Читать книгу Palun õnnelikuks - Mart Kivastik - Страница 4

Ma pean ennast kuidagi sisse juhatama, ma pean kuidagi alustama ja ma alustan kohast, mis on ebamäärane, mis ei ole veel lõpp, kuid on algusest möödas, sest lapsed magavad kõrvaltoas ja mul pole õigust midagi kõva häälega nõuda.

Ma ei ole veel vana, kuid ma ei ole noor, ka selles mõttes on võimalusi vähem. Mu isa on just töölt koju jõudnud, tema raudrüü vedeleb nurgas ja mu noorem vend püüab selle küljest üksikuid juppe korjata. Ma olen Tallinnas käinud tuhat korda enne seda, kui ma naise võtsin, ja paarkümmend korda ka hiljem. Need korrad on üheks halvaks mälestuseks segunenud, millest ma eriti ei tahaks rääkida, kuid esimene kord on mul meeles. Nagu oleks see olnud eile.

Tookord, kauges lapsepõlves, Tallinnast tagasi tulles, meenus mulle mu ema, tema pehmed käed ja see, kuidas ta mind hoidnud on. Mu süda igatses Tartusse tagasi. Ma pagesin number kaks trammile. Oli kevad ja õhk värske, ma rõõmustasin lõpmatult, kui trammist pääsesin. Ma tormasin mäest üles, autodega võidu, ma ei saanud ju trammidega võidu joosta, sest need keeravad ju ära, kuid mu jalatallad kompasid muru mu all, eile oli sadanud esimest kevadvihma, te ju teate, mida see tähendab, isegi vanale inimesele. Aga mina olin ju veel laps! Nii neliteist või. Ma tormasin mööda muru nagu varsake, jooksin Tartu maantee poole, kaugel silme ees virvendas viadukt. Ringteel oleks ma peaaegu auto alla jäänud. Mu süda seiskus, kuid suur isekallutaja pidurdas viimasel momendil. Kui ma silmad avasin, olin silmili asfaldil. Ma ei julgenud üles vaadata. Keegi silitas mu pead. Ma vaatasin. Üleval oli lahke autojuhinägu! Tule püsti, junsu, ütles autojuht. Ta mõistis mind. Ta mõistis mind isegi siin, Tallinnas. Ta sai aru, et ma kiirustan koju, ema juurde. Ma lehvitasin juhile, ja nüüd juba rahulikul sammul, kuigi veidi erutusest värisedes, astusin ma edasi. Kui ma viadukti alla jõudsin, muutus hetkeks kõik pimedaks, kuid juba järgmisel momendil puutusid mu noored varbad rohelist kevadmuru, konnad kargasid rõõmsalt krooksudes kahele poole laiali, ees oli päike ja kevad. Ees oli Tartu.

Nii maantee ääres lonkides ja hääletades jõudsin ma väsidagi. Lähedal polnud ainsatki küla. Lennuväli oli kaugele selja taha jäänud. Istusin murumättale ja avasin kõhnukese marsi. Viimane leivakannikas oligi sinna jäänud. Närisin leivaviilu ja jõin peale värsket kastevett. Palju siis ikka lapsele vaja? Ma olin ju kõigest umbes neliteist. Autod ei peatunud, ma vajusin sügavasse unne. Unes nägin ma üht luupainajalikku lugu. Vist ma visklesin murul, kui magasin.

ma seisin ühe toimetuse ukse taga Julia oli mu loo kenasti ära trükkinud ma ainult kõhklesin kas ma annan esimese või teise ma võin ju öelda isegi selle koha nime nii et keegi aru ei saaks see oli ajakiri „Gnimool” ma närveerisin päris korralikult sest tookord oli mul veel himu seda lugu sinna toppida nii siis ma seal seisin ja tegin nagu oleks julge ja ei läheks üldsegi korda mis ta mulle ütleb keegi jõi kõrvaltoas šampust siis keris sealt laua tagant välja ja kutsus mu kaasa ta ütles tulge kaasa ma olin nii viisakas kurat ma polnud õlut joonud ma olin hambaid pesnud ja habet ajanud ja kuradi kurat nii kui me tema tuppa jõudsime siis ütles ta mulle istuge palun kas sa ikka tead mis tähendab kui öeldakse istuge palun täpselt nii ühe hingetõmbega ja veidi naeratatakse nagu lumekuninganna kui sina ei tea mis tähendab istuge palun puhake jalga ärge muretsege siis ma ütlen sulle et istuge kurat võtaks palun tähendab et ta võtab endale aega kogub selliseid sõnu millega sind kuu peale saata ma pole mingi loll ma saan aru mis ta tahab aga ma olen kõigest inimene ma lootsin et nüüd vahest ainult seekord tähendab istuge palun seda et ma kirjutasin hea jutu et ta ei raatsinud mulle sellepärast varem vastata et tahtis padja alla peita veelkord öösel üle lugeda nagu Dostojevski aeti keset und üles tuldi ukse taha suurepärane Fjodor sa oled geenius ma kaotasin selge mõistuse ja arvasin tõesti nii kuradi häbi mul oli hiljem ta krabas mu geniaalsuse kuskilt lauasahtlist ja naeratas no ometi siis ma oleksin pidanud ju mõistma aga ei ma tahtsin ju elada alles siis kui ta hakkas mulle mu lugu ümber rääkima ma läksin natuke pilve aga ei näidanud välja muidugi näitasin ma vist vajusin tuhaks kokku näost halliks kindlasti hingeldasin ja süda tagus trummi siis see tuligi ehk viiksite mõnda noorteajakirja ma ütlen seda veelkord ehk viiksite mõnda noorteajakirja ta ütles istuge veel istuge veel tähendab et sa oled eriti suure jama kokku kirjutanud.

