Читать книгу Kurb raamat - Mart Kivastik - Страница 4

UVERTÜÜR

Või kas on üldse mõtet kirjutada kookidest? Ilma neid nägemata? Ilma neid nuusutamata, rääkimata maitsmisest või lausa söömisest. Kookidest kirjutamine, nende kirjeldamine ja kujutamine nende söömise asemel on sama mannetu kui muusikast rääkimine ilma seda kuulmata. See on nagu lend kujutlustes või suudlus ilma armastuseta, käeviibe pilvede poole, millel pole lootustki taevani küündida. Või peaks sellega siiski leppima? Ja kui kuidagi teisiti ei saa, siis lennata kujutlustes, mäletada muusikat, mida kunagi pole kuuldud, ja suruda tühi pihk kõigest hoolimata kokku, ilma seda kunagi avamata, jättes endale imepisikese ja võimatu võimaluse, et ehk! Ehk seal siiski midagi on, midagi, mille kirjeldus või kujutlus annaks kas või pisimagi teadmise, lõhna, maitse, tunde sellest, mis on või oli tegelikult. Sel juhul võib tädi Eva kookidest isegi rääkida, tädi Evat solvamata. Sest kui see oleks võimalik, juhataksin ma teid otse tema kööki ja lõpetaksin oma jutu.

Tädi Eva köök ei erinenud millegi poolest kõikidest teistest puumajaköökidest, mida Tartus leida võib. See oli tõepoolest üks täiesti tavaline saja-aastane maja, mis sõjas imekombel terveks jäi. Maja korterid olid suured ja avarad, toad kõrgete lagedega, milliseid praegu enam ei raatsita ehitada. Seetõttu oli korterites palju valgust ja õhku, mis peegeldus maja elanike nägudelt isegi aastaid hiljem, kui põlenud linnas korterid ühiskorteriteks muudeti. Tädi Eva korter jaotati kolmeks ning ülejäänud tubadesse kolisid töölised, kellel oma tuba ei olnud. Seetõttu oli tädi Eva sunnitud oma kööki lubama hulga inimesi, kellel sinna varem mitte mingisugust asja ei olnud ning kes oma siblimise ja ringisahkerdamisega lihtsalt segasid söögitegemist. Ajapikku õppis tädi Eva köögis olema vaid sellal, kui töölised olid oma kõhud täis saanud. See oli hilistel õhtutundidel või väga vara, koidu ajal, ning olulistel pühadel või siis, kui köögigraafiku järgi oli tädi Eva kord.

Köök ise oli piklik, suunaga õue poole. Et kööki pääseda, pidi minema läbi puudega köetava vannitoa, mis millegipärast asus koridori ja köögi vahel. (See oli huvitav vannituba. Kahjuks pole siinkohal aega sellest rääkida. Võib-olla kunagi hiljem.) Nii et kui keegi end parajasti pesi, tuli kööki pääsemiseks minna ümber maja, läbi õue ja sisenda kööki hoovipoolsest tagauksest. Tagaukse kõrval oli sahver. Tädi Eva hoidis seal mitmeid olulisi toiduaineid ja teinekord isegi pannkooke, kui neid üle juhtus jääma.

Tädi Eva köögi ainuke aken avanes õue poole ning sealt paistsid puuriidad ja kuurid, ja kui tugevasti paremale, näiteks kraanikausi poolt vaadata, võis näha ka õuenurgas olevat pesukööki. Keset õue oli alati üks lomp. Ühe ja sama koha peal. Vasakul (kui vannitoa ukse poolt vaadata) oli puudega pliit, siis gaasipliit, mida tädi Eva üritas mitte kasutada, ja siis vasakul, päris köögi nurgas, väike külmkapp.

Niisiis ei olnud selles köögis midagi erilist, vähemasti mitte midagi sellist, mis oleks tädi Evale andnud mingi eelise teiste koogitegijate ees.

ALLEGRETTO

Nagu iga teine rosolje koosnes tädi Eva omagi sellest, millest ta tavaliselt tehtud on:

1) kartulid

2) hapukurk

3) liha (eelistatult loomaliha)

4) heeringas

5) punapeet

6) sibul

7) muna

8) hapukoor.

