Читать книгу Mõrvatud kirjaniku käsikiri. Krolli kolmas juurdlus - Martin Kukk - Страница 4

Vanalinnas jalutada ning samal ajal uute lühijuttude tarbeks mõtteid koguda oli Silver Hundi tavapärane tegevus, eriti hilistel õhtutundidel. Veel meelsamini promeneerinuks seltsimees kirjanik mere ääres, kuid lahesopini jõudmiseks puudus tal praeguseks piisav jõuvaru, mille oli röövinud ei miski muu kui kokteil humalajoogist, veinist ning veelgi kangemast kraamist. Üldjuhul pidas Hunt kinni napsitamise rangest õigusnormist, mida ta oli aastate eest kuulnud ja mille edukalt omaks võtnud. „Bier nach Wein, lass es sein. Wein nach Bier, das rat ich dir,“ kandis Tallinnas pummeldav Ida-Saksamaalt pärit luuletajahakatis kõrtsis kord valjul häälel ette. Teisisõnu tähendas eelnev värsirida järgmist: et mitte kiirelt ja lootusetult jommi jääda, tulnuks manustamisel alustada väiksema alkoholisisaldusega jookidest. Seekord karastatud kodanik libastus. Hundi lõuna algas pesuehtsa „peediga“, mille üks küllasaabunu viisakalt koos ära lahendada palus. Hammas verel, järgnes kesvamärjuke, neli pudelit Tartu Eksperimentaalõlletehase toodangut Kuldne Oder. Päeva sihtkohas, kunagi Kujutavate Kunstide Klubiks ehk KuKuks kutsutud ja nüüdsest Eesti NSV Loominguliste Liitude klubiks ehk Kunstiklubiks ümber nimetatud meelelahutuslokaalis, oli ainumaks lauakatteks mõistagi konjak, mis pärines sõprusliiduvabariigist Armeeniast. Viimast sulisevat armastas kirjanik väga. „Jalad ja keele muudab küll pehmeks, aga aruraas jääb teraseks,“ tavatses ta alatihti öelda. Praktikas see tõik teadagi päris karvapealt ei toiminud ja parimatest öistest mõtteteradest maandus järgneval päeval paberil ehk mõni üksik.

Vaatamata tibatillukese viinakuradi olemasolule oli Silver ja Valli Hundi abielu tegelikkuses harmoonilisem, kui kõrvaltvaatajale esialgu petlikult tunduda võis. „Tähtis, et tsüklisse ei lange. Siis pole ei armastusel ega ka mehel endal pikka iga. Hoia aga präänikut ja piitsa alati käepärast ning kasuta, kus vaja,“ kõlasid vanaema hoiatussõnad, kui neiu romaan avalikuks tuli. Ühe või teise külaööbiku arvates oligi tegu üksnes näilise vaatemänguga ja seda just mehe vaatevinklist, kes kasutavat endast kümmekond aastat nooremat tüdrukut lihtlabaselt ära. Elas ju tüüp neiule pärandatud korteris. „Armulaualine selline,“ suvatses mõni kiruda. Teised klatšijad lisasid omakorda õli tulle, pidades meest purupaljaks õnneotsijaks. Ent kuulujutud osutusid üksnes sisutühjadeks oletusteks. Tõele au andes puudusid suhtes suuremad mõrad sootuks. Silver kiindus tüdrukusse esimesel kohtumisel ja nii see jääma pidigi. Ka naine jumaldas oma karismaatilist, kuraasikat, veidi küll suurustajast teist poolt, kes samas teda igakülgselt mõistis ja hoidis.

Mehe rahaline seis oli samuti suurepärane. Värskelt püstitatud Jaan Tombi nimelise kultuuripalee direktori asetäitjana teenis Hunt kuus sada viiskümmend rubla, millest jagus keskmise nõukogude inimese elustandardi alalhoidmiseks. Veel enam, Hundi hiljutine esikromaan tõi mehe taskutesse kopsaka summa. Honorari, kultuuriministeeriumi kirjanduspreemia ja tööandja määratud ergutusraha eest suutnuks sulesepp end pika perioodi vältel julgelt vee peal hoida.

Loomulikult häirisid Vallit abikaasa hilisõhtused jalutuskäigud, mille tõttu ta periooditi meest profülaktiliselt ka sarjas. Kes teab, komistab veel kogemata uue seeliku otsa! Vaatamata korteris aset leidvale tagasihoidlikule, kuid negatiivse laadiga „vastuvõtubanketile“ jäi mees oma harjumusele siiski kindlaks, viibides sagedasti värske õhu käes, veres promill või enamgi. Sealjuures jäi Hundile alatiseks arusaamatuks, millise valemiga abikaasa, enne veel kui välisuks selja taga sulgus, järjekordsest tipsutamisest aru sai. „Hoia sa suud koos ninaga kinni nii kaua, kui jaksad, aga kõige kiiremalt ei liigu ajas ja ruumis mitte valgus, vaid ikkagi alkoholiaurud,“ arvas ta lõpuks, olles samas kindel, et korrapäratud sammud paraadnas ja joomane ilme teda mingil moel ei reedaks. Selleks et käesoleval õhtul Valli peatsetest läbistavatest pilgunooltest pääseda, püüdiski värske sulemeister enne džoti ette astumist tsipake kaineneda, ehk tassi kohvigi juua, jalutades harjumuspärasel marsruudil mitte just kõige mugavamal munakivisillutisel.

