September 1944

Оглавление

Mart Laar. September 1944

SISSEJUHATUS

19. SEPTEMBER 1944

Taandumine

II armeekorpuse kaitselahingud 19. septembril

Taandumine Narva rindelt

VALITSUS VARJUST

Kolmas tee

Valitsus nimetatakse ametisse

Vabariigi Valitsuse esimene istung

Kes nad olid?

PITKAPOISID

Admiral Johan Pitka

Pitka võitlusüksuse moodustamine

Pitka pataljoni tegevus 1944. aasta augustis-septembris

AVINURME

Tee Avinurme

Avinurme lahing

Piiramisrõngas sulgub

TALLINN, 20. SEPTEMBER

Saksa väejuhatuse tegevus Tallinna evakueerimisel

Vabariigi valitsuse tegevus 20. septembril

Vabariigi Valitsuse deklaratsioon

VASTUHAKK

Sinimustvalge Toompeal

Eesti-saksa „sõda” 21. septembril 1944

Soomepoiste viimane rinne Maardus

PORKUNI

Piirikaitserügementide Kolgata tee

Porkuni

Viimased lahingud

Eesti sõdurid lahkuvad maalt

TALLINN, 22. SEPTEMBER 1944

Punaarmee Tallinna operatsioon

Punavägi vallutab Tallinna

Põgenemine Tallinnast

Lahinggrupi „Admiral Pitka” viimane lahing

VASTUHAKK LÄÄNEMAAL

Haapsalu

Klooga

Keila

VABARIIGI SÕDURID

Riisipere valitsus

Keila-Harudevahe kaksiklahing

Vastupanu Lääne-Eestis

Teekond koju

VALITSUSE SAATUS

Põgenemine

Valitsuse viimane istung

Inimjaht

Admirali saatus

KOKKUVÕTE

KASUTATUD ALLIKAD JA KIRJANDUS

Isikunimede register

Pildid

Отрывок из книги

1944. aasta suvi ja sügis olid kuumad kogu Euroopas. Natsliku Saksamaa sõjamasina kokku varisedes näis ikestatud rahvastele saabuvat vabaduse tund. Kasutades liitlasvägede lähenemist, tõusti võitlusse vabaduse eest, üritades oma saatus taas enda kätte haarata. 19. augustil 1944 algas okupeeritud Prantsusmaal vastupanuliikumist juhtinud „Vaba Prantsusmaa” õhutusel Pariisis ülestõus. Kuigi see oli halvasti ette valmistatud ning tõi kaasa tõsised kaotused tsiviilelanikkonna hulgas, täitis ta ometi eesmärgi. Tagalast rünnaku alla sattunud sakslaste vastupanu Pariisi poole liikuvatele liitlasvägedele nõrgenes ning peagi olid sakslased sunnitud Pariisist välja tõmbuma. Au esimesena linna tungida anti kindralmajor Jacques-Philippe Leclerci(1*.) juhitud Prantsuse 2. soomusdiviisile ning 25. augustil marssis „Vaba Prantsusmaa” juht kindral Charles de Gaulle pariislaste juubelduste saatel linna sisse. Kuigi suur osa Prantsusmaast jäi veel endiselt sakslaste kätte, oli võit tegelikult juba saavutatud: Prantsusmaa oli taastanud oma vabaduse.

Euroopa idaosas kujunesid sündmused paraku teistsuguseks. Teine maailmasõda oli 1939. aastal alanud Poola iseseisvuse kaitseks totalitaarsete suurvõimude rünnaku eest. Sõja arenedes jäi see eesmärk paraku unarusse. Lääneriikidele hakkas üha rohkem tunduma, et ühe totalitaarse suurvõimu alistamiseks vajavad nad teise totalitaarse suurvõimu abi. Üritades kuradit peltsebuliga välja ajada, oli Lääs valmis unustama Jossif Stalini osaluse maailmasõja vallapäästmisel, GULAG-is vaevlevad miljonid inimesed, Katõni veretöö, vägivalla väikese Soome kallal ja Nõukogude Liidu maailmavallutuskavad. Koostöö Staliniga sundis lääneriike taganema neid sõtta viinud põhimõtetest ning sisuliselt tunnistama natsliku Saksamaa ja stalinliku Venemaa vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolle.

.....

Ettevalmistused taandumiseks käisid selleks ajaks igal juhul täie hooga, seda enam, et Saksa luure oli välja selgitanud, et peagi alustab Punaarmee suurrünnakut väegrupi „Nord” vastu. 14. septembril 1944 sai salajase eelkäsu taandumise ettevalmistamiseks 11. SS-Soomusgrenaderidiviis „Nordland”.[12.] Aeglasemalt liikuvaid üksusi hakati ette valmistama viivitamatuks teelesaatmiseks taandumiskäsu saabumisel. 15. septembril pandi liikuma SS-i III Germaani Soomuskorpuse voorid, kusjuures kuni majorini tohtisid ohvitserid sellesse paigutada ainult ühe seljakoti.

Kui Saksa luure suutis oma väejuhatust Punaarmee plaanidega küllalt hästi kursis hoida, siis Nõukogude luure magas sakslaste ettevalmistused Eestist lahkuda maha. Saksa üksuste taandumine Eestist ei sobinud kuidagi kokku Punaarmee plaanidega, mistõttu tundub, et sellele viitavaid märke ignoreeriti. Kuna septembri alguses Stavka poolt heaks kiidetud plaan armeegrupi „Narva” hävitamiseks ei näinud ette sakslaste vabatahtlikku taandumist Eestist, siis järelikult polnud vaja sellega ka arvestada. Leningradi rinde ülemjuhataja marssal Leonid Govorovi 29. augustil 1944 esitatud ning 2. septembril Kõrgema Ülemjuhatuse Peakorteris heaks kiidetud plaan Eesti vallutamiseks koosnes kahest osast. Operatsiooni esimeses osas tuli 2. löögiarmeel anda Tartu juurest löök Rakvere suunas, hõivata Rakvere-Tapa piirkond, jõuda oma peajõududega armeegrupi „Narva” tagalasse ning piirata see sisse koostöös Narva suunast pealetungiva 8. armeega. Operatsiooni teisel etapil pidid Leningradi rinde väed arendama pealetungi Tallinna suunas, hõivama Tallinna ja Mandri-Eesti ning jõudma välja Läänemereni.[13.]

.....