mis sul viga on!” tabas mind ema otserünnak, kui vanemate juures pühapäevahommikusi pannkooke sõime ja mehed õue olid läinud.

„Ema, ma ei taha…”

„Aga mina tahan. Ma ei saa sind sellisena vaadata, sul on silmade ümber tumedad ringid ja sa näed üldse välja täiesti äravaevatud. Räägi nüüd!” jätkas ta.

„Ma ei maga eriti. Ja ma ei tea, mida oma eluga peale hakata,” tunnistasin vastumeelselt.

„Kallikene, mis mõttes? Kõik on ju superhästi, sa hakkad abielluma, sul on hea töökoht, ilus kodu, armastavad lähedased… paljud inimesed maailmas oleksid väga õnnelikud, kui neil oleks kõik see, mis sul!” võttis ema tuurid üles.

„Jah, aga mina ei ole. See on kaunis fassaad, aga mis selle taga on? Ma ei tea, kas ma tahan üldse seda kõike ja kas see kõik on päris ja mis üldse on päris. Mis selle kõige mõte on?!” ägestusin.

Ema vaatas mind pika pilguga ja korrigeeris ilmselgelt mõttes strateegiat.

„Üks mu vana klassivend on psühhiaater, äkki ma helistan talle ja sa käid korra tema juures?” pakkus ta pärast väikest pausi.

„Ema, ma ei ole ju hull!”

„Ma ei öelnudki, et sa hull oled, unehäired on täiesti tavaline asi ja ta võiks sulle unerohtu kirjutada, et sa saaksid magada ja normaalselt funktsioneerida!” teatas ema. „Igatahes ma helistan talle ja siis vaatame edasi! Pealegi on doktor Eisen väga kena inimene!”

„Kui kena? Vana arm ei roosteta?” nokkisin.

Ema vakatas, üsna haruldane juhtum. Hiljem meenutades natuke kahtlane ka.

Olin kiidetud doktori juurde minekuga nõustunud ainult selleks, et ema mu rahule jätaks, aga võib-olla oli see tõesti lahendus, pidin nüüd, enne uut töönädalat endale tunnistama, vahtides pimeduses unetuna lakke, eluisu napimast napim.

Ma ei ole punktuaalse täpsuse tagaajaja, ometi on mind alati häirinud, kui patsiendid vastuvõtule hilinevad. Võtan seda isiklikult. Eriti siis, kui vastuvõtt ongi isiklik, järjekorraväline, mis tähendab seda, et abipaluja ei pea kolm kuud ootama pääsu psühhiaatri juurde ega kartma jälje jäämist haiguslukku või registratuuri elektroonilisse mällu. Lubasin Helle Aristole, oma klassiõele, et kui tema tütrel mingeid tõsisemaid probleeme ei ole, milles ma olin ema kirjelduse järgi üsna kindel, siis jääb see kohtumine rangelt asjaosaliste teada – kui ei ole haigust, siis ei ole ka haiguslugu.

Ema püüdis mind veenda, et veel parem oleks, kui ma saaksin tema tütrega vestelda mõnes privaatsemas kohas kui seda on haigemaja, ja soovitavalt tema juuresolekul. Näiteks mõnes vanalinna kohvikus. Selles punktis lõppes minu vastutulek. Ema võib ju olla tähtis tegelane kusagil ministeeriumis – ma isegi ei tea, millises –, aga tema täiskasvanud tütrega kohtun ma tingimata ainult nelja silma all. Siin ei ole midagi kaubelda. See on arsti ja patsiendi suhe. Ning see kohvikujutt unustagu ka ära. Esiteks ei ole mul aega mööda linna jalutada („Arusaadav, ma kompenseerin sinu aja!” praalis Helle Aristo seepeale), teiseks on isegi vaikne kohvik suurusjärk avalikum kui minu kabinet Paldiski maanteel.

Leppisime kokku, et ootan klassiõe tütart polikliiniku fuajees. See samm oli minu poolt suur järeleandmine. Ikka selleks, et noor neiu ei peaks end arstikabineti ukse taga oodates ebamugavalt tundma. Kui arst ise fuajees ootab, siis jääb mulje, et hoopis temal on külalist vaja.