Poed ammuilma lukustatud, tehaste vahetused toimunud, ettevõtted koristatud, viimased rongid sihtkohtadesse väljunud, oli vanalinn arusaadavalt tühjavõitu. Läbides täielikus vaikuses oma klassikalise kolmnurga – Niguliste kirik, Paks Margareeta ja Hellemanni torn −, arvas Hunt, et mõningane sotsiaalset laadi kokkupuude võiks veel aset leida ja nii plaanis mees võtta suuna restoranile Vana Toomas, samal ajal meenutades täpselt nädalatagust keskustelu Riiast pärit turistiga, teemaks linnaosa kui rõhujatelt päritud kultuuripärandi eksponeerimine.

„Kallis naaber, nõustu ometigi! Just siin ja praegu kogeme sinuga nõukogude kultuuriruumi ja kehtivat korda arvestades suuremat sorti vastuolu,“ teatas Hunt, pidades silmas mehele tundmatu, kuid kindlasti sajandeid püsinud hoone restaureerimist.

Lätlane suhtus tõstatatud probleemi hulga realistlikumalt, nentides, et ka proletariaat vajavat ellujäämiseks valuutat, mistõttu näis nüüdseks vaenuliku arhitektuurišedöövri säilitamine võimu poolt igati ootuspärane samm. Väliskülalised tuli ju ometi riiki meelitada. „Miks sinu arvates siis laevaliin Tallinna ja Helsingi vahel avati?“ tegi lõunanaaber naelapea pihta tabanud märkuse. „Arvad, et president Kekkose eduka külaskäigu pärast? Unista edasi! Markade, ikka tolle krõbiseva tõttu. Muuseas, te võiksite veel paar võõrastemaja rajada,“ lisas mees ja demonstreeris värvikalt, kuidas ööbimiskoha üksnes üle mõistuse käiva altkäemaksuga välja kauples. „Mitte tuba, kordan ma, vaid voodikoht eraldati. Kolmeses! Mõistad? Mul on kaks Kesk-Aasia kosilast ruumis.“ Siit ka põhjus, miks eelistas mees hotellile öiseid väitlusi, oli vestluspartner selgusele jõudnud.

„Aga siiski,“ ei andnud Hunt alla. „Lastele koolis muud ei korrutatagi, kui et milliseid koledusi meile Läänest imporditi. Põhimõtteliselt peaks linnavalitsus ära ootama maja lagunemise ja asemele püsti lööma jurtad või betoonplokkidest hruštšovka. Nagu hiljuti sündis,“ jätkas Hunt.

„Siin? Keset Tallinna südant?“ imestas lätlane.

„Absoluutselt,“ jäi tallinlane resoluutseks. „Meil on näide siitsamast võtta. Tule, ma demonstreerin sulle nõukogude modernistlikku arhitektuuri. Tajud kohalikke kontraste täies ulatuses ja hakkad Riias sama taga igatsema,“ irvitas giid.

Tõenäoliselt vedas Hunt lõunanaabri Harju tänava Kirjanike Maja juurde üksnes selleks, et hoone esimesel korrusel paikneva raamatupoe vitriini näidata.

„Tõlgi mulle tiitel palun?“ palus võõras Hundi teose kaanest silmadega põgusalt üle libistades.

„„Surematu pataljoni tõestisündinud lood“.“

„Majade ehitamist kui sinu leivanumbrit siin vististi ei käsitleta,“ pilkas lätlane takkaotsa ja pakkus kirjanikule kõri õlitamiseks sõõmu kodukootud tuntud napsist. Balti liiduvabariikide esindajate omavahelises bilateraalses kohtumises saavutati kohe üksmeel. Nii seadsid mõlemad pooled Vana Tallinna liköörist saadava maitseelamuse kõrgemale Riia Palsami omast.

