Читать книгу Kui sa mind ei armasta, ära mine ära - Mart Kivastik - Страница 4

„Kuidas mu kleit on, Pelle?”

„Ilus.”

„Sulle meeldib?”

„Ma ei saa aru, miks sa küsid.”

„Ma lihtsalt tahtsin teada, kas sulle ka mu kleit meeldib.”

„Mis tähendab ka?”

„Sa ei saa millestki aru, Pelle, mitte millestki,” ütles Liilia ohates.

Ta keerutas end peegli ees edasi-tagasi, edasi-tagasi, edasi-tagasi... Pelle vaatas kella. Kell oli pool kuus. Liilia uus kleit oli punane, mingite lilledega, mis algasid Liilia jalgadelt ja ronisid mööda Liilia selga ja kõhtu üles kuni kaelani, kus oli suur valge õis, mis avanes Liilia kõrva juures. Kui kõrvarõngas millegipärast lahti tuleks, neelaks lill selle alla, plumps. Miks peaks kõrvarõngas lahti tulema? Miks peaks lill selle ära sööma? Liilia tuli peegli eest ära ja kõndis Pelle ees nagu mannekeen.

„Me ei ole sugugi nii vanad, Pelle,” ütles Liilia. „Kui me rohkem väljas käiksime, kui me käiksime teatris kord nädalas, mitte ainult kord aastas, siis oleks meie elu hoopis teistsugune. Sina näeksid ka kohe parem välja. Mulle meeldib sind väga ülikonnas vaadata.”

Pelle ülikond oli triigitud ja rippus ukse küljes. Põlved läikisid, kuid ainult siis, kui valgus paistis küljelt; kui see paistis otse või ei paistnud üldse, ei oleks keegi arugi saanud, et püksid on põlvedelt kulunud ja et ka küünarnukid on tegelikult läbi. Lösutada on hea, aga ülikond kannatab. Pelle vaatas veel kord kella.

„Kuule, järsku ma ei tulegi teatrisse?”

„Mis jutt see siis on?”

„Täna on korv, ja ülikond on kulunud, ma ei tea, mul on seal ju niikuinii igav, Liilia?”

Liilia vihastas. Kui ta vihastas, oli ta ilus, põsed läksid punaseks ja silmad pildusid tuld. Seda oli kena vaadata. Vihane Liilia oli kolmkümmend aastat noorem, vihane Liilia oli kahekümneaastane. Ta hakkas juba kõrvarõngaid ära võtma, ta hakkas kleiti seljast kiskuma, ta hakkas soengut segi ajama, ta viskas kingakoti nurka, ta istus Pelle kõrvale maha ja ütles: „Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt, Pelle?”

Pelle ei julgenud midagi öelda. Aga kena oli vaadata, kui Liilia tigetses.

„Ma tegin nalja,” ütles Pelle.

„Lollid naljad.”

Liilial läks pisut aega, et vihast üle saada, aga kui ta sellega toime oli tulnud, sasis ta õrnalt Pelle halle juukseid.

„Sa oled nii armas, kui sa hall oled.”

„Ei tea...”

„Oled küll.”

Liilia andis Pelle põsele musi ja sinna jäi punane latakas, või õigemini Pelle polnud seda veel näinud, aga aimas.

„No miks sa nii teed, Liilia, see ei tule ju ära?”

Pelle hõõrus põske ja Liilial oli hea meel. Kell oli kolmveerand kuus.

„Me jääme varsti hiljaks, Pelle. Sa pead puhtad sokid võtma, käed ära pesema, küüned lõikama, juuksed kammima... järsku laseme sulle täna lakki pähe?”

„Hulluks oled läinud või?”

„Ei, tõesti ma mõtlesin!”