Patsientide häbelikkuses pole tegelikult midagi iseäralikku. Keegi ei taha tervele ilmale kuulutada – jah, ma olen tulnud arsti vastuvõtule sellepärast, et mul on sundmõtted, luulud ja paanikahood. Kui keegi mind selles majas juhtumisi näeb, mõtleb patsient, siis teadku, et ma olen siin ainult selleks, et mul võetakse näpu otsast verd. Ja las mõtlevad nii, mõtlesin mina. Kui sõnade kustutamisest on kasu, siis ärme räägime hullumeelsusest, ärme räägime vaimuhaigustest ega isegi mitte psüühikahäiretest. Ütleme lihtsalt: inimene tunneb ennast kehvasti. Ja arsti asi on välja selgitada, kui kehvasti, ning otsida võimalusi parema enesetunde saavutamiseks. Lihtne, eks ole?

Kui mu klassiõe tütar viimaks välja ilmus, tundsin ennast üsna kehvasti. Veidi solvununa või lollitatuna. Noor naine ei hingeldanud, ju siis ei olnud tormanud. Pigem jäi mulje, et ta oli ukse taga aega parajaks teinud. Mõõdukas hilinemine andis talle justkui garantii, et ei pea mind oodates ise fuajees ebalema. Aga see oli kõigest oletus. Mis parata, oletused on minu leib.

„Doktor Eisen?”

Ta tuli rahulikul sammul otse minu juuurde. Ta võinuks ka eksida, sest ma ei kanna polikliinikus kitlit. Ma ei usu, et meditsiinitöötaja staatus on mulle otsaette kirjutatud. Muidugi, kuivõrd seisin fuajees ainsana, siis hakanuks ta pikemalt kaalutlema vaid sel juhul, kui oleks kahelnud, kas ma ikka viitsin hilinetud minutite kiuste teda kannatlikult oodata. Aga ta ilmselt ei kahelnud selles, et ma seisan siin kuulekalt nagu arstiabi ausammas. Ta tundus olevat päris enesekindel noor daam.

„Kristin, kui ma ei eksi?” küsisin vastu. Tegelikult võinuksin ka mina mööda panna, kui oleksin taibanud kahelda, et kõik noored naised, kes välisuksest sisse astuvad ja mind küsivad, ei pruugi olla Helle Aristo tütred.

Aga me mõlemad tajusime, et ei eksi. Mina tajusin veel, et taskutega kitlit kanda oleks mõnikord siiski mõistlik – oleks, kuhu tegevusetuid käsi varjule panna.

„Kas ma pean… midagi garderoobi jätma?” küsis Kristin Aristo ja heitis pilgu riidehoiutädi suunas. Tädi ootas tööd. Porisel aastaajal oli tema lemmikliigutuseks siniseid kilesusse jagada.

Garderoobile osutamine andis mulle võimaluse noort naist pilguga pisut mõõta. Naine mustas. Ta kandis musti kõrge kontsaga saapaid, mis tõstsid ta peaaegu minu pikkuseks (harva õnnestub naistel mulle samalt kõrguselt silma vaadata), musti teksaseid ja musta nahkjakki, ning tal olid peadligi tihedaks patsiks põimitud tumeruuged juuksed. Tumedad sõõrid silmade all kinnitasid ema lähetuskõne paikapidavust.

„Ei pea jätma midagi,” sõnasin. Ma ei tea, kas siis, kui ta oleks olnud blond, oleksin vastanud teisiti. (Alateadvus on mind alati brünettide juurde juhtinud.) Ma palusin tal endale järgneda, trepist üles oma teise korruse kabinetti. See asus pika koridori lõpus. Kuivõrd olin võtnud vabatahtlikult eeskõndija rolli, siis tunnetasin selja tagant kostvate saapatallanaksatuste järgi, et noorele naisele ei istu etteantud kindel rütm – kord jäi ta must maha, siis jälle ligines puudutuse kaugusele.

Mu kabinet koosneb kahest kitsukesest toast. Ühes teen laua taga arvutitööd, teises vestlen patsientidega. Pruun plüüsist nurgadiivan on piisavalt mugav ja kodune, et vabastada patsient ärevusest ning tekitada usaldustunne arsti vastu.

„Siin on hästi soe,” ütles Kristin. „See sügis on üldse hästi soe.”

„Jah, te võite jaki seljast võtta,” lugesin tema mõtteid. Tean oma kogemustest, kui keeruline on nahktagide puhul otsustada, kas need kuuluvad ülerõivaste kategooriasse ja tuleks seega restoranis, spordihallis ja näitusesaalis seljast võtta, või kõlbab nendega ka ruumis olla.