Sõltumata irooniast valitseva riigikorra suunal ei kuulunud Silver Hunt mingilgi moel tugevalt taga kiusatud teisitimõtlejate leeri. Pigem oli eelnevat jutuajamist arvesse võttes tegemist tavakodaniku hariliku hoiakuga kodumaal valitseva suhtes, ainult et oma karakteri tõttu tihkas mees vahetpidamata lõugu laksutada. Väidetavalt sellepärast kulgeski nõnda vajalik liitumine kommunistliku parteiga kaunikesti vaevaliselt. Hoolimata üpriski positiivse laadiga soovituskirjadest leidus alati keegi, kes, kuuldes Hundi suvalisi märkuseid mis tahes teemadel, tilga tõrva meepütti sokutas. „Pole marksismi-leninismi mõtteteadust piisaval määral omaks võtnud,“ lisas üks seltsimeestest otsustamiskoosoleku kirjalikku kokkuvõttesse. Pika vihaga kandidaat otsis tänase päevani võimalust, kuidas koputajaga arveid õiendada. Tulevase kultuurimaja šefi asetäitja lunastajaks osutusid loomulikult sidemed tema enda lähikonnas, mis päästsid punapileti ning lõppkokkuvõttes ka soovitud ameti nimetatud asutuses.

Tagasi tänapäevas, otsides õiget teeotsa, lõpetas Hundi päeva samuti tutvus.

„Silver, sina või?“ kajas eemalt.

Kaugusest kostnud hääl tundus kultuuritöötajast kirjanikule kuidagi tuttav, kuid meestevaheline pikk distants ning pimeduse ja udu segu lubas vastutulija halli kogu vaid õrnalt seletada.

„Oleneb sellest, kes küsib,“ kõlas purupurjus vastaja hääl vaikuses. „Hetkel olen ma teile mitte kübekestki vähem kui austatud asutuse, kommunist Tombi nimelise rahvamaja direktori asetäitja. Ametiisik ikkagi! Astuge lähemale, kui julgete, siis vaatame edasi.“

Oma kolmkümmend sammu eemal joonistus välja meesterahva kontuur, kes Hunti uuesti kõnetas:

„Tüürid Toomasse? Tulen ise just sealt. Päris ausalt, sa ei leia restost peale ühe laual tukkuva joodiku enam mitte kedagi. Suitsu tahad?“ teatas mees kärmelt ja haaras taskust paberossid. „Võin ka kangemat pakkuda,“ võludes teise kätte pooleldi täidetud neljakümnekraadise Valge.

„Ah sina kollitad kaaslinlasi sel hilisel tunnil! Ja mina mõtlesin, kes kurat see olla võiks,“ oli vastajal äratundmisrõõmu. „Pooliku panid sada protsenti tolle magava tüübi eest pihta. Mis? Ära nõnda heldelt kohe viimast särki seljast anna!“

„Sulle, kaasteeline, alati.“

„Kõrtsis teeksin tõepoolest ühe reispassi, aga kui sa juba halbade uudistega maa alt välja ilmusid, siis lähen hoopistükkis kodu poole. Naiselt malakat saama,“ ohkas Hunt ja keeras otsa ringi.

„Ma ei jõudnudki ennist KuKus küsida sult, Silver, kas toimetad jälle millegi kallal?“ asus tuttav uue teema juurde, võttes jalge alla sama suuna mis Huntki. „Su esiklapsel olid ainult positiivsed retsensioonid.“

„Vaatame,“ ei lasknud vastus end pikalt oodata. „Palju sa põhitöö kõrvalt ikka suudad. Ega ma ei kurda, piisava õnne korral teenid ju kena kopika, kuid …“ tegi Hunt pisikese mõttepausi, otsides õigeid sõnu ja jätkates talle omase otsekohesusega: „Kõige tähtsamale lepingule ei kirjuta sa alla mitte kirjastuses, vaid hoopis mujal, tõelisest kirjandusest väga kaugel seisva organisatsiooni ruumides“, pidades silmas ei midagi muud kui Glavliti-nimelist tsensuuriga tegelevat ametiasutust. „Ma ütlen sulle üht asja ja ära pane mulle pahaks, sest see, mida nüüd kuuled, on sulaselge tõsi, ja tõsi on, et tõde kirjutatakse sulle ette. Ponimaeš, dorogoi sobutõlnik?“

„Mõned ei suuda paraku tõde välja kannatada,“ silgati kõrvalt vahele.

„Kah õige! Seetõttu kritseldad sina paberile mingi butafooria, moonutatud pildi tegelikkusest, teenides endale valedega elatise. Puhas absurd! Muide, ma ei räägi praegu lastele mõeldud muinasjuttudest, eks? Kuigi ka selles žanris tuleb kindla peale ettevaatlik olla.“

„Aga ikkagi. Alustasid ehk uue romaaniga? Midagi lauasahtlis? Uued näod ja tegelaskujud?“ jätkas mees pinnimist.

„Suisa seifis, paksu luku taga,“ põrutas Hunt ja jäi sekundiks tasa. „Näod … huvitav, mil viisil suutis tema mind nõnda kaugelt eristada, samas kui mina asiaadi moodi silmi kissitasin. Kotkas selline,“ tabas Hunt end järsku mõttevälgatuselt ja saatis vastava küsimuse kohe teele.