Liilia kükitas Pelle ette maha, aga seelik oli liiga kitsas. Ta tõmbas selle üles, nii et tema läikivad jalad vahtisid otse Pellele näkku, ja sasis Pelle juukseid. Liilial jalad läikisid varvastest kuni selle osani, mida Pelle enam hästi ei näinud, sest põlved olid ees, aga kui ta püüdis neid laiali lükata, sai ta laksu vastu sõrmi: „Jäta nüüd, me peame ometi teatrisse minema, miks sa ei võiks pisut lakki pähe lasta?”

Liilial endal oli.

„Ma ei taha.”

„Miks?”

„Ma lihtsalt ei taha!”

„Teinekord ma ei saa sust üldse aru, lakki sa ei taha, käed on pesemata, küüned on mustad...”

„Need ei lähe puhtaks.”

„Aga miks sa siis lakki ei pane?”

„Sest ma ei taha!”

„Imelik inimene,” ütles Liilia nii, nagu just Pelle oleks imelik, aga kõik ülejäänud mitte. Pelle vahtis oma käsi, küünealused olid mustad, mustus oli kätesse nii sisse kulunud, et seda oleks saanud vaid koos kätega kehalt maha raiuda, teistmoodi mitte.

Tüli majas. Ei olnud ka. Oli selline vahepealne, mitte just tüli, aga imepisike vägikaikavedu. Siis saab veel ilusti kokku leppida, kui päris tüliks pole läinud, saab kaubelda, et ei pane lakki, kuid kannatab teatri ära. Kui tüliks läheb, lõpeb see soenguga, mida tuleks kolm päeva lahti mudida. Liiliale meeldis väga käia väljas nii, et juuksed krõpsuvad peas, ja et ostetaks uus ülikond, nii et keegi ei saaks küsida, miks tal vana seljas on, ja et oleks pisut lõhna, nii et higihais järgmisse ritta ei ulatuks.

„Me hakkame varsti minema, Pelle!”

Pelle tegi lipsusõlme ja sättis lipsu nii, et ots ulatuks rihmani. Ei tea, kuidas praegu moes on. Kas lühike junn või pikk?

„Sa näed päris hea välja,” ütles Liilia. „No kallista mind nüüd, aga mitte nii, et soeng sassi läheb, nii, musi kah!”

Pelle hoidis õrnalt ümber Liilia kinni, sama õrnalt kui kolmkümmend aastat tagasi, kui nad kokku said, sama õrnalt surus nina Liilia juustesse ja nuusutas neid, ja hoolimata sellest, et Liilia oli endale lakki pähe lasknud, tundis ta tema lõhna ära, see ajas hulluks, see ajas hulluks! Ta suudles Liiliat ettevaatlikult kuklale.

„Nii hea,” ütles Liilia.

„Sa ei valeta?”

„Suudle veel.”

Liilial olid silmad kinni, ta toetus Pelle õlale, ja kui silmad on kinni, siis tunned, kui on hea. Silmad kinni olla on hea.

„Me jääme hiljaks,” ütles Pelle sosinal.

„Mis siis.”

„Ma lihtsalt ütlesin.”

„Ilmaaegu.”

„Ma enam ei tee.”

„Hea küll, hakkame minema.”

Liilia kohendas ennast ja vaatas vilksamisi Pellet. Pellel oli muidu kõik korras, ta ootas Liilia vaatamise ära, kohendas lipsusõlme, köhatas, kergitas end kontsadel.

„Ilus mees,” ütles Liilia. „Kahju ainult, et sa lakiga nõus ei olnud.”

„Võib-olla järgmisel korral, ah?”

„Rumal poiss.”

See kõlas nii kaunilt. See kõlas uskumatult. See kõlas.

Troll oli täis. Pelle jõlkus toru küljes ja püüdis nii olla, et ta kingi ära ei tallataks. Liilia hoidis Pellest kinni, sest toruni ta ei ulatunud, või oleks isegi ulatunud, aga see oleks kentsakas välja näinud. Kunagi ammu, väga ammu, kui Liilia sellistele asjadele veel ei mõelnud, siis rippus ta ühe käega toru küljes ja teisega Pelle küljes, kuigi oleks võinud ka vabalt istuda, sest inimesi ei olnud. Siis olid Liilial jalad peaaegu õhus. Ta seisis varbaotstel ning nägi välja nagu baleriin. Linna poole jäi troll tühjemaks, aga Liilia ei istunud, sest ta kartis mantli pärast.