Sel hetkel unenägu katkes. Või ei, ma ärkasin õudusest. Košmaar kestis veel mõttes edasi, aga ma siiski sain aru, et see pole tõsi, kõigest unenägu. Ma olin unes higistanud. Veel viimane leivakannikas oli mu kõrval murul. Ma olin unes nii viselnud, et muljusin suure osa maanteeäärsest rohetavast vaibast. Õnneks võeti mind järgmisel momendil peale. See oli õdus taluvanker, mida vedas valge lakaga tugev tööhobune. Turul käinud maainimesed olid teel koju, Võrumaale. Ma tahtsin neile õhinaga midagi rääkima hakata, kuid valge rätikuga, lahke näo ja heade silmadega eideke sulges mu suu. „Istu sinna vankriperra, noormees, me teame, et sa lähed koju ema juurde.”

„Kust teie seda võite teada, pereemand?” küsisin mina.

„Me nägime su ema, kui Tartust mööda sõitsime, ta seisis kodulävel ja ootas sind. Tema ütleski meile, et kuulge, head inimesed, kui näete Tallinnas Marti, mu poega, siis ütelge, et ta koju tuleks. Söök on ammu valmis,” ütles eideke.

„Aitäh, eideke, millega saaksin küll teile tasuda?”

„Kasva heaks inimeseks, Mart,” ütles eideke ja keskendus hobuse juhtimisele, sest taat oli ohjade taga tukastama jäänud. Ma viskasin end vankrile heintesse ja pöörasin pilgu taevasse. Seal sõudsid valged pilved. Mulle tuli meelde, et mu onu oli lendur ja ma kujutlesin, kuidas ta kihutab pilvede vahelt läbi, kiiver peas, lennukirool käes, istub hõbedases teraslinnus, päikeseprillid ees, ja teda kutsutakse piloodiks. Nii ma mõtlesin ja tegin käega ettevaatamatu liigutuse. Mu käsi kobas midagi siidjat ja pehmet. Ma lausa ehmatasin ja keerasin end sinna. Samal hetkel toimus mu elu suurim häbi. Isegi tähele panemata olin ma käega jõudnud peretüdruku seeliku alla. Ta istus otse mu vastas ja naeris heledat naeru. Ma pidin häbist surema.

„Vabandust, neiu,” ütlesin mina.

„Pole midagi, Mart, nii kasvataksegi suureks,” ütles peretütar. Jumal küll, ma vaatasin, mis oli juhtunud, selle asemel, et kätt tüdruku reite vahelt ära võtta, olin oma käe sinna unustanud! Käsi oli minust sõltumata edasi roomanud ja kobas nüüd, mu jumal, ma ei söanda öelda, mida. Ta pani sõrme suule ja naeratas. Ta sulges silmad ja tema hele-heledad juuksed katsid ta näo. Tema rind tõusis õige natukene ja huuled liikusid vaevumärgatavalt. Ta avas silmad ja ütles: „Tule, kallis.”

Ma uinusin õige pea soojas süleluses. Kuigi ma olin alles neliteist või nii. Siiski on see üks kaunimaid mälestusi mu elus. Hiljem olen ma seda tüdrukut igalt poolt otsinud, ka Poolast, kuid otsingud pole kandnud vilja.

Kui ma Tartus vankrist maha läksin, unustasin neiu aadressi järele pärida. Ema oli mul ju vastas, kohtumisrõõm sundis mu paljutki unustama. Kui ma ema sülelusest vabanesin, oli lahke pererahvas juba läinud. Vaid kaugel õhtupäikese kiirtes võis aimata hobuse võimast kontuuri. Ja võib-olla oli see käsi ja hele hääl, mis hüüdis mulle. Aga võib-olla ma lihtsalt kujutlesin seda. Sest ma olin esimest korda elus armunud. Mõni aasta hiljem võtsin ma naise.