Tutti! Ehk – kõik kokku segada, ja ongi valmis. Garneering valitaks vastavalt tegija ilumeelele. Tädi Eva kaunistas rosoljet iga kord erineval moel. Vastavalt aastaajale ja vastavalt võimalustele, mis turul hetkel valitsesid. Tädi Eva rosoljet ei tee eriliseks isegi üle-eelmisest sajandist pärit kristallkauss, millesse rosolje oli pandud, ega suur kaunis hõbelusikas, mis rosolje ettetõstmiseks oli mõeldud. Ahjaa, kõiki nõusid hoiti puhvetis, mis oleks küll iga mööblitundja kadedaks teinud. See oli laeni kõrguv kõverate jalgade ja nikerdatud ustega puhvet, mis oli saadud kingituseks mõisast, mida tädi Eva isa valitses (tema töötas Tiesenhusenite juures).

Puhvetis valitses kindel kord nagu tädi Eva asjades üldse. Valged supitaldrikud olid ülal ning sinisest portselanist praetaldrikud, mida oli vähem jäänud, olid allpool. Siis järgnes portselan, mida kasutati tihedamini, ja nende kohal olid hõbedased munapeekrid ja kristallkannud. Hõbedast supi-, dessert- ja teelusikad olid sahtlites, nagu ka noad ja kahvlid. Puhveti ülemises pooles seisid kohvitassid ja õrnemad nõud. Aga kõik see pole üldse oluline.

Maitse? Maitse oli tädi Eva rosoljel nagu ka tema kõigil teistel söökidel suurepärane, aga mitte mingil moel silmatorkavam või erilisem kui teistel väga heade kokkade rosoljedel. Tähtis oli hoopis õhkkond! Õhkkond!! Otse rosoljekausi kõrval seisis kristallkarahvin punase likööriga, millele küünlad helke heitsid. Küünlavalgus andis liköörile erilise päikeselise värvi, mis omakorda peegeldus rosoljekausil ning andis kogu lauale kuldse läike. Väiksed hõbelusikad, imeilusad tsaariaegsed portselanist kohvitassid, morsikann hõbekaanega, tordinuga ja suured veiniklaasid – kõik särasid ümber rosolje, justkui tõstes esile tema au olla alati esimene roog. Siis, kui kõik on veel ees ... sellist rosoljet ei unustata!

GRAVE CON FUOCO

Olgem ausad – eelkõige tuleb juttu tädi Eva legendaarsetest liharullidest, mitte sealihast. Sest kes ei oskaks teha sealiha? Aga kui jutt juba selle juurde läks, siis tädi Eva sealiha ei jäänud mingil moel alla tema rosoljele. Loomulikult ei olnud see liha kunagi kuiv ega maitsetu ja loomulikult ei valmistanud ta seda gaasipliidil, vaid ikka puupliidil. Enne sealiha oli tavaliselt verivorst pohlamoosiga ja sealiha kõrvale pakkus ta nagu meil üldiselt kombeks hapukapsaid ja keedetud kartuleid. Oli ka neid, kes eelistasid pohlamoosi nii sealiha kui verivorsti kõrvale, aga see on juba rohkem isikliku maitse küsimus ega puuduta mingilgi määral hapukapsa häädust.

TÄDI EVA EI TEINUD ÜHTEGI SÖÖKI HALVEMINI KUI TEIST, LIHTSALT MÕNI ASI TULI TAL SUUREPÄRASELT VÄLJA!

Alati kui järg oli lihani jõudnud, võeti lauale suured noad ja kahvlid, mis toetusid läbipaistvast klaasist „noa- ja kahvlipinkidele” (eesti keeles neil õiget nime polegi, tädi Eva kutsus neid messerbankideks) ja kui mõni hooletum sööja juhtus oma pohlamoosise kahvli kahvlipingile unustama, selle asemel, et seda mõistlikult praetaldrikus hoida, ja selle siis kogemata hoopis laudlinale pudistas, oli tulemuseks punane plekk, mis valgelt tikitult laudlinalt kaugele silma torkas. Oi, see oli piinlik ... ja samas nii naljakas!

Tädi Eva ei pahandanud taolistel puhkudel sugugi. Tal polnud selleks aegagi, sest juba tormas ta tagasi kööki, kööki ja veel kord kööki, kus juhul, kui polnud tegemist sealihaga, oli valmimas loomaliha! Ehk täpsemalt šmooritud loomaliharullid peki ja küüslauguga.

