Читать книгу Röövitud pioneeri juhtum. Krolli teine juurdlus - Martin Kukk - Страница 7

Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva riikliku julgeoleku komitee neljanda osakonna ülem nautis parasjagu oma igapäevast lõunateed, kui telefon helises.

„Pausi pidav Beljajev kuuleb,” teatas relvastatud vastupanuliikumise mahasurumise üksuse boss pilkavalt ja pidi klaasi käest ära panema, sest teisel pool toru kuuldus täiesti ootamatult ülema ehk kindral Karpovi hääl:

„Tasus vaid kassil korraks lahkuda, kui hiired kohe pidusse tormasid?”

„Seltsimees kindral, ma arvasin, et te puhkate,” vastas Beljajev imestunult.

„Paar tundi tagasi olin ise selles enam kui kindel, aga nüüd lõpetan ka teie jõudehetked. Jätke oma sefiir ja tormake üles. Tööd on jälle.”

Üldjuhul ei teinud Beljajev iialgi liigset sammu, justkui hoides jõudu raskeimaks raundiks võimalike kurjategijatega, keda ta muidugi isiklikult „põllu peal” püüdma ei pidanud. Selleks olid KGB palgal agendid, volinikud ja teised kaastöötajad. Sel korral oli Beljajevi kõnnakus siiski reipust, kuid näos ärevus. Osakonna ülemal piisas vaid kuulda KGB ülema suust kolme esimest sõna, et teada saada, kui tõsine juhtum bossil parasjagu käsil olla võis, ja tänane intonatsioon Beljajevile ei meeldinud. Ta koputas, ootamata ära vastust, ning astus kohe ruumi. Karpov polnud kabinetis üksi. Tema külaline kandis sinakashalli vormi, miilitsa oma. Siseministeeriumi kriminaaljälituse valitsuse ülem Mihkel Lindström andis sisenejale au.

Beljajev tõstis käe tervitusasendisse, peaga paralleelselt, ise samal ajal vestlust alustades:

„Tervist, seltsimees Lindström, rõõm jälle kohtuda. Kuidas teie käsi käib? Mis meie manu toob?”

„Polkovnik Beljajev, Nikolai, jätkem teietamine. Hästi läheb, veel. Laps on hilises puberteedieas, testides aeg-ajalt närvide vastupidavust, naine jagab käsklusi ja ämm kontrollib kõike,” vastas siseministeeriumi tähtsaim uurija.

„Sel juhul elad nagu keskmine nõukogude pereisa,” tänitas Beljajev takka.

„Kui ma juba Pagaris olen, siis asja pärast. Tõin sulle ühe kirja. Oli teine valesti adresseeritud. Visati muuseas siseministeeriumi postkasti,” jätkas Lindström.

„Tal on tuline õigus. Postkontoris on jälle kõik segi aetud. Tülitatakse lugupeetud inimesi täiesti asjatult,” sekkus nüüd ka Karpov endale omase alatooniga. Kolmik viibis ikkagi tema kabinetis ja ta ei soovinud koosolekut palaganiks muuta. „Võtke vastu, lugege läbi ja andke oma esmased kommentaarid.”

Kriminaaljälituse ülem avas kohe diplomaadikohvri, tõmbas välja klade ning ulatas dokumenti meenutava paberitüki Beljajevile, kes asus viivitamatult lugema.

„Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Siseministeerium, kriminaaljälituse ülemale seltsimees Mihkel Lindströmile, okupeeritud Eesti Vabariigi vabatahtlike organisatsioonilt Vabadusristi Kavalerid. Ultimaatum.”

„Ma vabandan, seltsimees kindral, aga mida kuradit see veel tähendama peaks,” lausus Beljajev pilku ruumis viibijate poole tõstes.

„Lugege rahulikult edasi. Pealkiri pole pooltki nii kütkestav kui pöördumine ise,” vastas Karpov ja viipas peaga kirjale, samas vandumisele mingitki tähelepanu pööramata.

„Käesoleva aasta kümnendal mail röövisid ja arreteerisid jõustruktuuride töötajad Tartus asuva tööstuskooli õpilase Vambola Kulli. Meile teada olevalt toimetati kinnipeetu eeluurimisisolaatorisse, kus ta peaks praeguseni viibima. Tegemist on kahtlemata oma isamaa patrioodiga, kes pettus okupatsioonivõimus niivõrd, et otsustas mõne teise „demokraatliku” riigi alamaks hakata. Kull loobus muuseas relvastatud võitlusest, säästes nõnda Teie alluvate elusid.