Keegi oli ikka kinganinad sodiseks tallanud.

„Sa pead nad teatris üle harjama,” ütles Liilia.

Kurat. Pelle vahtis kinganinasid. Narr on teatrisse sõita, saapahari põues, aga teistmoodi ei saa, sest trollis tallatakse sind lihtsalt ära. Liilia kingad olid tal kotiga kaasas. Trolliga sõitmine võib inimese tappa, kui sellele liiga mõtlema hakkad. Lõppude lõpuks on sul valida, kas ei sõida üldse, ei käi tööl, õues ega koera jalutamas ning nälgid kodus, kuni sind üürivõlglasena tänavale tõstetakse, või siis lihtsalt sõidad, tuhat inimest ruutmeetril, hingad vähem, hoiad torust kinni ja lased ennast pool tundi muljuda, kuni troll linna jõuab, ja ikkagi käid tööl ja isegi teatris, kuid ei võta seda sõitu eriti südamesse, sest mingil viisil ju elama peab, ja keegi pole öelnud, et see peaks ainult mõnus olema. Mitte keegi. Kannatuste kõrval tunduvadki head asjad paremad. Ei tea, mis Liilia sellest arvab. Liilia kiirustas. Neil oli kokku lepitud, et pool tundi enne algust teatrimaja ees. Siis jõuab väikse konjaki võtta, veidi suitsu teha ja istuda, enne kui etendus algab. Nagu tavaliselt.

„Aga palun, Pelle, ära sa napsitama hakka,” ütles Liilia, kui nad trollist välja läksid ja teatri poole kõndisid. Liilia hingeldas. Tänav oli libe, aga lund polnud veel maha tulnud. Sügis on tobe aeg. Peab maha vahtima, et lompi ei astuks. Kui nad teatri ette jõudsid, oli Liilia sõbranna koos mehega juba kohal. Pelle polnud neid varem näinud, aga midagi erilist ei olnud. Nad olid täpselt või siis peaaegu samasugused. Naine pisut noorem kui mees, hoidsid teineteisel käe alt kinni ning püüdsid teatri ees seista siiski veidi teistmoodi kui bussipeatuses või mõnes muus tavalises kohas, sest teater ei ole ju tavaline koht. Nii ütles Liilia. Teatris võib inimene unustada kõik, mis teda seni seganud on. Pelle lootis unustada trollid. Ja kui trollid meelest lähevad, siis midagi veel, aga trollid eelkõige.

Nüüd seisid nad neljakesi teatri ees. Kaks meest ja kaks naist, ja läksid majja aeglaselt sisse, justkui ei oleks kuhugi kiiret. Seda on ju hea tunda. Kui sa ostad kava, kui kontrollitakse pileteid, kui sa lõhnad hästi ja kõik teised samuti, kui sa istud kohvikus nii, et su kulunud püksipõlved silma ei torka, siis oled sa kolmeks tunniks pisut teistsugune. Naistele on seda väga vaja. Nad on lihtsalt erinevad ja sellest tuleb vähemasti lugu pidada, isegi siis, kui sa mõningatest asjadest ise aru ei saa. Pelle surus sõbranna mehel kätt ja naeratas. Naised juba lobisesid omavahel.

