Читать книгу LasseMaia detektiivibüroo. Teemandimõistatus - Martin Widmark - Страница 6

Väikese Valleby linna tänavad on inimtühjad. Kell on pool neli pärast lõunat ja juba on pimedaks läinud. Tänavatel ja väljakutel on märg ja lörtsine. On veebruar.

Maia keldriaknas on tuli. Seal on mõnusasti soojas kaks last. Nende nimed on Lasse ja Maia. Nad on peaaegu ühevanused ja käivad samas klassis.

Täna on neil aga vaba päev, sest neil on suusavaheaeg. Aga ei Lasse ega Maia igatse õieti oma sõprade seltsi kelgumäele. Neil on muud huvid.

„Mul on lihtsalt selline tunne, et midagi põnevat hakkab kohe-kohe juhtuma,“ ütleb Lasse.

„Mhmh,“ pomiseb Maia. Ta loeb.

Lasse ja Maia on endale Maia keldris väikese kontori sisse seadnud. Nad istuvad ümmarguse laua ääres, kumbki ühes vanas tugitoolis. Igal pool vedeleb pakse raamatuid. Need on Maia isa kriminullid. Siin Maia ja Lasse tavaliselt istuvadki ja loevad. Ning nüüd on neil vaheaeg ja nad tahavad varaste ja politsei tegemiste kohta rohkem teada saada.

Sest Maia ja Lasse pole mitte ainult sõbrad, vaid ka äripartnerid.

Nad peavad koos detektiivibürood. LasseMaia detektiivibürood. Või äkki sa ei teagi täpselt, kes see detektiiv selline on? Vaat detektiiv on peaaegu sama mis politseinik, ainult et ilma mundrita.

Detektiiv jälitab ja luurab kahtlusaluseid, pildistab ja vaatab binokliga.

Ja lõpuks jääb kurikael vahele.

„Midagi tõeliselt põnevat võiks juhtuda,“ ohkab Maia.

„Tundub, nagu oleks ka pättidel vaheaeg,“ ütleb Lasse.

Kontoris on ka üks kapp. Kapis on Lassel ja Maial kõik asjad, mida neil oma detektiivitöös tarvis läheb:

 Välguga kaamera – et nad saaksid pimedas pildistada.

 Binokkel – et nad kaugele näeksid.

 Luup – et nad saaksid sõrmejälgi uurida.

 Peegel – et nad näeksid nurga taha.

 Valeninad ja parukad – et nad saaksid ennast maskeerida.

 Taskulambid – et nad saaksid pimedas valgust näidata.

 Seif – kuhu nad saaksid panna raha, mille nad teenivad.