Отрывок из книги
Pühendatud mu isale. Tänan oma isa meid kõige hullemast päästmast. Pühendatud ka kõigile teistele Eesti sõduritele, nii eilsetele kui ka tänastele, lootuses, et kirjeldatud sündmused ei kordu.
Tänu Peep Vesilinnule, kes julgustas ja toetas mind raamatu koostamisel ning andis materjali Eesti ajaloo peatüki jaoks. Tänu Margit Konsen-Kuusele, kes tõlkis minu inglise keeles kirjutatud tekstiosad eesti keelde.
.....
17. juunil, kui hommikusöögilt kooliruumidesse tagasi jõudsime, käsutati kogu kooli õpilaskond kokku. Kooli ülem kolonelleitnant A. Simson tegi teatavaks, et N. Liidu survenõudmiste rahuldamiseks peame nelja tunni jooksul oma ruumidest välja kolima ja need Punaarmeele loovutama. See uudis oli nagu välk selgest taevast ja mõjus halvavalt. Kogu inventar ja varustus tuli ruumidest välja kanda ja autodele laadimiseks ette valmistada. Kolimise ragin ja kära summutasid esialgseid tundeid, kuid alateadvuses käärisid mitmed küsimused. Kuidas on olukord teistes väeosades? Kuidas on olukord teistes linnades? Kas kõik on loovutatud – meie maa, rahvas ja vabadus? Tulid meelde sündmused Austrias ja Tšehhoslovakkias, mis ei lasknud midagi paremat ennustada. Kui esimesed veomasinad saabusid, siis nende juhid rääkisid, et hommikul tööle minnes oli neid tänavatel kinni peetud ja kästud Tondile sõita.
Veomasinate laadimise ajal tühjendati ruumid kõigest, isegi lambipirne keerati pesadest välja. Varustuse ja kraamiga täidetud veokid veeresid Tondi teed mööda Tallinna kesklinna poole, Sv. Tehnikakooli uude asukohta, milleks oli Prantsuse lütseumi hoone Hariduse tänaval. Kui meie kasutuses olevad ruumid olid tühjendatud, alustasime II bloki idapoolses otsas asuva Sv. Õppeasutuste raamatukogu kolimist. Et vähendada edasi-tagasi käimist, moodustasime inimketi raamatukogust kuni veomasinani, kus raamatuid käest kätte ulatati. Sama meetodit kasutasime mahalaadimisel Prantsuse lütseumis, mis äratas tähelepanu jalakäijate hulgas, kes polnud veel teadlikud venelaste viimasest nõudmisest.
.....