Tädi Eva loomaliharullidega suutsid – vähemasti meie väikses, kuid mõnusas linnakeses – võistelda vaid vähesed samalaadsed road. Ja kui midagi taolist oli kusagil valmistatudki, siis levis kõmu toidust kiiresti asjatundlike inimeste hulgas ja sellest räägiti kui sündmusest. Tädi Eva pool oli see aga igapäevane. Kuigi igapäevase all mõtlen ma siiski sünnipäevi, jõulusid ja lihavõtteid (tädi Eva pashast võiks raamatu kirjutada!), millest igaühe jaoks olid mõeldud omad road, mis kordusid aastast aastasse. Kuid alati oli nendes söökides midagi uut, midagi teistmoodi, midagi, mis pärines just tollest hetkest tädi Eva laua taga ja mida korrata ega järele teha polnud enam kunagi võimalik. Neist said mälestused, neist kõneldi järgnevatel kordadel, kui avastati mõni uus maitse, mille oli kaasa toonud järjekordne uus aeg, mis tundus jällegi erakordne ja ootamatu, ja mida sai võrrelda möödunuga. Tädi Eva, kuigi ta ei rääkinud palju, sest eelistas esineda pigem oma söökide kui kõnedega, ei alustanud taolistel puhkudel kunagi lauset – mäletate, kui me veel noored olime? Ta pidas kõiki sööke võrdseks nagu vanemad omaenda lapsi ega eelistanud neist ühtki teisele. Kuidas saakski olla üks aeg teisest parem? Kuid loomulikult sattus nende hulka tippsaavutusi, mida üksmeelselt peeti parimateks ja unustamatuteks, nagu näiteks 1968. aasta lihavõttepirukad! Neist sai legend!

Aga lõpetame siinkohal liharullidega. Kui need lõpuks lauale jõudsid, võis tädi Eva silmis tõepoolest märgata teatud rahutust, nagu parimatel maletajatel võistluse ajal. Ka siis võib ülipingelises seisus näha suurmeistrite silmis kõhkluse märke, kuigi neid püütakse kogu vaimujõuga nähtamatuks teha.

Tädi Eva lahendas taolise olukorra lihtsalt – ta ei lubanud kedagi endale appi, vaid tõstis selle raske rauast praepoti alati ise ahjust pliidile. Võttis siis kindad käest, palus endale ulatada kahvli ja samal ajal, kui kõik tema ümber seisid, harutas ta pisut värisevate kätega niidikese rulli ümbert lahti, puhus õrnalt lihale, et mitte suud kõrvetada, pani silmad aeglaselt kinni ja näksis rullist killukese ... Järgnes paus, mille jooksul hoiti isegi hinge kinni. See oli igal aastal samamoodi, igal aastal! Ja ma olen kindel, et oli neid, kes soovisid sellele söögile kõrbemist, ja ma olen kindel, et tädi Eva teadis seda suurepäraselt, aga seda ei juhtunud kunagi. Tädi Eva avas silmad ja naeratas. See tähendas, et söök oli hea. See tähendas, et see oli oivaline! Ise ta neil õhtutel ei söönudki. Vastutus väsitab. Mõelda, kui raske on alati võita!

SKERTSO

Tõepoolest, küll neist võib rääkida naljakaid lugusid! Kuidas meie, lapsed, teinekord ahjukappi pugesime ja lihapirukatele sattusime ning kausi tühjaks sõime, kuigi need olid mõeldud ooteks pidulauale. Aga kes siis laste peale pahandab? Kuigi tädi Eva ähvardas ka tutistada (pirukate söömise vastu ei olnud tal midagi, selleks olid nad ju tehtud, aga alati pidi luba küsima), ei teinud ta seda kunagi. Tegelikult peetakse ju lihapirukaid üsna tavaliseks söögiks, millest pole isegi mõtet rääkida, kuigi näiteks magustoidud sobivad kõneaineks küll. Ei teagi, kas see on ikka õige? Kui nii võtta, siis kes ei mäletaks neid legendaarseid kuuekümne kaheksanda aasta omi või kas või seitsmekümne viiendal või isegi mõnel korral kaheksakümnendate lõpus. Need jäid kõigile meelde ja nagu öeldud, kuuekümne kaheksanda aasta omad muutusid suisa müüdiks. Aga! Legend või mitte legend, peaasi, et need olid head pirukad. Pirukatega on ju nii, et pane nad kotti ja võta rongisõidule isegi siiasamma Elva järve äärde ja oled vaevu Peedul, kui need pirukad on juba külmad ja halvad ja hangunud ja maitsetud, mille peale ei saa isegi pahandada, sest pirukad ei pea lihtsalt kotis vastu! Ja tädi Eva omad?