Teatris mängiti O’Neilli. Täpselt ei olnud aimu, mida just, aga teatrisse olid nad läinud sellepärast, et seal mängitakse just seda, ja siis veel sellepärast, et olla teatris. Liilia oli imeline. Ta oli imeline juba garderoobis. Kui ta mantlit seljast võttis, kui ta juukseid kammis, kui ta kingi jalga pani... siis ta kummardus. Ta kummardus ja lill tema puusadel ärkas ellu ja roomas üles Liilia kaela poole, kus õis kõrvani kasvas. Pelle vaatas. Kas mängitakse O’Neilli või ei, või ollakse lihtsalt teatris, polegi alati nii tähtis. Vaadata on tähtsam, ja näha on tähtsam. Senikaua kuni naised värvisid, seisid mehed, see teine mees, kes nägi välja umbes samasugune kui Pelle, ja Pelle ise, nad seisid peldiku eesruumis ja tegid suitsu. Suurt ei rääkinud, sesPelle ei teadnud midagi O’Neillist, aga küsida ka ei tahtnud. Mehed lõpetasid suitsutegemise ja läksid baari.

„Meil ei ole palju aega,” ütles Liilia.

Pelle jõi koos teise mehega konjaki lõpuni. Nad seisid džentelmenlikult püsti, nõjatudes baariletile, ja hoolitsesid, et naised, Liilia ja tema sõbranna istuda saaksid. Tegelikult pani Liilia just siis, kui ta ütles, et neil ei ole palju aega, käe Pelle põlve peale. See oli meeldiv. See on meeldiv! Kui sind peetakse omaks, omandiks, kui terve teatritäis kenasti riides inimesi näeb, et üks mees on mingi naise oma, ja see naine on vist hetkel kõige kaunim viiekümneaastane siin saalis. Tegelikult ei olnud ju Liilia veel viiskümmend täiski, ta oli Pellest noorem. Siis saadakse aru, et nende kahe inimese vahel on midagi ja üks neist on kaunis naine ja teine on Pelle, kelle nime nad küll ei tea, kuid kes eemalt vaadates näib härrasmehena, hallipäine, õhukeste vuntside ja sobiva lipsuga, käed taskus. Eemalt vaadates tunduks vist koguni, et härrasmees suhtub oma daami nii, nagu ta oleks sellega harjunud, nii, nagu see ei lähekski talle ülemäära korda, ka ilu muutub ju igapäevaseks. Aga seestpoolt vaadates! Sisse nad kuidagi ei näe. Pelle kiikas igaks juhuks korra ringi. Nad nägid tõepoolest vaid tema välimust, tegelikult hüppas Pelle süda varvastest kõrvadeni, sest ta tundis ennast jõle hästi. See on õnn, muuseas. See ongi õnn?

Till-till! O’Neill on ise surnud, aga tema näidend algab. Pelle ohkas. Nad läksid saali. Saal läks pimedaks, veel pimedamaks, veel pimedamaks... lõpuks ei näinud enam midagi.

„Üksküla on vapustav!”

Liilia nägu õhetas, tema silmad kiiskasid niiskelt, ta oli kaunim kui kunagi varem.

„Pelle, kas sa oled nii lahke ja tood mulle ühe konjaki?” ütles Liilia näost õhetades.

„Konjaki?”

Pelle ei uskunud oma kõrvu. Liilia joob harva. Ta joob harva tilgakese likööri või pisut šampanjat, või kui tal on eriti hea tuju, siis ühe õlle, kuid Liilia ei joo konjakit. Liilia?

„Miks mitte,” ütles Liilia. „Mul on lihtsalt selline tuju.”

Pelle tõi Liiliale konjaki ja istus teise mehe kõrvale.

„Ma olen alati mõelnud selle mehe saladuse üle, ma olen alati mõelnud, aga ei ole kunagi aru saanud, kuidas ta seda teeb. Ta tuleb lavale ja temas ei ole ju midagi erilist. Kõige tavalisem mees!” ütles Liilia.

„Minu arust ka,” ütles Liilia sõbranna. Nad rääkisid põhiliselt omavahel, kuid olid viisakusest mingil moel siiski meestega koos, kuigi tegelikult jaotati laud pooleks sellelt kohalt, kus lõppesid teadmised teatrist, O’Neillist ja üleüldse, kus lõppesid nende jaoks olulised mõtted.