Ta võttis jaki seljast. Kõrge kaelusega valge džemper tõi pringid rinnad tema saledast kehast korrapealt esile. Ma ei ole mingi sülge nõristav kiimakott, aga ma pidin endale mõningase piinlikkustundega tunnistama, et vähemalt paariks-kolmeks sekundiks jäi mu pilk peatuma naise strateegilistele piirkondadele, millel ei ole patsiendi psüühilise seisundiga vähimatki pistmist. Tõenäoselt ei ole, vähendasin oma mõtte resoluutsust.

Siis avastasin, et mul ei ole toas ainsatki riidepuud.

„Ei ole hullu,” luges Kristin omakorda minu mõtteid. Riputasin tema nahkjaki konksu otsa oma musta nahktagi kõrvale.

Istun alati diivani aknapoolsesse nurka, patsiendile jääb uksepoolne ots. Nii on tal tulekuks ja minekuks lühem maa. Mis muidugi ei ole kohaeelistuse õige seletus. Õige on see, et tunnen end paremini, kui uks ei jää mulle selja taha. Ukse hoidmine vaateväljas vähendab olukorra kontrolli alt väljumise ohtu (kui kutsumata külaline pea sisse pistab).

Viimaks võisin sissejuhatusega alustada.

„Teie ema helistas mulle.”

„Ma tean.”

„Ta arvas, et on hea, kui me natuke räägime,” sõnasin vilunult.

„Kui ta nii arvas.”

„Te ise ei arva nii?” küsisin.

„Mida?”

„Et me võiksime rääkida.”

„Millest?” küsis ta võrdlemisi ükskõikselt.

„Hea küsimus – millest?”

Jäin teda rahulikult silmitsema. Võtsin lugemisprillid eest, et vestluskaaslane näeks mu silmi. Võrdsed võimalused teineteist tajuda aitavad kaasa vastastikuse usalduse tekkimisele. Seda enam, et ilma prillideta nägin teda paremini.

„Mida ema rääkis teile?” uuris Kristin.

Tal olid suured tumedad silmad. Hoolikalt meigitud ripsmed. Vikatteravad kulmukaared. Pisikesed kõrvalestad, iseäranis armsad. Suureline nina, Kleopatra nina. (Arvatakse, et kui Kleopatral olnuks nöbinina, kujunenuks maailma ajalugu teistsuguseks.) Aeg-ajalt, imestust väljendades, ilmusid tema laubale eakohatud kortsud. Kas ta on oma äkk-kortsudest teadlik? Vaevalt. Loomulike reaktsioonide hetkil me ei näe iseennast. Aga paari punetavat vistrikku põsel on ta kindlasti märganud. Vallatu lohuke lõual. Ja siis need roosakad pehmed huuled, mis torutades meenutavad kooritud, isuäratavalt rammusaid krevette.

Ta ei näinud üldsegi ema moodi välja. Kooli ajal meenutas Kristini ema mulle kajakat. Tal oli kajaka kile hääl.

„Ema rääkis, et teil on unega justkui probleem,” ütlesin nii mahedalt kui võimalik. Võimalikke häireid ei tohi kunagi üle tähtsustada. Ebanormaalsus tuleb sulatada normaalsuse konteksti. See annab võimaluse ebanormaalsust hinnata. Kümne palli skaalal.

„Justkui on probleem,” kordas ta mu sõnu.

„Kas uni ei tule peale või läheb ära?”

„Kui ta peale ei tule, kuidas ta siis ära saab minna?” küsis ta targalt, õigemini ninatargalt.

„Ma mõtlesin, et kas uinumine võtab liiga kaua aega või ärkate liiga vara üles?” täpsustasin oma ebaloogilisena näivat küsimust.

„Nii ja naa,” vastas Kristin.

Ammendav vastus, mõtlesin sarkasmiga pooleks. Olen kolmkümmend aastat kliinilisi intervjuusid läbi viinud ja tean, kui oluline on esimesel kohtumisel küsimuste ja hinnangutega tagasi hoida. Eelkõige tuleks luua õhkkond, kus patsient ise tahab ennast avada ja haigust kirjeldada. Aga Kristin Aristo jäi avamatuks nagu šokolaadikommidega täidetud vaakumpakend, mis tuleb kääridega katki lõigata. Otsustasin taktikat muuta.

„Kas kass kraapis teid?” küsisin.

Olin märganud tema käeseljal pikka punast triipu.

„Jah? Miks te arvate, et kass?”

„Kassi küüntest jääb just selline sirge jutt. See paraneb väga visalt,” teadsin. Kristini enda tumelillad kunstküüned näisid olevat veel ohtlikumad.