Noormeest kiusati taga tema põhimõtete pärast, mille alustaladeks olid isiku põhivabadused, nagu sõnavabadus, trükivabadus, usuvabadus, koosolekuvabadus, ühisustevabadus ning streikide ja liitude vabadus. Vambola Kullile (tegelikult kõigile liiduvabariigi kodanikele) Eesti NSV konstitutsioonis sätestatud loetletud õigusi vajalikul hulgal Teile teada olevalt ja Teie heakskiiduga tegelikkuses ei tagata.

Meile jääb arusaamatuks järgmine tõsiasi: kui inimesel ei lasta elada oma kodumaal, siis miks suletakse talle tee vabatahtlikuks riigist lahkumiseks? Kõige selle kõrval ei tohi unustada fakti, et tegemist on alaealise isikuga, keda koheldakse tõenäoliselt täiskasvanutele mõeldud meetodite ja paragrahvide alusel.

Võttes arvesse eeltoodu, kõlab meie pakkumine alljärgnevalt: vabastage viivitamatult Vambola Kull, võimaldades tal oma teekonda jätkata. Vastutasuks vabastame kohe Tallinna Linna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee esimehe Aksel Jaanbergi lapselapse.

Ultimaatum: juhul, kui meie nõudmisi ei täideta, peame vajalikuks edasiste mõjutusmeetmete kasutuselevõttu. Kui okupatsioonivõim arreteerib ebaseaduslikult meie noorukeid, vastame omalt poolt täpselt samaga. Seltsimehed Enok, Eiso ja Pääsuke on vaid väike valik parteifunktsionääre ja repressiivorganite töötajaid, kes peavad nüüdsest oma võsukeste pärast muret tundma. Nimekiri täieneb tõusvas joones. Elagu Eesti Vabariik!”

„See on mingi õppus või nali, ma loodan?” küsis Beljajev, kui oli läkituse kaks korda üle lugenud.

„Kahjuks mitte,” kinnitas Karpov. „Asi on tõsine.”

„Kolmanda põlvkonna Jaanberg on tõepoolest kadunud. Juba mitmendat päeva,” sekkus Lindström jällegi ja ulatas röövitud nooruki foto tutvumiseks. „Tegeleme pingsalt nooruki otsingutega. Meil on peamajas aga üks pisike mure veel. Mingit Vambola Kulli nimelist vähemalt siseministeeriumi haldusala valitsuste poolt arreteeritute nimekirjas ei ole. Ka Vabadusristi kandjaid meie töötajate seas pole. Ega meil jäänudki muud üle kui teie poole pöörduda.”

„Muide, ma soovitan sul oma koosseis siiski kriitilise pilguga üle vaadata,” reageeris Beljajev kohatule märkusele.

„Ma ei saa aru, Nikolai,” tegi Lindström suured silmad.

„Olime mõned aastad tagasi ühe miilitsatöötaja jälil. Tüüp oli suurte teenetega kommunist, Eesti Laskurkorpuses sõdinud ja autasudega pärjatud veteran. Hiljem selgus juurdluse käigus tõsiasi, et mehel oli kapis paar Raudristi ning tegu polnud teps mitte kollektsionääriga.”

„Ülejooksik?”

„Täpselt nii. Jõudis sõdida ka fritsude poolel. Nii et ma ei imestaks sugugi, kui mingisuguse täitevkomitee koridori pealt Vabadusristi kandja maha võtaksime. Muuseas, nagu isa suust kukkunud. Tunnen tedagi,” konstateeris Beljajev pildile viidates ja põhiteema juurde tagasi tulles.

Hetkelise vaikuse taustal haaras Karpov laualt suitsupaki, Clara Zetkini nimelises Leningradi tubakatoodete vabrikus produtseeritud Бeлoмopканалtüüpi viienda sordi kraami, pani suitsu ette, puhus esimese tossupilve suust välja ning pöördus oma vahetu alluva poole:

„Teile meeldib oma mõtteid alati otsekoheselt lagedale tuua, Beljajev. Tehke seda ka nüüd! Ma tean, et ei andnud minutitki ettevalmistuseks, kuid kogenud professionaalina oskate kriminaaljälituse ülemat toimuvaga piisavalt kurssi viia. Ma mõtlen just meie viimast operatsiooni, selle Tartu noorukite bandega.”