lugemisest nii palju et ma panen koma sinna kuhu tahan kui ei taha ei pane ja kui ma räägin mõnda asja millest ma tegelikult rääkida ei saa siis ma ütlen seda kaude vihjamisi salatsedes või annan mingit moodi mõista Julia vaatas mu pükse ja ma oleksin olnud viimane lurjus kui oleksin öelnud et ära tee neid korda kui sul isu ei ole ma ütlesin palun tee mu püksid korda sest ma ei saa muidu homme Tallinna minna ta vaatas jälle mu pükse ja talle tuli kõik meelde mis ma olin talle teinud vaevalt tuli talle meelde mida ma ei olnud teinud ma pole varastanud pole kakelnud pole tööl käinud pole üles ärganud vara hommikul ja poest juustu ostnud ma pole hiljagi poest juustu ostnud ma pole lihtsalt poes käinud sest mul ei ole raha ja poes on järjekord kus peab seisma aga seista mulle ei meeldi kas ma ütlesin et ma pole tööl käinud? ma pole teda peksnud ega ähvardanud pole luku taha pannud ja pole kirunud pole kahtlustanud või kui siis õige natukene ma pole ennast tast paremaks pidanud kuigi ta on ju naine! ma pole midagi teinud ma olen ainult Tallinnas käinud ja aeg-ajalt valetanud see läheb mulle südamesse ta ütles et teeb nad korda mu püksid ma teen su püksid korda et sa Tallinnasse saaksid minna nii ei tohi öelda peab mängima vihast sest järeleandmine haavab kedagi kui ta ütles et ta teeb mu püksid korda hakkas mul häbi ja mul tuli meelde üks või õigemini tormasid mulle pähe kõik korrad kus mul oli olnud häbi kõik korrad Tallinnas välja arvatud üks mis oli Tartus see mis Tartus oli minu süü mitte Tartu Tartu on suurepärane linn ja mul ei ole õigust ta kallal iriseda isegi kui teinekord vihasest peast tahakski ma lugesin korraks päris alguse üle ja see ei meeldinud mulle üldse kui ma ei oska kirjutada siis on kõik läbi seda ei maksa nii tõsiselt võtta kuigi see ei ole mingi poos ma ütlen mis pähe tuleb ausam oleks öelda et ma lugesin alguse läbi ja leidsin et see on suurepärane

ma ei lähe üldse enam kunagi Tallinnasse ma jään koju ema juurde ja ei käi nimelt tööl üks nendest häbikordadest oli selline ma ei räägigi kuidas ma Tallinnasse sõitsin sest ma ei taha kellegi tuju rikkuda sõit Tallinnasse pole mingisugune naljaasi sest sul või mul tegelikult ei ole kunagi raha aga bussijaama nurga juures Tartu maanteel müüakse alati moosipirukaid ma olen küll vaene aga suure isuga alati kui ma neid moosipirukaid näen tuleb sülg suhu ja siis pirukamüüja vist imestab mind kui ma tast kaugemale lähen nii ükskõikse näoga kui üldse võimalik ja aina tatistan tänavale kuidas ma üldse paksuks oskasin minna nii vaesena? ma vist olen nii ablas et jätan kõik endasse ja muudkui kasvan tookord olin ma otsustanud filmirežissööriks hakata polegi paha plaan või mis? see kõlab lihtsalt oli vaja viia paberid kuhugi kus need läbi loetakse ja olla just nii vana kui tarvis kõik need paberid kirjutasin ma hooga täis sinna sai elulugu haridusttõendav dokument ja ma õppisin siis veel vist ka muusikakoolis või ülikoolis kuid see mu häbitunnet ei vähendanud sugugi veel oli mul kahe päevaga kirjutatud kolm novelli ja ma olin kindel et kunagi käegakatsutavas tulevikus tõlgitakse nad vähemalt läti ja poola keelde ma saan kuulsaks ja nii edasi, Ameerika! pole mõtet sest rääkidagi ma nägin seda väga südamlikku inimest kes mu paberid vastu võttis kaks korda esimene kord ta võttis mult nad vastu ja naeratas sest ma jätan aeg-ajalt esmapilgul tavalise inimese mulje kellelt ei oska midagi oodata teist korda nägin ma teda siis kui ta oli nad läbi lugenud see oli nii ma olin juba varakult Tallinnasse helistama hakanud ja käisin talle peale kas ta on ikka mu surematud läbi lugenud algul ma uskusin et tal pole aega sest mul polnud kahtlust õigemini ma kahtlesin enne oma eluloos ja sünniandmetes kui kirjanikuvõimetes neid teadsin ma on mul rohkem kui kellelgi teisel ma uurisin erinevaid stiile ja olin aru saanud et mus on midagi Faulknerist Hemingwayst Kafkast Dostojevskist Tolstoist Babelist Remsust Mauriac’ist Lutsust Singerist Dumas’st nooremast Dumas’st Simonovist Brechtist Marquezest Jamesist Salingerist Maurois’st eriti Hessest ja Mati Undist mõne nimega ma viskasin siin nalja aga sellest saad sa isegi aru eriti ei meeldinud mulle liigne sarnasus Dostojevskiga sest tollal mulle ei meeldinud venelased praegu ma nii ei mõtle polnud ju midagi teha kui oli nii ma helistasin iga päev Tallinnasse ja sundisin seda kes mu paberid lolli peaga enda kätte võttis ma sundisin teda neid lugema ja endaga kokkusaamist kokku leppima see oli nii – kuna teil aega on... kas teil ei ole esmaspäeval kas hommikul ei ole õhtul ka ei ole ma tulen teile koju varahommikul kell seitse või teisipäeval aitäh muidugi ma lunisin selle kokkusaamise välja ja olin rõõmus et ta nii kergesti nõusse jäi miks ei võiks tulevase Polanskiga mõne sõna juttu ajada? ma ei taha rääkida kuidas ma Tallinnasse jõudsin kuid kõigest hoolimata oli mul metsikult hea tuju kui ma olin selle ukse taga kus ta mu paberitega oli ma olin nii rõõmus sest ma olin veendunud et ta on seal sest aeg-ajalt tuleb ette inimesi kes lepivad kokku ja ei tule miskipärast jutuajamine lõppes kähku ta vaatas mulle otsa ja ma nägin et ta on hea inimene – tal oli must väga kahju te peate veel harjutama kirjutamist ütles ta mulle kui ma ukse taha sain hakkasin ma ulguma kuid ei näidanud seda välja kui ma kodus oma juttusid üle lugesin läks endal süda pahaks punkt punkt ütlesin ma nüüd selleks et algust ei peaks ümber trükkima ma ei viitsi seda teha aga kui igale poole mõni lollus sisse pista mõjub see süsteemselt ja võib jätta mulje nagu olekski tarvilik punkt