„See mees on ime,” ütles Liilia sosinal. „Ta on minuga umbes ühevanune, tegelikult veidi vanem, ma olen teda sadu kordi laval näinud, kuid ta muutub aina põnevamaks. On inimesi, kes vananevad kauniks, mis sina arvad, Pelle?”

„Mis mul arvata.”

Pelle mudis sõrmi. Liilia heitis vaid hetkeks pilgu Pelle kätele ja mingil hetkel tabas Pelle ära Liilia silmades vilksatanud tigeduse. Just nimelt tigeduse. Ta ei saanud esialgu aru, ta vaatas Liiliat, kõik tundus nagu varem, siis vaatas oma käsi, ja mõistis. Ta nägi iseenda käsi. Neil kätel ei olnud tegelikult midagi viga. See oli Liilia luul. Need käed ei olnud pesemata, vaid olid lihtsalt mustad, sest päris puhtaks ei saanud neid enam kunagi. Vanasti töötasid nad paljakäsi. Midagi ei olnud lihtsalt teha. Torud olid roostes või õlised, ei saa tööd teha käsi määrimata, see oli Liilia luul, see oli möga. Pelle pani käed taskusse. Ta tahtis oma konjaki lõpuni juua, kuid ei julgenud. Teine mees kuulas huviga Liilia juttu. Liilia muudkui rääkis.

„Te mäletate, kui ta tegi „Kontrabassi”? Kui inimene on üksi laval, siis ei saa ta suurt teeselda. Üksi laval olev inimene peab kuidagi saali ära võitma. Millega? Sõnadega? Ma ei usu seda, seda ma ei usu.”

Liilia raputas kahtlevalt pead, ta oli konjaki põhjani joonud.

„Näitleja ei saa ennast õigeks rääkida, näitleja saab ainult olla laval ja see sõltub juba sellest, kes sa oled. Ja kui sa oled Üksküla...”

Liilia ei lõpetanud lauset. Liilia ei lõpetanud just seda lauset „kui sa oled Üksküla”, vaid jäi hetkeks mõttesse ja vaatas kuhugi. Kas ta vaatas lauale või ta vaatas lakke või ta vaatas veel kuhugi, igal juhul ei lõpetanud Liilia just seda lauset.

„Mis siis on?” küsis sõbratar.

„Ah?”

Liilia ärkas, vaatas imestusega ringi, nägi Pellet ja küsis, justkui ei oleks midagi juhtunud: „Mis suga lahti on, Pelle?”

Pelle ei osanud vastata. Veidi kurb oli. Ei teagi, millepärast, aga oli. Nad läksid tagasi saali ja seal läks pimedaks. Läks pimedamaks, veel pimedamaks ja siis ei näinud enam midagi.