Beljajev lasi Vambola Kulli juhtumi kronoloogia mõne sekundi jooksul oma silme eest läbi ja otsustas alustada hoopistükkis lõpust:

„Noormees istub tõesti mõni korrus allpool. Tabasime ta oma kaastöötaja abiga põgenemiskatsel. Proovis Soome pääseda. Meie agentidel õnnestus Eesti Leegioni nimelisse vastupanuliikumisse sisse imbuda, liikmete usaldus võita, ja lõppkokkuvõttes eksiski paat kursilt. Üldjoontes võin kinnitada, et tegemist oli suhteliselt armetu grupeeringuga. Poisid omasid ja vahetasid kodanlikku kirjandust. Vahel anti mõne kommunisti lapsele peksa. Relvade olemasolu ja teatud militaarsed treeningud leidsid küll kinnitust, kuid kaugemale ei söandanud neist keegi minna. Levitati nõukogudevastaseid lendlehti, kuniks meie profülaktiline töö grupi lõhestas. Vestlused vanematega ja varajased kroonukutsed kandsid kenasti vilja. Kui nad juba korra sisse on kukkunud, siis saab sellistega tavaliselt kiiresti ühele poole. Mõelge ise, mis hoop see emale-isale on, kui nad saavad teada, et pojakese ülejäänud elu möödub rentslis. Vanemad teevad meie eest töö ära. Aga on muidugi erandeid. Ütleme nii, et olen oma karjääri jooksul ka hulga keerukamate pättidega tegelema pidanud.”

„Mis Vambola Kullis siis nii väärtuslikku on? Just mainisid, et grupeering oli oma iseloomult armetu,” hüppas Lindström igati õigustatult vahele.

„Nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, on Kull meie pääsmeks just Vabadusristi Kavaleride juurde. Vähemalt me arvasime nõnda, kuid enne puudus konkreetne kinnitus. Beljajev on juba mõnda aega bande jälgi ajanud. Seni tulutult,” vastas Karpov külalise küsimusele. „Aga pärast Jaanbergi röövi ja seda kirja on meie hüpoteesil lõplik tõepõhi all. Kulli ja „kavaleride” vahel on kindlalt mingi seos. Andke lühiinformatsioon ka kinnipeetust endast. Nii saab polkovnik Lindström asjaoludest parema ettekujutuse,” segas kindral Karpov vahele.

Beljajev noogutas ja täitis käsu: „Tallinnast pärit. On aga Tartu Põllumajanduse Mehhaniseerimise Tööstuskooli number 3 hingekirjas. Keskmiste õpitulemustega nooruk. Pole kunagi millegi erilisega silma hakanud. Pigem isekeskis nokitseja. Peres on veel ema ja teinegi poeg.”

„Viimane on samuti seotud?” küsis Lindström vahele.

„Kontrollime. Vend koos emaga elavad siin, stalitsas. Pereisa läks muuseas kolmekümne viienda paragrahvi alusel kui ühiskonnale ohtlik element kümneks aastaks asumisele,” jätkas neljanda osakonna ülem.

Lindström ei hakanud siinkohal naaberkrundi vormikandjaid rohkem ärritama, kuna oleks vanima Kulli süüdimõistmist puudutavad dokumendid ka ise pinnale toonud. „Rehabiliteeritud?” kostis ta suust lihtne ja ajakohane küsimus.

„Suri vangistuses, juba enne viiekümne kolmandat.”

„Mis need Vabadusristi Kavalerid siis eriliseks teeb? Enne Jaanbergi kadumist, ma mõtlen, kui küsida tohib,” päris külaline siseministeeriumist.

„Bande teod. Needsamad tegelased süütasid spetsiaalselt oktoobripühadeks valmistatud tribüüni, mis põles ju maatasa, tuhaks. Sellest ajast peale on nad jahitavate nimekirjas,” lausus Beljajev.