Pärast seda lööki kõmpisin ma vihast nuttes bussijaama poole. See võis olla ka mõni teine kord, kui ma Tallinnast tulin, kuid mu süda läks kergemaks trammist maha astudes. Minu armas Tartu maantee. Ma olin noor, mu hing oli õrn, meeleliigutus vallutas mu sedavõrd, et trammist maha krapsates kükitasin ma otsemaid ja andsin asfaldile suud. Nii armastan ma sind, kodutee! Tartu buss seisis teistest eraldi. Bussijuhi soonilised käed rebisid ükshaaval pileteid. Kui ta minule pileti ulatas, valgustas tema mehist nägu naeratus, paljastusid kaks rida lumivalgeid päevinäinud hambaid. Pole midagi siiramat kui tartlase naeratus. Me mõistsime teineteist poolelt sõnalt. Ta ulatas mulle lahkelt pileti. Ma tahtsin juba minema hakata, kui bussijuht hõikas mind: „Oled see sina, Mart?”

Ma olin jahmunud ja küsisin: „Kust te mu nime teate, bussionu?”

„Ma nägin su ema, kui teele asusin, ta seisis Vanemuise tänavas kodulävel ja hõikas, et kui Marti näete, las ta tuleb ikka kiiresti koju tagasi, sest söök on juba soe.”

„Aitäh, bussionu!”

Ma istusin ja mõtlesin oma emale. Vaatasin hämaruses ähvardavalt kasvavat Tallinna linna. Buss hakkas liikuma. Olime vaevalt viadukti alt välja jõudnud, jah, taamal paistiski päike, kui üks neid, kes viimasel hetkel bussi oli jõudnud, minu istme juures peatus.

„Kas tohib teie kõrvale istuda, noormees?”

„Aga palun,” tegin ma näitsikule ruumi. Vaeseke oli vihmahoo kätte sattunud. Tema heledad juuksed olid märjalt rasked ja kleepusid õlgadele. Ta oli tõesti noor. Mina võisin olla ehk kuusteist, aga tema mitte üle kahekümne. Vesi tema kiharatest voolas alla, kaelale, tal oli särginööp lahti, vesi voolas kaelale ja sealt nööbikeste vahelt sisse, ma ei näinudki õieti, kuhu see vesi voolas.

„Te olete nii märg...” Ma olin ta pärast mures.

„Võtke mu ümbert kinni,” ütles neiu, „siis hakkab mul soojem.”

Mu mälestustest kerkis silme ette midagi, mis ei lasknud mul seda teha. Vaadates neiu valgeid juukseid meenus mulle vanker ja kevadine maantee, heinte lõhn ja jalg, see jalg, mida on vaid üks maailmas.

„Te jäite mõttesse?” küsis neiu.

Ma pühkisin aja varju silmist. Võib-olla hävitasin ma selle liigutusega midagi? Ma pühkisin mõtteist kõige ilusama unistuse, mis mul elus on olnud. Kas ma läksin hetkega halliks? Või muutusin inimeseks, kes mõistab, et parim, mida saab teha, on unustada, või et kõige halvem, mis võib olla, on tõesti uskuda, et sa leiad Tema üles. Kui sa seda uskuma jääd, oled sa õnnetu. See on ainuke, mida ei saa saada. Ei saa leida Poola riigist üles armastust, mida seal võib-olla ei olegi, kuigi see on muistsete rüütlite maa. Ma pühkisin varju silmilt ja naeratasin: „Pole midagi katki, kaunis neid, ma soojendan teid kohe!”

Ma haarasin hellalt neiu ümbert kinni ja hakkasin suudlustega kuivatama veepisaraid, mis voolasid tema juustest kaelale ja siis rinnale. Ma suudlesin imepehmet valget nahka, tema kõrvu ja juukseid, ja armastus ise surus mu pea allapoole... neiu ohkas nagu roos, kelle kohale on kummardunud päike.

kõike ei maksa eriti tõsiselt võtta mida ma siin räägin ma ei ole juba nädal aega seda lugu puudutanud ja nüüd panin kaks suurt tähte õige koha peale... see teeb tuska üks mees või siis üksmees ütles mulle kunagi et tead Mart kirjutama peab nii ja naa ja mitu raamatut kindlasti sest muidu sa pole mingi kirjanik see teeb mulle muret sest võib-olla tahakski olla kirjanik kuid mul on ehk kõigest üks kirjanikuühik tulemas üks raamat aga kust neid veel võtta ma küll ei tea seda silmas pidades ma hakkasingi seda lugu kirjutama et endale järgmist ühikut saada oli nii ma panin pealkirja ja kirjutasin selle kokku et oleks segasem tegelikult ma ei teadnudki algusest peale et võiks sõnu nii kokku ajada aga algul tundus see päris huvitav kuigi ma olen kindel et keegi kuskil on need trikid juba ammu ära teinud või ei ole ma arvan et ei ole ma olen esimene ma olen ainulaadne ma kirjutan oma teist raamatut et püüda käituda tolle kamraadi nõuannete järgi ma räägin temast veidi vanasti olid tal pikad juuksed ja prillid ta kirjutas palindroome ja laenas raha ta laenas igalt tüdrukult kolm rubla keda ta tundis ja ei maksnud neid rublasid kunagi tagasi ta maksis ainult siis kui temalt seda vihaselt nõuti mitte üks suur mees maailmas ei suuda teha nii koledat häält kui üks tüdruk kellelt on raha ära laenatud või midagi muud taolist siis läks see kamraad raamatukokku tööle ja lõpetas palindroomide kirjutamise ja sidus juuksed patsi nii et arvuta nüüd ise millal see võis olla üsna selge et mitte väga kaua aega tagasi hiljuti ma nägin teda ühes kohvikus – ta istus nukralt laua taga tühi kohvitass ees tema pikad süsimustad juuksed olid küll patsi pandud kuid lähemalt silmitsedes võis selgesti märgata – mu vana kamraadi noorde näkku olid tekkinud imepeened kortsud tema süsimustadesse juustesse oli segunenud halli tema prilliklaaside taha varjunud silmad küll naeratasid kuid siiski võis märgata neis ujumas nukruse pilvi

