Saaremaa 1944

Оглавление

Mart Laar. Saaremaa 1944

SISSEJUHATUS

SAAREMAA, SEPTEMBER 1944

Saaremaa sõdade keerises

Saaremaa II maailmasõjas 1939–1941

Saksa võimu all

Põgenemine Saaremaale ja Saaremaalt

VASTU TAHTMIST VÕÕRASSE VÄKKE

Eesti rahvaväest punaväeks

Territoriaalkorpuse saatus

Mobilisatsioon

Surmapataljonid

KORPUSEPOISID

8. Eesti laskurkorpuse formeerimine

Esimesed lahingud

Punakorpuse sünd

Kojutulek

ETTEVALMISTUSED LAHINGUTEKS LÄÄNE-EESTI SAARTEL

Saksa väejuhatuse ettevalmistused Eesti saarte kaitseks

Punaarmee plaanid

„Made rügement”

MUHU, 29. SEPTEMBER 1944

Laskurkorpuse ettevalmistused Suure väina ületamiseks

Dessant

Muhumaa vallutatakse

DESSANT SAAREMAALE

Hiiumaa vallutamine

Dessant Saaremaale

Laskurkorpus Saaremaa pinnal – Pöidest Kuressaareni

TEHUMARDI

Tee Sõrve

Tehumardi öölahing

SÕRVE

Saksa kaitseliinid Sõrves

Lahingud Ariste kaitseliinil

Vintri dessant

LAHINGUD LÕO LIINIL

Ariste liini läbimurdmine

Lõo riiv peab vastu

Sõja jalus

SÕRVE LANGEB

Vaikus enne tormi

Punane torm tõuseb

20.–21. november 1944

TORGU LIIN

Operatsioon „Delfiin”

KOKKUVÕTE

KIRJANDUS JA ALLIKAD

VIITED

Отрывок из книги

Kevad saabub Saaremaale küll hiljem kui mandrile, ent vastu suve on saar seda ilusam. Külma ning jää vangistusest vabanenud kiviklibune pind lööb õitsele. Et sellest osa saada, tuleb rändajal minna Sõrve, liivasäärele, mille Vanapagan legendide kohaselt Suure Tõllu käest pääsemiseks merre kuhjas ning mis just varasuvel on eriti kaunis. Ja kurb. Sest kuidas rändaja ka sooviks, ei saa ta mööda vaadata kõige inimtühjemates kohtades, sügavas võpsikus uhkelt õide läinud sirelitest. End nende juurde välja murdnud, võib olla kindel, et sirelipõõsaste lähedalt leitakse vundamendijupp, trepimade, heal juhul ka keldri- ja kaevuvare – kuni 1944. aasta sügiseni oli siin kellegi kodu.

Need seniajani püsinud, hävinud kodusid tähistavad sirelid olid selle raamatu sünni peamine põhjus. Sest unustada neid ei saa ega tohigi.

.....

Sõrve loo II maailmasõjas muudab eriti süngeks nii siinsete inimeste traagiline saatus kui ka see, et Sõrve pind on kastetud tuhandete eestlaste verega. Ühegi teise koha pärast Eestis ei valatud II maailmasõjas nii palju eestlaste verd kui selle kitsa poolsaare vallutamiseks. Punaarmee väejuhatus saatis Sõrve vallutamiseks surma tuhandeid eestlasi, ent selle vallutuse traagikat pole just palju käsitletud, kui nõukogudeaegsed propagandistlikud kangelaseeposed välja arvata. Ühena vähestest üritas seda juba nõukogude ajal teha Ülo Tuulik, kelle 1974. aastal ilmunud romaan „Sõja jalus” käsitles nii lahinguid Sõrves kui sõrulaste küüditamist Saksamaale oma aja kohta väga realistlikult. Mis aga puutub tollastesse „ametlikesse mälestustesse”, siis juhtivatel kohtadel istuvad ning oma kangelastegudega kelkivad korpusemehed ei jätnud Punaarmees teeninud eestlastest just head muljet. Nende mälestused paistsid silma erilise silmaklapistatuse poolest ning olid täidetud vihkamisest. Pole siis ime, kui üks sedalaadi seltsimees pidi tulevase haridusministri Tõnis Lukase omal ajal julgeolekusse saatma, kui too julges ühel avalikul üritusel küsida, et kuidas vana suurtükimees end siis ikkagi tunneb – pärast sadade suguvendade hauda saatmist Narva all.

Siit tulebki ilmselt otsida põhjust, miks taasiseseisvunud Eestis ei ole korpusepoistest praktiliselt midagi kirjutatud, justkui oleksid nad vaikimisi paariateks kuulutatud. Punaarmee 8. laskurkorpuse veteranide vastu näib huvi tundvat peamiselt Vene saatkond, kelle kontaktisikute – sealhulgas kadunud Arnold Meri – Eesti-vastased avaldused on veelgi suurendanud umbusku laskurkorpuse vastu. Eitamata seda, et nii mõnedki mehed tegid laskurkorpuses teenimise toel Eesti NSV-s karjääri ning harrastasid aktiivset koostööd okupatsioonivõimuga ja et nii mõnedki laskurkorpuse võitlejad on Eestis toime pannud inimsusevastaseid kuritegusid, on kõigi korpusepoiste süüdistamine ometi ülekohtune. Nad pole seda ära teeninud.

.....