„See oli tõesti kass,” naeratas ta nüüd, lõpuks ometi. „Ema kass.”

„Emakass, emane kass?”

„Ei, see kass elab ema juures.”

„Teile meeldivad loomad?” pärisin edasi. Tean, et psühholoogid kasutavad isiksuse profiili testides õige sageli küsimusi loomadest.

„Ma vist õrritasin teda liiga palju,” libises ta vastusest kõrvale.

„Meil oli ka kunagi kass,” jätkasin. „Hakkas vanas eas kräunuma. Õudselt kräunuma. Oli nagu ulgumise moodi. Mu abikaasal tekkisid unehäired.”

„Tõesti?” üllatus noor naine.

„Miks ei? Teate, Kristin, inimesi, kes magavad hästi, olen ma vähem kohanud kui neid, kes ei maga hästi.”

„Need, kel probleeme pole, hullumajja ju ei satu,” lausus ta tõsinedes.

„See ei ole hullumaja. Ma arvan, et neil, kes väldivad siia majja tulekut, võivad olla kõige suuremad probleemid. Probleemi teadvustamine on mõnikord julgustükk, mida vaid terved inimesed suudavad.”

„Võib-olla,” nõustus Kristin.

Olin rahul, et vähemalt millegagi oli ta nõustunud.

„Kuidas teie abikaasa oma unetusest lahti sai?” ei jätnud ta uneteemat ripakile. Täheldasin, et ujedus ja järjekindlus käisid Kristini loomuses käsikäes.

„Kass suri ära,” sõnasin aeglaselt. Jätsin lisamata, et mu abikaasa Anu oli kohe uue kassi majja toonud. Ning seegi kass polnud just tummfilmist.

„Nojah, see retsept minu jaoks ei toimi,” naeratas ta taas. „Mina vajan unerohtu. Ema ütles, et te võite mulle kirjutada tablette, mis tõepoolest aitavad. Mitte neid, mida apteegist vabalt osta saab.”

„Jah, võin küll kirjutada,” tunnistasin. „Aga te peaksite alustama rahustavast teest, näiteks. Vältima õhtust tugevat trenni ja õudusfilmide vaatamist, näiteks.”

„Nüüd ütlete kindlasti, et kohv ja alkohol tuleks ka õhtul ära unustada, näiteks.”

„Ei ütle,” kinnitasin.

„Ei ütlegi?” imestas Kristin ja tema otsmikule ilmusid mulle juba tuttavad vanainimesekortsud.

„Te teate kõike seda niigi,” ütlesin.

„Kas te siis kirjutate mulle neid tablette?” näitas ta veel kord üles püsivust.

„See oleks minu jaoks kõige lihtsam. Aga ma ei tea, kas kõige parem teile. Mida patsient sisse ei võta, see ei saa talle ka halba teha. See on kõige ohutum arstirohi.”

„Ma ei mõista, doktor Eisen.”

Esimest korda selle jutuajamise jooksul oli mul au olla doktorina kõnetatud. Olin meelitatud, kuid jäin kahtlustama, kas noores naises ei ole mitte peidus osavat manipuleerijat. Kui ta midagi tõesti tahab, siis oskab ta eesmärgi saavutamise nimel käigu pealt tämbreid vahetada.

„Vaadake, Kristin, kedagi magama panna ei ole kunst,” sõnasin.

„Tänan, ei – ma ei ole kass.”

„Ööks magama,” lisasin. „Mõnda aega see toimib. Aga mitte kaua. Peagi peame doose suurendama. Siis algavad lainetused peas ja iiveldused südames. Märksa mõttekam oleks üles leida põhjus, miks teil on unehäired.”

„Otsite kassi minu kodust?” muigas ta peaaegu sõbralikult.

„Võib nii öelda küll,” noogutasin.

„Mida te siis teada tahate?”

„Kõigepealt seda, kas unetus on ainus probleem, mis teid vaevab. Kas te olete viimasel ajal tähele pannud muidki muutusi oma… meeleolus ja keskendumisvõimes, näiteks? Olete sagedamini kui muidu ärritunud?”

Naine vaikis viivu. Ma ei kiirustanud teda tagant.

„Minu elu on up and down. Mõnikord mõtlen ma nii halbu mõtteid, et neist ei sünni rääkidagi,” ütles ta erutusega, kuid tasasel häälel.

„Halvad mõtted tuleks peast välja rääkida.”