Ma viipasin kelnerit käega ja käskisin hobuselt sadula maha võtta. Tallipoiss jooksis hobust ära viima, ma saatsin teda igaks juhuks pilguga – mulle tundus, et ratsu lonkas paremat tagumist jalga. Siis heitsin hooletu liigutusega peast kübara ja võtsin kamraadi lauas istet: „Tere, Athos!”

Ta ei vastanud mulle, tema ees seisis kolm tühja pudelit punast veini, ta haaras klaasi ja kummutas selle tühjaks. Tema käed värisesid. „Palju sellest nüüd möödas on?” küsis Athos värinaga hääles. Ta oli mu siiski ära tundnud, kuigi ta oli kaks nädalat selles keldris konutanud. Kui ma vaatasin seda inimvaret, seda aadlimeest, seda Alpimäge, mis oli taandunud künkaks, leekis mus tõeline viha. Ei, ma ei haaranud sugugi mõõga järele, vaid napsasin vöölt nuudi. „Athos, kallis Athos, kus peremees on, kus on selle jälgi urka peremees, ütle mulle!”

Ta tõstis aeglaselt pea ja vaatas mulle silma: „Sa pole sugugi muutunud selle aja jooksul, sa tahaksid teda karistada, jäta, kamraad, sel pole vähimatki mõtet, kelner, veini!”

„Ma käin korraks ära, kui sa lubad,” tõusin lauast. Ta noogutas ükskõikselt. Ma läksin piki keldrit edasi ja leidsin pimedast nurgast veinivaatide keskelt õnnetu mehikese. „Sina mats!” sisistasin ma talle, „sina pisike lurjus, mis sa oled mu sõbraga teinud?”

„Halastust, härra!”

Ma ei suutnud seda mehikest lüüa, kuigi oleks tahtnud. Mehike oli käed silme ette tõstnud, ta ei julgenud vaadata, tema hirm oli sedavõrd suur, et ta oli valmis laskma end peksta, enda kaitseks kätt tõstmata! Viimasel hetkel nägin ma pimedusest midagi, mis mind tegelikult tagasi hoidis. See oli imekaunis noor tütarlaps, pika valge patsiga, kes tõusis pimedusest kui haldjas, ta tuli minu poole ja põlvitas mu ette, tõstis alandlikult silmad ja ütles: „Õilis härra, kui te peate vajalikuks kedagi karistada, siis karistage mind. Mees, keda te enda ees kägaras näete, on minu õnnetu isa. Ma ei elaks seda üle, kui te tema kallal praegu vägivalda tarvitate. Ennem suren mina.”

Tütarlaps langetas pea, pats kukkus kõrvale ja nähtavale ilmus lumivalge kael. Hetkeks sähvatas mul peas mõte. Kuid ma sain aru, et see pole võimalik. Kas see on tõesti tema? Ei! Tema oli ju surnud. Ma ei tahtnud sellele mõelda, ma ei suutnud sellele mõelda. Ma läksin ära, et mitte näidata oma pisaraid, minu pisaraid. Kui ma laua juurde jõudsin, olid mu silmad märjad, kuid ma lootsin, et Athos seda ei märka. Ometi. „Mis sul lahti on?” küsis Athos.

„Ei midagi.”

„Sa võid mulle ju öelda, et ei midagi, aga ma näen ju.”

„Sa pead mind hulluks.”

„Me kõik oleme natuke hullud.”

„Sul on õigus.” Ma keerasin veinipudelilt korgi ja valasin välja. Siis söandasin tunnistada: „Mulle tundus, et ma nägin Constance’i.”

Ta ei öelnud midagi, ta lihtsalt pani suitsu ette ja ei öelnud midagi.

„Ütle ometi midagi!”

Ta ei öelnud midagi, ta sirutas käe ja silitas mu pead. Iial ei olnud ma midagi sellist tundnud.

„Nuta, mu poiss. Nuta. Need pisarad tulevad heast, sa ei pruugi neid häbeneda. Sa ei saanud näha Constance’i, mõistad? Sa ei saanud teda näha.”

„Ütle, miks?”

„On asju, mida ei saa seletada, on asju, millest inimene on väiksem, on asju, mille vastu ei saa võidelda, isegi kui sa oled väga hea vehkleja, on asju, millega peab leppima, mu poiss.”