„Revolutsiooni aastapäev on sakraalse tähendusega. Sa võid ükskõik millise sigadusega hakkama saada, aga Lenin, punalipp, viisnurk, Aurora, Punane väljak ja oktoobripüha jäta rahule,” lisas Karpov omakorda.

„Mis sa arvad, miks on suuremate linnade punaväljakutel juba paraadieelsetel päevadel tunnimehed välja pandud? Jutud levisid kiiremini kui leegid konstruktsioonil. Pidime mingil viisil reageerima, sest saime keskusest kõvasti vastu pead,” selgitas Beljajev takkaotsa, vaadates sekundiks ka ülema suunas. Moskva mainimine võis Karpovis pahameelt esile kutsuda.

Nüüd sai Lindströmile selgeks, miks KGB on bandega tegelemise nõnda intensiivselt käsile võtnud. Ebaseaduslike noorterühmituste liikmete karistusi muudeti viimastel aastatel kõvasti pehmemaks, ent Kulli töödeldi Pagari keldris. Siin puudus loogika. KGB ülem isiklikult koordineerimas Vabadusristi Kavaleridele peetavat jahti? Asi pole laste kaitsmises, vaid siin kardavad kagebešnikud järjekordset nooti Lubjankalt, taipas Lindström.

„Me, eestlased, oleme paganad ja armastame vahel tuld teha. Korra aastas, jaanipäeval, lõkkest ülegi hüpata. Seal peab ju ometigi midagi enamat olema, muidu te ei korraldaks operatsioone eriagentidega Soome lahel. Või siiski?” polnud Lindström KGB meetodites ja protseduurides päris kindel, soovides teisi ruumisviibijaid veidike provotseerida, kuid jäädes vastuseta, muutis pisut suunda. „On neil kindel käekiri välja kujunenud?”

„Lausa allkiri. Nad jätavad endast märgi maha. Seinale või maapinnale joonistatakse kriidi või lausa värviga alati üks Vabadusristi liikidest. Neid on muuseas kolm, pluss igaühel kolm järku. Alati kirjutatakse ordeni juurde ka ühe kavaleri nimi,” vastas Beljajev.

„Kes siis? Johannes Vares?” uuris Lindström oma ajalooteadmisi demonstreerides.

„Mis?” küsis Beljajev äkitselt. „Kirjanik Barbarus pälvis kodanliku autasu? Kuidas see võimalik on? Mis mina siin veel seletan. Te olete minust paremini kursis.”

„Tema puhul oli see avalik saladus. Vares oli ju arst. Veel mõni näide varuks?” proovis Lindström uuesti.

„No admiral Edwyn Alexander-Sinclair näiteks. Talle annetati esimese liigi esimese järgu autasu. Töötajad avastasid vastava Vabadusristi koos nimega eelmise aasta 12. detsembri hommikul suurelt keset Tallinna sadama kaid. Kuupäeva ei valitud muidugi niisama. Kui sa pole juhuslikult kursis, siis Alexander juhtis eskaadrit, mis saabus 12. detsembril 1918 Tallinnasse. Brittide laevastik aitas oluliselt kaasa Punaarmee vastu saavutatud võidule, mis sisuliselt päästis tollase Eesti Vabariigi. Ka nüüd oli Vabadusrist joonistatud ühe Tallinnas sildunud Briti laeva auks.”

„Pättidel on head ajalooteadmised ja vähesel määral huumorimeeltki. Kas pole?” märkis Lindström, mispeale teised ruumisviibijad vaid imelikult pead pööritasid.

„Eelmise aasta novembri algul ilmus vanalinna tänavale mingi ungarlase nimi, oli see Horthy? Koos karkristiga, mille liiki ma ei suuda enam meenutada,” lisas Beljajev.

Madjarite ülestõus võis KGB-le olla valulik teema ja siinkohal ei hakanud Lindström õli tulle valama. „Olgu, revolutsiooni aastapäevale pühendatud „tribüüniüritusega” olen ma loomulikult kursis. Mis sul veel lisada on?” päris Eesti NSV teeneline uurija number üks siseministeeriumist edasi.