Liilia-Liilia. Ilusamat nime pole olemas. Liilia ja Pelle, Pelle ja Liilia. Kentsakas ja kaunis. Miks kentsakas? Ei olegi. Tubli töömees ja ilus naine, kas selles on siis midagi erilist? Kas töömehes on midagi teistmoodi? Midagi halvasti? Pelle vaatas Ükskülat. Nad istusid teises reas, nad vahtisid talle suu sisse. Üksküla oli neist kahe meetri kaugusel, teda oleks saanud peaaegu et puudutada. Aga ega tema neid ei näinud, ta ei näinud isegi Liiliat. Pelle vaatas õige vargsi Liiliat ja nägi, et Liilia silmad on peaaegu pisarais. See oli kurb lugu. O’Neill elas sitta elu ja kirjutas sellest maha. Miks Liilia nuttis? Ei tea miks, aga ta vaatas ainiti Ükskülat, kes käis tema ees, rääkis kareda häälega, kuid ei pannud teda üldse tähelegi. Üksküla vaatas hoopis kuhugi kaugele, viimastesse ridadesse. See solvab. Kui sulle tundub, et see, kes peaks sind armastama, armastab tegelikult kedagi teist, või kui ei armasta, siis vähemasti kohe armub, kuid teda ei panda isegi tähele, järelikult oled sa ise viimane kalts! Kurat. Oleks ta üks kordki Liilia poole vaadanud, oleks see mingis väga kaudses mõttes upitanud ka Pelle väärikust. Kuid ei, mitte üks raas kohe. Üksküla kõmpis hoopis kaugemale ja sõimles oma kujuteldava joodikust pojaga, kellest O’Neill ei olnud mõistnud kirjutamata jätta. Kirjanikud on haiged inimesed. Üksküla tuli nende juurde tagasi. No nüüd. Pelle sirutas kaela välja, kuid midagi ei juhtunud. Näidendi järgi oli Üksküla elu perses, kuigi ta oli edukas mees, aga muu elu oli tal seal nässus. On õige lihtne olla laval, mängida kuningas Oidipust, kui elus oled sa Üksküla. Imemees – meesime. Viskad kostüümi nurka ja annad autogramme. Üksküla käed näisid siidpehmed. Kenasti ümaralt lõigatud küüned, intelligentselt kortsus valge õhukeste karvaudemetega kaetud nahk, millest õige õrnalt paistsid läbi lillakad veresooned. Ei olnud midagi võrrelda. Pelle vaatas korraks oma käsi, isegi pimedas oli näha, et küüned on lõikamata ja mustad. Isegi pimedas!

Aplaus.

Aplaus kestis igaviku. Üksküla kummardas väsinult ja läks lava taha. Tuli tagasi ja kummardas uuesti. Siis viidi talle lilli ja tal oli heameel neid vastu võtta. Õige korraks oli näha, kui ta publikule selja keeras, et ta näost paistis väsimus. Aga ainult korraks. Sest hetkel, kui ta näoga saali pöördus, ei olnud sellest enam märkigi. Isegi Ükskülal pole kerge.

Kui Liilia ja Pelle teatrist välja läksid, oli Pelle mõtlik ja Liilia õnnelikult kurb. Pelle vahtis kinganinasid ja Liilia tähti.

„Me võime ju teid ometi autoga ära viia.”

Sõbranna mees kõlistas autovõtmeid. Sõbranna hoidis tal käest tugevasti kinni ja lõdises. Liilia seisis Pellest kahe meetri kaugusel. Liilia vaatas Pellele küsivalt otsa. Pellel oli ükstapuha. Ongi parem. Kiiremini koju. Kiiremini magama. Kiiremini. Kui magad, näed und, ja mõnikord on see elust kenam. Mõnikord on inetum. Mõnikord ei näe midagi, ärkad hommikul, ja oled olnud kaheksa tundi surnud. Ses mõttes on uni surmast etem. Sõbranna mees sõitis hästi. Nad tundsid ennast autos hoopis teistmoodi kui teatris. Sõbranna tegi tuhatoosi lahti ja suitsetas ja rääkis oma mehest häid asju: kui palju tal tööd on ja kui kaugel nad puhkavad ja kuidas mees on vaeva näinud. Liilia ja Pelle olid kõigega nõus. Sa pead olema nõus, kui sa trolliga ei taha sõita, aga endal autot ei ole. Ei usu, et auto oleks Liiliale tähtis olnud, ta oleks sellest ammu rääkinud.

Liilia kustutas tule. Liilia heitis voodisse. Pelle tundis kreemi ja lõhnaõli lõhna. Voodi nagises, Liilia keeras end seljaga Pelle poole. Pelle kuulis Liilia hingamist. Ta sirutas käe välja, kuid Liiliat puudutada ei julgenud. Ta hoidis kätt nii tükk aega, kuid tõmbas siis tagasi. Miks ta ei võiks Liiliat puudutada? Miks ta ei võiks? Ta ei olnud elus kordagi endale sellist küsimust esitanud. Tema ei või Liiliat puudutada, see on absurd. Kes siis võib? Igal inimesel on keegi, keda ta võib puudutada, sest see teine on tema oma. Nad on nii kokku leppinud. Ta võib ju. Pelle sirutas käe välja ja puudutas Liiliat põsest. Miks just põsest, ei teagi, aga see lihtsalt läks nii.