„Ma ei taha leppida, kuuled, ma ei taha sellega leppida!”

„Constance on surnud.”

kurb kui tuju läheb kurb kui ei saa midagi teha kui sul ei ole miski võimalik kurb kui ebaõiglus võidab kurb kui on kurb kurb kui on midagi mida sa oled tundnud ja võid ainult meenutada ma tahtsin seda lugu kirjutada kaks lehekülge päevas ja nii iga päev kokku nii kaua kui ma elan ma tahtsin nii kirjutada oletame et sada aastat järjest ja see teeb miljon lehekülge mida keegi iial läbi lugeda ei jõua hakkad kirjutama ja tuju läheb halvaks! mul on üks sõber kes tõesti palus et ma kirjutaksin midagi temast ta ütles Mart pane mind ka kuhugi sisse mul oli vähemalt uhke tunne hetkeks aga ma tõesti ei teadnud kuhu teda panna nüüd on see koht vist käes mul on üks pikk sõber kes tahtis et temast kuskil juttu oleks

eile öösel nägin ma unes et olen jälle sattunud „Gnimooli” see kes mu lugusid vastu ei võta istus mu ees ja sihtis mind lambiga näkku mina olin toolile kinni seotud ja mind oli metsikult piinatud ja pekstud „Gnimooli” toimetaja tõusis toolilt ja haaras mind lõuast – sinuga on nüüd lõpp kuradi ahv Tartust ütles tema ma ärkasin ja mõtlesin et olen juba hauas sest ümberringi oli pime

vahepeal käisin ma Tallinnas ja olin pettunud seisin keset lolli linna ja oli tunne nagu oleks saanud väga peksa sest mitu sõpra läks mööda kes tahtsid juttu ajada ja ma ei rääkinud ma andsin ühele habemega mehele dialoogid stsenaariumi jaoks mida peaaegu ei olnud olemas ta luges neid kirtsutas nina ja ei saanud üldsegi aru kui hästi need välja olid kukkunud sest ehk võis ta tahta ise kirjutada kuigi ta ei osanud sugugi kas tasub üldse proovida kui see nii hädiselt välja tuleb kuigi ta pani stsenaariumi mida samahästi kui ei olnud umbes kolmandiku mu suurepärastest sõnadest ei aidanud see sugugi aga nad pakkusid mulle raha mida ei saaks vastu võtta isegi kui teda üldsegi ei ole

raha mida ei saa vastu võtta on liiga väike raha kui see endale kahmata siis oled sa end ära hinnanud ja rohkem ei tasu lootagi siis sa eladki nagu käsn ja sinu hind on kolm pessi sa oled odavam kui limpsipudel ja tunned end näruselt sest ümberringi kõik söövad ja kahmivad taskust pungasid mis ei mahugi kuhugi sisse ära ja siis on linn ma mõtlen see loll Tallinn neid täis kellel on kuuehõlmad punnis ja pruunid päikeseprillid ees isegi kui sajab vihma ja sa ise seisad mingil Harju tänaval ja oled tühi limpsipudel kuid ei lähe hoolimata sellest kõhnemaks

muidu ma panin loole vahepeal uue pealkirja mitte üldsegi selle mis seal enne oli aga uut ma ka ei ütle eelmine ei kõlba üldse sest ma mõtlen liiga palju välja ja teiseks ei kõlba ta iseenesest juba tahaks midagi erakordset loed aeg-ajalt mingeid hispaanlasi kes panevad selliseid pealkirju et süda jääb seisma ja siis jätaks heameelega kõik omaenda pealkirjad panemata kuigi jutud nende järel ehk polegi nii halvad? arva mis tahad aga mulle peab jääma võimalus end välja vabandada ja siis ma ütlen et mul on tegelikult üsnagi kenad lood mitte eriti väljapaistvate pealkirjadega mingid ühesõnalised pealkirjad mida oskaks panna igaüks IGAÜKS on muidugi kohutavalt solvavalt öeldud kuigi ma harjutan end mõttega et kõik inimesed on head või muud seesugust sest ma kardan mõnda asja millest ma siiski ei tahaks rääkida hüva üks saeb mu akna taga ja segab üks mu sõber ütleski mulle umbes nii – ega sina Mart ju mingi pealkirjameister ei ole? küsimärgiga ta tahtis mind seda sundida tunnistama ja ma tunnistasin üles nagu poleks sel mingit tähtsust et ei ole kus sa sellega ma ei oska üldsegi pealkirja panna aga tegelikult oleks võinud ma ta siis tappa kas ta üldse ongi mu sõber?