Ainuke vahe ongi selles, et tädi Eva omadega on sõidetud Moskvasse ja alles tagasiteel enne Tartut võetud neist viimane, mis on teinud pagasis raske reisi läbi metroode ja suurlinna kaubamajade ning saanud vintsutada mis kole, ja ta maitseb, justkui oleks ta äsja ahjust tulnud! Tädi Eva andis neile pirukatele igavese elu!

ANDANTE MAESTOSO

TÄDI EVA PANNKOOGID KREEGIMOOSIGA on liiga head selleks, et neist rääkida. Ainsaks vabanduseks on siinkohal tõik, et suuremal osal lugejatest puudub igasugune võimalus nende söömiseks ja seetõttu püüab see lugu niipalju kui vähegi võimalik seda lünka korvata. Lõppude lõpuks ei jõua tädi Eva ka tervet maailma ära toita. (Kui see võimalik oleks, oleks me ehk pisut paremad.)

Tädi Eva ei teinud oma pannkooke kunagi tavalise piimaga, vaid isetehtud hapupiimaga. Samuti ei teinud ta kunagi suuri õhukesi pannkooke, kui mõned harvad juhud välja arvata, vaid ainult väikseid, potsakaid, hästi kerkinud kooke, mis hammustades tundusid siidpehmed. Kuidas ma ütlen, et nad olid head? Või erilised? Võibolla niimoodi, et kui kõikide teiste roogade puhul, millest juttu on olnud – rosolje, ahjusealiha ja loomaliharullid, isegi imelised pirukad või pasha – alati on olnud veel keegi, kes on teinud midagi sarnast või kellegi arvates isegi paremat kui tädi Eva, aga pannkookide puhul ei ole see lihtsalt võimalik! Võib-olla olenes see pliidist või puudest, millel tädi Eva neid küpsetas, kuid seda ma hästi ei usu. Sest pliite on terve ilm täis ja enamik neist on tõenäoliselt paremad kui see tädi Eva üsna väike pliit, mis pealegi oli pikast ja tihedast kasutamisest üpris logu. Näiteks ahjuuks ei tahtnud enam korralikult kinni minna ja siiber logises ja isegi pliidiraud vajanuks kas siis väljavahetamist või õige korralikku remonti. Ma ei usu ka seda, et tegu sai olla mingi erilise taigna või teistmoodi munadega, sest hiljem ei saanud tädi Eva tervise tõttu enam kuigi palju liikuda ja pidi seetõttu sisseoste tegema vaid Riia tänava poest ja leppima sellega, mis seal saada oli.

Kus on siis saladus? Kuidas siis sünnib ime? Kuidas tädi Eva seda tegi? Ma mäletan seda hästi. Tädi Eva seisis köögis laua ja pliidi vahel, nii et aken jäi ta selja taha. Tal oli rätt peas, sest ta oli ju äsja väljast puid toonud ja pliidi alla tule teinud. Aknast paistsid puuriidad ja kuurid, ja kui kraanikausi juurde minna, siis oli pesumaja ka näha, ja alati oli keset õue see loik. Tädi Eva kloppis mune ja valas hapupiima ja segas jahu. Tal olid tavalised väiksed käed. Hiljem läksid need pruunimaks ja veresooned muutusid tumedamaks ja sinisemaks ja tungisid üha enam nahast välja. Mitte midagi erakordset, mitte midagi! Tavaline või, ka pann oli tavaline! Jahu, suhkur ... kreegimoos on ju pisut parem kui teised moosid, aga sedagi võib igaüks endale teha, kui vähegi soovib. Sool oli tavaline, köök oli tavaline. Lagi, lamp, õhk, sahver, külmkapp, isegi ämblikud köögilaes olid tavalised, kuigi nad turnisid seal tõepoolest nii armsalt ringi, et neid kunagi ei tapetud, vaid viidi õue elama.

Ja ometi tulid koogid sellised, mida mitte keegi, mitte kunagi, mitte iial, isegi mitte kõige lollima juhuse läbi poleks suutnud järele teha. SEST NEED OLID TÄDI EVA KOOGID. Ja kui neile kreegimoos peale valada, kõrvale võtta tass külma valget piima ja toppida üks või mitu kooki tervenisti suhu, nii et rääkida pole enam võimalik ja pool nägu on moosiga kokku mökerdatud, ja siis pihuga see ära pühkida, nii et käed kleebivad, ja kui siis silmad kinni panna, on tunne, et midagi paremat ei olegi olemas!

Seda ei jõudnudki ma talle öelda.