„Jah, aga mu pea ümber oleks nagu võru.”

„Peavõru?”

„Jah, peavõru.”

„See vist ei ole lilledest punutud pruudipärg,” kompasin.

„Jätke! Pruudipärja mahamängimist olen alati vihanud.”

„See võru teeb siis teile haiget?”

„Jah, ta pitsitab ja soonib. Kuidagi metalselt.”

„Metalselt,” kordasin.

Vaevu suutsin oma üllatust varjata. Kuni Kristini viimaste lauseteni arvasin, et kohtun temaga viimast korda. Olin veendunud, et ta ei vaja psühhiaatri abi. Psühhiaater peab üles leidma patoloogiale viitavad sümptomid. Kui inimesel neid pole, mingu psühholoogi juurde. Tema tegeleb normaalsetega. Jah, Kristin võiks võtta mõned psühhoteraapia seansid, peamiselt ema rahustamiseks. Tegemist on ju kõigest ärahellitatud neiuga, kelle rahulikku und tema ema liigsete ootustega rikub.

Aga üksainus sõna muutis kõik – võru. Temas oli patsiendi potentsiaali.

„Kas see võru mõjutab ka teie mõtteid?” küsisin.

„Jah, ta hoiab mu mõtteid kinni. Õigemini sunnib peale mõtteid, mida ma ei tahaks mõtelda.”

„Milliseid mõtteid?” uurisin.

„Ma ei tea… Ma ei oska elada. Ma mõtlen, et ma ei oska elada nagu teised. Ei oska elada… vabalt. Või, õigemini, tahan elada liiga vabalt. Seda on raske seletada. Ja mõista on veel raskem.”

Ta lõi pilgu süüdlaslikult maha.

„Kas ma saan õigesti aru, et teil on millegi suhtes kartus, hirm?” küsisin tõsiselt.

„Jah. Ma kardan, et ei saa enam hingata. Õhust on puudus. Rinnus pitsitab.”

„Rinnus?”

„Jah. Ja pea käib ringi.”

„Või nii… Olete oma hirmudest emale rääkinud?”

„Ta ei saaks must aru,” sõnas Kristin trotslikult. „Ei ole kunagi saanud.”

„Aga mina oskaksin teist aru saada, uskuge,” julgustasin.

„Ma ei tea,” rehmas ta käega. Esimest korda võttis ta käed põlvede pealt ära – loobus intuitiivsest kaitseasendist. „Ma ei tea, mida te must arvate, aga ma ei ole nii naiivne, kui välja paistan.”

„Te paistate välja väga arukas noor naine.”

„Ma ju tean küll, milles on asi,” ütles ta.

„Teate?”

„Jah. Ma tean oma diagnoosi.”

„Koguni? Kust te selle diagnoosi võtnud olete?” uudistasin.

„Internetist,” vastas ta.

„Usute internetti?” väljendasin ettevaatlikult oma kõhklust.

„Midagi peab ometi uskuma.”

„Muidugi. Kuidas selle diagnoosi nimi oligi?”

„Commitment phobia,” kõlas perfektne inglise keel noore naise huultelt.

„Commitment phobia? Enesesidumise foobia. Väga huvitav. Mismoodi te siis ei taha ennast siduda? Kellega te ei taha?”

„Meestega,” sõnas ta lakooniliselt ning jäi sõrmi mudides vait.

„Tahate sellest lähemalt rääkida?” esitasin sajandi küsimuse.

„Millest?”

„Suhetest meestega. Kas te kardate mehi?” küsisin rahulikult. „Kas kunagi on midagi halba juhtunud?”

„Ei, üldse mitte. Ma ei karda mehi… selles mõttes, mida te vist silmas peate,” naeratas ta. „Ma kardan seda, et kui ma kellegagi… noh… püsisuhtesse astun, abiellun ja saan lapsi ja kõik see värk, et see ei ole õige või see mees ei ole õige või armastus ei ole õige… Ma saan aru, et ma olen haiglane maksimalist, aga ma ei saa sinna midagi parata… ma lihtsalt kardan, et kui ma kaotan oma vabaduse, siis kaotan lõpuks… iseenda.”

Jäin mõtlikuks. Olen ühtepuhku näinud noori patsiente, keda kerge elu on raskemeelseks muutnud. Mõned neist hoiavad käekotis tabletipurgikeste kõrval žiletiterade karpi.

„Aga – kui ma tohin küsida – miks teile tundub, et peate ennast kellegagi kohe siduma?”