veel enne kui ma kirjanikuks või siis Woody Alleniks igatsesin saada hakkasin ma heliloojaks või olen ma sest rääkinud kuid vaevalt ma hakkasin heliloojaks nii – ma olin juba kuusteist ja polnud veel naist võtnud kuigi enam palju polnud jäänud ja kerkis mu peasse hiilgav meloodia ma tormasin klaveri juurde ja ei saanud seda mängitud järgmisel päeval käskisin emal ennast klaveritundi viia seal oli parajasti üks teine juntsu ees see oli viieaastane virtuoos ma tahtsin surra virtuoos tegi klahvidega imet ja väänas neid igatepidi kuigi ei osanud veel rääkidagi ta oli emaga ja tal oli pissipott ühes ja aeg-ajalt jättis ta sonaadi pooleli ja kusi siis turnis toolile tagasi tema tagumiku all oli padjake et ulataks klahvideni ja jalgade all oli pink pedaalideni ta ei ulatunud me käisime selle Mozartiga ühel ajal tunnis ja kui ta parajasti pedaalideni ei ulatunud siis käsutas õpetaja mind klaveri alla ja ma vajutasin õpetaja oli väga hea inimene pärast tundi lutsis Mozart lutipudelist ometi ta ei saanud enam tissi ja mina lõhkusin kangete sõrmedega klaverit alati kui mina pärast geeniust mängima hakkasin pistis geenius suure häälega röökima nii et ema pidi ta rinnale võtma ja kussu kussu tegema miks ta siis nutma hakkab küsisin ma igaks juhuks klaveriõpetaja oli hea inimene aga poisi ema oli sidrun ise ta ütles et laps armastab väga muusikat ei suutvat taluda seda mis ma klaveriga teen mingu perse tundi ma sellepärast minemata ei jätnud alati kui see väike lojus nutma hakkas püüdsin mitte kuulata ja mängisin kõvasti õpetaja ei saanud mind keelata sest mu ema maksis tunnid kinni kahekordselt mõne aja pärast mängisin ma päris korralikult seda pilli igal juhul ei tunne ma kedagi kes muud oleks öelnud oli õpilaste kevadkontsert emad koos juntsudega minu nublu kellel ma kontserdi ajal pedaali surusin mängis Griegi klaverikontserti mul oli raske meelde jätta kunas vajutada aga siis surus ta mulle kontsa kõrva kui oli õige aeg kui ta suureks kasvab annan ma talle peksa see on selge kontserdi lõpul esinesin mina mu ema oli ka kohal ja tema plaksutas kui ma lõpetasin teised ei plaksutanud lugu mida ma mängisin tollel kontserdil on mul siiamaani meeles aga igal juhul ei tahaks ma praegu sellest rääkida rohkem

Mõni aasta hiljem võtsin ma naise. Julia elas Tartus mu kõrvalmajas. Me armusime teineteisesse siis, kui mina olin neliteist ja tema kaksteist. Ma ei söandanud sellest kellelegi rääkida, isegi emale mitte. Võib-olla, ma kardan, võib-olla ema aimas, et midagi on lahti, kuid ta ei tulnud seda mu käest küsima. Ainult üks kord on mul meeles. Oli imeilus kevadilm või isegi suvepäike vahtis meie aknakesest sisse ja ma istusin tugitoolis või vedelesin ja lugesin kolmandat või viiendat korda „Kolme musketäri” ja tegelikult ei lugenud, vaid ainult vahtisin raamatusse, ja kui tuli juttu Constance’ist, eriti selle koha peal, kus nad esimest korda kokku said, mõtlesin ma hoopis Juliale. Mulle isegi tundus, et raamatut illustreerinud kunstnik näeb kõike väga valesti, sest Constance ei sarnanenud sugugi Juliaga, hoopiski mitte. Siis pidin ma ennast veenma, et see on ju hoopiski teine tüdruk, kellest juttu on, ja veel oli mul mure. Ma ei teadnud, keda ma tegelikult armastan, kas Juliat või toda mälestust hobuvankrist, millega äsja olin saabunud Tallinnast. Imelik, ma olin alles väike, kõigest pisuke neljateistaastane prunnakas poiss, kuid juba valmis reetma ideaale. Valmis olema kahepalgeline ja võlts. Valmis mõtlema hobuvankrile ja unistama taluplikast, kelle nimegi ma ei teadnud, ja samas suudlema Juliat nii, et ema ei näeks. Ma olin juba noorelt alustanud elu, mis uuristas auku maailmale, heale, mis siis, et võib-olla polegi teda olemas, mis siis, et võib-olla eksisteerib ta vaid minu ja sinu kujutluses, ja mul ega kellelgi polegi võimalik seda näha tegelikult, ainult unes viirastusena, äralendavana, kaugena, ebatõelisena, kuid ometi on ta tuhat korda enam olemas kui see, mida saab katsuda, ta on tuhat korda õiglasem ja usutavam, sest seal ei ole muud peale armastuse ja igavese hea, ta on kõik, hoolimata sellest, et teda pole olemas ja temast mõeldes võid sa saada vaid õnnetuks, kuid südames teada, et see oli seda väärt. Pole mingi kuritegu olla kahepalgeline, kui sul pole aimugi teisest maailmast. Kuid on sigadus olla täielik tohlem, kui sa oled seda näinud. Ma olin neljateistaastaselt variser!

Me kohtusime Juliaga tavaliselt puuriitade juures naabermaja taga. Me ei saanud kohtuda avalikult, sest me olime liiga noored ja teiseks, meie perekonnad ei sallinud teineteist. Minu isa oli duellil korduvalt haavanud Julia onu ja veel, minu ema oli võrratult ilusam ja targem kui Julia ema, kes tundis end seetõttu rõhutuna, ei käinud peaaegu üldse õues ja elas oma inetut välimust südames väga üle. Vaid aeg-ajalt kitkus ta kardinad nende räämas akende eest ja kriiskas: „Julia, marss koju!”