„Mis on?” küsis Liilia.

„Mitte midagi.”

„Homme on tööpäev, Pelle, jää magama.”

See oligi kõik, mis Liilia öelda tahtis. See oli siis kõik? Homme on tööpäev, ülehomme on tööpäev, kogu elu koosneb vaid tööpäevadest, kus ollakse väsinud, kus minnakse magama, sest muidu vajud sa treipingi taga kokku, sind lastakse lahti ja võetakse keegi noorem, ja kogu selle jama pärast hoiad sa kätt öösel õhus?

Mõtted olid nii vastikud, et und ei tulnudki. Pelle vähkres mitu tundi. Võib-olla ei olnud mitu tundi, võibolla ta vähkres ühes minutis tuhat korda, ja kui ta seda oli teinud, siis sirutas ta uuesti käe välja.

„Mis sul viga on, Pelle?”

Liilia pööras end ümber ja vaatas Pellele silma. Pelle nägi Liilia suuri tumedaid silmi. Pelle ei öelnud. Ta surus suu kinni ega öelnud midagi.

„Ära räägi, kui ei taha,” ütles Liilia. Ta rääkis vaikselt, ükskõikselt, väsinult. Nagu inimene, kes peab homme tööle minema. Aknast paistis tekile valgust. Pelle vaatas oma käsi. Nad ei olnud nii inetud. Nad ei olnud ju sugugi nii inetud.

Liilia ärkas. Ta ärkas ei tea mispärast keset ööd üles ja nägi, et voodi on tühi. Ta arvas, et see on unes, või et ta lihtsalt ei saa aru, ja kobas käega ringi, aga siis sai aru, et ta on voodis üksi. Liilia oli väsinud. Ta ootas, kuid Pellet ei tulnud. Ta ootas kaua, kuid Pellet ei tulnud ikkagi. Lõpuks tõusis ta üles. Liilia pani sussid jalga ja võttis hommikumantli ja lõdises. Vannitoa ukse vahelt paistis valgus. Liilia tegi ukse lahti ja nägi Pellet. Pelle istus vanni äärel, käed seebised. Kui Liilia sisse tuli, vaatas ta korraks hääle poole, kuid näost paistis, et ta ei saanudki sellest aru. Pelle pesi käsi. Ta hõõrus neid põhjalikult ja kogu vann oli valget vahtu täis. Ta oli seebi olematuks pesnud. Ta alustas juba küünarnukkidest ja randmetest, kuid eriti hoolega pesi ta sõrmi. Ta pesi neid ükshaaval, ja kui seep otsa sai, võttis ta uue. Ta nägu oli väsinud ja käed seebised. Liilia vaatas kella. Kell oli pool viis. Teater lõppes kell kümme. Liilia seisis Pelle selja taga ja vaatas, kuidas Pelle uue seebi paberist välja kougib. See libises käte vahelt vanni, sest Pelle käed olid libedad. Enne kui uuesti seebitada, vaatas Pelle oma käed üle. Ta vaatas neid hoolikalt, iga sõrme eraldi, ta nägu läks üha tõsisemaks ja ta tegi murelikult käed seebiga kokku. Lõpuks sai ta aru, et Liilia on ta kõrval, või oli juba enne aru saanud, kuid polnud sest välja teinud. Ta vaatas Liiliale otsa. Selleks, et öelda, pole alati vaja rääkida. Pelle, Pelle!

Pelle justkui hakkas rääkima, kuid sai viimasel hetkel sõnasabast kinni.