„Bande edu aluseks on üpriski üksikasjaliku ja eelkõige täpse informatsiooni hankimine. Reidi ettevalmistus ja põhjalikkus kuuluvad samuti sinna hulka. Nad ei torma pea ees vette. Igasugune risk maandatakse ja väiksemagi kahtluse korral jäetakse operatsioon pooleli. Teame seda, kuna oleme avastanud ka poolikuid riste. Grupp paistab olevat homogeenne. Näib, et uusi liikmeid naljalt ei värvata. Need on peamised põhjused, miks me siiani pimeduses kompasime,” kõlas Beljajevi suust.

„Oma kogemustest võin öelda, et lõpuks komistab ka kõige ettevaatlikum kriminaal,” kinnitas Lindström.

„Ei vaidle vastu. Me tegelesime siin mõni aeg tagasi Kuperjanovlaste Vastupanuorganisatsiooni nime kandva jõuguga. Sellele rühmitusele saanuks dünamiidi ülimalt oskusliku käsitsemise eest Nobeli keemiapreemia omistada. Vahele jäädi ainult seetõttu, et avastasime juhuse tahtel ühe liikmekaartidest. Mõned teised on jällegi koostanud igasuguseid põhikirju ja salakohtumistest protokolle, mis on omakorda rändama läinud. Palju kasu on olnud agentidest.”

„Ja „kavalerid”? Toimik pole teil ju ometigi naljalt kõrgeima prioriteediga!”

„Näiteid on seinast seina. See grupeering ei õhi õnneks monumente ja meil puuduvad inimkaotused. Oleme täheldanud KGB informaatorite elamute ja masinate ülevõõpamist erinevate kirjadega. Vahel akende kividega sisseloopimist. Kirjad, nagu „Siin elab küüditaja” või „See auto soetati eestlastelt varastatud vara arvelt” tuletavad mulle kohe meelde psühholoogilise mõjutamise meetodeid. Lendlehti on levitatud. Liikvel on ähvarduskirjad sooviga ehmatada partorge ja komsorge, mis muuseas üldjuhul õnnestus. Korra võeti sihtmärgiks ministrite nõukogu koosseisus tegutsev Sõjaliste ja Riiklike Saladuste Trükis Hoidmise Peavalitsus kesklinnas Pärnu maanteel. Nagu ise juba aru saad, ründab see bande muuhulgas ka Nõukogude Liidu sümboleid,” seletas Beljajev.

„Ja mida olete Vambola Kullilt seni teada saanud?”

Nüüd jätkas omakorda Karpov, kuna keldris Beljajevi mehed otseselt ei toimetanud:

„Vennike valis alustuseks näljastreigi. Isegi vett ei manustanud. Seejärel kukkus veene nüsima. Põhimõtteliselt oleme seni tegelenud Kulli elushoidmisega, mistõttu on seda vennikest rohkem külastanud meedikud kui minu ülekuulajad.” Karpov tegi lühikese pausi, justkui kõhkleks, kas vaikida või jätkata, ning otsustas viimase kasuks: „Ütlen keerutamata, aga jäägu see meie vahele: veidi vähem kui kümme aastat tagasi oleks Kulli-sugused Estonia teatri lavale astunud ja ovatsioonide saatel kogu meid huvitanud repertuaari esitanud. Ma ei hakka siinkohal häälepaelte avamiseks välja töötatud instrumente üles lugema, kuid need kuuluvad nüüdsest muuseumisse. Asjalood on tegelikult järgmised, seltsimees Lindström: poiss hakkab ajapikku rääkima, see on kindlam kui tema võimalik enneaegne surm, aga aega meil just ei olegi. Beljajev, mis kostate?” söötis Karpov palli alluvale tagasi.

„Me ei tea tõepoolest veel, kes Vabadusristi Kavalerid on. Küll aga tõid nad võimalikud ohvrid ise välja. Peame vast siit alustamagi.”

„Õige, Nikolai. Mainisid bande perfektset hoovõttu. Sul võib tõesti tuline õigus olla. Kavalerid on korralikult nuhkimas käinud, sest kõik ultimaatumis üles täheldatud nimedega lapsed alustavad peagi Kose-Lükati pioneerilaagri teises vahetuses. Nii palju oleme suutnud hetkel välja uurida. Nad on muuseas 21. keskkoolist. Tean, kuna mu poeg õpib samuti seal,” lisas alampolkovnik Lindström.

„„Kavalerid” on mõjukate personaažide lastele silma peale visanud ja õige õppeasutuse välja valinud,” lausus Karpov.