Mõnikord mõtlesin isegi mina, kui ma Juliat vaatasin, et küüned polnud tal lõigatud, mustus ronis kõrvast välja, tema nukud vedelesid isegi öösel liivakastis ja olid kasimata. Kas selline võiks olla minu laste ema? Kuid samas oli temas midagi, mis ajas mu lolliks, kui ma teda õues nägin, hakkasin vinguma: „Julia, tule ometi siia, las ma hoian su kätt, Julia, las ma nuusutan su juukseid!” Ja nii edasi. Pidi ju mingi võim olema, mis temast minu üle valitseja tegi. Kuigi ise võisin samas mõelda Constance’i peale, kes juba sel ajal oli põgenenud Poola, sest tema vanaisa oli juut ja mõned kohalikud ei sallinud teda. Ma olin sellest vaid kuulnud, Tartu on ju nii väike linn. Niisiis istusin ma nende mõtetega tugitoolis ja lugesin „Kolme musketäri”, kui mu ema tuppa astus. See hetk on mul tänini meeles. Päike paistis tuppa, just köögi ukse poole, kus ema parajasti toimetas. Isa ei olnud hetkel kodus, ta oli duellile läinud. Ema tuli köögiuksele ja valgus kuldas ta üle. Ta seisis uksel, lapp käes, ja lükkas käega ninalt juukseid. Ma ei näinud ta nägu, ta silmi, ma nägin vaid tema kuldset kontuuri ja kuulsin häält, mis küsis: „Mart, miks sa õue ei lähe, kõik teised mängivad jalgpalli?”

„Ma loen, ema.”

„Mis sa loed, Mardikas?”

„Ma loen „Kolme musketäri”, ema.”

„Sa oled seda ju sada korda lugenud. Sa võiksid vahepeal väljas ka käia. Mis sust nii saab, Mart, kui sa üldse õues ei käi?”

„Ära muretse, ema.”

Ema pani lapi käest ja katsus mu laupa.

„Haige sa ei ole,” ütles ta, „võib-olla peaksid sa teinekord isaga duellile kaasa minema, õpiksid võitlemagi, ise oled juba suur poiss.”

„Mulle ei meeldi inimesi tappa,” ütlesin mina. Ema ohkas. Ta oli isa pärast mures, isegi neil kordadel, kui olid mõõgad ja võitlus käis vaid esimese vereni. Paljud rüütlite naised olid juba leseks jäänud. Ehk ema elas seda väga üle? Ehk olid hallid juuksed tema peas just nendest õhtutest, kui me kahekesi hämaruses isa ootasime, ja siis, kui oli juba päris pimedaks läinud, kui kuu tõusis taevasse ja tähed paistsid, hakkas kuskilt kaugelt kostma kabjaplaginat. Ja me nägime seda ratsanikku, haljas mõõk kuukiirtes tukslemas, kuidas ta jõudis meie hoovi, kuidas ta väsinult hobuselt maha tuli ja hoovi suitsetama jäi. Ja ma teadsin, et ema ei julge hõigata, ta ei julge küsida, kas pimeduses suitsetav rüütel on isa või jäi seekord naabrimees ellu.

Ja siis ütles ema: „Võib-olla oled sa hoopis armunud, Mart?” Ma läksin nii ähmi täis ja ütlesin lause, mida ma kogu järgneva elu olen kahetsenud: „Loll oled peast või?” Emaga nii ei räägita.

Kui ma naise olin võtnud, lõpetas isa duellidel osalemise. Ka vanus polnud enam see, romantika aeg oli läbi saamas, isa polnud küll veel nii vana, et poleks jaksanud sadulas püsida, kuid igahommikune hobusejalutamine tüütas ta lihtsalt ära. Pealegi – mis on väärt ühe rändrüütli elu? Krossigi. Riskida päevast päeva eluga, kuulata naise ja ämma näägutusi ning näha alalõpmata mureliku vanaema nägu ise mitte midagi sellest saades materiaalses mõttes? Mu isa jättis duellid sinnapaika, see käis lihtsalt – ühel õhtul, kui aeg ja koht ja relvad olid valitud, saduldas ta küll hobuse, sõitis võitlusväljale kloostri taha ja ütles oma alatisele vaenlasele: „Hugo, torka mind läbi, kui sa vajalikuks pead, kuid mina täna ei võitle.” Kui ta seda ütles, puhus õues õrn sügistuul ja kloostriseintel sätendasid hommikused kastepiisad. Tuul keerutas kloostriõuel tolmu ja hobused korskasid. Isa võttis mõõga vöölt, murdis selle pooleks ja heitis liiva. Nad olid Hugoga võidelnud kümneid ja sadu kordi – kui isa teinekord riidest lahti võttis, võis tema kehalt üle lugeda vähemasti tuhat mõõgahaava, mis kõik olid Hugo löödud – ja selle asemel et isa nüüd lõpuks ometi tappa, muutusid Hugo muidu nii hallilt terasjulmad silmad häguseks ja pisar voolas ta põsele. Nad kaelustasid teineteist, lasid ratsud kloostriõuele kappama ja istusid asfaldile maha. Nad ei rääkinud midagi, nad vahtisid üksteisele silma ja tuletasid meelde sadu võitlusi, kus kumbki polnud suutnud teisest üle olla, nad meenutasid mõttes tapetud hobuseid ja pooleksmurdunud mõõku ja nutsid. Võitlused olid läbi. Nad andsid teineteisele andeks, sellest hetkest peale ei pidanud keegi enam surema.