Оглавление
Mart Laar. Sinimäed 1944
KAARDID
SISSEJUHATUS
SÕDA HAKKAB VEEREMAIE
EESTI TAAS RELVA KANDVAKS MAAKS
PUNAARMEE EESTI VÄRAVAS
MEERAPALU, MEREKÜLA, RIIGI
VAREMEIST TÕUSEB KÄTTEMAKS
TANKID MUDAS
PIIRIKAITSERÜGEMENDID NARVA RINDE LAHINGUTES
AUVERE
NARVA LANGEB
SINIMÄED
GRENADERIMÄGI
EESTI VERDUN
LAHKUMINE
LÕPETUSEKS
SAKSA MAA- JA LENNUVÄE NING RELVA-SSI AUASTMETE VÕRDLEV TABEL
REGISTER
Отрывок из книги
Saksa armeed ja armeekorpused ning Punaarmee rinded ja armeed väegrupi „Nord” rindelõigus 1944. aasta jaanuaris
Väegrupi „Nord” vasaku tiiva väekoondiste taganemine Leningradi alt Narva alla 27.01.–2.02.1944
.....
Eesti uurijad pole Narva lahinguid sedavõrd laias kontekstis seni käsitlenud, peamist tähelepanu on pööratud lahingute käigu kirjeldamisele ning nende tähendusele Eesti ajaloos. Eestikeelsetest ülevaadetest tuleks kõigepealt mainida Sergei Soldatovi raamatut „Sinimägede taustal”[18.] ning Karl Gailiti ülevaadet Sinimägede lahingutest.[19.] Arvukalt materjali tollasest heitlustest sisaldub koguteoses „Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas”.[20.] Mälestustest tuleks eeskätt mainida Harald Riipalu, Georg Iltali, Harri Renti ja Meinhard Leetmaa raamatutena ilmunud memuaare,[21.] Eesti idapataljonide meeste mälestustekogumikku ning autorini jõudnud käsikirjalisi või suulisi meenutusi.
Nii ongi kätte kätte jõudnud aeg käsitleda Narva ja Sinimägede lahinguid laiemas perspektiivis, vaadelda mitte ainult eestlaste võitlusi, vaid kõigi lahinguis osalenud üksuste tegevust. Tegemist pole kerge ülesandega, sest mida laiemat teemaderingi autor üritab oma töös haarata, seda keerulisemaks muutub püstitatud eesmärgi saavutamine. Tõsiseks probleemiks selle raamatu kirjutamisel on näiteks sobiva eestikeelse terminoloogia leidmine tollaste sündmuste kirjeldamiseks. Mitu II maailmasõja ajal Eestis kasutusele võetud terminit, nagu näiteks „ruum” või „turmtuli”, kujutavad endast sedavõrd otseseid laene saksa keelest, et nende kasutamisest on üritatud hoiduda. Varasemas kirjanduses kasutatud mõistele „ruum” vastab seetõttu järgnevalt „piirkond” ning „turmtulele” „laustuli”. Samal kombel on üritatud eestistada ka teisi omaaegseid väljendeid, kuigi vahel – näiteks relvanimede puhul – pole see võimalik olnud. Nii on Panzerfaust ikka jäänud tankirusikaks ning samal kombel on omaaegset kõnepruuki kasutades tõlgitud ka teiste relvade nimed. Tihti ka eestikeelses kirjanduses „Tiiger”-tankina tuntud Panzerkampfwagen VI on käesolevas töös nimetatud „Tiiger”-tüüpi tankiks. Mis puutub Saksa iseliikuvatesse suurtükkidesse (Sturmgeschütz), siis on neid siinses töös nimetatud omaaegset terminoloogiat kasutades rünnakkahuriteks, Vene armee puhul on jäädud iseliikuvate suurtükkide juurde. Suupärasemaks on üritatud muuta ka üksuste nimetusi. III SS-Germaani Soomuskorpus kannab raamatus III Germaani Soomuskorpuse nime, 20. SS-Vabatahtlik Eesti Diviis aga Eesti Diviisi nime. Suureks probleemiks on veel auastmed. Kuna Narva all võitlesid Saksa poolel nii Wehrmacht’i kui Relva-SSi üksused, on üritatud auastmeid edasi anda vastavalt sellele, millise üksusega tegemist oli, lisades raamatule ka auastmeid võrdleva tabeli. Wehrmacht’i auastmed on seejuures ühtlustatud Eesti sõjaväes kasutatutega, see tähendab näiteks, et Hauptmann on kapten ja Oberst kolonel. Eesti üksuste puhul on üritatud kasutada sellist auastme vormi, millist antud väeosa ise eelistas kasutada. Kuna Alfons Rebane polnud näiteks Relva-SSiga liitumisest tagasihoidlikult öeldes vaimustatud, on tema puhul kasutatud Wehrmacht’i auastmeid.
.....
